külmarekord

Täna kuulsin uudistest, et siin lähedal löödi kolmekümne aasta külmarekord. Ma täpseid kraade ei mäleta, aga eks ta nii 6-7-8 miinuskraadi oli. Phuhh, pidi see just siis siin juhtuma, kui mina siin olen...!

Jõudsin just Mäkis töölt tagasi, käisin Jo ja Dereki suure Mitsu džiibiga. Jube laev oli ikka...! Esimene emotsioon oli, et see asi ei kiirenda ikka üldse... No muidugi ei kiirenda, kui kahesajakilose tsikli seljast vähemalt kümme korda raskemasse autosse istuda! Mõni ime, et tundub, et ei kiirenda. Ja üldse oli esialgu sõites tunne, nagu vasakul pool oleks mingi kasvaja või asi. Ja paremalt nigu miskit puudu - sest rool ju teisel pool, seega auto gabariidid hoopis teistmoodi. Ja tee tundus üleüldse jube kitsas, sest suur auto on ikka natuke laiem kui mu tsikkel :P

Vasaku käega käike vahetada polnudki nii raske, hoopis hullem oli see, et suunakate ja kojameeste kangid olid ära vahetatud! Küllap britid juba teavad, et kui keegi enne ristmikke järjekindlalt suuna näitamise asemel tuuleklaasi pühib, siis see on väljamaalane :D

Aga lõpuks harjusin täitsa ära ja nüüd ei teagi, kummaga mulle rohkem sõita meeldib, oma tsikli või võõra suure laevaga. Oleneb vist ilmast :D

Aga nüüd magama! tsau!

Täna oli ratsatrenn üle pika aja. olen püüdnud vahepea ka iseseisvalt ratsutamas käia, aga kohe kuidagi ei ole jõudnud, iga päev on midagi ette tulnud või olen ise liiga väss olnud. Külm on kah, tubli 6 miinust täna... Ilmateade lubab, et jääb miinustesse ikka üsna pikaks ajaks, ma ei taha teadagi, mis mu tsikli jahutussüsteem teeb... Aga see selleks, räägime sellest, mille jaoks ma tegelikult siin olen - hobustest.

Rääkisime täna Derekiga pikalt mõtlemisest ja selle tähtsusest ratsutamises.

"Even if we say that the hand is the primary aid, we could almost say that actually the mind is the primary aid." - tsitaat tänasest Derekilt.

On tähtis küll, kurat. Oi kui tähtis on. Ja üks aspektidest on just nimelt see, mida mina kogu aeg teen, et ma nagu kuskil ajusopis tunnentan küll, kuidas oleks õige, aga teen ikka mingeid totraid vigu. Ja ma olen alati arvanud, et see on mingi minu kiiks, aga täna Derek hakkas just sellst asjast rääkima ja ütles, et need inimesed, kes neid ajusopis teatud asju tegelikult ellu viivad kah, et need ongi head ratsutajad. Ma hakkan seda nüüd proovima.

ja sauti rääkisime sellest, kuidas märguanded peavad olema väga kiried ja kerged. Ja kui ei tööta, siis tasub pigem stekiga koputada kui märguannet muudkui venitada ja pinget suurendada, sest siis on tõenäoline, et järgmine kord töötab kergem märguanne. ja eriti sellele praegu tagasi mõeldes mullet undub, et see ongi võtmeks hästi kergetele märguannetele reageerivate hobuste juurde. Sest märguannet suurendada järjest, siis reageerib ta suuremale märguandele. Kui aga stekiga koputada (mitte peksta, ma olen enda jala peal mitu korda järgi proovinud, nii nagu ma siin hobuse peal stekki kasutan, ja noh, no ei ole valus. natuke ebameeldiv võibolla), siis hobune reageerib põhimõtteliselt ikkagi kergele märguandele, aga meeldetuletuse peale.

Ma tahan rohkem ratsutada, tuleb ennast lihtsalt rohkem kokku võtta ja iga võimalust kasutada, isegi kui on segavaid asjaolusid. Näiteks külm või väsimus või muud jama.

Eile oli meil siin ka hobuste massaaži kursus, millest me saime 10 naela eest osa võtta. Ühepäevase kursuse hind muidu on mingi 95 naela (..kirves, onju...). Aga täitsa vahva oli, õppisime hobuse lihaseid kõigepealt natukene ja siis natuke massaažitehnikaid ja lõouks proovisime hobuste peal ka. tulemus oli imekspandav. meie Maryga harjutasime Chloe peal, kes on muidu suhteliselt selline rabelev ja ebamugavalt tundub tundvat ennast inimeste juures. Aga kui teda masseerisime, siis ta seisis seal silmad vidukil ja haigutas vahepeal ja... raske on kirjeldada ja mulle tundub, et kaks kuud tagasi ma poleks isegi eriti vahest aru saanud, aga talle tõesti meeldis.

