tegin täna Koeraga asju, selleks, et saaks lähimas tulevikus tsiviliseeritult arsti juurde minna. Käisime autos ja siis pärast jalutamas. Autosse tulek läks hästi, kasutasin Raili nippi söögiga - meelita piisavalt hea ja piisava kogusega toiduga ja las loom ise teeb otsuse treilerisse (hobuste puhul Railiga) või autosse (minu puhul Džäkiga) tulla. Kui esimene jää murtud, siis järgmisel sessionil võib juba natukene nõuda ka ja takistada lahkumist, kuid mulle tundub, et selle meetod puhul on otsustava tähtsusega see, et looma esialgne negatiivne hoiak ja hirm murda, lubades tal volilt tulla ja ka MINNA, küll toiduga motivatsiooni pakkudes. Oluline on vahe - mitte premeerides toiduga, kui ta kuuletub ja seni negativsena tundunud kohta tuleb, vaid motiveerides toiduga, et ta ise arvaks, et sinna on hea minna. Nii asendub hirm/trots/mittetahtmine kindlamalt positiivse emotsiooniga. Kui see juba tehtud, siis edasi võib nõuda loomalt käsu peale tulemist või kindlamat esitust või veenda teda, et ei olegi hullu ja ei pea esimese emotsiooni järel välja hüppama. Sest siis on kahtlused looma peas rohkem hajutatud ning teil on vähemlt mingitki autoriteeti kui väidate, et kõik on korras.
muidugi, nõrk koht on siin ilmselt selles, kuidas niimoodi treenitud hirmust ülesaamine peab vastu kriisisituatsioonis. Kui tekib mingisugune raskem kohta, kas siis ka loom käitub ikka sellisel viisil nagu ma tahan?
Märkasin ka seda, et tõesti tasub teha lühikesi seansse ja mitu. Näiteks olen püüdnud õpetada Džäkit käsu peale külili keerama. Kaks korda olen siin toas proovinud ja tundus, et no täitsa lõpp, üldse ei hakka pähe. Täna peale autoga tegelemist ja jalutamas käimist tegin korra läbi istu, lama - komm, keera - komm. ja keeraski. Töötas! Ja mis mulle eriti meeldis, oli see, et tundus olevat mõtestatud tegevus, et ahaa, oli see asi, mis ma nüüd tegema pean ja mida ma nüüd teha tahan! ja vot just seda tahtiski teha, mida mina ka tahtsin, et ta teeks. great success!
jalutamas käies tegime läbi ka tõsise provi - mis saab siis kui ühes aias Lille tänaval on seal elavad Rottveilerid. Oi-oi paanika lahti missugune, aga mina proovisin teha kontaktsusharjutust. istu - silmside - tubli-kalli lähme edasi. Tundus, et mingil määral toimis küll. ehk on siin ka see koht, kus koerale paanitsemise asemel tuleks anda midagi mõistlikku teha. Ehk on juba mingisugune kontakt, suhe ja usaldus rajatud ning nüüd võib sellele ehitama hakata seda, et ei, see ei ole heaks kiidetud tegevus, sina ära muretse selle situatsiooni pärast, mina muretsen ja sina tee, näe, hoopis nii.
nii põnev on kahte liiki kokku panna ja leida siit sarnasusi. Erisusi ma veel eriti ei ole leidunud, ehk selle kallal saab kunagi eraldi mõtiskleda, koeral ja hobusel peaks ikka erinevusi küllalt olema. Siiani tundub, et koeraga tuleb vist lihtsamini välja?
Mulle tundub vist see käitumuslik pool huvitavam kui puhtalt ratsutamine. Kuid ka füüsisest on põnev teada, kui see kõik on loogiline ja mõistlik.
