Käisin pühaopäeval Kosel Anna Pindami juures klikkeripäeval ja tõesti oli vahva. Best value for money ever, eriti võrreldes igasuguste muude koolituste ja hindadega.
Väga vahva oli näha Anna klikkeri põhimõtet tundvate hobuste suhtlustahet inimesega ja töötahet ja motiveeritust ja tegutsemist. Muudkui mõtlesid ja tegid ja neil oli vahva ja inimestel oli tore.
Oli näha mõtestatust hobuste silmades, millest tihtipeale ratsaspordis puudu jääb - mõtleme me ju ainult sellele jäsemele siin ja tollele lihasele seal... Aga hobusel on ju mõtted ka peas! Ja täiesti hämmastav, kuidas ta oma mõistust kasutada oskab!
Ja ma arvan, et see ongi ju nii tähtis! Mina tahan igal juhul pigem hobuse mõistusega suhelda, kui ainult tema füüsisega mängida. Fantastiline!
Järele mõeldes, siis see on võibolla üks , millest näiteks Dereki kui oma treeneri puhul puudust tundsin. Psühholoogilisest suhtlemisest hobustega, psüühikast.
Positiivse kinnistamise treening aga paneb looma mõtlema, annab sulle võimaluse teda suunata igast asju tegema ja annab teile suhtluskanali.
Mõnes mõttes klikkertreening on halb nimi, sest see seostab kogu ala ainult selle ühe mehaanilise plõksutiga ning agility ja delfiinidega. Asja iva on ju tegelikult selles, et õpetatakse positiivse kinnistamisega. Teine iva on, et teil on kindel omavaheline signaal, mis on kinnistaja (selleks arendatud siis inimese poolt). PS. Loodan, et kasutan termineid õigesti...
Sain Annalt vastuse kõigile oma küsimustele, mis seni on klikkeri suhtest tekkinud.
1. Kuidas vältida seda, et hobune hakkab maiuseid välja norima, hammustama jne? - Anda hobusele maiust ainult klikkeri heli peale ja siduda hobusele kindel asi, mis ta peab tegema, kliki ja maiusega. Sealjuures ma arvan, et oluline on just mingi lihtsa ülesande (ninaga palli puudutamine) võimalikult kiire sidumine kliki ja maiusega. See võib isegi aidata, et kui hobune muidu muudkui nurub, siis peale seda, kui ta on ülesanded ära õppinud, ta enam ei nuru, vaid ootab, kuni tal lastakse ülesannet sooritada. Ma arvan, et Kabrielile see sobiks nii hästi, sest tegelikult ta ei ole agressiivselt maiust nõudev hobune ha talle teevad maiused nii hirmsasti rõõmu :)
2. Kas ja kuidas siduda negatiivsel ja positiivsel kinnistamisel põhinevaid treeningmeetodeid? - Ehk siis kas võib korraga treenida nt surve ja surve eemaldamise meetodil või positiivset karistamist kasutades ja positiivset kinnitamist kasutades. Jah, tundub, et Anna teeb seda ja edukalt. Samuti ei tasu hobusega, kes on ikkagi suur ja ohtlik loom, teha nii, et ta väga impulsiiveslt ja pealetükkivalt sulle asju pakub, sest see võib ohtlik olla. Tundub, et hobustele sobib selline kombineeritud treeningviis.
Väga meeldis mulle Anna näide selle kohta, kuidas ta ükskord ratsutades kasutas täitsa juhuslikult aga samas väga edukals naksutamist. Trennis ei tahtnud hobune kuidagi nõutud välispainet võtta, sest tegu oli niikuinii tema kumera poolega ja harjutus mõlemale uus. Juhuslikult hobune vaatas väljapoole, Anna andis naksutades märguande - õige. Hobune võttis kohe nõutud painde - ah et seda sa siis tahtsidki! Minu meelest väga hea näide sellest, kuidas kombineerituna kasutada neid kahte treeningviisi.
Väga meeldisd ka Anna praktilised kirjeldused selle kohta, kuidas siis ikkagi alustada ja milliseid vigu tasub vältida.
KOkkuvõttes super ja aitäh Annale ja ka Kadile, tänu kellele ma üldse klikkeripäevale sattusin!
Monday, October 22, 2012
Tuesday, August 14, 2012
Thursday, August 9, 2012
meetod
Eelmisel korral ei läinud just super hästi hobusega.
Üle-eelmisel korral tegin tükk aega harjutust ja lõpuks tundus, et leidsin märguanded, mis panid hobust liikuma nii, nagu ma tahtsin.
Järgmisel päeval sinna minnes ei olnud hobune mind nähes kuigi rõõmus ja kui proovisin straightness trainingu harjutusi teha, tegi kurja nägu ja ei tahtnud üldse mängida. Mingil määral liikumine tuli isegi välja, kuid erinevaid probleeme puistas kui varrukast.
Olen selle peale mõelnud ja leidnud kaks positiivset asja - esiteks suutsin tagasilöögi üle elada ja ei kippunud selle peale kogu seda asja üldse nurka visata.
Teiseks vaatasin siin täna erinevaid videosid ja FB lehti ja leidsin nii palju inspireerivaid pilte, toredalt koos aega veetvaid inimesi ja hobuseid. Jõudsin tundeni, et kõige olulisem ei ole meetod, vaid hobune. Meetod on vaid tee sinna jõudmiseks. Ratsutamine kusjuures samuti vaid üks abivahenditest, üks osa tervikust.