Sellega seoses tuleb meelde, et lugesin Grete blogist ennist, et tema usub, et on hobuseid, kes tõesti naudivad inimesega koos olemist. Jällegi, enne siia tulekut ma ei uskunud seda mitte karvavõrdki, sest ma uskusin ja olin näinud hobuseid ahistavaid jobusid, kes ise kah arvasid, et hobune naudib nt trenne aga tegelikult ei saanud ta seda mitte kuidagi teha. aga nüüd ma tegelikult ka usun, et igasugune inimsega koos tegemine ei pea mitte olema hobusele ebameeldiv. kuigi ma ikkagi usun, et vähemalt selles ulatuses, mida ma Eestis näinud olen, 90% hobustest ei naudi seda. On erandeid. Aga vähe. Aga siin olen näinud rohkem erandeid ja tegelikult ka arvan nüüd, et ratsutamine ja muu inimesevärk võib olla hobusele mitte üksnes neutraalsed vaid ka suisa plussiga :) Mis on ju tore.

Ja tegelikult võib juba ainult selliste asjade pärast öelda, et siiatulek on seda väärt olnud. Jehuuu!

Derek andis mulle ühe raamatu ka lugeda. Mitte isegi hobustest, vaid mõtlemisest. Eks näis.

Ah jaa, appdeiti ka natuke. otsustasin ikka siia jääda. Kui on külm ja jube, siis saan tsikli asemel minna tööle Jo ja Dereki autoga, pean tegema ainult kindlustuse. Millega on pahasti, sest kindlustusfirma arvutisüsteemid on katki ja nad pole suutnud mulle viimase 4 päeva jooksul poliisi teha. Loodame, et homme hommikul teevad, sest homme kella 4-ks pean mäkis olema. nii et pöidlad pihku!

tööst ja rahast

oehh. Täna pakuti mulle võimalust saada siin täiskohaga tööd, kuskil telefonivabrikus. Ja arvestades kõiki asjaolusid, ma pakkumist kohe tagasi ei lükanud, vaid mõtlesin, et kaalun asja. Äkki olekski mõistlik teha paar kuud tööd, koguda raha ja tulla pärast hobustesse tagasi? Siis, kui ilmad on ilusamad, tsikkel parem igapäevane liiklusvahend ja nii edasi?

Igasugu asjaolusid, mida arvestada, on nii palju. Millal ma niiviisi koju tagasi saan? Kuidas siinsed inimesed suhtuksid, kui tahaksin järsku ära minna ja siis tagasi tulla? Kas ma tegelikult ka tahan sellist vabrikutööd teha? Kui kaua? Kui palju raha ma suudaksin reaalselt kõrvale panna sellise skeemiga, eriti kui ma väga kaua ei taha seal vabrikus passida? Mingisugust elukoha varianti pakuti ka, ühe poola tädiga koos, aga kas ma tahan seal elada? Kas ma tahan palju hiljem koju minna, kui seni plaanitud? Kas ma tahan seda raha niiväga saada või äkki saan hakkama? Kui kaua ma saaksin veel Towcesteris tööl käia, sest nt reedeks lubab ilmateade praegu lund ja ma peaksin reedel minema tsikliga sinna?

Mida teha, sest kindel on see, et pikas perspektiivis ma ei taha kuskil vabrikus telefone kokku panna, vaid hobustega jamada. Kas see vahepealne kõrvalepõige tuleks sellele kasuks või kahjuks? mõhh... Ja kõigele lisaks tundub mulle, et ma ei ole üldse kindel, kas internetis kogu maailma ees oma probleeme lahata on kõige õigem :D Aga äkki on sellest kasu?

Hobustest ja olemusest ja muust kah

Huhh, palju asju ja mõtteid on vahepeal tulnud, olnud ja mööda läinud. Jube väsimus on peal paar viimast päeva, sellepärast pole olnud kirjutamiseenergiat ka. Ei tea, kas hakkan haigeks jääma... Seni pole igastahes veel jäänud, õnneks. Homme hommikul pean kella seitsmeks mäkki minema, seega varsti tuleb vist magama sättida (kell on lausa pool 7...).

Tsikliga on edasiminekuid. Õlituli põles, tüüp käis, vaatas ja ütles, et õliga on nagu kõik korras ja hääl vist ka normaalne. Et andur järelikult pees ja võib sõita hoolimata sellest, et tuli põleb. Käisin taga siis eile raske südamega tööl. Kui oli paarsada meetrit sõidetud, siis tuli kustus ära.