:)
Monday, October 31, 2011
Thursday, October 27, 2011
Käisin täna jälle Hobustes. Peamiselt niisama sügamas. Ja kallistasin ka. Tore oli, kuigi suurt midagi ei teinud. Poisse sügasin ja siis läksin karjamaale vaatama teisi. Pime oli, aru ei saanud, kes on kes, kui keegi juttu rääkima tuli, ei saanudki aru, kes see on. Tuli üks loom, selline tume, aga mitte päris must, ninaotsast heledam ja pisipisike täpp oli ka otsaees (vist). Tuli ja seisis, siis, tegelikult ka, kallistasime. Ja kuulasime koos, mis ümberringi toimub. Vahepeal tahtis ta mu jalgu niblida või kummikuid - mina jälle ei tahtnud, sest kartsin, et teeb hammustades haiget. Siis ta muutus korraks kannatamatuks, hakkas kraapima. Siis rääkisime veel natuke ja siis oligi kõik, läksime lahku. Rääkisin mitme teise hobusega ka juttu, varss ja varsamammi tulid kusjuures esimestena. Kõiki uudistajaid tuli muudkui veenda, et omavahel igasugu ekstsesse tekitada ei tohi. Ja ega nad eriti tekitanudki.
Railiga oli ka tore natuke arutada. Hämamstav, kuidas mõnikord ütleb ta täpselt sama, mida mina ütleksin, teinekord seda, mida mina ise ei oskaks öelda, aga kõlab nii õigena kui veel saab. Ja teinekord ma jälle ei tahaks temaga üldse nõustuda. Aga tundub, et mingisugused kriitilised asjad on tal hobustega korras. Mis tähendab, et tasub otsida iva tema jutust, võrrelda seda sellega, mida olen seni õigeks pidama hakanud ja siis see kuldne kesktee kokku panna. Aitäh!
Railiga oli ka tore natuke arutada. Hämamstav, kuidas mõnikord ütleb ta täpselt sama, mida mina ütleksin, teinekord seda, mida mina ise ei oskaks öelda, aga kõlab nii õigena kui veel saab. Ja teinekord ma jälle ei tahaks temaga üldse nõustuda. Aga tundub, et mingisugused kriitilised asjad on tal hobustega korras. Mis tähendab, et tasub otsida iva tema jutust, võrrelda seda sellega, mida olen seni õigeks pidama hakanud ja siis see kuldne kesktee kokku panna. Aitäh!
Sunday, October 16, 2011
hobufoorumi vastus
Allolev on tekst, mida alustasin hobufoorumisse selle teema vastuseks. Alustasin kirjutamist, sest tundsin ennast puudutatuna klassikalise koolisõidu mainimisest kui kohast, kust ülepainde kasutamine on alguse saanud. Algusest peale polnud kindel, aga siis jätsin esialgu seal avaldamata. Esiteks praegu on öö ja ei jõua lõpetada. teiseks ma ei ole kindel, kas minu võibolla kohati poolikud teadmised, mis ei ole ka terviklikult kirja pandud, tooksid kokkuvõttes sealses publikus mingisuguse positiivse tulemuse. Ja eks ma natuke kardan ka selle pärast, et keegi hakkab vaidlema võ mõtleb, et mis mõtetut juttu see tibi veel ajab.
Nii siis kopisin selle teksti hoopis siia äkki homme nt lõpetan ja läheb ikka hobufoorumisse...?
:porgand: neile, kes ütlevad, et ülepainet võiks arutada. Oluline on ju, et sellega on võimalik mingisuguseid tulemusi saavutada erinevatel tasemetel. Anky (jt) on saanud medaleid, noored saavad sportlase tunde, mõni saab oma hobust lihtsamini allutada, neid näited võib igaüks juurde mõelda. Mulle ei meeldi see ratsutamisviis, aga kui ma ütlen "see on halb" ja keegi teine proovib nii teha ja saavutabki mingid oma eesmärgid, siis minu väide ei loe midagi. Kõigepealt tuleks mõista, mis on ülepainde tulemused, miks seda kasutatakse ja miks niiviisi oma hobuseid sõitvad inimesed seda korduvalt kasutavad.
Edasi tuleb mängu kahe asja kombinatsioon - esiteks, kas on objektiivseid selgitatud aspekte, mis on ülepainde negatiivsed mõjud ja mis need argumendid on. Teiseks, milliseid meetodeid saavad need inimesed, kes ülepainet kasutavad selle asemel rakendada ja ikka oma eesmärke saavutada.