Ja asju tehes tuleb kõige rohkem jälgida seda, mis nägu teeb hobune, mitte seda, kuhu see jalg astub või mismoodi ta astub. Tähendab, seda ka, aga seda siis ainult selles kontekstis, et õpetada hobust paremini liikuma.
Railiga arutades jäi kõrva, et "tööd peab hobusega tegema" jne. Kuid mulle on see lause kuidagi kohe vastukarva. "Arbeit macht frei", kui pahasti tahaks öelda, aga noh, tegelikult nii pahasti ka ei taha. Aga mõte on selles, et tööd teha pole mõtet, kui see kuskile ei vii või kui sel miskit "greater good" mõtet taga ei ole.
Vaikselt mõtlen, et see tunne, et ei saa ainult Holistic Equitation centeris olla ja ainult ühe treeneri lähenemist lähedalt jälgida, on õige olnud. Vaja on olla väljaspool "päris" elu ja hobuste keskel.
Erinevaid kogemusi saada ja õppida.
Üle-eelmisel korral tegin tükk aega harjutust ja lõpuks tundus, et leidsin märguanded, mis panid hobust liikuma nii, nagu ma tahtsin.
Järgmisel päeval sinna minnes ei olnud hobune mind nähes kuigi rõõmus ja kui proovisin straightness trainingu harjutusi teha, tegi kurja nägu ja ei tahtnud üldse mängida. Mingil määral liikumine tuli isegi välja, kuid erinevaid probleeme puistas kui varrukast.
Olen selle peale mõelnud ja leidnud kaks positiivset asja - esiteks suutsin tagasilöögi üle elada ja ei kippunud selle peale kogu seda asja üldse nurka visata.
Teiseks vaatasin siin täna erinevaid videosid ja FB lehti ja leidsin nii palju inspireerivaid pilte, toredalt koos aega veetvaid inimesi ja hobuseid. Jõudsin tundeni, et kõige olulisem ei ole meetod, vaid hobune. Meetod on vaid tee sinna jõudmiseks. Ratsutamine kusjuures samuti vaid üks abivahenditest, üks osa tervikust.
Ja asju tehes tuleb kõige rohkem jälgida seda, mis nägu teeb hobune, mitte seda, kuhu see jalg astub või mismoodi ta astub. Tähendab, seda ka, aga seda siis ainult selles kontekstis, et õpetada hobust paremini liikuma.
Railiga arutades jäi kõrva, et "tööd peab hobusega tegema" jne. Kuid mulle on see lause kuidagi kohe vastukarva. "Arbeit macht frei", kui pahasti tahaks öelda, aga noh, tegelikult nii pahasti ka ei taha. Aga mõte on selles, et tööd teha pole mõtet, kui see kuskile ei vii või kui sel miskit "greater good" mõtet taga ei ole.
Vaikselt mõtlen, et see tunne, et ei saa ainult Holistic Equitation centeris olla ja ainult ühe treeneri lähenemist lähedalt jälgida, on õige olnud. Vaja on olla väljaspool "päris" elu ja hobuste keskel.
Erinevaid kogemusi saada ja õppida.
Thursday, July 26, 2012
tänane hobuaeg.
Positiivne tänasest hobuajast – hobune ei pannud kõrvu väga taha, kui ma tulin, ega püüdnud eest ära kõndida. Muidu ta tundus ka suhteliselt sõbralikult meelestatud olevat, eriti kui arvestada, mida Tiiu rääkis, kuidas ta tema suhtes käitus.
Seljas paigal seistes painutused tulid enamvähem välja.
Märkasin, et ta tahab pead viltu panna painutusi tehas ja saan seda püüda nüüd parendada. Jõudsin järeldusele, et nüüd tuleb rohkem rõhku panna painutuste kvaliteedile.
Koplis suulistega painutamine tuli palju lihtsamini välja – kas võib olla, et see on tänu mälumisele, mis lõdvestab kaela ka? Üldse tundub suulistega olevat seda lihtsam teha kui kavessoniga.
Avastasin, et raske on kogu aeg mõtetega ratsutamise juures olla ja otsustasin seda parandama hakata.
Püüdsin trenni lõpus ratsutades ilusamaid ühtlase balansiga ja reguleeritud sammuga ringe teha. Tuli natuke vast välja ja tuli kindlasti kasuks (minu) keskendumisele ja tegevusteadlikusele.
Tuli välja sammhaaval astumine ja mitte mulle otsa trügimine. Sammhaaval astumine ja mitte otsa vajumine võib kasulikuke osutuda ka muu treeningu osas, sh straightness training.
Kargasin talle niisama sadulata selga ja ei kõhelnud üldse, et teda lihtsalt päitsetega ja sadulata traavile ajada – hirmude kaalukauss on minu kasuks selgelt kaldu!
Negatiivne tänasest hobuajast – hobune ei tahtnud kogu aeg järgi tulla, kui metsast välja tulime. Aga see võis ka selle pärast olla, et olid mudased kohad.
Kohapeal painutusi ei saanud üldse teha, rabeles ainult. Ise ma ka ei saanud keskenduda, sest putukaid oli nii palju.
