Õppimisest. Ja mis on eesmärk?

Mul hakkas täna joogas halb. Ikka väga halb, sest harjutused olid rasked ja tuletasid kehalise tunde meelde. Paar korda nägin juba vaimusilmas, kuidas ulgudes uksest välja jooksen, aga ikkagi ei jooksnud.

Pärast hakkasin mõtlema, kuidas mõnikord hobustel võib samamoodi olla. Kuidas mõni liigutus on raske ja vastik ja kui hoopis hullusti, siis tuletab veel midagi koledat meelde. "Ma ei taha selles olukorras olla," oli minu tugev emotsioon. Kuna inimesel on kummalised motiveerimisprotsessid, jäin paigale. Eeldan, et hobusel selliseid hoobasid ei ole (või on? Mismoodi? Kuid see on juba hoopis teine teema), sellisel juhul teekski ta ükskõik mida, et vastikust olukorrast pääseda.

Samas see halb olukord pani mind mõtlema ja analüüsima ning päästis nagu paisu tagant valla terve rea protsesse, emotsioone ja mõtteid, mis tegid sellest edasiviiva õppimiskogemuse. Mind viidi oma mugavustsoonist välja ning, nagu mäletan näiteks Dereki jutust, just siis toimub tegelik õppimine ja areng.

Hobuste puhul aga, kui tahame neid sunnita õpetada, me sellist rasket elamust kasutada ei saa. Sest kui neil on paha ja nad tahavad ära, siis nad ju meiega koostööd teha ei taha ning meie meetod ongi katki. Kuid siis ei teki ju ka intensiivset õppimist tänu mugavustsoonist väljumisele? Nii ongi treeningu protsess aeglasem?

Kuidagi saab sellest küsimusest kindlasti ümber, aga kuidas?

Ühest küljest kindlasti õpetame peamiselt hobuse füüsist, mitte tema mõttemaailma. Usun, et minu keha sai ebameeldivatest harjutustest vast ka painduvust või tugevust juurde, aga peamiselt intensiivistus mõttetegevus ja lahendasin oma peas olevaid probleeme. Samas peab tihtipeale, eriti hobuseid ümber õpetades, tegelema ka nende hirmude ja vaimsete probleemidega.

ILmselt siiski tundub mulle, et jah, tõepoolest, pehmeid meetodeid kasutades tulebki hobuseid õpetada neid mugavustsoonist välja viimata. Seega on protsess pisut aeglasem. Aga sellest tulenevad teised asjad, millest me loobuda ei raatsi - nt inimesegi jaoks meeldivam protsess, hobuse jaoks meeldivam protsess, mis tõstab eetilisust, parem suhe hobusega, mis elimineerib teatud tõrksusest või hirmust tekitatud probleemid, füüsiline lõdvestatus, mis võimaldab püüda ideaalset liikumist jne.

Vot, just need eesmärgid on olulised. Avastasin just, et polegi neid kunagi sõnastanud, kuigi tegelikult on nad vaat et kõige tähtsamad kogu asja juures.

Miks? Miks me otsime viise, kuidas hobuseid mõjutada nii, et see nende jaoks ebameeldiv ei oleks? On see hoopis efektiivsem? Või annab see meile midagi?

Vast ei olegi ühte vastust? Huvitav oleks kuulda teiste arvamusi.

Aitäh.

Külgratsmed panevad selja tööle?

artikkel sellest, kas külgratsmed või Pessoa süsteemi kasutamine kordetamisel panevad hobused läbi selja jooksma ehk seljalihased rohkem tööle.

http://journals.cambridge.org/action/displayAbstract?fromPage=online&aid=5540676

lühidalt - ei.