Paha tunne on ikka. Et mis siis, kui ikkagi on mingi jama ja mul on pärast pees tsikkel ja tüüp pühib käed puhtaks ja jalutab minema, sest pole tema ratas - pole tema mure. Nüüd on lootust, et tal on äkki laupäeval aega ja võimalust ikkagi põhjalikumalt vaadata Kawat. Homme pean ikka taga tööl käima:S

Sain ka oma UK mingi rahvusliku kindlustuse numbri kätte, selle est peaksin nüüd vist hakkama siinset tervisekindlustust saama. See number jääb kah eluks ajaks, nii et kui kunagi vaja veel Inglismaale tulla, siis üks mure jälle vähem:D
Miskine tervisekindlustuse number mul ka juba on.

Mul mingisuguseid kindlaid plaane küll ei ole, aga mida rohkem ma siin neid asju korda ajan, seda rohkem mulle tundub, et juba ainult sellepärast tasub UK-sse kunagi tagasi tulla, et mul on siinsed süsteemid selged ja mingid eluks vajalikud jubinad olemas. Pangaarvest alates, mis ei olegi nii väike asi, nagu arvata võiks. Üldse ma enne arvasin, et teise riiki elama tulek pole asigi. Et, noh, ennegi kolitud ju, näiteks Tallinnast Tartusse. Tegelikult on ikka paljupalju väikeseid asju, mis elu erinevaks teevad.

Mõned asjad on naljakad ja pisikesed, näiteks see, et siin on pistikutel seinas on-off lüliti (esimest korda rösterit kasutades arvasin, et see on katki, aga tegelikult oli pistik välja lülitatud). Ja kõik peldikupotid on hoopis teistsuguse veelaskmissüsteemiga. Ja dušši tuleb soe vesi mingi elektrilise imejubina abil, mis käigupealt vee kuumaks ajab. Ja väravad on kõik hoopis teistsugused, sellised suured rauast kolakad. Ja voodilinad on kummiga ja jalanõudel on poes ainult UK suurused peal ja üleüldse on siin hoopis teised brändid kui meil. Selliseid väikeseid asju on nii palju, ega mul kõik meelde ei tule.

Teised asjad on suured ja tegelikult üksikuna võttes tähtsamad. Näiteks see rääkimise kultuur, kuidas ollakse viisakad ja ei öelda miskit otse välja. Ja tänatakse ette ja taha iga asja eest ja ostetakse üksteisele šokolaadi ja muud ninni-nänni tänutäheks. Näiteks Alia viis mu ükskord tööle, siis ma tõin talle bounty 5-paki, samas kui ma Lydial lasin töö juurde koosolekule minna, siis ta tõi mulle duubelpaki Snickersit. Ja Maryle olen ma veel kommikarbi võlgu selle eest, et ta mu ka ühe korra tööle viis.

Ja kui me midagi tallis teeme, siis ei ütle keegi kunagi (peale Dereki, aga teda peetakse kah kummaliselt käsutajaks mõnikord), et tee seda või te toda. Kõik ütlevad "kas sa ei arva, et nii oleks parem teha". Alguses tekkis mul reaktsioon, et "kui ma arvaks, siis ma teeks nii" aga siis sain aru, et see tähenda nende keeles " tee nii".

Ühesõnaga, mis ma mulisen, loopisin täna tallis s*tta kärusse ja mõlgutasin mõtteid lihtsalt ja mõtlesin teiega ka jagada :D Et jah, need väikesed asjad, mis siin teisit on, annavad mõnes mõttes ikka kõvasti erineva elamiskogemuse kokku.

Muuseas, vahest mulle täiega meeldib omaette näiteks bokse teha, mõnusalt kerge füüsiline töö ja saab omi mõtteid mõelda ja rahulikult nokitseda.

Aruasime täna Aliaga, et muskel jubedalt kasvab siin ikka. Veel üks põhjus, miks valida karjäär hobuste keskel - elu sees ei pea muretsema figuuri pärast.

Hobustest. Nende maailm on kah minu ees tohutult avardunud viimaste päevadega. Lugesin Rashidi raamatu paari õhtuga läbi ja see sai tõukeks, mis pani mind oma arusaamu hobustest jällegi ümber hindama, vähemalt natukene.

Ühesõnaga, mulle tundub, et seal, selle pikerguse peakolju sees, on palju rohkem peidus, kui mina varem mõelnud olen. Ei tea, kas teiste hobuseinimeste jaoks, või vähemalt osade jaoks neist, on see kogu aeg selge olnud, aga minu jaoks on uus mõista, et mis sest et hobune meie keelt ei oska. Oma maailmatajumine ja arvamine temaga sündiva kohta jne on tal ikkagi olemas.