Tundus,et ta tahab hakata pead viltu panema painutusi tehes.
Head mõtted harjutusteks kipuvad otsa saama.
Ta proovis värava juures minema kangutada kaks korda.
Minema kangutamise vastu ei töötanud varem nii hästi töötanud avatud ratse. Samas võis põhjuseks olla ka see, et ma pigem tõmbasin ratset, mitte ei avanud.
****
Lähen varsti Raili trenni ja püüan kokku panna kõigist õpetussõnadest, mis ma kuulnud olen, kõige parema. Igal hetkel ratsutan oma hobusega ja panen tähele, mida ta teeb. Ratsutan ikka nii nagu oma kõige parematel hetkedel ja samas kuulan, mida ta räägib. Ja mõtlen.
***
Mida ma täna tegin – tõin koplist ära, natuke veehullamist, kõigi asjadega platsile.
Kuna putukaid oli palju, mõtlesin, et tasuks täna midagi hoogsamat teha. Proovisin pisut paiga peal siiski straightness trainingu harjutusi teha. Midagi tuli välja ka, aga kuna sabistasin jms ise liialt, ei olnud kvaliteet just super. Otsustasin korde peal galoppi proovida. Vasakule kordetamine täitsa kena, sammus-traavis, paremale vajus rohkem sisse. Märkasin, et edasi uhades hakkas kaduma lähedalt töötades saavutatud parem kehahoid ja paine. Järeldus 1 – see lähedalt töötamine on õige tee
Järeldus 2 – enne kui liiga palju kaugelt a kiiresti kordetada, peaks seda veel kõvasti tegema ja kinnistama
Üllatus – vasakus jalast galopp oli raskem kui paremast. Ta murdus vasakule nii kaelast ära, et alustas galoppi paremast jalast mitu korda.
Alguses ta suht ei taibanud, mis ma teda edasi ajades tahtsin. Pärast, kui keskendusin rohkem sellele, et ma teda galopi ajal kogemata ei tirika vaid laseks tal joosta rahulikult, hakkas ta hea meelega galoppi tegema. KUID peale paremast jalast galoppi märkasin traavis kerget käiguvahet. Osaliselt selle tõttu eriti palju ei teinud enam.
Proovisin ka pisut minuga koos edasi-tagasi jms kõndimist. Aga erilise plaanita ja eriliste tulemusteta. Üldiselt peaksin ilmselt siiski üritama sellesse suunda, et ta mind ise jälgiks ja tähele paneks. NB – samas ei tohi muutuda bullieks, kellega on nõme koos olla :)
Seljas tuterdasin enamuse ajast niisama ringi. Üritasin pisut litsalt eriti hästi istuda ja kaasa minna, aga seda varasemat super tunnet ei saavutanud. Kas siiski sadulaga on parem?
Nii head painet, kui metsarajal (otse rada sirgeks astumiseks oli ees) ei saavutanud ja seda kehatunnet, mis siis oli, ei suutnud eriti replikeerida. Otsustasin, et peaks natuke teisiti proovima hakkama. Kardan, et ma ei pane tähele painde püüdmisega seotud muutusi oma kehas, mis housele tegelikult hoopis rohkem mõjuvad, kui need mõjutused, mis ma teadlikult teen.
Lõpuks sai Railiga igast huvitavaid asju arutatud ja mõningaid ostusid planeeritud. Huhh ja nüüd kell juba miljon... aeg ei peatu :p
Seljas paigal seistes painutused tulid enamvähem välja.
Märkasin, et ta tahab pead viltu panna painutusi tehas ja saan seda püüda nüüd parendada. Jõudsin järeldusele, et nüüd tuleb rohkem rõhku panna painutuste kvaliteedile.
Koplis suulistega painutamine tuli palju lihtsamini välja – kas võib olla, et see on tänu mälumisele, mis lõdvestab kaela ka? Üldse tundub suulistega olevat seda lihtsam teha kui kavessoniga.
Avastasin, et raske on kogu aeg mõtetega ratsutamise juures olla ja otsustasin seda parandama hakata.
Püüdsin trenni lõpus ratsutades ilusamaid ühtlase balansiga ja reguleeritud sammuga ringe teha. Tuli natuke vast välja ja tuli kindlasti kasuks (minu) keskendumisele ja tegevusteadlikusele.
Tuli välja sammhaaval astumine ja mitte mulle otsa trügimine. Sammhaaval astumine ja mitte otsa vajumine võib kasulikuke osutuda ka muu treeningu osas, sh straightness training.
Kargasin talle niisama sadulata selga ja ei kõhelnud üldse, et teda lihtsalt päitsetega ja sadulata traavile ajada – hirmude kaalukauss on minu kasuks selgelt kaldu!
Negatiivne tänasest hobuajast – hobune ei tahtnud kogu aeg järgi tulla, kui metsast välja tulime. Aga see võis ka selle pärast olla, et olid mudased kohad.
Kohapeal painutusi ei saanud üldse teha, rabeles ainult. Ise ma ka ei saanud keskenduda, sest putukaid oli nii palju.
Tundus,et ta tahab hakata pead viltu panema painutusi tehes.
Head mõtted harjutusteks kipuvad otsa saama.
Ta proovis värava juures minema kangutada kaks korda.
