Täna ja homme on siin trenne andmas Craig Stevens USAst, istusime peaaegu terve tänase päeva maneeži ääres ja vahtisime. Ise muidugi trenne ei võta, sest 45 minutit selle onu tähelepanu maksab 85 naela... Paar sõna ajasime juttu ka.
Kui mainisin, et olen Eestist, siis tema reaktsioon oli kohe, et „oh, the land of combat“. Eemm....?? Tuli välja, et kuna ta on käinud palju Rootsis ja Soomes, siis on ta kohanud palju meilt pärit hobuseid, kõik on traumeeritud ja nagu sõjast läbi käinud. Ehk siis palju peksa ja muud karmi kohtlemist saanud...
Mis mul muud üle jäi kui nõustuda ja öelda, et meil oli ja kohati on praegugi peamine hobuste treenimise filosoofia selline, et pole miskit, mida peksuga ei saavutaks ja kui ei saavuta, siis järelikult ei peksa piisavalt tugevasti. Tuleb loota, et aja jooksul meil ka inimesed saavad targemaks ja avastavad teisi viise. Mille peale Craig arvas, et ega hullemaks eriti minna ei saa:D No muidugi kui välja arvata Venemaa, mis on veel hullem.
Igal juhul tasub mõelda selle peale, mismoodi mujal asju tehakse ja mismoodi meie peale vaadatakse. Veelkordne kinnitus sellele, et tasub ikka omast lombist välja ronida, saab maailmast objektiivsema pildi.
Tänase päeva hea uudis on see, et õhtul valasin Jo'le ja Derekile välja selle, et ma olen ikka palju vähem ratsa- ja muidu trenne saanud, kui ma siia tulles ootasin. Ja voila – tunni aja pärast tuli Derek rääkima, et järgmisel nädalal teema rohkem ratsutamist ja siis me saame edasi ise juba sõita ka rohkem.
A head ööd tänaseks:)
Thursday, October 28, 2010
Monday, October 25, 2010
pikk loba
Niih, igav on. Täna on mul vaba päev ja miskit asjalikku väga teha ei ole. Koristasin natuke ja tegin süüa, vahtisin telekat ja mängisin Heroest. Internet kadus ka vahepeal ära. Korraks mõtlesin, et ilm on ilus, et läheks teeks rattaga ühe tiiru, aga siis mõtlesin et vast ei tasu bensiini niisama raisata. Ikkagi nael ja 18 senti või mis iganes selle väikese raha nimi on maksab liiter.
Homme hommikul lähen siis Northamptonisse, et kirjutada alla oma orjastuslepingu McDonaldsiga. Ohhisver. Ma e ole üldse kindel, kas ma seda teha tahan, aga kasvõi paar tööpäeva on ju juba raha. Eksole.
Täna käisime ja rääkisime ka Dereki ja Joga sellest, et meil on nagu natukene palju teha. Et päevad on nagu natuke 10 tunnised vahepeal ja seda on nagu natuke palju. No ja siis Derek arvas, et me lihtsalt ei ole efektiivsed ja et me peaksime targemalt tööd tegema ja et me põhimõtteliselt raiskame aega ja kui me enam aega ei raiska, siis ei peaks meil ka nii palju tööd olema. Ehh. Nagu me praegu pidevalt käiks ringi ja vaataks, kuidas me võimalikult kaua saame millegi tegemise peale aega kulutada. Ja noh, eks kogu see jutt oli nagu siuke inglaslikult ümber nurga „ma ütlen miskit ja kui sa sellele pool juurde mõtled, siis saad umbes teada, mis ma mõtlen“, aga mina lugesin sealt välja, et selline see töö on ja kui ei meeldi, siis minge ära. Ja seda osa meie jutust, et me leiame, et seda tööd on ilma palgata tegemiseks liiga palju, nad täiesti ignoreerisid. Ehh. Ja enda kahjuks ma pean ütlema, et selle jutuajamise käigus ma just liiga palju initsiatiivi üles ei näidanud ja asju otse välja ei öelnud.
Ütleme, et hobuste valmis panemise peale ja muude selliste asjade peale nad ei ootagi, et me nii kaua aega kulutaks ja nii põhjalikud oleks, nagu me seda praegu teinud oleme. Ja siis Derek ütles, et me võiks järgmisel nädalal vaadata, kui palju meil mingite asjade peale aega kulub ja kust me saaksime seda ajakulu väiksemaks näpistada.
Alia läks selle jutuajamise peale endast täiesti välja. Nende ees ta küll miskit välja ei näidanud, aga pärast oli ta küll väga tige ja nuttis lausa. Blöhhhh. Ma küll ei leia, et asi nii hull oleks, aga mulle poleks ealeski pähe tulnud, et keegi arvaks, et majutuse ja pmst ühe tunni eest nädalas on normaalne teha peaaegu täiskoormusega tööd. Eks vaatab veel natuke aega, aga kui nüüd meie töökoormus kohe suuure hulga võrra ei vähene, siis mulle tundub, et Derek ja Jo arvavad, et see on normaalne. Esialgu ma olen veel positiivne, aga tegelikult oli see tänane jutuajamine ikka natuke solvav ja üllatav.
Huhh, nii, see aur on nüüd välja lastud.
Sellega seoses jäi mulle kõrva briti üliviisakas viis asju rääkida.