Kui nüüd selle peale süvitsi mõelda, siis saab selgeks, et väga vähe asju teevad hobused lihtsalt "nimme" või sellepärast et nad tahavad meile närvidele käia või sellepärast, et nad jonnivad ja ei taha teha seda, mida meie tahame. Enamus asju teevad nad sellepärast, et neil on lihtsalt teine vaatenurk maailmale ja olemisele ja sellele, mis nemad teevad või peaksid tegema või mis iganes. Ja veelkord (olen seda vist juba siin kirjutanud): ei ole olemas ettearvamatut ja seletamatut käitumist looma poolt, on lihtsalt inimene, kes ei ole võimaline looma käitumist seletama või ette arvama. Tegelikult, kui 100% täpne olla, siis tahaks kirjutada ka seda, et miski pole võimatu, kõik võib olla, lihtsalt mingid asjad on tõenäolisemad kui teised.

Ja samal ajal tundub mulle, et on täitsa loogiline, et inimesed sellest aru ei saa, sest oma loogilise mõtlemise ja keerulise vokaalse keele ja kõikide muude hüvede kõrval on ju ainult loomulik, et me mingeid asju oleme kaotanud ka, näiteks kuulamise ja empaatiavõimet. Või miskit sellist.

Täna tundus mulle, et ma olen hakanud hobuste juures tähele panema asju, mida ma enne ei märganud. Näiteks jäi mulle silma täna mitu korda, kui hobune mälus, kui ma midagi tegin või mismoodi ta üldse oli, igasugu need väikesed kehakeelelised asjad. Ma arvan, et see on hea.

Ja ilmselt on selline igapäevaselt hobustega koos olemine ja toimetamine ainus viis seda õppida, ainult nt ratsatrenne (või ka nt maatöötrenne) tehes seda ei õpi. Mis muidugi ei tähenda, et hobustega töö tegemise eest ei oleks kena palka saada :D

Ehh, jälle heietan. Ja mul on hobsutega seoses sellised ambitsioonid, et ise ka ei julge mõelda. Valjusti välja rääkimisest rääkimata ...

Aga nüüd peaks küll magama minema. Ikkagi homme suoervarane hommik ju. Ööd!

Nii tänase trenni peamine märksõna ratsutamise koha pealt oli üleskutse paremini ja rohkem iseseisvalt ratsutada. Ja enesekindlamalt ja julgemalt. Selle koha pealt on mul tõesti hea tunne ja homme hakkan pihta.

Tegelikult koosnes tänane tund suuresti sellest, et istusin jälle Charlie seljas ja kuulasin Dereki juttu. Kuid seekord osalesin ise ka rohkem, sest tõstatasin küsimuse - miks ma pole rohkem tunde saanud. mnjah, ei teagi, mis selle jutu tulemus oli. Äkki tõdemus, et Derek on väga hea teema kõrvale juhtija ja vaidleja? Igal juhul tema jutu point oli siis selles, et ongi hea, kui me üksinda harjutame, sest see teeb meie ratsutamise kokkuvõttes tegelikult paremaks. Ehh. Ei teagi, kas ta tõesti mõtles seda nii või oli see tema katse mind rahustada, sest ta ei ole aega rohkem trenne anda või kombinatsioon mõlemast või mis iganes.

Aga ratsutamise poole pealt sain juurde küll. Peamiselt põhimõtteliselt seda, et kui märguanne ei tööta, siis võib julgemalt stekiga koputada või kergelt ratsmega vibreerida. Ja mida täpsemalt iseseisvalt ratsutades teha ja kuidas.

Ja praegu jälle üldse ei suuda mõtteid koguda. Igal juhul tuleb võtta praegust olukorda päev korraga ja vaadata, mis saab. Ilmselt ma ikkagi siit kuskile niipea minema ei hakka, kuigi ka see mõte on mul juba peast läbi käinud. Aga eks näis.

Kaks ja pool kuud juba seljataga ka, see on tegelikult pikka aeg. Kuigi üldse ei tundu nii. Küll aga tundub mulle, et kui ma tõesti tahan hobustega edaspidi ka tegeleda, siis see ei jää mu ainukeseks välismaakäiguks. Laias maailmas on lihtsalt NII palju head ja toredat teadmist, mille olemasolust mul Eestis olles õrna aimugi ei olnud ja mida ma kõike tahaks lihtsalt endasse imeda. Ma tõesti ei tea Eestis eriti kedagi, kelle käest õppida ja kes tahaks õpetada. Kui keegi teine teab, andke aga teada.

Aga oi kuidas tahaks praegu võimalust kas üheks õhtuks või päevaks või nädalavahetuseks või nädalaks koju või kuskile oma inimeste sekka sõita. Aega saaks siin isegi sättida, no aga no ei ole raha lennupiletite jaoks praegu. Ja ega see tegelikult ära ei tasuks ka. Nii et supeluks oleks, kui oleks see koht näiteks Eestis :D Kuigi samas tuleb tõele au anda, et omast kultuurist teise kultuuri korraks minek on ka seda väärt olnud. Ma tõesti arvan, et see on jube hea kogemus minu jaoks igal juhul.