Minema kangutamise vastu ei töötanud varem nii hästi töötanud avatud ratse. Samas võis põhjuseks olla ka see, et ma pigem tõmbasin ratset, mitte ei avanud.
****
Lähen varsti Raili trenni ja püüan kokku panna kõigist õpetussõnadest, mis ma kuulnud olen, kõige parema. Igal hetkel ratsutan oma hobusega ja panen tähele, mida ta teeb. Ratsutan ikka nii nagu oma kõige parematel hetkedel ja samas kuulan, mida ta räägib. Ja mõtlen.
***
Mida ma täna tegin – tõin koplist ära, natuke veehullamist, kõigi asjadega platsile.
Kuna putukaid oli palju, mõtlesin, et tasuks täna midagi hoogsamat teha. Proovisin pisut paiga peal siiski straightness trainingu harjutusi teha. Midagi tuli välja ka, aga kuna sabistasin jms ise liialt, ei olnud kvaliteet just super. Otsustasin korde peal galoppi proovida. Vasakule kordetamine täitsa kena, sammus-traavis, paremale vajus rohkem sisse. Märkasin, et edasi uhades hakkas kaduma lähedalt töötades saavutatud parem kehahoid ja paine. Järeldus 1 – see lähedalt töötamine on õige tee
Järeldus 2 – enne kui liiga palju kaugelt a kiiresti kordetada, peaks seda veel kõvasti tegema ja kinnistama
Üllatus – vasakus jalast galopp oli raskem kui paremast. Ta murdus vasakule nii kaelast ära, et alustas galoppi paremast jalast mitu korda.
Alguses ta suht ei taibanud, mis ma teda edasi ajades tahtsin. Pärast, kui keskendusin rohkem sellele, et ma teda galopi ajal kogemata ei tirika vaid laseks tal joosta rahulikult, hakkas ta hea meelega galoppi tegema. KUID peale paremast jalast galoppi märkasin traavis kerget käiguvahet. Osaliselt selle tõttu eriti palju ei teinud enam.
Proovisin ka pisut minuga koos edasi-tagasi jms kõndimist. Aga erilise plaanita ja eriliste tulemusteta. Üldiselt peaksin ilmselt siiski üritama sellesse suunda, et ta mind ise jälgiks ja tähele paneks. NB – samas ei tohi muutuda bullieks, kellega on nõme koos olla :)
Seljas tuterdasin enamuse ajast niisama ringi. Üritasin pisut litsalt eriti hästi istuda ja kaasa minna, aga seda varasemat super tunnet ei saavutanud. Kas siiski sadulaga on parem?
Nii head painet, kui metsarajal (otse rada sirgeks astumiseks oli ees) ei saavutanud ja seda kehatunnet, mis siis oli, ei suutnud eriti replikeerida. Otsustasin, et peaks natuke teisiti proovima hakkama. Kardan, et ma ei pane tähele painde püüdmisega seotud muutusi oma kehas, mis housele tegelikult hoopis rohkem mõjuvad, kui need mõjutused, mis ma teadlikult teen.
Lõpuks sai Railiga igast huvitavaid asju arutatud ja mõningaid ostusid planeeritud. Huhh ja nüüd kell juba miljon... aeg ei peatu :p
Wednesday, July 11, 2012
head hobused, need kasvavad ...
Nii, tavaliselt ma tunnen vajadust kirjutada siis, kui on mingi eriti tugev ja enamasti endast välja viiv emotsioon, aga täna panen hoopis positiivset kirja. Eelmisel nädalal juhtunut arvestades lubasin ma, et hakkan püüdma rohkem positiivset välja tuua selles, mis ma hobustega teen.
Kõigepealt tõin Kabrieli ära ilma mingisuguste eriliste harjutusteta karjamaal. Lihtsalt läksin juurde, panin päitsed pähe ja kõndisin värava poole. Alguses, kui ta mind nägi ja ära tundis, pani ta küll kõrvad pea ligi ja läks teise hobuse taha. Kui siis tiiruga jälle tema juurde läksin, pani ka korraks kõrvad taha, aga kui ma sellest üldse välja ei teinud, ja lihtsalt päitseid edasi pähe sättisin, siis võttis mossis ilme näolt ära. Minema astumise kavatsust ei täheldanud, mis on positiivne.
Minu teooria nüüd on selline, et kuna ma teda eelmine kord jooksutasin ja liigutasin karjamaal, siis ta püüdis ennetada minu „agressiivset“ käitumist ise öeldes: „äkkäää, mine ära.“ Kui mina aga ilmutasin hoopis rahulikku käitumist ning tema äkkäääle üldse ei reageerinud, siis ta ei pidanud enam vajalikuks kuri olla.
Üleüldse tundub mulle, et kui inimene teda liikuma suunata tahab, on Kabrieli esimene reageering pigem, et ei, sina ei tule mulle ütlema, mis ma teen. Olen võtnud seisukoha, et proovin sellest jagu saada nö vaikse kindla liidri teooriat rakendades – ei ilmuta liigset agressiivsust, kuid jään kindlaks enda nõudmistele. Esialgu on tulemused olnud plusspoolel.
