Niih, ma tahtsin teiega lihtsalt jagada, et sain just ühe oma elu positiivsema kokanduskogemuse. Lydia ja Alia on veendunud, et kõik eestlased söövad imelikke asju (eriti mina). Imelikud asjad on nende jaoks nt praetud makaronid ketšupiga, sest nemad makarone ei prae ja ketšupit panevad kah kartulite peale hoopis. Nii vahva, kui erinevaid toite inimesed söövad:D Igal juhul tahtsid nad mind mõnda "normaalset" toitu tegema õpetada ja siis ma tegingi peamiselt Lydia juhendamisel makaroni-tuunikala salatit konservmaisi, majoneesi ja sibulaga - ja teate, jubehea oli! Nämm. Väga maitsev. Ja lihtne ja ei ole üldse kallis ka, sest peamiselt koosneb see ikkkagi makaronidest, mis on suht odavad:) Ma arvan, et järgnevad kolm päeva ma toitun sellest :P
Ahjaa, toidust veel. Käisime täna toidupoes kõik kolmekesi Alia autoga ja kui ma tahtsin poeketi enda kaubamärgi mingeid eriti odavaid vorstikesi osta, siis Lydia pidas mulle terve loengu sellest, milliseid eriti ebakvaliteetseid koostisainenid nendesse kõige odavamatesse asjadesse pannakse ja kui kahjulik see on. Ühe paki kõige odavamaid vorstikesi panin ma ikka salaja korvi, aga eks see tegelikult vist koosnebki peamiselt seakarvadest ja muust jamast liha asemel. Söömine on ikka üks hirmus asi ja siin kehtib ilmselt ka "you get what you pay for" ehk siis mida rohkem maksad, seda paremaid asju saad. Ehk siis see, kes odavalt sööb, sööb ilmselt samal ajal ebatervislikult... Aga mul suva sest söögist, peaasi, kui ma saan päris oma kalli kaherattalise soetada... see oleks nii tore ja siin isegi vajalik. Ma võiksin talvel vabalt Eestis bussiga sõita, kui suvel saaks tsikliga sõita:P
hobusterindel midagi ülipõnevat pole toimunud, järgmisel nädalal on meil Aliaga igal juhul plaanis hakata rohkem tunde välja pressima. praegu on ühel kliendil intensiivkursust, st tal on 4 tundi päevas, mis tähendab, et Derekil on hirmus kiire ja me ei taha oma asjadega peale käia. Aga edaspidi oleks kena, kui saaks natuke rohkem õpetust. Vast saab ka. Aga hobused on toredad ja kui ma avastan neid igaühte aina rohkem kui eraldiseisvaid isiksusi, siis muutub see kõik veel toredamaks. ja seda rohkem ma saan aru, kui kaugel seisavad "tavalised" ratsutajad sh mina ise tavaliselt hobustest. Ma tean, et see kõlab halvasti, aga ma olen üha rohkem veendunud, et tänapäevasle ratsaspordil ei ole hobustega mitte midagi ühist. Mul on nii kahju, et Eestis selline lähenemine nii vähelevinud on. Eks ta ole siingi tugevas vähemuses, aga midagi siin siiski leidub ju. Ehk kunagi paranevad asjad meilgi, pöidlad pihku!
Head ööd tänaseks:)
Friday, September 24, 2010
Monday, September 20, 2010
Üks tänahommikune mõttekild
Mõlgutasin täna hommikusöögi tegemise kõrvale mõtteid ja jõudsin oma peas järeldusteni, mille mõtlesin kirja panna, enne kui meelest ära läheb:
Natural horsemanship'i (või kuidas iganes seda nimetada)peaks võtma kui mitte teatud võtete või meetodite kogumit, vaid kui mõtteviisi või suhtumisviisi. Ja selle kõige tähtsam osa, mis peab edukaks edasiminekuks kõige esimesena tulema, on hobuse kui olendi lahtimõtestamise viisi kardinaalne muutmine võrreldes tavaratsamaailmaga.
Ja mulle tundub veel, et natural horsemanship on liiga laetud mõiste eesti keeles (ja polegi tegelikult eestikeelne mõiste). Äkki näiteks alternative horsemanship ehk alternatiivne hobundus või alternatiivhobundus oleks parem? Mis te arvate?