Crazy day

Huhh, üks hull päev jälle läbi. Adrenaliin on nii laes, et und veel ei ole, kuigi igati mõistlik oleks hoopis magama minna. Hommik algas suhteliselt rahulikult, ainult ilm oli jube. Tegin kõik kenasti ja Aliale natuke ette ära, sest kella 2-ks pidin tööle minema.

Sain kenasti tehtud, vahetasin tsikliriided selga ja läksin välja. Panin Kawale hääled sisse ja hakkasin pakkima, tegin värava lahti ja puha, ise mõtlesin, et täna on hääl kuidagi parem kui muidu, tundus nagu ladusamalt soojenevat. Ja siis kui selga istusin, et väravast välja sõita, vaatan - õlituli põleb. Ja enam ära ei kustu... Baaahahhh... Lülitasin korraks välja. Panin natukese aja pärast tagasi. Ikka sama. Paar korda proovisin, ei mingit vahet.

Tõmbasin keskhargi peale, vaatasin õlitaset. Tase kõrge, aga aknast paistab natuke mingit valget kräppi. Olen lugenud, et see pidi tähendama, et õli sisse on vett sattunud. Ja see on paha! Kurat, kas tõesti see, et ta esmaspäeval korraks seisu pealt külili panin, mõjus nii halvasti.... ? teisipäeval ta ju ometi käivitus ilusti. Kuna mul polnud eriti aega oodata, palusin kohe Maryt, et ta mind Towcesteri tööle viiks, õnneks see ei ole väga kaugel. Jäin ainult 5 minutit hiljaks, õnneks. Tagasi sain Aliaga. Ma ei tea, kui palju kooki või bena või misasja ma neile selle eest ostma pean!

Tööl olles panin kõik oma vähesed tutvused tööle, loodame, et saan kuidagi lahenduse. Ja väga loodan, et mitte väga kallilt, sest mul lihtsalt ei ole raha, et praegu tsiklit remontida...!

Mäkis oli iseenesest normaalne. Miskit väga sassi ei ajanudki täna kuigi üldiselt oli ikka vahepeal paras hullumaja. Õhtul oli mõnusalt rahulikum, ma arvan, et mulle meeldivad õhtused vahetused. Pealegi neid ma saan teha ka oma poolikute päevade arvelt. Nii äkki saan endale isegi ühe päriselt vaba peäva nädalas lubada. Või siis mitte aga see eest teha 3 vahetust nädalas ja saada rohkem raha:)

Ja mõtlesin täna ka seda, et peaks proovima ikka midagi natuke lähemalt leida, näiteks Woodford Halse oleks kena. Kahel põhjusel - siis on lootust ka libedaga või siis kui tsikkel katki kohale jõuda ja benssu kulub vähem ja ma juba tunnen, kuidas Mäkil on potentsiaali varsti tüütuks muutuda. Ta on juba ses suhtes oma eesmärki täitnud ka, et ma enam eriti ei karda seda ingliskeelset klienditeenindust nagu enne. Ja eks ta ole kogemus ka ja pluss tööle saamisel ja vähemalt ma teen rahadel nüüd vahet:) Täna oli mul muide kassast 12 penni puudu, mis on ju päris hea tulemus, kui kassa oli üle 400 naela.

Homme peaks ratsatrenn ka olema, äkki siis saab sest ka muljetada. Aga nüüd tsiklimure adrekas on kehast lahkunud ja aeg magama minna. Öööd!

Ja palun hoidke kõik pöialt, et minu armas Kawa ei oleks katki ja kui kellelgi on geniaalseid ideid, mis ta mure võiks olla, andke teada :P

Ma üldse ei salli blogisid, mis iga kord algavad vabandusega, et ei ole nii kaua kirjutanud. Seega ma seekord ei vabanda, et ma ei ole nii kaua kirjutanud.

Tegemist on palju lihtsalt nüüd, kui ma tööl ka käin. Ja kuidagi hobustega midagi ekstrapõnevat ei ole juhtunud. Lugesin eile Mark Rashidi raamatut, pealkiri ei tule meelde praegu ja ei viitsi teise tuppa vaatama ka minna... Aga hea raamat on, tüüp oskab hästi kirjutada. Meenutas mulle natuke Herrioti või Durrelli raamatuid.