Tallis harjasin boksis, korraks oli ta tagumikuga minu poole ning kui püüdsin teda liigutada, ähvardas tagujalaga. Õnneks olin teisel pool latti ning jätkasin oma nõudmist, mille peale ta liikus sinna suunas, kuhu mina viitasin. Rohke erilisi suhtumisenäitamisi tema liigutamise peale ei kohanud boksis olles :)
Järgmiseks panin kavessoni pähe ning läksin talli ette tegema sirgustreeningu harjutusi. Pidasin silmas ennekõike seda, et kutsuda hobust lõdvestuma ning premeerida õigeaegselt ning alustada painutamist kaela eesosast. Esialgu tahtis ta mulle kaela kablutada paigal seismise asemel (anname andeks, kärbsed ja sääsed piinasid), millele ma reageerisin kohe suhteliselt konkreetse stekiaktsiooniga, et ta tagasi astuks pigem. Lõpuks ta astuski tagasi ja vähehaaval enam ei vajunud mulle kaela – tundus, et see läks õigesti. Oli näha, kuidas hobuse esimene reaktsioon oleks olnud edasi vajuda, kuid siis ta mõtles järgi ja korrigeeris ennast. Painutamine niiväga hästi ei läinud, esialgu oli ta ikka pinges jne. Lisaks tahtis ta kogu aeg vaadata, mis see traktor seal kivide taga põristab. Proovisin vaheldumisi mõlemale poolele ja vahepeal ka püüdsin pead ja kaela paremasse asendisse seada – alustasin suht kõrgelt, sest ta ei tahtnud alguses kaela lõdvestada (pikaks lasta). Lõpuks tuli kaela ette alla lõdvestamine üsna hästi välja ja siis lõpetasin, et valjad pähe panna ja ratsutama minna.
Kui üritasin kivibloki pealt selga ronida, näitas Kabriel uhkesti, kuidas ta on ära õppinud bloki juurest eemale keeramise ja minema nihverdamise, kui keegi selga üritab ronida. Või noh, võibolla oli see kogemata hoopis. Natukese keerutamise järel sain siiski rahulikult selga.
Teel platsile proovis ta kopliteeotsa juures kopli poole leebet tõmmata. Natukese sikutamisega sain ta õigele teele, aga püüe oli tubli.
Muidugi pidin platsivärava juures maha tulema, sest see oli kinni. Aga sellest polnud midagi, sest siis saingi suu lõdvestamise ja painutamise harjutusi teha maast ka suulistega. Suu lõdvestamine tuli peale esimesi proovimisi hästi välja, iga korraga ikka kergemini – jälle olin õigel teel.
Kui ka paar külgpainutust tegin, hakkas Kabriel nii mõnusasti maigutama ja haigutama ja kaela sirutama – mis pani mõtlema, et küllap see suu lõdvestamine on ikka tõesti tähtis ja hea hobusele. Kasvõi sellepärast, et häälestab lõdvestatusele ja mõnusale koostööle enne ratsutama hakkamist.
Proovisin ka natuke suulistelt maatööd teha – Kabriel identifitseeris efektselt ja kategooriliselt oma kumera ja nõgusa poole. Nimelt vasakule oli väga lihtne liikuda mööda ringi, astuda õlast minust eemale ning liikuda trajektooril ümber minu. Paremale oli see jubekolehirmus raske ning oli äärmiselt vajalik minu peale sisse vajuda oma suure parema õlaga. Selge. Huvitaval kombel oli paremat pidi ringi tehes palju lihtsam seisma jääda – piisas sirgendamisest ja väikesest tõstest – vasakule aga tahtis ta kiirustada hoopis rohkem ja seisma jäämine oli paras võitlus. Huvitav, nüüd mõtlen, et äkki ta vasakule oli hoopis vähem tasakaalus tegelikult ja vajus paremale välja, sest seisma jäämina nõuab oma tasakaalu valitsemist siiski?
Hiljem veel painutusi tehes jäin paaril korral premeerimisega hiljaks ja painutus muutus rabelemiseks ja jõukatsumiseks. Vabandus - mutukad segasid hobust. Järeldus – efektne näide, kuidas varasema premeerimisega saab hobusele õige suuna kätte näidata tulemusrikkamalt kui jonnides ja põnksides, kuni tulemust polegi.
Ratsutades tegin mõned ringid ja kaheksad ning veendusin veekord, et kehaga keeramine sobib Kabrielile nagu valatult. Kordagi vedada vms ei proovinud – edu :)! Proovisin ka liikumise pealt painutada – suhteliselt lootusetu, ratsmesurve tähendab ikka sinnapoole minemist. Paigal seistes natukene toimis, vasakule koos lõdvestatud suuga, paremale mitte. Kuid siiski parem kui alguses. Usun, et kui seda natukene harjutada ja ta selle üle järgi mõtleb, siis on siin oodata edusamme :)
Peale ühte ilusat traavilt sammule ja sesima jäämist ronisin maha ja võtsin valjad ära. Nüüd järgneb see, mis mu südame kõige soojemaks tegi ja nii nii uskumatuna tundus – hobune järgnes mulle ka ilma valjasteta mööda platsi! :) Nii tore, ja nüüd, tähelepanu, pean uskuma, et siiski midagi eelmisel korral untsu ei keeranud. Läksime laua juurde, seal leidis ta natuke maitsvat rohtu, ootasin ta ära ja panin tähele, kuidas ta rothu süües mind silmanurgast piilus. Ristikututt näritud, läksime teise laua juurde ja sealt värava juurde – kusjuures, vahepeal tegime korralikku jooksu – mina jooksin ees ja tema jooksis järgi. Fantast.