Natural horsemanship'i (või kuidas iganes seda nimetada)peaks võtma kui mitte teatud võtete või meetodite kogumit, vaid kui mõtteviisi või suhtumisviisi. Ja selle kõige tähtsam osa, mis peab edukaks edasiminekuks kõige esimesena tulema, on hobuse kui olendi lahtimõtestamise viisi kardinaalne muutmine võrreldes tavaratsamaailmaga.
Ja mulle tundub veel, et natural horsemanship on liiga laetud mõiste eesti keeles (ja polegi tegelikult eestikeelne mõiste). Äkki näiteks alternative horsemanship ehk alternatiivne hobundus või alternatiivhobundus oleks parem? Mis te arvate?
Saturday, September 18, 2010
esimene ratsatund
Esimene asi, mis ma kunagi Inglismaale pikemaks ajaks kolides teeks – vahetaks kõik eraldi kuuma- ja külmaveekraanid normaalsete kraanide vastu!!! Deam, isegi nõusid ei saa korralikult pesta. Mitte ei taipa, miks need inimesed arvavad, et nii on parem... Hea seegi, et duššist tuleb paraja temperatuuriga vett, mitte ei pea külma ja tulise veejoa vahet jooksma :P
Niih, aga igal juhul oli mul täna esimene korralik ratsutamistund – istakutrenn. Siin alustatakse kõigiga päris algusest, mis tähendab, et – jalused ära, valjaste asemel kavesson (kuidas see eesti keeles on, kordepäitsed?) ja kordele igasugu harjutusi tegema. Kõlab lihtsalt, aga minu jaoks oli see jube keeruline, alles lõpus läks natuke paremaks ja lihtsamaks. Aga tunne on selline, et kui seda tihti ja mitu-mitu-mitu korda järjest teha, siis äkki see aitabki ratsutamisoskust paremaks muuta. Ja üleüldist kehakontrolli ka. Mitte, et mul eluks hädasti paremat üleüldist kehakontrolli vaja oleks, küll aga läheb seda tarvis ratsutamiseks.
Harjutused, mis tegema pidi, olid igasugused jalgade ja käte liigutamised. Näiteks kick down, ehk siis tõstab ühe põlvest ülespoole ja lööd kand ees alla-taha. Nii mõlema jalaga ükshaaval või korraga. Kick back, ehk tõstad jala põlvest taha üles ja puudutad seda selja taga käega. Kick up, ehk paned parema jala vastu hobuse külge, tõstab vasaku käe diagonaalis ette ja proovid vasaku jalaga vastu kätt lüüa. Kõik käivad nii ühe kui teise jalaga või isegi korraga, kusjures samal ajal peab tagumik ikka õigesti sadulasse jääma ja käed soovitatavalt paigale. Käsi võib hoida ka kõrval või teha käteringe või miskit muud, et ikka raskem oleks.
Käte ja jalgadega erinevat asja teha on minu jaoks hirrmus raske, näiteks siis kui ma üritasin samal ajal teha käteringe ja kick down'e, tuli välja üks segapudru ja tuuleveski ning tunne oli nagu nendel puudega inimestel, kellel jalad ja käed üldse sõna kuulata ei taha.
Mis ma õppisin – mul on kehv koordinatsioon, aga selleks, et hästi ratsutada, on vaja seda paremaks teha. Kui keegi oskab soovitada häid koordinatsiooniharjutusi peale samaaegse pea peale patsutamise ja kõhu peale teise käega ringide tegemise, siis laske käia:D
Ratsutasin Dennyga ja tema juures on kift see, et ta on suhteliselt tundlik ja annab tagasisidet, kas sa istud hästi või halvasti ja kuidas just. Näiteks kui ma korraks sain õige tunde ja suutsin ilusti sammus kaasa minna, siis kohe lasi ta selja lõdvemaks ja kõndis kenamini. Või kui ma pingsalt üritasin mõelda selle peale, mis harjutust ja kuidas teha ning lihased läksid pingesse, siis tahtis ta seisma jääda, sest on harjunud sadula liikumise peatamist võtma kui peatuse märguannet. Ja kui ma ühe korra kuidagi kahe ristluuga korraga tegin miskit ettepoole liigutust, siis ta hakkas traavima:) Ehk siis temaga saab kohe aru, mis ja kuidas on. Derek rääkis, et aasta-paar tagasi ei saanud Dennyga üldse istakutrenne anda, sest ta läks ratsaniku harjutuste ja liigutamiste peale närvi, nüüd aga kõmpis rahulikult mööda korderingi edasi, andes ainult tempo ja kõnnimaneeriga aimu, kas ratsanik istub parasjagu paremini või halvemini.