Aga kiu pikale ja huvitavale postile tahtsin lisada, et minu meelest ei ole päris sada protsenti õige öelda, et palju külje peale painutamine ja palju vertikaalis painutamine on umbes seesama või et nad üldse lähedalt sugulased on. Sellepärast, et külg- või pikisuunas kaela painutades toimuvad erinevad protsessid, anatoomia kaela, selja ja turja peal ning külgedel on erinev, venitatakse erinevaid lihaseid, millel on erinevad ülesanded. Olen just seda teemat käsitlevatest materjalidest (no nt seesama dr Heuschmanni DVD) aru saanud, et kaela ekstreemne pikisuunaline painutamine on halb konkreetsetel põhjustel, mis on seotud sellega, kuidas toimib hobuse seljas ja kaelas olev lihastest, kõõlustest, ligamentidest ja luudest koosnev süsteem, mis on ette nähtud kandma hobuse kere raskust (ja mis peab lisaks hakkama saama ratsaniku raskusega). Kui hobuse nina paikneb kuskil rinna lähedal, siis on kogu see süsteem välja venitatud niiviisi, et ei saa korralikult oma tööd teha.
Kui asi väljast mingi asi teatud sarnaseid jooni omab (hobuse pea liigub nö nullasendist märkimisväärselt ära), ei tähenda veel, et see sisuliselt sarnane on. Mitte nii silmatorkavad aspektid on tegelikult eriti hobuse kehaga töötamise (milleks ratsutamist võib nimetada, kuigi lisada tuleb ka hobuse vaim) juures olulisemad. Paralleeli võiks tõmmata sümptomite ja põhjustega (vet)meditsiinis - kui midagi samamoodi välja näeb ei ole ta tingimata sarnane asi.
Ja nagu Kiu kirjutab, et probleem hakkab kätest. Selle kohta meeldib mulle üks mõte, mis küll minule ei kuulu. Aga asja iva on selles, et kuna meile kogu aeg räägitakse, et ratsutada tuleb säärtega, jättes käed sealjuures täitsa agendast välja, siis tekibki olukord, kus ratsutajad, kelle käed on nö omapead jäetud, ehk siis pole juhtnööra antud, kuidas neid kasutada, siiski tahavad oma käsi kasutada, kuna inimese muudes tegevustes on just käed need, mida kasutada tuleb ja nii on meie aju ja keha lihtsalt harjunud. Kui neile siis tundub, et nad jälle mingeid eesmärke saavutavad oma kätetööga ja käte nö tegevussepanemiseks juhiseid ei kuule, siis nad jätkavadki oma tegevusega, mis ehk lõppkokkuvõttes kõige kasulikum ei ole.
Nii siis kopisin selle teksti hoopis siia äkki homme nt lõpetan ja läheb ikka hobufoorumisse...?
:porgand: neile, kes ütlevad, et ülepainet võiks arutada. Oluline on ju, et sellega on võimalik mingisuguseid tulemusi saavutada erinevatel tasemetel. Anky (jt) on saanud medaleid, noored saavad sportlase tunde, mõni saab oma hobust lihtsamini allutada, neid näited võib igaüks juurde mõelda. Mulle ei meeldi see ratsutamisviis, aga kui ma ütlen "see on halb" ja keegi teine proovib nii teha ja saavutabki mingid oma eesmärgid, siis minu väide ei loe midagi. Kõigepealt tuleks mõista, mis on ülepainde tulemused, miks seda kasutatakse ja miks niiviisi oma hobuseid sõitvad inimesed seda korduvalt kasutavad.
Edasi tuleb mängu kahe asja kombinatsioon - esiteks, kas on objektiivseid selgitatud aspekte, mis on ülepainde negatiivsed mõjud ja mis need argumendid on. Teiseks, milliseid meetodeid saavad need inimesed, kes ülepainet kasutavad selle asemel rakendada ja ikka oma eesmärke saavutada.