Pärast palusn vabandust, et ei olnud päitseid kaasa toonud ja pidin talle uuesti valjad pähe panema, et talli minna. Seal sai veel natsa nämm-nämmi ja juua ja muidu oli tore tsillida ilma mutukateta kuni välja läksime uuesti. Muidu koplivärava juures, kui päitsed olid peast, oli ka inimene unustatud ja tuli uurima minna, kus võsas teised poisid ragistavad.
Minul aga oli ikka südames soe olla – ta tuli ju minuga ise jooksuga värava juurde :) ...
Kõigepealt tõin Kabrieli ära ilma mingisuguste eriliste harjutusteta karjamaal. Lihtsalt läksin juurde, panin päitsed pähe ja kõndisin värava poole. Alguses, kui ta mind nägi ja ära tundis, pani ta küll kõrvad pea ligi ja läks teise hobuse taha. Kui siis tiiruga jälle tema juurde läksin, pani ka korraks kõrvad taha, aga kui ma sellest üldse välja ei teinud, ja lihtsalt päitseid edasi pähe sättisin, siis võttis mossis ilme näolt ära. Minema astumise kavatsust ei täheldanud, mis on positiivne.
Minu teooria nüüd on selline, et kuna ma teda eelmine kord jooksutasin ja liigutasin karjamaal, siis ta püüdis ennetada minu „agressiivset“ käitumist ise öeldes: „äkkäää, mine ära.“ Kui mina aga ilmutasin hoopis rahulikku käitumist ning tema äkkäääle üldse ei reageerinud, siis ta ei pidanud enam vajalikuks kuri olla.
Üleüldse tundub mulle, et kui inimene teda liikuma suunata tahab, on Kabrieli esimene reageering pigem, et ei, sina ei tule mulle ütlema, mis ma teen. Olen võtnud seisukoha, et proovin sellest jagu saada nö vaikse kindla liidri teooriat rakendades – ei ilmuta liigset agressiivsust, kuid jään kindlaks enda nõudmistele. Esialgu on tulemused olnud plusspoolel.
Tallis harjasin boksis, korraks oli ta tagumikuga minu poole ning kui püüdsin teda liigutada, ähvardas tagujalaga. Õnneks olin teisel pool latti ning jätkasin oma nõudmist, mille peale ta liikus sinna suunas, kuhu mina viitasin. Rohke erilisi suhtumisenäitamisi tema liigutamise peale ei kohanud boksis olles :)
Järgmiseks panin kavessoni pähe ning läksin talli ette tegema sirgustreeningu harjutusi. Pidasin silmas ennekõike seda, et kutsuda hobust lõdvestuma ning premeerida õigeaegselt ning alustada painutamist kaela eesosast. Esialgu tahtis ta mulle kaela kablutada paigal seismise asemel (anname andeks, kärbsed ja sääsed piinasid), millele ma reageerisin kohe suhteliselt konkreetse stekiaktsiooniga, et ta tagasi astuks pigem. Lõpuks ta astuski tagasi ja vähehaaval enam ei vajunud mulle kaela – tundus, et see läks õigesti. Oli näha, kuidas hobuse esimene reaktsioon oleks olnud edasi vajuda, kuid siis ta mõtles järgi ja korrigeeris ennast. Painutamine niiväga hästi ei läinud, esialgu oli ta ikka pinges jne. Lisaks tahtis ta kogu aeg vaadata, mis see traktor seal kivide taga põristab. Proovisin vaheldumisi mõlemale poolele ja vahepeal ka püüdsin pead ja kaela paremasse asendisse seada – alustasin suht kõrgelt, sest ta ei tahtnud alguses kaela lõdvestada (pikaks lasta). Lõpuks tuli kaela ette alla lõdvestamine üsna hästi välja ja siis lõpetasin, et valjad pähe panna ja ratsutama minna.
Kui üritasin kivibloki pealt selga ronida, näitas Kabriel uhkesti, kuidas ta on ära õppinud bloki juurest eemale keeramise ja minema nihverdamise, kui keegi selga üritab ronida. Või noh, võibolla oli see kogemata hoopis. Natukese keerutamise järel sain siiski rahulikult selga.
Teel platsile proovis ta kopliteeotsa juures kopli poole leebet tõmmata. Natukese sikutamisega sain ta õigele teele, aga püüe oli tubli.
Muidugi pidin platsivärava juures maha tulema, sest see oli kinni. Aga sellest polnud midagi, sest siis saingi suu lõdvestamise ja painutamise harjutusi teha maast ka suulistega. Suu lõdvestamine tuli peale esimesi proovimisi hästi välja, iga korraga ikka kergemini – jälle olin õigel teel.
Kui ka paar külgpainutust tegin, hakkas Kabriel nii mõnusasti maigutama ja haigutama ja kaela sirutama – mis pani mõtlema, et küllap see suu lõdvestamine on ikka tõesti tähtis ja hea hobusele. Kasvõi sellepärast, et häälestab lõdvestatusele ja mõnusale koostööle enne ratsutama hakkamist.