„no võta tükk kooki – ei, pole vaja – no võta ikka – oled kindel? – jajaaa, võta see tükk kooki – ei kõik on ok, pole vaja – ei, tegelikult ka, võta – no olgu“
Lõpptulemus on niikuinii selge ja inimeste motivatsioonid ka suhteliselt selged. Aga see sotsiaalne pakkumise ja tagasi lükkamise mäng tuleb ikka läbi mängida. Mõnes mõttes vahva, aga võibolla oleks kõigil kergem, kui öeldaks lihtsalt otse välja, mida tegelikult tahetakse/mõeldakse. Siis saaks vähemalt kindel olla, et see, mida sa kuuled, vastab tõele, mitte ei pea poolt vastavalt sotsiaalsetele konventsioonidele juurde mõtlema. Nii ma nüüd mõtlengi, et kui peaks veel päevakorda kerkima mingi asja arutamine näiteks Dereki ja Joga, siis ma peaks ennast kokku võtma ja ütlema, et meil Eestis on kombeks asju otse välja öelda. Et andke andeks, kui see teile ebaviisakas tundub, aga mina arvan asjast just nii ja sellele arvamusele ei pea poolt ise juurde mõtlema, vaid just nii ongi.
Nii, aga hobustest ka, kelle pärast ma ju siin olengi. Seda tuleb küll öelda, et kogu mu arusaamine hobustest on hästi palju muutunud siin olles. Mitte niivõrd tänu mingitele uutele oskustele (sest, olgem ausad, neid väga palju õpetatud ei ole) vaid pigem arusaam selles, mis elukad nad õieti on ja kuidas võiks nende poole pealt kogu see inimeste asi välja näha.
Täitsa kasulik oli vaadata eelmisel nädalal käinud liidrikoolitusi hobustega. Seal oli üks harjutus siis selline, kus 5-6 inimest pidid meeskonnas ühte hobust mööda maneeži ringi liigutama, edasi saama teda seisma jätma, pöörama jne, kusjuures reeglite järgi poleks tegelikult üldse tohtinud hobust puudutada.
Ja kogu seda janti jälgides oli mul jube hea meel tõdeda, et ma sain enamvähem aru, mida hobune tunneb, millal talle kogu see asi meeldib ja millal ta hakkab närvi minema ja mis ta järgmiseks teha võib. See viis mõttele, et kui ütlus, et loomad on alati ettearvamatud ja kunagi ei või kindel olla, mis neile järgmisena pähe kargab, juba eos vale. Asi on lihtsalt selles, et inimestel ei ole õrna aimugi, mismoodi loomad suhtlevad ja mismoodi nad ennast väljendavad. No mis teha, kui meie lihtsalt ei suuda selle peale tulla, et vokaalne häälitsemine ei ole ainus viis eneseväljenduseks... Praegu seda kirja pannes tundub, et daaa, see on ju nii loogiline, aga mina kogesin sest aru saades igal juhul täitsa korralikku ahhaa-momenti.
Heietaksin hea meelega edasi, sest rääkida on küll ja veel. Näiteks see juhtimiskoolitus oli tore ja huvitav ja jälle üks asi, mille kasulikkust ma enne üldse ette ei kujutanud. Ja eile oli tegin Charliega ratsatrenni, klassikalise koolisõidu stiilis siis, ehk siis pmst juhtimine otsese ja kaudse ratsmega peamiselt (toortõlge inglisekeelsetest direct rein ja indirect reinist). Koos kogu selle infoga, mida olen Craig Stevensi DVD-sid vaadates saanud ja muidu ka tundub see ikka palju loogilisem ja lihtsam kui see meie harjunud ratsutamine. Aga oi, küll alguses oli raske taluda mõtet, et võib küll nö kätega ratsutada ja ei olegi jalad ja tagumik kõige tähtsamad ratsutamise juures.
Millalgi tahaks selle protsessi ja põhjused ka siin teile ära seletada ja enda jaoks läbi mõelda. Kokkuvõtvalt öeldes leiutati selle koolkonna järgi tänapäevane ratsutamisvõtete kogumik umbes 19 sajandil, kui oli vaja kiiresti treenida ratsaväelasi lahinguvalmidusse. Esiteks nõuab kätega ratsutamine ilma hobusele kahju tekitamata peent harjutamist. Teiseks oli tegu noorte tugevate meestega, kes oleks kätega kohe hobuse suu ära lõhkunud. Et siis taoti noortele kursantidele pähe, et käed on halvad ja ratsutada tuleb tagumikuga ja mõeldi selleks välja uus süsteem.
Ma ei tea, kui loogiliselt see teile kõlab, sest olen unine ja mitte parimas seletamisvormis, aga minu peas on asi juba peaaegu, et loogiline.
Ja kui mõelda, siis on küll kerge ebakõla selles, et miks siis on üldse suulised kasutuses, kui neid üldse kasutama ei peakski? Lihtsalt hädapidur? See kõlab kuidagi brutaalselt... Selle süsteemi järgi võiks siis vastus olla, et suuline oli lihtsalt juba enne seal ja kui süsteemi muudeti, siis ta jäi nii poolkogemata varustusse... kõlab loogiliselt...? ehh...
Aga nüüd ma igaljhul katsun magama minna, sest homme lähen oma suurt karjäärihüpet vormistama! :)
tsau. küll tuli alles pikk loba :D
Homme hommikul lähen siis Northamptonisse, et kirjutada alla oma orjastuslepingu McDonaldsiga. Ohhisver. Ma e ole üldse kindel, kas ma seda teha tahan, aga kasvõi paar tööpäeva on ju juba raha. Eksole.