Aga kiu pikale ja huvitavale postile tahtsin lisada, et minu meelest ei ole päris sada protsenti õige öelda, et palju külje peale painutamine ja palju vertikaalis painutamine on umbes seesama või et nad üldse lähedalt sugulased on. Sellepärast, et külg- või pikisuunas kaela painutades toimuvad erinevad protsessid, anatoomia kaela, selja ja turja peal ning külgedel on erinev, venitatakse erinevaid lihaseid, millel on erinevad ülesanded. Olen just seda teemat käsitlevatest materjalidest (no nt seesama dr Heuschmanni DVD) aru saanud, et kaela ekstreemne pikisuunaline painutamine on halb konkreetsetel põhjustel, mis on seotud sellega, kuidas toimib hobuse seljas ja kaelas olev lihastest, kõõlustest, ligamentidest ja luudest koosnev süsteem, mis on ette nähtud kandma hobuse kere raskust (ja mis peab lisaks hakkama saama ratsaniku raskusega). Kui hobuse nina paikneb kuskil rinna lähedal, siis on kogu see süsteem välja venitatud niiviisi, et ei saa korralikult oma tööd teha.
Kui asi väljast mingi asi teatud sarnaseid jooni omab (hobuse pea liigub nö nullasendist märkimisväärselt ära), ei tähenda veel, et see sisuliselt sarnane on. Mitte nii silmatorkavad aspektid on tegelikult eriti hobuse kehaga töötamise (milleks ratsutamist võib nimetada, kuigi lisada tuleb ka hobuse vaim) juures olulisemad. Paralleeli võiks tõmmata sümptomite ja põhjustega (vet)meditsiinis - kui midagi samamoodi välja näeb ei ole ta tingimata sarnane asi.
Ja nagu Kiu kirjutab, et probleem hakkab kätest. Selle kohta meeldib mulle üks mõte, mis küll minule ei kuulu. Aga asja iva on selles, et kuna meile kogu aeg räägitakse, et ratsutada tuleb säärtega, jättes käed sealjuures täitsa agendast välja, siis tekibki olukord, kus ratsutajad, kelle käed on nö omapead jäetud, ehk siis pole juhtnööra antud, kuidas neid kasutada, siiski tahavad oma käsi kasutada, kuna inimese muudes tegevustes on just käed need, mida kasutada tuleb ja nii on meie aju ja keha lihtsalt harjunud. Kui neile siis tundub, et nad jälle mingeid eesmärke saavutavad oma kätetööga ja käte nö tegevussepanemiseks juhiseid ei kuule, siis nad jätkavadki oma tegevusega, mis ehk lõppkokkuvõttes kõige kasulikum ei ole.
Thursday, October 13, 2011
mõtteid, paarist mõtlemise korrast kirja pandud.
Hobustest üle pika aja jälle, mõtlesin,e t panen midagi kirja, muidu unustan kõik ära.
Olen vahepeal paar korda Raili juures saanud ühe vahva hobusega mööda platsi ringi kakerdada. Suurt midagi ei ole teinud, aga mingil määral olen saanud kinnitust ja mingil määral mõtteainet.
Positiivselt jäi meelde – mul olid põhiasjad, mis derekilt ja Co-lt õppinud olen, ilusti meeles. Ja hobune reageeris neile täiesti probleemideta: pööramine otsese ja kaudse ratsme abil. „õppetund säärele“ a la PK. Painutused maast tulid ilusti välja, ratsmetegevuse peale esimese asjana lõdvestus suu. Action-reaction toimis paari korduse peale. Ja kõik see ilma, et hobusel varem mingitki kogemust oleks olnud. Väga põnev ja rahuldustpakkuv, eriti sellepärast, et seni olen tegelenud ainult Holistic Equitation Centre'i hobustega, kes kõik varem juba kokkupuudet sedalaadi tööga omavad. Eriti rahul olin a-r väljatulemisega, sest see on seni kõige keerulisem tundunud kõigist kolmest.
Mis üldse seljas välja ei tulnud, olid painutused seisus. Hobune arvas, et ühepoolne ratsmesurve paigal seismise ajal tähendab sinnapoole minema hakkamist ja kaela painutamisest midagi välja ei tulnud. Ega ma eriti peale ei käinud ka, mitmel põhjusel. Esiteks ma kuigiväga ei viitsinud ja teiseks mõtlesin oma ratsakoolitundideaegseid harjumusi meenutades, et võibolla ma talle parem liiga segadusttekitavaid asju ei õpeta.