Surfasin netis ja uurisin telefonide kohta. Selgub, et olen suutnud endale põhimõtteliselt kõige mõtetuma ja kallima SIM-i muretseda... Siin saab ikka igasugu asju koju tellida, nii et nüüd saabub mulle 2 nädala jooksul uus SIM kaart. Numbri saan samaks jätta, isegi kui praegu on mul kõnekaart ja uus on ka kõnekaart, aga ikka saab oma numbri alles jätta. Palju toredam süsteem kui Eestis, eksju.

Ja Ebay-d kasutan ma ka hoolega. Veel üks asi, mis on siin toredam kui karupee- Eestis. Närisin ennast Paypalist ka läbi ja olen nüüd Ebayst tellinud ja õnnelikult kätte saanud kaks asja. Esiteks ülihea windstopperi, mis tsikliga sõites kaela soojas hoiab ja teiseks täitsa korraliku kaska. Mõlemad maksid alla 10 naela ehk alla kahesaja krooni. Postikulu sissearvestatud!

Nii, et kui mul emsaspäeval kummik vett sisse laskma hakkas, siis polnud nagu eriti muud mõtetki kui - Ebay! 9.99 naela eest on siis mulle loodetavasti homme saabumas kenad kreemikad kummarid.

Kui oleksin pidanud kuskile poodi otsima minema, siis ega ilmselt enne järgmist nädalat poleks saanud... Aga ilma kummikuteta siin lihtsalt ei ole võimalik tööd teha, kopliväravates on sopp juba kohati pahkluuni. Ja maapinna külmumist pole niipea oodata, kui üldse. Normaalsetel aastatel siin seda vist ei juhtugi (mis mulle kui tsikliga sõitjale muidugi meeldib).

Oehh, natuke haiglane on olla kah. No üldse ei ole kirjutamise jaksu täna. Ehk teinekord. Lähen parem jooksen sooja dušši alt läbi ja lähen vara magama. Ehk siis tuleb ka häid hobusemõtteid, mida teiega jagada:) Mark Rashid pani mõtlema, et eelkõige tuleb mul vist igal juhul teha tööd iseendaga ja suhtumisega. Et äkki just see ongi mul puudu heast hobuseinimesest. ...? Ja siis veel tehnika ja töövõtted ja ratustamisoskus :D aga suhtumisega on vst kõige raskem tööd teha, muud saab lihtsalt, kasvõi hambad ristis, harjutada.

Tsau!

Tehtud!

Niiih, esimesed 6 tundi tööd Mäkis tehtud siis! Polnudki nii hull, kui ma arvasin. Inimesed olid üllatavalt toredad ja toetavad ja ütlesid, et ma sain esimese päeva kohta väga hästi hakkama :D Nii et kartsin hullemat.
Ja üks tüdruk oli veel tsiklifänn, tal oli kunagi Ninja, mis on põhimõtteliselt minu nunnu uuem ja ägedam variant vist. Nii et temaga sain kohe jutu peale. Ta rääkis mingist vahvast tsiklipubist ka, peab teinekord täpsemalt küsima ja kunagi ära tsekkima siis:P.
Homme jälle hobused siis. Huhh, kogu selle värgi mõistmisel on ikka tööpõld lai, aga eks ma katsun sellest ennast jõudumööda läbi närida!

Ööd!

1. tööpäev

Niih, homme on siis esimene tööpäev. Kella 11-ks pean seal olema. Ilmselt on esimesel päeval tark natuke varem jõuda, nii et plaan on kümne paiku toast liigutama hakata, tsikkel sooja, riided selga ja minekut! Kella kuueni, nii et seitse tundi tööd. See omakorda tähendab, et järgmisel neljapäeval peaks minu pangakontole laekuma 7*5.93 naela miinus maksud. Eesti rahas teeb see, emmm, umbes 750 krooni.

ILma lubab õnneks suhteliselt sooja, nii 15 kraadi ringis, kuid vihmast. Aga pole lugu, küll mu Kawa mind kohale veab.

Täna oli mul ka vaba päev, proovisin seda asjalikult ära kasutada. Seega käisin ratsutamas (Sonnetiga, väga hariv ja tore oli), tegin pannkooke, keetsin suure portsu makarone valmis ja uurisin, mis teed pidi siit Coventry nimelisse linna saab.

Coventry'isse lähen esmaspäeval mingisuguse valitsusasutusega intervjuule. Intervjuu tulemusena saan endale National Insurance ehk rahvusliku kindlustuse numbri, sellega hakkan siis vist makse maksma ja miskit veel tegema. Ega ma tegelikult päris kindel ei ole, aga igastahes läheb mul seda vaja... ja siis selle saamiseks peab võtma passi kaasa ja minema intervjuule mingi ametnikuga. Huvitav, misasja nad seal teada tahavad? Igal juhul olen road tripi pärast jube põnevil, ikkagi veel üks linn, kus ma varem käinud ei ole. Jumal tänatud Google Mapsi eest, ma ei kujuta ette, kuidas inimesed ilma selleta üldse kohti üles leidsid. Ainuke häda on jälle parkimisega - krt kuskilt ei leia selliste väikeste linnade kohta infot, mismoodi ja kuhu tsiklit panna võib. Suuremate linnade kohta on nt internetis listid olemas tasuta tsikliparklatega. Soositud on rattad vast sellepärast, et need on väiksemad ja tekitavad vähem ummikuid kui autod?