Jalad on peale trenni natuke harjumatult väsinud ja venitatud, aga muidu tore, et vabal päeval ka midagi asjalikku teha oli.
Vaatasin hommikupoole ka hunniku endale meeldivaid tsikleid välja (kõige kallim oli 16 000 Eesti rahas, kõige odavam 9500) ja saatsin lingid Alia õe peikale ülevaatamiseks (kes töötab Harley Davidsonide teeninduses ja kelle jaoks tsiklid on elu:P). Loodame, et sealt tuleb midagi positiivset ja loodame ka, et mu pangakaart jõuab varsti kohale ja saan pangaarve omale ja koos sellega ka võimaluse raha liigutada:).
Normaalset internetti tahaks ka, kogu aeg Lydia toas istumine ei ole viisakas ega mugav just, kuigi ta kogu aeg ütleb, et ei, sellest pole midagi, istu julgelt jne. Aga ikkagi. Pealegi on mulle mulje jäänud, et siinsed inimesed on nii viisakad, et kui neile ka miski ei meeldi, siis ega nad seda väga sulle ei ütle ja teevad ikka head nägu. Esmapilgul meeldiks mulle rohkem see variant, kui ikka öeldaks asjad südame pealt ära, siis saaks kindel olla, et kui keegi ütleb, et kõik on kenasti, siis on ikka ka. Kuigi viisakusel ja mitte kunagi halvasti ütlemisel on ka omad võlud.
Eks Dereki õpetamisstiil ka on suhteliselt seda tüüpi (või üldse suhtlemisstiil): kui vähegi kiita kannatab, siis kiidab ja kui ta midagi ei ütle, siis järelikult on juba piisavalt sitasti, et kohe mitte midagi head ei ole öelda. Ja kui ta kiidab mingit pisiasja, siis suures plaanis ei olnud midagi kiita. Järelikult asjad, mis olid valest tuleb endal juurde mõelda. Eestis on täpselt vastupidi tavaliselt – treener ütleb, mis on valesti ja siis õiged asjad tuleb ise juurde mõelda (üldistades, muidugi). Siinne stiil nõuab natuke harjumist ja eestlase mõtlemise ümberpööramist, aga võib-olla suures plaanis ja treeningpsühholoogiat arvestades on see tegelikult tulemuslikum. Siis, kui halva väljatoomisega harjunud eestlane on oma mõtlemise suutnud ümber pöörata, sest muidu tundub, et kõik on kogu aeg superhästi ja laita polegi nagu miskit. Kui aga võtta laitmisena kõiki asju, mida ei kiideta, leiab neid küll:)
Õhtul käisime Alia autoga Wodford Halse'is, mis on meie lähim „päriselt“ asustatud punkt, kus on poed ja söögikohad ja asjad ja ostsime paneeritud friteeritud kala ja friikaid ehk siis inglaste tüüpilist Fish and chips sööki. Ma ene ei arvanud, et see eriti hea võik olla, aga tegelikult oli kala hästi hea ja kartulid ka suht. Maksis umbes 70 eeku ports, mis on Inglismaa kohta hästi odav, rääkis Alia. Ja kui arvestada, et ports on tõesti suur, nii et ma jätsin pool hommikuks, siis pole vist isegi Eesti kohta VÄGA kallis. Kuigi iga päev just ei raatsiks osta...
Niimoodi siis tänaseks, homme jälle tööle ja esmaspäeval jälle vaba päev. Mis ma sellega küll peale hakkan:D Ehk, kui julguse kokku võtan, sõidan CV-sid laiali viima. Kuigi see tundub natuke hirmutav, võtta auto ja minna ise kuskil kaugele külavahele seiklema, mida ma üldse ei tunne. Eks näis. Vähemalt ma nüüd enamvähem tean, kuskohas lähimad poed ja asjad on, kus võiks tööd leida.
Head ööd:)
Niih, aga igal juhul oli mul täna esimene korralik ratsutamistund – istakutrenn. Siin alustatakse kõigiga päris algusest, mis tähendab, et – jalused ära, valjaste asemel kavesson (kuidas see eesti keeles on, kordepäitsed?) ja kordele igasugu harjutusi tegema. Kõlab lihtsalt, aga minu jaoks oli see jube keeruline, alles lõpus läks natuke paremaks ja lihtsamaks. Aga tunne on selline, et kui seda tihti ja mitu-mitu-mitu korda järjest teha, siis äkki see aitabki ratsutamisoskust paremaks muuta. Ja üleüldist kehakontrolli ka. Mitte, et mul eluks hädasti paremat üleüldist kehakontrolli vaja oleks, küll aga läheb seda tarvis ratsutamiseks.
Harjutused, mis tegema pidi, olid igasugused jalgade ja käte liigutamised. Näiteks kick down, ehk siis tõstab ühe põlvest ülespoole ja lööd kand ees alla-taha. Nii mõlema jalaga ükshaaval või korraga. Kick back, ehk tõstad jala põlvest taha üles ja puudutad seda selja taga käega. Kick up, ehk paned parema jala vastu hobuse külge, tõstab vasaku käe diagonaalis ette ja proovid vasaku jalaga vastu kätt lüüa. Kõik käivad nii ühe kui teise jalaga või isegi korraga, kusjures samal ajal peab tagumik ikka õigesti sadulasse jääma ja käed soovitatavalt paigale. Käsi võib hoida ka kõrval või teha käteringe või miskit muud, et ikka raskem oleks.
Käte ja jalgadega erinevat asja teha on minu jaoks hirrmus raske, näiteks siis kui ma üritasin samal ajal teha käteringe ja kick down'e, tuli välja üks segapudru ja tuuleveski ning tunne oli nagu nendel puudega inimestel, kellel jalad ja käed üldse sõna kuulata ei taha.
Mis ma õppisin – mul on kehv koordinatsioon, aga selleks, et hästi ratsutada, on vaja seda paremaks teha. Kui keegi oskab soovitada häid koordinatsiooniharjutusi peale samaaegse pea peale patsutamise ja kõhu peale teise käega ringide tegemise, siis laske käia:D
Ratsutasin Dennyga ja tema juures on kift see, et ta on suhteliselt tundlik ja annab tagasisidet, kas sa istud hästi või halvasti ja kuidas just. Näiteks kui ma korraks sain õige tunde ja suutsin ilusti sammus kaasa minna, siis kohe lasi ta selja lõdvemaks ja kõndis kenamini. Või kui ma pingsalt üritasin mõelda selle peale, mis harjutust ja kuidas teha ning lihased läksid pingesse, siis tahtis ta seisma jääda, sest on harjunud sadula liikumise peatamist võtma kui peatuse märguannet. Ja kui ma ühe korra kuidagi kahe ristluuga korraga tegin miskit ettepoole liigutust, siis ta hakkas traavima:) Ehk siis temaga saab kohe aru, mis ja kuidas on. Derek rääkis, et aasta-paar tagasi ei saanud Dennyga üldse istakutrenne anda, sest ta läks ratsaniku harjutuste ja liigutamiste peale närvi, nüüd aga kõmpis rahulikult mööda korderingi edasi, andes ainult tempo ja kõnnimaneeriga aimu, kas ratsanik istub parasjagu paremini või halvemini.
Jalad on peale trenni natuke harjumatult väsinud ja venitatud, aga muidu tore, et vabal päeval ka midagi asjalikku teha oli.
Vaatasin hommikupoole ka hunniku endale meeldivaid tsikleid välja (kõige kallim oli 16 000 Eesti rahas, kõige odavam 9500) ja saatsin lingid Alia õe peikale ülevaatamiseks (kes töötab Harley Davidsonide teeninduses ja kelle jaoks tsiklid on elu:P). Loodame, et sealt tuleb midagi positiivset ja loodame ka, et mu pangakaart jõuab varsti kohale ja saan pangaarve omale ja koos sellega ka võimaluse raha liigutada:).
Normaalset internetti tahaks ka, kogu aeg Lydia toas istumine ei ole viisakas ega mugav just, kuigi ta kogu aeg ütleb, et ei, sellest pole midagi, istu julgelt jne. Aga ikkagi. Pealegi on mulle mulje jäänud, et siinsed inimesed on nii viisakad, et kui neile ka miski ei meeldi, siis ega nad seda väga sulle ei ütle ja teevad ikka head nägu. Esmapilgul meeldiks mulle rohkem see variant, kui ikka öeldaks asjad südame pealt ära, siis saaks kindel olla, et kui keegi ütleb, et kõik on kenasti, siis on ikka ka. Kuigi viisakusel ja mitte kunagi halvasti ütlemisel on ka omad võlud.
Eks Dereki õpetamisstiil ka on suhteliselt seda tüüpi (või üldse suhtlemisstiil): kui vähegi kiita kannatab, siis kiidab ja kui ta midagi ei ütle, siis järelikult on juba piisavalt sitasti, et kohe mitte midagi head ei ole öelda. Ja kui ta kiidab mingit pisiasja, siis suures plaanis ei olnud midagi kiita. Järelikult asjad, mis olid valest tuleb endal juurde mõelda. Eestis on täpselt vastupidi tavaliselt – treener ütleb, mis on valesti ja siis õiged asjad tuleb ise juurde mõelda (üldistades, muidugi). Siinne stiil nõuab natuke harjumist ja eestlase mõtlemise ümberpööramist, aga võib-olla suures plaanis ja treeningpsühholoogiat arvestades on see tegelikult tulemuslikum. Siis, kui halva väljatoomisega harjunud eestlane on oma mõtlemise suutnud ümber pöörata, sest muidu tundub, et kõik on kogu aeg superhästi ja laita polegi nagu miskit. Kui aga võtta laitmisena kõiki asju, mida ei kiideta, leiab neid küll:)
Õhtul käisime Alia autoga Wodford Halse'is, mis on meie lähim „päriselt“ asustatud punkt, kus on poed ja söögikohad ja asjad ja ostsime paneeritud friteeritud kala ja friikaid ehk siis inglaste tüüpilist Fish and chips sööki. Ma ene ei arvanud, et see eriti hea võik olla, aga tegelikult oli kala hästi hea ja kartulid ka suht. Maksis umbes 70 eeku ports, mis on Inglismaa kohta hästi odav, rääkis Alia. Ja kui arvestada, et ports on tõesti suur, nii et ma jätsin pool hommikuks, siis pole vist isegi Eesti kohta VÄGA kallis. Kuigi iga päev just ei raatsiks osta...
Niimoodi siis tänaseks, homme jälle tööle ja esmaspäeval jälle vaba päev. Mis ma sellega küll peale hakkan:D Ehk, kui julguse kokku võtan, sõidan CV-sid laiali viima. Kuigi see tundub natuke hirmutav, võtta auto ja minna ise kuskil kaugele külavahele seiklema, mida ma üldse ei tunne. Eks näis. Vähemalt ma nüüd enamvähem tean, kuskohas lähimad poed ja asjad on, kus võiks tööd leida.
Head ööd:)
Monday, September 13, 2010
12 tunnine esmaspäev
Niih, täna tekkis siis 12-tunnine tööpäev peaaegu. Või noh, tegelikult mitte päris tööpäev, agaJo ja Derek tegid oma Monty Robertsi Intelligent Horsemanshipi kursute jaoks hobustega join-up'i ja saduldamisharjutusi ja me aitasime natuke ja vaatasime. Ja õhtul taipasime, et oleme põhimõtteliselt 12 tundi jalul olnud pooletunnise söögipausiga. Veits väsinud, aga täitsa huvitav oli. Nii, et täna ilmselt vara magama, võib-olla vaatan voodist veel natuke Craig Stevensi DVD-d.
Head ööd (siin on kell 21.15).
Head ööd (siin on kell 21.15).
Pühapäevane post, mis offline kirja pandud ja nüüd üles saab
Niih, täna on mul siis poolenisti vaba päev, hommikul kantseldasin hobuseid, aga nüüd olen niisama. Täna on täitsa ilus ilm ja päike särab, internetikraadiklaas näitab 17, aga tundub soojem isegi:) Aga kahe siinse hobuse, Luke'i ja Dobe jaoks on see selgelt liiga palav ja putukarikas, sest nad olid karjas hirmus rahutud. Ma polegi veel näinud siin, et hobune karjamaal nii palju järjest galoppi jookseks. Võtsime siis lõuna ajal kätte ja tõime nad sisse. Kui mõlemal juba päitsed peas olid ja me Lydiaga kohmitsesime veel värava kallal, märkasime järsku hämmastusega, et hobused olid laksust maha rahunenud. Ei mingit joostatahtmist või rabelemist enam. Tundus, et neil oli asi selge, et nüüd, kui me nad kinni võtnud olime, saavad nad selle "hirmsa palavuse" ja kärbeste seest ära talli juurde koplisse, millest pool on kiviseintega katusealune ja kus pole ei palav ega kärbseid nii palju. Jällegi üks vahva kogemus.
See tuletas mulle meelde, kuidas Mary lennujaamast tagasi sõites rääkis, et kui hobused aru saavad, et sa viitsid kuulata, hakkavad nad sulle asju "ütlema". Et näiteks, kui ta tahtis Perry kabjaalust puhastada, aga too tõstis koguaeg teist jalga. Noh ja siis tuli välja, et selle teise kabja alla oli suur kivi kinni jäänud ja suurema keharaskusega selle peal seista oleks olnud ebamugav. Siin jällegi arutluskoht, kuidas, millal ja mismoodi hobused mõtlevad...
Aga kogu selle kõrval on mul täna erakordselt uimane päev olnud. Päev otsa tuhnisin rollerikuulutustes ja pole oma otsustamisega kuskile jõudnud. Endiselt on nii, et "you get what you pay for" ehk siis mida kallimad, seda paremad on. Ja kui natuke veel juurde panna, saab juba mingisuguse tsikli moodi asja. Ja kui natukene veel juurde panna, saab juba täitsa tsikli... ehh, jama. Ja on ka täitsa odavaid kuulutusi, aga natuke kaugemal. Mis omakorda tähendab, et juba ainuüksi vaatama minek oleks suur aja- ja rahakulu. Eks peab mingi otsuse vastu võtma. Ilmselt oleks siiski mõistlik panna varustus Eesti poolt teele (aitäh:) ), sest selle kohalejõudmine võtab ka aega.
Õhtupoolik oli tegelikult täitsa põnev, ajasime peamiselt Lydiaga päris pikalt juttu, peamiselt hobustest ja sellest, mismoodi on kõige õigem tegutseda nendega ja miks. Figil, kes on põhimõtteliselt Lydia oma, on üksindushirm vms, st kui ühtegi teist hobust läheduses ei ole, läheb ta närviliseks ja murelikuks. Näiteks üksinda maneežis olek. Siis me arutasime, et mis oleks sellega mõistlik teha. Jo oli enne soovitanud teha miskit floodingu moodi, et panna hobune lihtsalt üksinda maneeži, jätta kümneks minutiks ja siis tulla tagasi ja nii mitu korda päevas ningjärjest pikemaks ajaks, aga Lydia arvas pigem, et see on ikkagi natuke liiga karm ja seda pole vaja.
Et kui tal on aega ja kuskile kiiret ei ole, siis miks mitte teha asju eriti vähehaaval. Aga samas ei tasu olla ka liiga ninnu-nännu-võtame-asju-hästi-aeglaselt. Päris hea näide tuli jutu sees välja. Et väikese lapsega võiks ju ka nii teha, et nonii, nüüd võta pastakas ja hoia seda kaks minutit käes. Tubli, nii homme hoiad kolm minutit. Ja siis lähme istume laua taga, esialgu, noh nii 30 sekundit. Siis istume laua taga ja hoiame pastakat. Siis tutvustame paberit. Esialgu hästi kaugelt, no nii teise toa ukse pealt ja iga päev toome paberi meetrikese lähemale. Ehk siis, saate poindile pihta, ei ole vaja lolliks ka minna selle tasapisi asjade tutvustamisega. Muidu lapsed õpiksid kirjutama umbes kolme aasta jooksul heal juhul. Ja ka natuke kiiremal viisil (siin on paber, siin on pastakas, proovime nüüd a tähte kirjutada) saab ka ja ei ole super-hüper hirmus.
Ühesõnaga kõik tuleb läbi analüüsida, mõttega asja juures olla. Kusjuures ma arvan, et väga suur osa vigadest ja hobuste halvast kohtlemisest tulebki sellest, et ei analüüsita asju objektiivselt ja mõttega läbi. Ja tehakse miskit mitte sugugi puhtast kurjusest, vaid sellepärast, et arvatakse, et nii on kõige parem ja mõistlikum. Hobuse seisukohalt paraku ei ole tihtipeale.
Sellistel teemadel siis rääkisime Lydiaga. Hästi huvitav on arutada kellegagi siukest hobuseteooriat, eriti kui tal on suhteliselt sarnased mõtted, aga samas ikkagi saab natuke argumenteerida jne. Tõesti huvitav. Kuigi eks ta natuke teoretiseerimiseks kätte lähe, aga siin on vähemalt võimalus mingeid asju ka päris hobuste peal järgi proovida.
Veel üks hea asi on siin see, et Derekil ja teistel ka on hästi palju igasugust hobukirjandust ja DVD-sid ja asju. