Karratha kant, 29. august

Viimati tegime teed, mis viib Karrathast Tom Price'i poole. 89 km pikkune teejupp seal on asfalteeritud, meie siis niipalju niitsimegi. Maastik oli sealpool jälle mägisem ning läksime läbi Millstreami rahvuspargist. Mõned vaated olid superilusad, kaugustesse kaduvate mäeküürude ja ilusate lillade mulla-mulla lilledega (mille me küll tee äärest pärast kõik maha niitsime).

Nägime puhkajat, keda ei saa edasi liikumast takistada mitte ükski maastik. Tal oli kõige jaoks sobiv sõiduk olemas. Maastur, karavan, ATV ja paat. Selle kõige vedamiseks väike rekka ka.

Vahepeal juhtus ka selline asi, et Tenno trimmeri alt lendas auto aknasse kivi ja nüüd on meil ämblikuvõrgumustriga aken.

Kivi lendas kusjuures teiselt poolt teed, seega päris kaugelt.

Paar päeva varem olime mereäärses kohas nimega Point Samson, kus olid vahelduseks ilusad villad. Tavaliselt on siinsetes kaevanduslinnades üsna iseloomutud valge lainepleki moodi materjaliga kaetud majad.
Siinsed merevaated on vist ka jõukamat rahvast kohale meelitanud.

Külla sissesõidul saime imetleda kohalike sünnipäevaõnnitlustavasid!

Kevin ütles, et meil on niita veel veidi üle 380 km. Arvestades päevanormiks 25 km, on tööd veel 15 päeva, lisaks 2-3 päev toiduvarude ostmiseks ja pesu pesemiseks. Lõpp paistab!

Hommik Sherlocki jõe ääres, teisipäev 21. august

Täna hommikul tõime sildi Sherlocki jõe äärde. Traktoritel on siia 15 km töötada, seega meie saame umbes kaks-kolm tundi oodata, enne kui tööle hakkame. Mul on hea meel, sest jõe kaldal on ilus.

Sherlock river on esimesi jõgesid, kus olen näinud suuremat kogust vett sees! Kuid vesi siiski ei voola, mõlemal pool silda umbes saja meetri pärast lõppeb liiva sisse. Seega on ta rohkem nagu piklik järveke.

Kahju, et täna fotokat tööle minnes autosse ei pistnud, pildistamismateriali oleks kõvasti. Nüüd tuleb leppida telefonipiltidega.

Vee ääres on alati hästi palju linde! Teisel pildil võiks kõvasti pingutades taamal näha puu otsas tiivad laiali peesitavat lindu ja veel kaugemal ujub kaks suurt musta lindu - ma arvan, et musta luike.

Õhk on täis erinevaid vidinaid, sirinaid ja vilistusi. Need küll parimagi tahtmise juures fotole ei jää. 

Sellised veesilmad, näiteks ka Carawine kanjon, kus mõnda aega tagasi käisime, on tõelised oaasid muidu kollase ja kõrbelise maastiku sees. Siin on tõeliselt mõnus istuda, linnulaulu kuulata või raamatut lugeda ja loodust nautida.

...

Eile tähistasime vabariigi taasiseseisvumise päeva Vana Tallinna (pidulikult matkakruusidest), musta leiva krõpsude (parim enne veidi möödas - miks kuivikud nii kiiresti riknevad??), pohlakrõpsude ja heeringa rollmopsiga.

Rollmops muide pidi olema ainus Austraalia toidupoodides müüdav Eestis toodetud kaup. Kuigi turustaja on firma nimega New Holland, on pakendil kenasti märge "Made in Estonia".

Temaatiliste maiustuste kõrvale rääkisime laulvast revolutsioonist, Balti ketist ja 1991. aasta augustisündmustest. Jõudsime järeldusele, et meie teadmised sellest ajast vajaksid värskendamist. Kas keegi oskab soovitada head raamatut/saadet/dokki selle aja sündmustest? Ja muidugi, ikka kaldus jutt Venemaale. Eesti lähiajaloost (ja kas ka tulevikust?) mõeldes on Vene vari ikka kõige kohal. Naabreid võiks saada valida!

...
Üleeile hommikul ootasime traktoreid Whims Creek'i nimelises kohas. See koosnes peamiselt pubist ja karavanipargist. Pubi õuel oli metsloomade varjupaik - peamiselt koosnes see gala kakaduudest ja veel mõnest linnust.