Täna käisime ja rääkisime ka Dereki ja Joga sellest, et meil on nagu natukene palju teha. Et päevad on nagu natuke 10 tunnised vahepeal ja seda on nagu natuke palju. No ja siis Derek arvas, et me lihtsalt ei ole efektiivsed ja et me peaksime targemalt tööd tegema ja et me põhimõtteliselt raiskame aega ja kui me enam aega ei raiska, siis ei peaks meil ka nii palju tööd olema. Ehh. Nagu me praegu pidevalt käiks ringi ja vaataks, kuidas me võimalikult kaua saame millegi tegemise peale aega kulutada. Ja noh, eks kogu see jutt oli nagu siuke inglaslikult ümber nurga „ma ütlen miskit ja kui sa sellele pool juurde mõtled, siis saad umbes teada, mis ma mõtlen“, aga mina lugesin sealt välja, et selline see töö on ja kui ei meeldi, siis minge ära. Ja seda osa meie jutust, et me leiame, et seda tööd on ilma palgata tegemiseks liiga palju, nad täiesti ignoreerisid. Ehh. Ja enda kahjuks ma pean ütlema, et selle jutuajamise käigus ma just liiga palju initsiatiivi üles ei näidanud ja asju otse välja ei öelnud.
Ütleme, et hobuste valmis panemise peale ja muude selliste asjade peale nad ei ootagi, et me nii kaua aega kulutaks ja nii põhjalikud oleks, nagu me seda praegu teinud oleme. Ja siis Derek ütles, et me võiks järgmisel nädalal vaadata, kui palju meil mingite asjade peale aega kulub ja kust me saaksime seda ajakulu väiksemaks näpistada.
Alia läks selle jutuajamise peale endast täiesti välja. Nende ees ta küll miskit välja ei näidanud, aga pärast oli ta küll väga tige ja nuttis lausa. Blöhhhh. Ma küll ei leia, et asi nii hull oleks, aga mulle poleks ealeski pähe tulnud, et keegi arvaks, et majutuse ja pmst ühe tunni eest nädalas on normaalne teha peaaegu täiskoormusega tööd. Eks vaatab veel natuke aega, aga kui nüüd meie töökoormus kohe suuure hulga võrra ei vähene, siis mulle tundub, et Derek ja Jo arvavad, et see on normaalne. Esialgu ma olen veel positiivne, aga tegelikult oli see tänane jutuajamine ikka natuke solvav ja üllatav.
Huhh, nii, see aur on nüüd välja lastud.
Sellega seoses jäi mulle kõrva briti üliviisakas viis asju rääkida.
„no võta tükk kooki – ei, pole vaja – no võta ikka – oled kindel? – jajaaa, võta see tükk kooki – ei kõik on ok, pole vaja – ei, tegelikult ka, võta – no olgu“
Lõpptulemus on niikuinii selge ja inimeste motivatsioonid ka suhteliselt selged. Aga see sotsiaalne pakkumise ja tagasi lükkamise mäng tuleb ikka läbi mängida. Mõnes mõttes vahva, aga võibolla oleks kõigil kergem, kui öeldaks lihtsalt otse välja, mida tegelikult tahetakse/mõeldakse. Siis saaks vähemalt kindel olla, et see, mida sa kuuled, vastab tõele, mitte ei pea poolt vastavalt sotsiaalsetele konventsioonidele juurde mõtlema. Nii ma nüüd mõtlengi, et kui peaks veel päevakorda kerkima mingi asja arutamine näiteks Dereki ja Joga, siis ma peaks ennast kokku võtma ja ütlema, et meil Eestis on kombeks asju otse välja öelda. Et andke andeks, kui see teile ebaviisakas tundub, aga mina arvan asjast just nii ja sellele arvamusele ei pea poolt ise juurde mõtlema, vaid just nii ongi.
Nii, aga hobustest ka, kelle pärast ma ju siin olengi. Seda tuleb küll öelda, et kogu mu arusaamine hobustest on hästi palju muutunud siin olles. Mitte niivõrd tänu mingitele uutele oskustele (sest, olgem ausad, neid väga palju õpetatud ei ole) vaid pigem arusaam selles, mis elukad nad õieti on ja kuidas võiks nende poole pealt kogu see inimeste asi välja näha.
Täitsa kasulik oli vaadata eelmisel nädalal käinud liidrikoolitusi hobustega. Seal oli üks harjutus siis selline, kus 5-6 inimest pidid meeskonnas ühte hobust mööda maneeži ringi liigutama, edasi saama teda seisma jätma, pöörama jne, kusjuures reeglite järgi poleks tegelikult üldse tohtinud hobust puudutada.
Ja kogu seda janti jälgides oli mul jube hea meel tõdeda, et ma sain enamvähem aru, mida hobune tunneb, millal talle kogu see asi meeldib ja millal ta hakkab närvi minema ja mis ta järgmiseks teha võib. See viis mõttele, et kui ütlus, et loomad on alati ettearvamatud ja kunagi ei või kindel olla, mis neile järgmisena pähe kargab, juba eos vale. Asi on lihtsalt selles, et inimestel ei ole õrna aimugi, mismoodi loomad suhtlevad ja mismoodi nad ennast väljendavad. No mis teha, kui meie lihtsalt ei suuda selle peale tulla, et vokaalne häälitsemine ei ole ainus viis eneseväljenduseks... Praegu seda kirja pannes tundub, et daaa, see on ju nii loogiline, aga mina kogesin sest aru saades igal juhul täitsa korralikku ahhaa-momenti.
Heietaksin hea meelega edasi, sest rääkida on küll ja veel. Näiteks see juhtimiskoolitus oli tore ja huvitav ja jälle üks asi, mille kasulikkust ma enne üldse ette ei kujutanud. Ja eile oli tegin Charliega ratsatrenni, klassikalise koolisõidu stiilis siis, ehk siis pmst juhtimine otsese ja kaudse ratsmega peamiselt (toortõlge inglisekeelsetest direct rein ja indirect reinist). Koos kogu selle infoga, mida olen Craig Stevensi DVD-sid vaadates saanud ja muidu ka tundub see ikka palju loogilisem ja lihtsam kui see meie harjunud ratsutamine. Aga oi, küll alguses oli raske taluda mõtet, et võib küll nö kätega ratsutada ja ei olegi jalad ja tagumik kõige tähtsamad ratsutamise juures.
Millalgi tahaks selle protsessi ja põhjused ka siin teile ära seletada ja enda jaoks läbi mõelda. Kokkuvõtvalt öeldes leiutati selle koolkonna järgi tänapäevane ratsutamisvõtete kogumik umbes 19 sajandil, kui oli vaja kiiresti treenida ratsaväelasi lahinguvalmidusse. Esiteks nõuab kätega ratsutamine ilma hobusele kahju tekitamata peent harjutamist. Teiseks oli tegu noorte tugevate meestega, kes oleks kätega kohe hobuse suu ära lõhkunud. Et siis taoti noortele kursantidele pähe, et käed on halvad ja ratsutada tuleb tagumikuga ja mõeldi selleks välja uus süsteem.
Ma ei tea, kui loogiliselt see teile kõlab, sest olen unine ja mitte parimas seletamisvormis, aga minu peas on asi juba peaaegu, et loogiline.
Ja kui mõelda, siis on küll kerge ebakõla selles, et miks siis on üldse suulised kasutuses, kui neid üldse kasutama ei peakski? Lihtsalt hädapidur? See kõlab kuidagi brutaalselt... Selle süsteemi järgi võiks siis vastus olla, et suuline oli lihtsalt juba enne seal ja kui süsteemi muudeti, siis ta jäi nii poolkogemata varustusse... kõlab loogiliselt...? ehh...
Aga nüüd ma igaljhul katsun magama minna, sest homme lähen oma suurt karjäärihüpet vormistama! :)
tsau. küll tuli alles pikk loba :D
Monday, October 18, 2010
Jeppii!
Ma sain vist tööle (ptui-ptui-ptui üle vasaku õla)!! Karjäärihüpe on küll tohutu, ei julgegi eriti öelda, kuhu ma tööle sain, aga kuna siin riigis on miinimumpalk peaegu kuus naela, siis ma ei nurise esialgu üldse. Eriti peale seda, kui kokku arvutasin, et ühe tööpäevaga teenib jämedalt võttes 800 krooni! Huhh, kohe selline tunne, et hakkan kohe rikkaks, kuigi tegelikult on asi sellest kaugel.
Töökoht on Mäkis siis... Alia arvas, et viie vahetuse pärast olen ma restorani juhataja :D mis ei ole paha perspektiiv ju.
Ah jaa, mu ülemus on öö. Ehk siis mustanahaline. Ma polegi vist elus varem nii pikka jutuajamist neegriga pidanud kui töövestlusel, aga tema pole jälle kunagi kedagi Eestist näinud, nii et oleme tasa. Hahaaa. Ja muide, ma ei pidanud isegi proovitööd tegema, sest ta arvas, et küll ma hakkama saan ja kuna ta pole varem eestlasest töötajat olnud, et siis võiks nüüd proovida.
See oligi siis minu tänase päeva uudis. Homme jälle hobustetööd tegema ja võibolla ka lepingut alla kirjutama Northamptonisse. Kui kõik väga hästi läheb, siis ma äkki juba reedel on tööpäev. HUvitav millal nad siin palka maksavad, tore oleks juba novembri alguses raha saada:P Aga peamine kui üldse saab.
Selle koha peal läks eile õhtul internett ära ja pool posti kadus olematusesse. Uuesti seda kõike kirjutada ma kahjukus ei viitsi aga miskit muud paneb kirja siis.
Aga parem seegi kui mitte midagi:) Täna peaks eriti vara magama minema, sest homme tuleb 6-ajal ärgata, sest kell 9 algab koolitus ja selleks ajaks peavad 6 hobust viksid ja viisakad välja nägema:)
Rääkisime Maryga ka sellest, et meil on natuke liiga suur koormus ja kuidagi vähe saame vastu. Ta oli meiega täitsa nõus ja soovitas kindlasti rääkida Dereki ja Joga. Et nad ilmselt ei tea lihtsalt, mis me kõik peame tegema ja mis see aega võtab. Ja eks nad ole ka algajad tööandjad. Mary soovitas veel enne kõik punktis kirja panna, et jutt asjalikum tuleks. Väga hea nõuanne.
Esmaspäeval lähen töölepingut alla kirjutama. Eks siis näeb, millal esimene tööpäev on, loodan, et varsti peale seda.
Täna hommikul oli täitsa jahe siin, rohi oli härmas ja osadel lompidel pisipisike jääkirme peal. Hästi selge oli ka, eks sellepärast oligi siuke karge.
Hobustest miskit asjalikku kirjutada jälle ei viitsi või ei ole energiat. Polegi sellist fantastilist hobuelamust praegu tegelikult, mida kindlasti peaks jagama.
Aga praegu head ööd, homne päev ootab!
Töökoht on Mäkis siis... Alia arvas, et viie vahetuse pärast olen ma restorani juhataja :D mis ei ole paha perspektiiv ju.
Ah jaa, mu ülemus on öö. Ehk siis mustanahaline. Ma polegi vist elus varem nii pikka jutuajamist neegriga pidanud kui töövestlusel, aga tema pole jälle kunagi kedagi Eestist näinud, nii et oleme tasa. Hahaaa. Ja muide, ma ei pidanud isegi proovitööd tegema, sest ta arvas, et küll ma hakkama saan ja kuna ta pole varem eestlasest töötajat olnud, et siis võiks nüüd proovida.
See oligi siis minu tänase päeva uudis. Homme jälle hobustetööd tegema ja võibolla ka lepingut alla kirjutama Northamptonisse. Kui kõik väga hästi läheb, siis ma äkki juba reedel on tööpäev. HUvitav millal nad siin palka maksavad, tore oleks juba novembri alguses raha saada:P Aga peamine kui üldse saab.
Selle koha peal läks eile õhtul internett ära ja pool posti kadus olematusesse. Uuesti seda kõike kirjutada ma kahjukus ei viitsi aga miskit muud paneb kirja siis.
Aga parem seegi kui mitte midagi:) Täna peaks eriti vara magama minema, sest homme tuleb 6-ajal ärgata, sest kell 9 algab koolitus ja selleks ajaks peavad 6 hobust viksid ja viisakad välja nägema:)
Rääkisime Maryga ka sellest, et meil on natuke liiga suur koormus ja kuidagi vähe saame vastu. Ta oli meiega täitsa nõus ja soovitas kindlasti rääkida Dereki ja Joga. Et nad ilmselt ei tea lihtsalt, mis me kõik peame tegema ja mis see aega võtab. Ja eks nad ole ka algajad tööandjad. Mary soovitas veel enne kõik punktis kirja panna, et jutt asjalikum tuleks. Väga hea nõuanne.
Esmaspäeval lähen töölepingut alla kirjutama. Eks siis näeb, millal esimene tööpäev on, loodan, et varsti peale seda.
Täna hommikul oli täitsa jahe siin, rohi oli härmas ja osadel lompidel pisipisike jääkirme peal. Hästi selge oli ka, eks sellepärast oligi siuke karge.
Hobustest miskit asjalikku kirjutada jälle ei viitsi või ei ole energiat. Polegi sellist fantastilist hobuelamust praegu tegelikult, mida kindlasti peaks jagama.
Aga praegu head ööd, homne päev ootab!
Saturday, October 16, 2010
Hei! tean, et ma ei ole siia suhteliselt kaua midagi kirjutanud. See-eest põnevaid asju juhtunud on mitu. ILmselt on need kaks asja kuidagi omavahel seotud - kui palju juhtub ja tegemist on, siis ei jää kuigivõrd aega ega energiat blogi täitmiseks. Millest on kahju, sest tegelikult, uskuge või mitte, meeldib mulle blogida. See aitab mõtteid koguda.
Hobuste vallas on selgunud, et päris elu ei ole nii roosiline kui tundub, ehk siiski tööd on reklaamitust rohkem ja trenne oleme saanud vähem. Otseselt ei saa Jo'd ja Derekit valeinfo jagamises süüdistada, sest Lydia ütles, et kui tema suvel alustas, siis oligi tallis tegemist paar tundi hommikul ja paar tundi õhtul. Nüüd aga kipuvad päevad venima pea 8-tunnisteks. Esiteks on hobuseid 3-4 tükki rohkem ja teiseks ikka leidub mingit lisatoimetamist, kas vaja maneeži kasta või varustust puhastada või aeda parandada või hoovi pühkida või tuleb keegi trenni või sada muud võimalikku toimetust. Ja nii need töötunnid tulevad.
Samal ajal avastati, Dennyl ehk peamisel õppehobusel on südames märkimisväärne kahin. See tähendab, et Denny võib suvalisel hetkel lihtsalt infarkti saada ja temaga tunde anda ei tohiks, sest parasjagu infarkti saav hobu võib inimesele tõsiselt ohtlik olla. Teine õppehobu, Charlie, on aga juba vana ja pidevalt natuke lombakas, sest tal on artriit. Seega, nagu Derek ütles: "Its hard to be a riding school if you dont have any riding horses." Ja nii ongi lubatud miinimumist umbes poole vähem trenne olnud. Igal juhul on meil nüüd tüdrukutega plaanis natke protesti tõsta ja ehk väikest palka vms nõuda.
Teine suur asi on aga see, et minu Kawasaki on tänase seisuga juba nädal aega kodus. Temaga seljataha jätud juba mitukümmnd miili, ülevaatus tehtud ja briti valepoole liiklus kodusemaks muutunud. Ratas ise on ka natuke kodusem, ta on ikka Divekast kõige poolest nii erinev. Juhtimisvõtted tunnetus ja kõik hoopis teine, alguses tundus Diekas parem, aga nüüd hakkan vaikselt harjuma ja võibolla polegi asi nii hull:)
Aga nüüd lasen jälle jalga, sest homme on avatud uste päev ja teised pühivad usinasti hoovi puhtaks. Lähen neile appi!
Tsau!
Hobuste vallas on selgunud, et päris elu ei ole nii roosiline kui tundub, ehk siiski tööd on reklaamitust rohkem ja trenne oleme saanud vähem. Otseselt ei saa Jo'd ja Derekit valeinfo jagamises süüdistada, sest Lydia ütles, et kui tema suvel alustas, siis oligi tallis tegemist paar tundi hommikul ja paar tundi õhtul. Nüüd aga kipuvad päevad venima pea 8-tunnisteks. Esiteks on hobuseid 3-4 tükki rohkem ja teiseks ikka leidub mingit lisatoimetamist, kas vaja maneeži kasta või varustust puhastada või aeda parandada või hoovi pühkida või tuleb keegi trenni või sada muud võimalikku toimetust. Ja nii need töötunnid tulevad.
Samal ajal avastati, Dennyl ehk peamisel õppehobusel on südames märkimisväärne kahin. See tähendab, et Denny võib suvalisel hetkel lihtsalt infarkti saada ja temaga tunde anda ei tohiks, sest parasjagu infarkti saav hobu võib inimesele tõsiselt ohtlik olla. Teine õppehobu, Charlie, on aga juba vana ja pidevalt natuke lombakas, sest tal on artriit. Seega, nagu Derek ütles: "Its hard to be a riding school if you dont have any riding horses." Ja nii ongi lubatud miinimumist umbes poole vähem trenne olnud. Igal juhul on meil nüüd tüdrukutega plaanis natke protesti tõsta ja ehk väikest palka vms nõuda.
Teine suur asi on aga see, et minu Kawasaki on tänase seisuga juba nädal aega kodus. Temaga seljataha jätud juba mitukümmnd miili, ülevaatus tehtud ja briti valepoole liiklus kodusemaks muutunud. Ratas ise on ka natuke kodusem, ta on ikka Divekast kõige poolest nii erinev. Juhtimisvõtted tunnetus ja kõik hoopis teine, alguses tundus Diekas parem, aga nüüd hakkan vaikselt harjuma ja võibolla polegi asi nii hull:)
Aga nüüd lasen jälle jalga, sest homme on avatud uste päev ja teised pühivad usinasti hoovi puhtaks. Lähen neile appi!
Tsau!
Thursday, October 7, 2010
Tuesday, October 5, 2010
Mõte
Mulle tuli jälle ühe hobusega koos koplist talli juurde jalutades mõte, mille tahtsin kirja panna, et meelest ei läheks.
Mulle tundub, et sellise nö "nunnutava" hobunduse eesmärk või vaevatasu iniemse jaoks ongi lihtsalt teistsugse olekuga hobune. Kui see sulle korda läheb, siis tasub hobuste mitte sundimine ja nende arvamuse kuulamine ära. Kui ei lähe, siis sobib ilmselt paremini jõulisem lähenemine, kus sisendile peab järgnema kohe kindel hobusepoolne vastus igal juhul, sest nii tegelikult tulevad tulemused kiiremini.
Oehh, kus nüüd alles targutab:D Lihtsalt siuke mõttekäik oli.
Mulle tundub, et sellise nö "nunnutava" hobunduse eesmärk või vaevatasu iniemse jaoks ongi lihtsalt teistsugse olekuga hobune. Kui see sulle korda läheb, siis tasub hobuste mitte sundimine ja nende arvamuse kuulamine ära. Kui ei lähe, siis sobib ilmselt paremini jõulisem lähenemine, kus sisendile peab järgnema kohe kindel hobusepoolne vastus igal juhul, sest nii tegelikult tulevad tulemused kiiremini.
Oehh, kus nüüd alles targutab:D Lihtsalt siuke mõttekäik oli.
Sunday, October 3, 2010
Pühapäev
Niih, täna oli siis hommikul kõigepealt trenn, mis muutus istakutunnist sujuvalt kordetamise õpetamiseks. Nagu kõigi muude asjadegagi, käib siinsete kommete järgi kordetamine natuke teisiti kui ma kodus harjunud olen, aga sellegipoolest oli Popiga omandatud kogemustest kasu. Kui mina olen harjunud kordel märguandeid andma hääle ja kehaasendiga, siis siin käib see kõik ikka läbi kordenööri. Piitsaga võib ka vajadusel kaasa aidata. Selleks aga, et kordega selgeid ja edukaid signaale edastada, peab läbi selle pidevalt kavessoniga kontakti hoidma, mis ongi kordetamise juures kõige keerulisem (Derek ütles lausa, et väga hästi kordetamine on sellest kõigest, mis nad teevad, kõige keerulisem). Derek kasutab kontakti kohta sõna touch, mis annab tegelikult päris hästi edasi asja olemuse - kerge puudutus läbi korde/ratsme vms.
Mulle tundub, et mulle meeldib kordetamine (ja ehk kunagi, kui seda õpin, ka maatöö) isegi rohkem kui ratsutamine. See on kuidagi lihtsam minu arvates esiteks. Teiseks tundub mulle, et kordelt on lihtsam märgata, millist tagasisidet hobune annab. Muidugi, võib olla, et ma ise ei suuda lihtsalt hobuse seljas piisavalt tundlik ja tasakaalus olla, et tema tagasisidet märgata.
Ah jaa, täna mõtlesin veelkord, et siinsed hobused on teistmoodi kui ükskõik millised teised hobused, keda ma kunagi näinud olen. Kogu nende olek on hoopis... rahulikum. Ja rahulolevam. Tõsiselt.
Kui aus olla, siis vaevab mind ka mõnikord identiteedikriis, et mille jaoks kõike seda "nunnutamist" vaja on ja tegelikult saab ju kiiremaid ja nn paremaid tulemusi ka karmimaid meetodeid kasutades. Hobust rohkem ja jõulisemalt sundides. Aga uskuge, väga mõnus kogemus on, kui hobune tõesti üritab sinuga suhelda, sest ta teab, et sinu poolt pole tõenäoliselt midagi koledat oodata. Vahepeal ma ei arvanud, et see oleks võimalik, aga siinoleku ajal on minus hakanud pesitsema lootus, et äkki ikka on.
Nt täna seisime ja ootasime Luke'iga maneežis millal Sue (mingi hobuseterapeut, akupunktuuri sarnast miskit) tuleb ja teda ravib. Oodates ja igavledes ma tõesti nägin, kuidas hobune üritas mulle meeleheitlikult selgeks teha, kust tal sügeleb ja talle üldse ei meeldi kui ma ta lakka päitsete alt välja sikutan. No kohe oli näha, et ta tõesti tahtis mulle miskit selgeks teha. Aga mitte närvi minnes, vaid nii, sõbralikult.
Ja mulle meeldis ka, et kui ma tema nina ees poolkaart mööda edasi-tagasi käisin, siis ta tuli mulle kogu aeg oma peaga järgi. Ning mõtlesin ka selle peale, et tavaliselt ei näe me kuigi tihti hobuse kukalt ülevaltpool (va sadulas olles). Ma pole seda kunagi varem tähele pannud. Siin aga seisavad hobused pidevalt inimeste läheduses nii, et pea on piisavalt madalal, et võid vabalt tema kõrvade vahele ülalt alla vaadata. Siis taipasin, et varem pole ma eriti sellist asja kohanud. Popstari puhul näiteks mitte kunagi. Hobuse pea on ikka kuskil kõrgel ja kui sul on vaja nt kõrvu puudutada, siis tuleb ülespoole upitada. Siin on mõnikord vastupidi ja uskuge või mitte, mina igal juhul usun, et see näitab et siinsed loomad tunnevad ennast inimeste juuresolekul kordi mugavamalt ja turvalisemalt. Mis omakorda paneb mõtlema - kui ebaturvaliselt hobused reeglina ennast tegelikult tunnevad?
Maybe the trouble is that usually people just don't know any better...?
Igasugu mõtteid tekib ja eks nad ole siin vist parasjagu segaselt väljendatud, sest olen unine ja väsinud praegu ning ei jõua kõike korralikult enne kirja panekut läbi mõelda ja selgeks sõnumiks kokku panna. Aga huvitav oleks teada, mis teised mu uitmõtetest arvavad?
Ah jaa, üks äge asi on siin veel - hobuste jaoks on siin ikka igat masti spetsialiste - osteopaat, kiropraktik, füsioterapeut, nõelravi, homöopaatia jne. Eestis pole ma millestki sellisest isegi kuulnud!
Mulle tundub, et mulle meeldib kordetamine (ja ehk kunagi, kui seda õpin, ka maatöö) isegi rohkem kui ratsutamine. See on kuidagi lihtsam minu arvates esiteks. Teiseks tundub mulle, et kordelt on lihtsam märgata, millist tagasisidet hobune annab. Muidugi, võib olla, et ma ise ei suuda lihtsalt hobuse seljas piisavalt tundlik ja tasakaalus olla, et tema tagasisidet märgata.
Ah jaa, täna mõtlesin veelkord, et siinsed hobused on teistmoodi kui ükskõik millised teised hobused, keda ma kunagi näinud olen. Kogu nende olek on hoopis... rahulikum. Ja rahulolevam. Tõsiselt.
Kui aus olla, siis vaevab mind ka mõnikord identiteedikriis, et mille jaoks kõike seda "nunnutamist" vaja on ja tegelikult saab ju kiiremaid ja nn paremaid tulemusi ka karmimaid meetodeid kasutades. Hobust rohkem ja jõulisemalt sundides. Aga uskuge, väga mõnus kogemus on, kui hobune tõesti üritab sinuga suhelda, sest ta teab, et sinu poolt pole tõenäoliselt midagi koledat oodata. Vahepeal ma ei arvanud, et see oleks võimalik, aga siinoleku ajal on minus hakanud pesitsema lootus, et äkki ikka on.
Nt täna seisime ja ootasime Luke'iga maneežis millal Sue (mingi hobuseterapeut, akupunktuuri sarnast miskit) tuleb ja teda ravib. Oodates ja igavledes ma tõesti nägin, kuidas hobune üritas mulle meeleheitlikult selgeks teha, kust tal sügeleb ja talle üldse ei meeldi kui ma ta lakka päitsete alt välja sikutan. No kohe oli näha, et ta tõesti tahtis mulle miskit selgeks teha. Aga mitte närvi minnes, vaid nii, sõbralikult.
Ja mulle meeldis ka, et kui ma tema nina ees poolkaart mööda edasi-tagasi käisin, siis ta tuli mulle kogu aeg oma peaga järgi. Ning mõtlesin ka selle peale, et tavaliselt ei näe me kuigi tihti hobuse kukalt ülevaltpool (va sadulas olles). Ma pole seda kunagi varem tähele pannud. Siin aga seisavad hobused pidevalt inimeste läheduses nii, et pea on piisavalt madalal, et võid vabalt tema kõrvade vahele ülalt alla vaadata. Siis taipasin, et varem pole ma eriti sellist asja kohanud. Popstari puhul näiteks mitte kunagi. Hobuse pea on ikka kuskil kõrgel ja kui sul on vaja nt kõrvu puudutada, siis tuleb ülespoole upitada. Siin on mõnikord vastupidi ja uskuge või mitte, mina igal juhul usun, et see näitab et siinsed loomad tunnevad ennast inimeste juuresolekul kordi mugavamalt ja turvalisemalt. Mis omakorda paneb mõtlema - kui ebaturvaliselt hobused reeglina ennast tegelikult tunnevad?
Maybe the trouble is that usually people just don't know any better...?
Igasugu mõtteid tekib ja eks nad ole siin vist parasjagu segaselt väljendatud, sest olen unine ja väsinud praegu ning ei jõua kõike korralikult enne kirja panekut läbi mõelda ja selgeks sõnumiks kokku panna. Aga huvitav oleks teada, mis teised mu uitmõtetest arvavad?
Ah jaa, üks äge asi on siin veel - hobuste jaoks on siin ikka igat masti spetsialiste - osteopaat, kiropraktik, füsioterapeut, nõelravi, homöopaatia jne. Eestis pole ma millestki sellisest isegi kuulnud!
Saturday, October 2, 2010
Laupäeva õhtust veel
Käisime täna päeval veel hobuvarustuse poes paarikümne km kaugusel, Rugby nimelises linnas. Seal pidi olema suur allahindlus ja mõtlesime, et võiks vaatama minna. Ma pole elus sees nii suurt ratsaasjade poodi näinud. Sadulaid oli seal vähemalt paarsada ja kõike muud ka nii, et võttis silme eest kirjuks. Kulutasin u 400 krooni sooja tuule- ja veekindla pusa peale, ei tea kas oli seda väärt, aga loodan, et oli. Täitsa kenastid ratsapükse oleks ka sealt saanud nii alates paaristsajast kroonist, aga ei hakanud seal tuhnima, sest otsustasin, et saan selle paariga hakkama, mis mul on. Hoian raha mudueks asjadeks. Riiete hinna üle siin muidu kül nuriseda ei saa, neljapäeval Northamptonis käies naersin, et inglased ei saa küll kehva riietumist rahapuuduse kaela ajada. Täiseti korralikke saapaid nt oli terve poetäis valida hinnaklassis 200-600 eek. Teises poes jagati jumalast uusi ja kenasid pluuse alates 1-st naelast, 5 naela eest sai juba korralikke asju. Ostsin endale korralikud teksad 6 naelaga. Jne, jne. Kiusatusi kulutada on nii et vähe pole, aga üritan seda mitte väga palju teha, sest tsikli peale kulub niikuinii raha ja ega mul töökohta ju veel ei ole.
Nüüd otsin pastakat, et täita ära mingi ankeet, et perearsti juurde registreeruda. Jube paks paberipatakas on, ei tea, mis nad kõike teada tahavad...
Järgmiseks plaanin CV-sse paar Mary soovitatud parandust sisse viia ja kui tsikli kätte saan, siis älhen ka seda laiali jagama. Küll siis ka mingi töö tuleb!
Pärast igastahes magama, vahin võib-olla natuke telekat ja siis head ööd!
Ah jaa, eelmise posti juurde unustasin lisada, et aitähaitäh emale Kawasaki juures aitamise eest:)!!
Nüüd otsin pastakat, et täita ära mingi ankeet, et perearsti juurde registreeruda. Jube paks paberipatakas on, ei tea, mis nad kõike teada tahavad...
Järgmiseks plaanin CV-sse paar Mary soovitatud parandust sisse viia ja kui tsikli kätte saan, siis älhen ka seda laiali jagama. Küll siis ka mingi töö tuleb!
Pärast igastahes magama, vahin võib-olla natuke telekat ja siis head ööd!
Ah jaa, eelmise posti juurde unustasin lisada, et aitähaitäh emale Kawasaki juures aitamise eest:)!!
Kawasaki GPZ 500S
Minu viimaste päevade tähtsündmus:
Kawasaki GPZ 500S
punane
500cc
2 silindrit
750 naela
3 kuud garantiid
värske õlivahetus, muud kuluosad ka vist suhteliselt ok korras.
tuleb koos aastase ülevaatusega
u 50 naela teemaksu tuleb minul maksta
Kindlustus esialgsete andmete järgi ca 280-300 naela...
Käsiraha sisse makstud praeguseks, kui Eestist varustus kohale jõuab siis lähen järgi ja SÕIDAN KOJU TÄITSA PÄRIS OMA MOOTORRATTAGA!
Olen väga põnevil ja ei suuda ära oodata!
Kirsiks tordil on see, et eile käisime Alia ja Lydiaga baaris ja saime seal tuttavaks mingi tüübiga, et on pärit Tšehhist ja armastab rokkmuusikat ja mootorrattaid. Täpsemalt, ta on suisa mehhaanik! Ma tavaliselt seda küll ei tee, aga tema numbri küsisin küll kohe, sest tsiklisõpra on mul VÄGA vaja, sest midagi on mu uuel Kawal ikka viga...
Ja see väärkis vist ka mainimist, et toakaaslastega on mul täitsa vedanud, mõlemad on toredad ja koos asju teha on põnev.
Hobupoole pealt suuremaid emotsioone praegu kirja panna ei olegi. Homme on mul istakutrenn plaanis, küllap siis jälle miskit tuleb. Aga üha rohkem tõden, et kõik on peas kinni ja inimesed oma suure egoga lukusavad enda jaoks tihti paljud hobustele nii loomulikud võimalused. Kahjuks pean tõdema, et minu ego on suurem kui ma ise varem taibanud olengi ning selle suhtumise muutmine on aega ja pingutust nõudev. Kuigi praegu ma tunnen muutust algamas... Keeruline jutt ühesõnaga:D
Ohh, tuleks see postipakk kiivri ja tagiga ometi juba...
Kawasaki GPZ 500S
punane
500cc
2 silindrit
750 naela
3 kuud garantiid
värske õlivahetus, muud kuluosad ka vist suhteliselt ok korras.
tuleb koos aastase ülevaatusega
u 50 naela teemaksu tuleb minul maksta
Kindlustus esialgsete andmete järgi ca 280-300 naela...
Käsiraha sisse makstud praeguseks, kui Eestist varustus kohale jõuab siis lähen järgi ja SÕIDAN KOJU TÄITSA PÄRIS OMA MOOTORRATTAGA!
Olen väga põnevil ja ei suuda ära oodata!
Kirsiks tordil on see, et eile käisime Alia ja Lydiaga baaris ja saime seal tuttavaks mingi tüübiga, et on pärit Tšehhist ja armastab rokkmuusikat ja mootorrattaid. Täpsemalt, ta on suisa mehhaanik! Ma tavaliselt seda küll ei tee, aga tema numbri küsisin küll kohe, sest tsiklisõpra on mul VÄGA vaja, sest midagi on mu uuel Kawal ikka viga...
Ja see väärkis vist ka mainimist, et toakaaslastega on mul täitsa vedanud, mõlemad on toredad ja koos asju teha on põnev.
Hobupoole pealt suuremaid emotsioone praegu kirja panna ei olegi. Homme on mul istakutrenn plaanis, küllap siis jälle miskit tuleb. Aga üha rohkem tõden, et kõik on peas kinni ja inimesed oma suure egoga lukusavad enda jaoks tihti paljud hobustele nii loomulikud võimalused. Kahjuks pean tõdema, et minu ego on suurem kui ma ise varem taibanud olengi ning selle suhtumise muutmine on aega ja pingutust nõudev. Kuigi praegu ma tunnen muutust algamas... Keeruline jutt ühesõnaga:D
Ohh, tuleks see postipakk kiivri ja tagiga ometi juba...
Subscribe to:
Posts (Atom)