Proovisin ka natuke suulistelt maatööd teha – Kabriel identifitseeris efektselt ja kategooriliselt oma kumera ja nõgusa poole. Nimelt vasakule oli väga lihtne liikuda mööda ringi, astuda õlast minust eemale ning liikuda trajektooril ümber minu. Paremale oli see jubekolehirmus raske ning oli äärmiselt vajalik minu peale sisse vajuda oma suure parema õlaga. Selge. Huvitaval kombel oli paremat pidi ringi tehes palju lihtsam seisma jääda – piisas sirgendamisest ja väikesest tõstest – vasakule aga tahtis ta kiirustada hoopis rohkem ja seisma jäämine oli paras võitlus. Huvitav, nüüd mõtlen, et äkki ta vasakule oli hoopis vähem tasakaalus tegelikult ja vajus paremale välja, sest seisma jäämina nõuab oma tasakaalu valitsemist siiski?
Hiljem veel painutusi tehes jäin paaril korral premeerimisega hiljaks ja painutus muutus rabelemiseks ja jõukatsumiseks. Vabandus - mutukad segasid hobust. Järeldus – efektne näide, kuidas varasema premeerimisega saab hobusele õige suuna kätte näidata tulemusrikkamalt kui jonnides ja põnksides, kuni tulemust polegi.
Ratsutades tegin mõned ringid ja kaheksad ning veendusin veekord, et kehaga keeramine sobib Kabrielile nagu valatult. Kordagi vedada vms ei proovinud – edu :)! Proovisin ka liikumise pealt painutada – suhteliselt lootusetu, ratsmesurve tähendab ikka sinnapoole minemist. Paigal seistes natukene toimis, vasakule koos lõdvestatud suuga, paremale mitte. Kuid siiski parem kui alguses. Usun, et kui seda natukene harjutada ja ta selle üle järgi mõtleb, siis on siin oodata edusamme :)
Peale ühte ilusat traavilt sammule ja sesima jäämist ronisin maha ja võtsin valjad ära. Nüüd järgneb see, mis mu südame kõige soojemaks tegi ja nii nii uskumatuna tundus – hobune järgnes mulle ka ilma valjasteta mööda platsi! :) Nii tore, ja nüüd, tähelepanu, pean uskuma, et siiski midagi eelmisel korral untsu ei keeranud. Läksime laua juurde, seal leidis ta natuke maitsvat rohtu, ootasin ta ära ja panin tähele, kuidas ta rothu süües mind silmanurgast piilus. Ristikututt näritud, läksime teise laua juurde ja sealt värava juurde – kusjuures, vahepeal tegime korralikku jooksu – mina jooksin ees ja tema jooksis järgi. Fantast.
Pärast palusn vabandust, et ei olnud päitseid kaasa toonud ja pidin talle uuesti valjad pähe panema, et talli minna. Seal sai veel natsa nämm-nämmi ja juua ja muidu oli tore tsillida ilma mutukateta kuni välja läksime uuesti. Muidu koplivärava juures, kui päitsed olid peast, oli ka inimene unustatud ja tuli uurima minna, kus võsas teised poisid ragistavad.
Minul aga oli ikka südames soe olla – ta tuli ju minuga ise jooksuga värava juurde :) ...
Tuesday, June 5, 2012
Monday, June 4, 2012
Monday, May 7, 2012
Sunday, April 1, 2012
Tuesday, March 20, 2012
Õppimisest. Ja mis on eesmärk?
Mul hakkas täna joogas halb. Ikka väga halb, sest harjutused olid rasked ja tuletasid kehalise tunde meelde. Paar korda nägin juba vaimusilmas, kuidas ulgudes uksest välja jooksen, aga ikkagi ei jooksnud.
Pärast hakkasin mõtlema, kuidas mõnikord hobustel võib samamoodi olla. Kuidas mõni liigutus on raske ja vastik ja kui hoopis hullusti, siis tuletab veel midagi koledat meelde. "Ma ei taha selles olukorras olla," oli minu tugev emotsioon. Kuna inimesel on kummalised motiveerimisprotsessid, jäin paigale. Eeldan, et hobusel selliseid hoobasid ei ole (või on? Mismoodi? Kuid see on juba hoopis teine teema), sellisel juhul teekski ta ükskõik mida, et vastikust olukorrast pääseda.
Samas see halb olukord pani mind mõtlema ja analüüsima ning päästis nagu paisu tagant valla terve rea protsesse, emotsioone ja mõtteid, mis tegid sellest edasiviiva õppimiskogemuse. Mind viidi oma mugavustsoonist välja ning, nagu mäletan näiteks Dereki jutust, just siis toimub tegelik õppimine ja areng.
Hobuste puhul aga, kui tahame neid sunnita õpetada, me sellist rasket elamust kasutada ei saa. Sest kui neil on paha ja nad tahavad ära, siis nad ju meiega koostööd teha ei taha ning meie meetod ongi katki. Kuid siis ei teki ju ka intensiivset õppimist tänu mugavustsoonist väljumisele? Nii ongi treeningu protsess aeglasem?
Kuidagi saab sellest küsimusest kindlasti ümber, aga kuidas?
Ühest küljest kindlasti õpetame peamiselt hobuse füüsist, mitte tema mõttemaailma. Usun, et minu keha sai ebameeldivatest harjutustest vast ka painduvust või tugevust juurde, aga peamiselt intensiivistus mõttetegevus ja lahendasin oma peas olevaid probleeme. Samas peab tihtipeale, eriti hobuseid ümber õpetades, tegelema ka nende hirmude ja vaimsete probleemidega.