Üks kakaduu oli hirmus suhtleja. Ronis mööda puurivõrku inimese juurde ja pistis noka välja. Siis surus pea vastu võrku, et teda sügataks.

Vahepeal ütles "hellõu". Ta suhtles nii meiega kui ka kõigi teiste külalistega. Esimene kord, kui olen kuulnud tääkivat papagoid!

Töö suhtes on meil niitmist veel u 4 nädalat. Praegu oleme Port Hedlandi ja Karratha vahel umbes poolel teel. Järgmiseks tööks saab mul üsna kindlalt CBH nimelise koperatiivi viljavastuvõtupunkti töötaja koht oktoobris ja novembris. Vahepeale jääb paar nädalat vaba aega - mida nendega teha?

Teisipäev, 14. august. Edasised tööperspektiivid

Oleme niitnud juba mõned päevad vähem kui kolm kuud. Septembris umbes saab see töö otsa ja vaatan juba ringi, kuhu järgmisena minna. Umbes oktoobrist detsembrini on siin viljakoristushooaeg ja kõige rohkem tahaks viljakoristusel traktoristiks saada. See on veidi keeruline, sest mul ei ole otseselt traktoriga sõitmise kogemust, saan siin ainult natuke õppida, kuidas on traktoriga sõita. Aga siin võetakse küll backpackereid ka traktorite peale, seega päris lootusetu ei ole.

See oleks väga hea töö, sest hooajal teevad traktorijuhid pikki päevi ja saavad korralikku tunnipalka, seega teeniks vähemalt sama hästi, kui praegu niites. Paari kuu viljakoristusega saaksin ilmselt piisavalt raha kokku, et ülejäänud aja võiks niisama siin tsillida ja Austraalias elu nautida. Võibolla vahepeal veidi töötades, et elamiskulusid tasa saada.

Teine variant, kuhu isegi kandideerisin ja ilmselt saaks, oleks töötada karjafarmis. Oli üks pakkumine, kus kolm päeva nädalas oleks vaja u 7 inimesele süüa teha ja veidi aiatöid ja kolm päeva nädalas töötada lehmadega, parandada aedu jne. Pühapäev oleks ainuke vaba päev. Selle pakkumise miinus on suhteliselt madal palk, umbes 640 dollarit nädalas kätte. Vahe viljakoristusega on peaaegu kolmekordne. Samas töö tundub väga lahe, rääkisin farmi esindajaga telefonis ja tundus, et neil on hea töökorraldus ja lahe tiim. Lehmi karjatavad nad motikatega ja helikopter on neil ka! Helikopteriga otsitakse hiiglaslikelt karjamaadel lehmi kätte, kui on vaja neid kokku ajada.

Seega see oleks väga lahe kogemus, aga pole kindel kas rahaliselt raatsin, sest kaotaksin nii palju. Sellistel töökohtadel nad tavaliselt tahavad ka, et töötajad jääks vähemalt kolmeks kuuks – see tundub siin nüüd nii pikk aeg.

...

Värskeim info paar päeva hiljem, enne kui jõudsin teksti üles laadida –

Sain kõne CBH-lt, mis on viljaterminale haldav firma Lääne-Austraalias. Nad võtaksid mu vilja vastuvõtupunkti tööle! Yess! Koolitus on üks nädal septembri lõpus ja peale seda töö hakkab oktoobri lõpust, kestab umbes kuus nädalat – kuigi kunagi ei tea kindlalt, sest oleneb, kui palju vilja põldudelt talunikud toovad ja kui kiiresti. Lubati, et saab teha 6 päeva nädalas pikki tööpäevi – seega tunde tuleb palju aga sellest tulenevalt ka korralikult raha, sest on ju tunnipalk 😊

Nüüd on vähemalt üks variant kindlalt olemas. Kuulan veel teisi variante ka ja siis saab teha kindla valiku. Kevin eile õhtul arvas, et meil läheb siin veel 5 nädalat... Nii kaua on siis aega planeerida.

Tähistaeva all ning eelnev päev Carawine kanjoni järvel

Üks hobi, millega mõnikord õhtuti tegelen, on öötaeva pildistamine. Nüüd olen lõpuks enamvähem käppa saanud, kuidas oma fotokaga tähtedest kõige paremaid pilte saan. Alguses oli pidevalt fookus väga mööda ja tähed täiesti udused – nüüd jääb minu pilt muidugi ikka veel teravuses alla profifotodele, aga on juba palju parem kui alguses 😊

Fotosilm toob pika säriga pildistades välja asju, mida palja silmaga ei näe. Näiteks valguskuma eemal asuvatest asulatest või juba loojunud päikese või kuu valguskuma.