Eriti palju ma seda ei proovinud, osaliselt sellepärast, et ei olnud head seina, mille najal kenasti otse minna, aga arvan, et ekstreemne kaelapaine > pikendatud samm oleks ka toiminud ja tema käimisele head uut kvaliteeti andnud.
Sisse-välja painetes ja kerged külgliikumised ratsme ja keharaskuse kombinatsioonis tulid kohati väga hästi välja. Hästi pisike wtf moment oli alguses, et mismõttes paindes olles otse minemine kõne alla tuleb. Aga lõpuks nihutasime keharaskust ühelt õlalt teisele nii mis ludises pisikeste kaudsete ratsmemärguannetega. Minu lemmiktegevus hobuse seljas vist, vähemat tuleb välja. Sain seda Patchie hiiglaslike õlgadega ju harjutada nii et vähe polnud, hihii.
Tegelikult sisuliselt teinud olen üsna vähe, aga olen see-eest igasugu mõtteid mõlgutanud.
Näiteks, mäletan siiamaani ühte meie jutuajamist Lydiaga kus üritasime selgusele jõuda, mida õieti tähendavad „loomulikud märguanded“. Derek nimelt oli siis just rõhutanud, et need, mida tema õpetab, ongi justnimelt loomulikud märguanded. Siis, ma arvan, oli veel sügis.
Noh, ja nüüd,mõeldes ka oma kogemustele Raili hobustega, mis ütlesid, et Dereki ja PK käest õpitud märguandeid ei ole vaja hobusele eriti õpetada, ta saab neist suhteliselt loomulikult aru, tundub, et olen mingi järelduseni jõudnud. Praegu tundub keeruline seda kuidagi hästi lahti seletatuna kirja panna... aga põhimõtteliselt, kui sa kasutad alguses midagi, mis on loomulik märguanne, siis kui sa midagi vussi ei keera, on suhteliselt tõenäoline, et hobune reageerib kohe soovitud viisil. Nii näiteks on ratsmemärguannetega a la PK, mis kohe töötasid. Muidugi, alati võib esineda segavaid asjaolusid, mis võivad tulla varasemast treeningust või hobuse mingitest kehalistest iseärasustest või ka näiteks lihtsalt juhuslikest segajatest/asjaolude kokkulangemisest. Noh ja hiljem võid kasutada märguandeid, mis ei ole enam nii drastilised või otsesed, et loeksid loomuliku märguandena, aga kuna nad oma põhijoonelt meenutavad vastavat loomulikku märguannet, sest nad on ju sellest „välja arenenud“, mõjuvad hobusele samamoodi. Tal on neid lihtsam lugeda ju ka, sest kuidagi loomulik on ju..? veel mõtlesin, et see on ju täpselt see, kuidas hobused omavahel suhtlevad, näiteks teisi eest ära liikuma sunnivad. Loomulik märguanne selleks on teisele kabjaga virutada. Aga seda nad ju kunagi meelega ei tee, pigem nad teevad erinevaid asju, mis mingil määral meenutavad kabjaga virutamist või eelnevad kabjaga virutamisele, ning seega on ikka mõistetavad märguanded.
Ja veel mõtlesin, et tegelikult on nii nii tähtis siduda heal viisil ratsutamist ja muud tööd hobusega (maatöö, igasugumängud vms), sest nad nii täiendavad teineteist. Mulle tundub olulisena üks asi, mida Derek kunagi mainis – kui sa oled tõeliselt hea õppetunni veetnud hobusega, siis on tal pärast tunne, nagu oleks joogas või mingis muus sarnase tehnika tunnis käinud. Et see on kehaliselt nii korrektne ja hea ja paneb asjad paika. Ja selline kehaline heaolutunne omakorda paneb hobuse ennast vaimselt sinuga koos paremini tundma. Aga samas, kui hobune on sinuga varem ka meeldivalt aega koos veetnud, mis ei pea alati tingimata ratsasessioonid olema, on ta tõenäoliselt vaimselt paremas seisus. See aga omakorda aitab ju füüsiliselt ka paremini lõdvestuda – on ju endalgi nii, et tige olles tõmbub keha ka vastikult krampi. Samamoodi sirutades ja naeratades hakkab parem. Seotud.
Teoreetik. :D aga juba ainuüksi hobustele mõtlemine annab mulle palju. Mõlgutasin mõtteid ükskord, et Inglismaal olles, eriti lõpupoole, oli selline tunne, et kõik uksed on ees lahti ja kõik on selge ja hea on olla. Mõtlesin siis, et olengi erilisele vaimsele lainele sattunud ja olengi nüüd selline. Nüüd tunnen, et oman palju vähem seda powerit ja enesekindlust, mis siis oli. Ei ole mul ju hobuseid enam elus nii palju kui siis oli... kas on asi selles? Eks neid teisi mõtteidki on piisavalt praegu, aga tegelikult – kui ma tahan elada elu nii, et see üks jupp, mis kasutad antakse, oleks piisavalt hästi ära kasutatud, tuleb kohe täiega sarvist haarata. Härjal või millel iganes siis. Minu oma vastutus ainult. Natukene hirmus on. Et mis siis mina või nii... vist... einoh, mis seal ikka rääkida :D Head ööd, parem lähen loen veel voodis natuke kellegi teise tarku mõtteid!
Olen vahepeal paar korda Raili juures saanud ühe vahva hobusega mööda platsi ringi kakerdada. Suurt midagi ei ole teinud, aga mingil määral olen saanud kinnitust ja mingil määral mõtteainet.
Positiivselt jäi meelde – mul olid põhiasjad, mis derekilt ja Co-lt õppinud olen, ilusti meeles. Ja hobune reageeris neile täiesti probleemideta: pööramine otsese ja kaudse ratsme abil. „õppetund säärele“ a la PK. Painutused maast tulid ilusti välja, ratsmetegevuse peale esimese asjana lõdvestus suu. Action-reaction toimis paari korduse peale. Ja kõik see ilma, et hobusel varem mingitki kogemust oleks olnud. Väga põnev ja rahuldustpakkuv, eriti sellepärast, et seni olen tegelenud ainult Holistic Equitation Centre'i hobustega, kes kõik varem juba kokkupuudet sedalaadi tööga omavad. Eriti rahul olin a-r väljatulemisega, sest see on seni kõige keerulisem tundunud kõigist kolmest.
Mis üldse seljas välja ei tulnud, olid painutused seisus. Hobune arvas, et ühepoolne ratsmesurve paigal seismise ajal tähendab sinnapoole minema hakkamist ja kaela painutamisest midagi välja ei tulnud. Ega ma eriti peale ei käinud ka, mitmel põhjusel. Esiteks ma kuigiväga ei viitsinud ja teiseks mõtlesin oma ratsakoolitundideaegseid harjumusi meenutades, et võibolla ma talle parem liiga segadusttekitavaid asju ei õpeta.
Eriti palju ma seda ei proovinud, osaliselt sellepärast, et ei olnud head seina, mille najal kenasti otse minna, aga arvan, et ekstreemne kaelapaine > pikendatud samm oleks ka toiminud ja tema käimisele head uut kvaliteeti andnud.
Sisse-välja painetes ja kerged külgliikumised ratsme ja keharaskuse kombinatsioonis tulid kohati väga hästi välja. Hästi pisike wtf moment oli alguses, et mismõttes paindes olles otse minemine kõne alla tuleb. Aga lõpuks nihutasime keharaskust ühelt õlalt teisele nii mis ludises pisikeste kaudsete ratsmemärguannetega. Minu lemmiktegevus hobuse seljas vist, vähemat tuleb välja. Sain seda Patchie hiiglaslike õlgadega ju harjutada nii et vähe polnud, hihii.
Tegelikult sisuliselt teinud olen üsna vähe, aga olen see-eest igasugu mõtteid mõlgutanud.
Näiteks, mäletan siiamaani ühte meie jutuajamist Lydiaga kus üritasime selgusele jõuda, mida õieti tähendavad „loomulikud märguanded“. Derek nimelt oli siis just rõhutanud, et need, mida tema õpetab, ongi justnimelt loomulikud märguanded. Siis, ma arvan, oli veel sügis.
Noh, ja nüüd,mõeldes ka oma kogemustele Raili hobustega, mis ütlesid, et Dereki ja PK käest õpitud märguandeid ei ole vaja hobusele eriti õpetada, ta saab neist suhteliselt loomulikult aru, tundub, et olen mingi järelduseni jõudnud. Praegu tundub keeruline seda kuidagi hästi lahti seletatuna kirja panna... aga põhimõtteliselt, kui sa kasutad alguses midagi, mis on loomulik märguanne, siis kui sa midagi vussi ei keera, on suhteliselt tõenäoline, et hobune reageerib kohe soovitud viisil. Nii näiteks on ratsmemärguannetega a la PK, mis kohe töötasid. Muidugi, alati võib esineda segavaid asjaolusid, mis võivad tulla varasemast treeningust või hobuse mingitest kehalistest iseärasustest või ka näiteks lihtsalt juhuslikest segajatest/asjaolude kokkulangemisest. Noh ja hiljem võid kasutada märguandeid, mis ei ole enam nii drastilised või otsesed, et loeksid loomuliku märguandena, aga kuna nad oma põhijoonelt meenutavad vastavat loomulikku märguannet, sest nad on ju sellest „välja arenenud“, mõjuvad hobusele samamoodi. Tal on neid lihtsam lugeda ju ka, sest kuidagi loomulik on ju..? veel mõtlesin, et see on ju täpselt see, kuidas hobused omavahel suhtlevad, näiteks teisi eest ära liikuma sunnivad. Loomulik märguanne selleks on teisele kabjaga virutada. Aga seda nad ju kunagi meelega ei tee, pigem nad teevad erinevaid asju, mis mingil määral meenutavad kabjaga virutamist või eelnevad kabjaga virutamisele, ning seega on ikka mõistetavad märguanded.
Ja veel mõtlesin, et tegelikult on nii nii tähtis siduda heal viisil ratsutamist ja muud tööd hobusega (maatöö, igasugumängud vms), sest nad nii täiendavad teineteist. Mulle tundub olulisena üks asi, mida Derek kunagi mainis – kui sa oled tõeliselt hea õppetunni veetnud hobusega, siis on tal pärast tunne, nagu oleks joogas või mingis muus sarnase tehnika tunnis käinud. Et see on kehaliselt nii korrektne ja hea ja paneb asjad paika. Ja selline kehaline heaolutunne omakorda paneb hobuse ennast vaimselt sinuga koos paremini tundma. Aga samas, kui hobune on sinuga varem ka meeldivalt aega koos veetnud, mis ei pea alati tingimata ratsasessioonid olema, on ta tõenäoliselt vaimselt paremas seisus. See aga omakorda aitab ju füüsiliselt ka paremini lõdvestuda – on ju endalgi nii, et tige olles tõmbub keha ka vastikult krampi. Samamoodi sirutades ja naeratades hakkab parem. Seotud.
Teoreetik. :D aga juba ainuüksi hobustele mõtlemine annab mulle palju. Mõlgutasin mõtteid ükskord, et Inglismaal olles, eriti lõpupoole, oli selline tunne, et kõik uksed on ees lahti ja kõik on selge ja hea on olla. Mõtlesin siis, et olengi erilisele vaimsele lainele sattunud ja olengi nüüd selline. Nüüd tunnen, et oman palju vähem seda powerit ja enesekindlust, mis siis oli. Ei ole mul ju hobuseid enam elus nii palju kui siis oli... kas on asi selles? Eks neid teisi mõtteidki on piisavalt praegu, aga tegelikult – kui ma tahan elada elu nii, et see üks jupp, mis kasutad antakse, oleks piisavalt hästi ära kasutatud, tuleb kohe täiega sarvist haarata. Härjal või millel iganes siis. Minu oma vastutus ainult. Natukene hirmus on. Et mis siis mina või nii... vist... einoh, mis seal ikka rääkida :D Head ööd, parem lähen loen veel voodis natuke kellegi teise tarku mõtteid!