ILmselt siiski tundub mulle, et jah, tõepoolest, pehmeid meetodeid kasutades tulebki hobuseid õpetada neid mugavustsoonist välja viimata. Seega on protsess pisut aeglasem. Aga sellest tulenevad teised asjad, millest me loobuda ei raatsi - nt inimesegi jaoks meeldivam protsess, hobuse jaoks meeldivam protsess, mis tõstab eetilisust, parem suhe hobusega, mis elimineerib teatud tõrksusest või hirmust tekitatud probleemid, füüsiline lõdvestatus, mis võimaldab püüda ideaalset liikumist jne.
Vot, just need eesmärgid on olulised. Avastasin just, et polegi neid kunagi sõnastanud, kuigi tegelikult on nad vaat et kõige tähtsamad kogu asja juures.
Miks? Miks me otsime viise, kuidas hobuseid mõjutada nii, et see nende jaoks ebameeldiv ei oleks? On see hoopis efektiivsem? Või annab see meile midagi?
Vast ei olegi ühte vastust? Huvitav oleks kuulda teiste arvamusi.
Aitäh.
Pärast hakkasin mõtlema, kuidas mõnikord hobustel võib samamoodi olla. Kuidas mõni liigutus on raske ja vastik ja kui hoopis hullusti, siis tuletab veel midagi koledat meelde. "Ma ei taha selles olukorras olla," oli minu tugev emotsioon. Kuna inimesel on kummalised motiveerimisprotsessid, jäin paigale. Eeldan, et hobusel selliseid hoobasid ei ole (või on? Mismoodi? Kuid see on juba hoopis teine teema), sellisel juhul teekski ta ükskõik mida, et vastikust olukorrast pääseda.
Samas see halb olukord pani mind mõtlema ja analüüsima ning päästis nagu paisu tagant valla terve rea protsesse, emotsioone ja mõtteid, mis tegid sellest edasiviiva õppimiskogemuse. Mind viidi oma mugavustsoonist välja ning, nagu mäletan näiteks Dereki jutust, just siis toimub tegelik õppimine ja areng.
Hobuste puhul aga, kui tahame neid sunnita õpetada, me sellist rasket elamust kasutada ei saa. Sest kui neil on paha ja nad tahavad ära, siis nad ju meiega koostööd teha ei taha ning meie meetod ongi katki. Kuid siis ei teki ju ka intensiivset õppimist tänu mugavustsoonist väljumisele? Nii ongi treeningu protsess aeglasem?
Kuidagi saab sellest küsimusest kindlasti ümber, aga kuidas?
Ühest küljest kindlasti õpetame peamiselt hobuse füüsist, mitte tema mõttemaailma. Usun, et minu keha sai ebameeldivatest harjutustest vast ka painduvust või tugevust juurde, aga peamiselt intensiivistus mõttetegevus ja lahendasin oma peas olevaid probleeme. Samas peab tihtipeale, eriti hobuseid ümber õpetades, tegelema ka nende hirmude ja vaimsete probleemidega.
ILmselt siiski tundub mulle, et jah, tõepoolest, pehmeid meetodeid kasutades tulebki hobuseid õpetada neid mugavustsoonist välja viimata. Seega on protsess pisut aeglasem. Aga sellest tulenevad teised asjad, millest me loobuda ei raatsi - nt inimesegi jaoks meeldivam protsess, hobuse jaoks meeldivam protsess, mis tõstab eetilisust, parem suhe hobusega, mis elimineerib teatud tõrksusest või hirmust tekitatud probleemid, füüsiline lõdvestatus, mis võimaldab püüda ideaalset liikumist jne.
Vot, just need eesmärgid on olulised. Avastasin just, et polegi neid kunagi sõnastanud, kuigi tegelikult on nad vaat et kõige tähtsamad kogu asja juures.
Miks? Miks me otsime viise, kuidas hobuseid mõjutada nii, et see nende jaoks ebameeldiv ei oleks? On see hoopis efektiivsem? Või annab see meile midagi?
Vast ei olegi ühte vastust? Huvitav oleks kuulda teiste arvamusi.
Aitäh.
Saturday, March 10, 2012
Külgratsmed panevad selja tööle?
artikkel sellest, kas külgratsmed või Pessoa süsteemi kasutamine kordetamisel panevad hobused läbi selja jooksma ehk seljalihased rohkem tööle.
http://journals.cambridge.org/action/displayAbstract?fromPage=online&aid=5540676
lühidalt - ei.
http://journals.cambridge.org/action/displayAbstract?fromPage=online&aid=5540676
lühidalt - ei.
Sunday, February 5, 2012
Your time is limited, so don't waste it living someone else's life. Don't be trapped by dogma - which is living with the results of other people's thinking. Don't let the noise of other's opinions drown out your own inner voice. And most important, have the courage to follow your heart and intuition. They somehow already know what you truly want to become. Everything else is secondary.
~ Steve Jobs
Lähitulevikus luban korraliku postituse ka kirja panna.
~ Steve Jobs
Lähitulevikus luban korraliku postituse ka kirja panna.
Subscribe to:
Posts (Atom)