Või siis Linnutee.

Siin pildil on ainult jupike tervest Linnutee kettast, mis muidu ulatub taeva ühest servast teise. Fotosilm toob ta rohkem välja ja teeb tooni soojemaks kollasemaks. All servas on kõige eredama täpina peale jäänud Mars.

Meie traktor ja meie galaktika.

Kui hästi vaadata, leiab Lõunaristi. Kuid kõige enam võlub mind selle pildi juures Linnutee ise ja selle lõpmatu sügavus – mida teravama silmaga (pikema säriga) vaadata, seda enam tähekihte koorub välja. Miljoneid ja miljoneid tähti. Ning lisaks tundub justkui joonistuks Linnutee heledamatest osadest sisalik välja...

....

Enne tähepildistamist käisime täna ujumas Carawine kanjonis. Kevinil oli kolm suurt treilerirehvide õhukummi, mille lasime õhku täis ja kasutasime ujuvvahenditena.

Selles kanjonis on lausa suur järv, mitte kitsas oja või väike tiik, nagu Karijini kanjonites.

Oli väga üllatav leida selline suur veekogu, sest ümbruskonnas on väga kuiv ja peaaegu kõrbeline maastik.

Ümbruskonna maastik:

Sellega kontrastne järv:

Järve ääres oli umbes 6-7 seltskonda dziipide ja karavanidega puhkust nautimas. Oli parasjagu laupäev, ilmselt olid nad tulnud nädalavahetuseks. Kuigi ühe paariga rääkisime ka juttu ja selgus, et nad on poolenisti pensionil ja rändavad vist umbes poolteist kuud ringi erinevates kohtades. Sarnaseid ning vist isegi veel pikemaid reise teevad nad tihti. Carawine’sse plaanisid nad jääda umbes nädalaks. Neil oli ka kanuu, millega järve avastamas käia.

Ühel seltskonnal olid ka koerad kaasas, kes vahepeal kummiga kaldasse sõudnud Tennole tere ütlema tulid!

Alguses ma natuke pelgasin selle kummiga ringi aerutada, kartsin, et olen liiga raske või kumm hakkab lekkima ja vajun sisse või käin ümber.

Sain isegi korraks peale kaldast liiga kaugele minekut korraliku paanikatunde kätte, panin siis suure hirmuga kaldale tagasi. Peale natukest harjutamist aga õppisin sõiduvahendit paremini tundma ja hirmust üle. Ja hakkas väga meeldima, tahaksin kodus ka mõne sellise kummi hankida! Saaks Järvatsil või mõnes muus järves mõnusalt ringi lasta.

Peale sellist väga mõnusat vaba päeva hakkame homme „uue hooga“ jälle niitma. Eile sõitsime umbes 300 km Port Hedlandist lõuna poole, nüüd hakkame jupp jupi haaval tagasi töötama, läheb umbes kaks nädalat. Levi pidi Kevini sõnutsi saabuma kolme päeva pärast, nii et ehk siis saan ka selle jutu üles panna. Muidu siinne tee tundub üsna levivaene olevat.

...

Üks kuulamissoovitus – avastasin enda jaoks podcasti ehk netiraadiosaate nimega „Globaalsed eestlased“. Seal tehakse Eesti sajandi sünnipäeva-aasta puhul intervjuusid tähelepanuväärsete välismaal elavate või elanud eetlastega. Jõudsin kuulata ainult umbes poole ühest osast (siis jõudsime sõiduga mobiililevist välja ja ei saanudki edasi kuulata), aga tundus täitsa väärt ja inspireeriv sari olevat!

Mõtisklus. Laupäev 4. august

Katrin küsis ükspäev Skype’s, et mida ma siin olen mõistma hakanud või aru saanud, kui on rohkem aega mõelda. Mõtlesin sellele veel ka tagantjärgi.

Sain aru, et üks oluline mõte siin olles on olnud, et inimesel on tõesti võimalik oma elu juhtida ja teha seda, mida ta tegelikult tahab. Eestis töö ja raha rattas tiireldes on selline tunne, et nüüd on nii ja midagi muud ei saa teha, sest see tähendaks liiga suurt loobumist - peamiselt parasjagu käimasolevast tööst ja seega ka rahast.

Nüüd ma võtsin kätte ja loobusin – ja maailm ei kukkunudki kokku. Ja on aega mõelda, mida tegelikult tahan edasi teha. Ma veel ei tea  ja poolikuid mõttedi ei avalda ka, aga midagi parema ja suuremat ikka tahaks 😉 Sest ma saan. Just nii ongi.

Muidugi, oht on selles, et mõtlemine on üks asi ja tegemine teine. Aga enesekindel ja asjalik olles ja samme järjest ette võttes on unistusteni jõudmine täiesti reaalne osa elust.

...

Oi, see eelnev lõik kõlab suurelt. Pean siis nüüd elama sellele vastavalt piisavalt suurelt!

...

Teine mõte on olnud, et Eesti on mulle ka ikka oluline. Kui mõtlen, et tahaks teha midagi suurt ja olulist, siis ma isegi automaatselt ei mõtle maailmale, vaid Eestile. Sest see koht on minu oma ja loeb mulle rohkem.

...

Ja kolmas mõte tuleb vaadates enda tehtud pilte ja mõeldes, mida ma siin olen kogenud. Ma vist ju elangi oma unistuse sees praegu. Jah, muidugi kõik ei ole ideaalne ja on nii mõnigi asi, mida tahaksin muuta, aga kõik see ei nulli ära head. Seda, et ma tahtsin rännakut ja seiklust ja uusi asju ja sooja ilma ja toredaid inimesi ja saingi selle!

Kuuvarjutusest, rännuelu elavast perekonnast ja jälle lehmadest

Kolmapäev, esimene august. Port Hedlandile külje all.

Siin tee ääres on teistsugused lehmad, braahmani tõugu – sellised nagu indias, väikese küüruga ja armsate lontu-kõrvadega. Samuti on nad ilusat värvi, on valgeid, hallikaid ja liivakarva.

Millegipärast on siin mõnikord aiad tehtud nii, et tee ääres on ainult üks aed, näiteks vasakul pool, paarisaja meetri kaugusel. Osad lehmad on ühel pool aeda (ehk siis turvaliselt karjamaal) ja osad on teisel pool (ehk siis mõnikord rohumaal ja mõnikord tee peal). 

Saan aru, et asi on selles, et karjarantsod olid siin aastakümneid enne, kui valitsus tee otsustas ehitada. Kui tee tehti, siis lehmade omanikul, kellele tee ümber olev maa oli valitsuse poolt saja-aastase terminiga rendile antud, ei ole mingit kohustust muretseda, et tema lehmad autode ette ei jääks. Oma tee turvamise eest vastutab teedevalitsus, kes siis mingi loogika alusel on teinud ainult ühe aia. Äkki selleks, et lehmad, kui nad teisel pool teed niikuinii kuigi kaugele edasi ei saa, ei kipugi teed ületama?
Lehmaomanik teeb aia ainult ümber oma maade, et tema lehmad naabri poole ei putkaks (sest siis võtab naaber äkki omale).

Mõned päevad tagasi nägime kuuvarjutust, tõusime selle jaoks spetsiaalselt öösel üles. Meie aja järgi algas kuuvarjutus kell 2.24 ja täisvari oli kuul 3.30. Hommikul kuue ajal oli ikka väike amps veel varjutuse tõttu kuust puudu.
Tervet aega ma üleval ei passinud, kuid piilusin välja algavat kuuvarjutust ning siis tõusin teist korda umbes tund aega hiljem, et näha juba täies ilus täisvarjutuses olevat kuud ehk punast „verekuud“.

See pilt ei ole verekuust, vaid hoopis teisel õhtul alles horisondi kohalt tõusvast kuust. Selline madal kuu on samuti punane. Mulle ikka kangesti meeldib see öine pika säriajaga fotograafia – oleks ainult vaja vägevamat objektiivi, et taevakehadest teravamaid pilte saada!

Kuuvarjutuse ööl kohtasime ka ühte perekonda, kes on juba kolm aastat mööda Austraaliat ringi rännates elanud. Neil on väike treileril toiduputka – umbes nagu Anu ja Virko burksibuss, ainult veidi väiksem ja lisaks suur elamiseks ümber ehitatud reisibuss. Sedasi nad käivad laatadel, festivalidel ja ka niisama väiksemates linnades müümas ja elatavad ennast sellega. Lapsi koolitavad ise koduõppe korras.
Nendega oli väga huvitav rääkida ja lisaks saime neilt osta maitsvaid vahvleid vahukoore ja jäätisega!