BIKE
Nii, tegelikult jubedalt viitsimist just praegu ei ole, aga võtan ennast kokku. Tuleb nüüd üks post rubriigist "ja muud" ehk mitte hobuste ega Inglismaaga seotud värk.
Olen juba mõnda aega tahtnud kirja panna asjad, mida ratta juures võiks teha talve jooksul. Siis aja möödudes saab postitust muuta ja ära märkida, et mis tehtud saab.
Kunagi, kui tuleb statistikaisu, panen äkki oletatavad kulud ka juurde...
Plaanid on siis:
1. suunatuleklaasid
2. õli+filtri vahetus
3. amortide tolmukatted (vähemalt need)
4. stearing stem bearing - roolilaager(?)
5. ventikas - kõige viimane kui odavalt peaks leidma ja raha üle jääb
6. lihtlabaselt puhtaks võiks pesta
7. hooaja alguses oleks ilmselt uusi rehve vaja
8. ketti pingutada
9. muidugi Eesti registrisse võtta
10. crashbaridel (mis on kõvasti kasutust leidnud:p ) võiks värvi ilusaks ja mitteroostetavaks teha
11. üldse vaadata, kas ta kuskilt olulise koha pealt ei roosteta
12. paagi pealt kriimustused välja poleerida
13. muretseda must siduriheebel
14. mõelda, kuidas lahti saada pragudest ja kriimudest parempoolsel plastikul
Varustusega seotud asjad:
15. uus visiir kiivrile
16. kui on palju raha, muretseda uued sõidupüksid
17. puhastada asju - pesta kiivrisisu
- pesta jope
- teha korralik hooldus kinnaste, pükste ja saabaste nahale (enne kui nad terve talve niiviisi seisavad (!)
Assa mait tuli hoopis rohkem asju, kui esialgu plaanis oli. hihii. Eks näis, mis neist kevadeks edenenud on, no nii hiljemalt aprilli alguses tahaks jälle teedel olla, kui tuuled vahepeal uudsest suunast puhuma ei hakka!
Olen juba mõnda aega tahtnud kirja panna asjad, mida ratta juures võiks teha talve jooksul. Siis aja möödudes saab postitust muuta ja ära märkida, et mis tehtud saab.
Kunagi, kui tuleb statistikaisu, panen äkki oletatavad kulud ka juurde...
Plaanid on siis:
1. suunatuleklaasid
2. õli+filtri vahetus
3. amortide tolmukatted (vähemalt need)
4. stearing stem bearing - roolilaager(?)
5. ventikas - kõige viimane kui odavalt peaks leidma ja raha üle jääb
6. lihtlabaselt puhtaks võiks pesta
7. hooaja alguses oleks ilmselt uusi rehve vaja
8. ketti pingutada
9. muidugi Eesti registrisse võtta
10. crashbaridel (mis on kõvasti kasutust leidnud:p ) võiks värvi ilusaks ja mitteroostetavaks teha
11. üldse vaadata, kas ta kuskilt olulise koha pealt ei roosteta
12. paagi pealt kriimustused välja poleerida
13. muretseda must siduriheebel
14. mõelda, kuidas lahti saada pragudest ja kriimudest parempoolsel plastikul
Varustusega seotud asjad:
15. uus visiir kiivrile
16. kui on palju raha, muretseda uued sõidupüksid
17. puhastada asju - pesta kiivrisisu
- pesta jope
- teha korralik hooldus kinnaste, pükste ja saabaste nahale (enne kui nad terve talve niiviisi seisavad (!)
Assa mait tuli hoopis rohkem asju, kui esialgu plaanis oli. hihii. Eks näis, mis neist kevadeks edenenud on, no nii hiljemalt aprilli alguses tahaks jälle teedel olla, kui tuuled vahepeal uudsest suunast puhuma ei hakka!
Subscribe to:
Posts (Atom)