Hobused on vahvad. Ja mulle meeldib, et ma isegi vabal päeval vabatahtlikult tundsin tahtmist maneežis istuda ja vahtida peale ratsutamist ja teiste tegemisi vahtida. Nii peaksidki asjad käima. Oehh, oleks Eestis ainult lihtsam see hobusetöö tegemine. Kuigi tegelikult, kui ma ise tublimaks hakkan, siis ta äkki väga raske ei olegi.

Lugesin Õhtulehest Sami Lotila (või kuidas iganes see nimi oli) kirjutisi eestlaste ja Eesti kohta. Sattusin nende peale, kui Peeter Oja oli Postimehes neid ja üldse kogu Õhtulehte maapõhja neednud. On küll lugupidamatult vinguvalt ja s*tasti öeldud, aga täitsa huvitav lugemine tegelikult, soovitan silmaringi mõttes vaadata täitsa;) Sest tegelikult, kui vaadata asju kriitiliselt ja realistlikult, no võibolla natuke mustade prillidega, siis võib nende peale öelda nii, nagu ma Craig Stevensile ütlesin, kui ta Eestit hobuste sõjamaaks kutsus - you are right. Sest kriitika ongi alus peamiselt siis, kui tal on tõepõhi all.

Vot nii, aga miskit muud ei oskagi öelda praegu. Teen nedale natuke õhtusöögiks makaronikalasalatit ja lähen vahin enne magamaminekut veel natuke telekat või mängin arvutimängu. Head ööd!

Karjäär

Ma jalutasin täna hobustega karjamaa vahet, nagu me siin iga päev teeme, ja mõtlesin: jap, just seda ma tahangi teha. Tahangi kogu aeg kobuseid kantseldada. Muidugi oleks eriti tore, kui sellega annaks ka elatist teenida (erinevalt sellest praegusest olukorrast, eksole), aga äkki ühel päeval annabki.

Andke andeks ajakirjanikud, aga mis siis, et ma Tartu Postimehes muudkui mõtlesin, et ajakirjanikutöö on prestiižne, huvitav, põnev, arendav jne jne, aga no ei olnud ma ikka lõpuni armastuse ja õhinaga asja juures. Ning head ajakirjandust ei saa ju teha, kui sa ei ole hinge ja õhinaga iga jumala artikli kallal, ega ju? Ma ei välista, et mõnikord on vahva või vajalik ka mul seda tööd veel teha, aga eluaegset karjääri keskpärase ajakirjanikuna ma igal juhul ei taha ega hakkagi seda tegema. Hea indikaator on isegi see, et bakatööd tehes oli küll huvitav ajakirjanduskirjandust lugeda, aga hobualase värgi kallale oli mul ennast palju lihtsam tundideks unustada kui McQuaili juurde.

Nii et parem hakkan suurepäraseks hobuseinimeseks! Minu kõige ambitsioonikam plaan on muuta Eesti reputatsioon hobuste peksmise ja ahistamise riigist eeskujulikuks alternatiivhobundusmaaks.

Ah jaa, anna andeks, vanaema ka, sest ma tean et sinu arvates on see hobustega jandamine minu puhul niikuinii igasuguse piiri ületanud totrus. Aga noh, eks ma pean sellega kuidagi toime tulema siis:)

Nii, aga tänastest plaanidest ka. Peaksin tsiklil teemaksu ketta ära vahetama. Mul pole veel õrna aimugi, kuidas ma vana selle mingi plastjunni sees, mis seda ratta küljes hoiab, kätte saan, aga noh, ongi põnev. Siis peaks veel rehvirõhke kontrollima, ketti õlitama ja üleüldse vaatama kas igasugu vedelikud on normis. Õnneks Derekil on kompressor ja manomeeter ja ta lahkesti lubas neid kasutada.

Ja siis tahtsime veel varustust puhastada ja sõnnikuhunnikut natuke koomale kühveldada, laiutab teine juba pole hoovi peal. Ilm on täna lihtsalt nii kena (päike särab ja nii umbes +15 kraadi), et võiks rohkem asju teha.

Ah jaa, ratsatrenn oli mul ka jälle laupäeval. Charliega. Charlie on lihtsalt maailma parim õppehobune, tema kohta keel kohe ei paindugi hästi muud sõna ütlema kui õpetaja või siis schoolmaster. Paamine on see, et ta kuulab kõiki su kobasid märguandeid nii hästi, et mul oli vahepeal lausa piinlik tema ees.

Aga igal juhul mulle tundub, et siinne ratsutamissüsteem on tegelikult ka mõistlikum ja loogilisem kui see, mida ma seni õppinud olen. Eriti hakkasin ma selle peale mõtlema siis, kui Derek tõi näite, kuidas pööratakse hobusega nende süsteemis (mida tema nimetab prantsuse koolkonnaks) ja kuidas tavaratsutamises (mida tema nimetab saksa süsteemiks või sõjaväe juurtega ratsutamiseks). Huhh, seda on keeruline seletada, aga ma proovin.

Prantsuse koolkonna järgi, näiteks, kui sa tahad maneeži servas paremale pöörata, siis on targem kasutada vasakut kaudset ratset (indirect rein), mis liigutab hobuse esitosa eemale, ehk siis paremale ehk siis sissepoole. St siis pööratakse välimise ratsmega (mida pmst olen ma enne oma treenerite käest mingis vormis ka kuulnud). Teine variant oleks kasutada paremat otsest ratset (direct rein), mis liigutab hobuse tagaotsa vasakule. Kui nüüd seda teha maneeži seina ääres, siis kuna hobune ei saa tagaotsa vasakule liigutada, sest sein on ees, siis tekitab see painde. Dereki sõnade järgi toimitakse nii saksa süsteemis ning eesmärgiks on saavutada painet. Kui aga tahetakse saavutada painet, kuid seina parasjagu käepärast ei ole, siis peab selle töö ära tegema ratsaniku välimine jalg, millega too blokeerib hobuse tagaotsa liikumise väljapoole. Ja siis peab veel hoidma välimist ratset vastu, et hobune ei vajuks väljapoole ning suruma sisemise jalaga, et hobune sisse ei vajuks. Ehk siis peab tegema nelja asja korraga, mis on natuke keeruline inimese jaoks ja natuke segadusttekitav hobuse jaoks.

Prantsuse koolkond aga saavutab kõik selle ainult välise ratsmega, rääkis Derek.

Phuhh, siis tundus see kõik mulle selge, lihtne ja õige, aga praegu tekib mul küsimus: aga kuidas prantsuse süsteemi järgi painet saavutada? Sest ainult kaudse ratsme peale liiguvad lihtsalt esijalad eemale, mitte ei teki painet. Et siis ikkagi peab olema nende järgi ka mitu märguannet?

Ehh, peab küsima. Ja ma ei tea, kas mu sellest kirjutisest on võimalik midagi aru ka saada, aga igal juhul täitis ta minu jaoks eesmärgi ehk siis ma sain ise asja läbi mõeldud ja tekkis üks küsimus ka.

Nii vabandust segase peksmise eest:D Aga ikkagi tundub mulle, et see nn prantsuse süsteem on parem kui see, millega me harjunud oleme. Praegu on mul tunne, et siinset süsteemi olen ma võimeline õppima ja võib-olla isegi täitsa heaks saama, kui ma hästi õpin ja harjutan. Tavaratsutamise suhtes on mul alati olnud suhteliselt lootusetu tunne, et kuna ma lapsena ei saanud korralikult trennis käia, siis on rong minu jaoks lootusetult läinud ja heaks ratsutajaks ei saa ma kunagi. Selleks võib muidugi olla mitu põhjust: esiteks üks süsteem on lihtsam loogilisem ja paremini õpitav kui teine ja teiseks on Derek kõige parem treener, kellega ma olen õppida saanud. Võibolla on mõlemad õiged?

Craig Stevens ütles üsna mitme asja kohta, mida ta trennivõtjatele rääkis, et ilmselt teevad tegelikult nii, ilma et nad seda ise endale teadvustaksid, ka paremad nn tavaratsutajad, kuigi nad räägivad hoopis teist asja. Võibolla ongi sellepärast nii raske ratsutama õppida, et mõndasid asju ei osata sulle õpetada, vaid see tuleb võibolla siis, kui sa oled mitu aastat iga päev ja mitme hobusega ratsutanud? Noh, et see on vist niikuinii nii, et nt tunnetust ei saagi õpetada, vaid seda peab kogema. Aga äkki on nii palju rohkemate asjadega kui me arvame ja sellepärast ongi väga raske hästi ratsutama õppida?

Ehh, jälle sai minu ühe mõtte kirjapankust pikka loba. Pealegi veel pikk ja segane loba, aga vähemalt sain oma teooria kirja pandud. Ei tea, kas on ka nii?

Aga nüüd välja tsikliga tegelema!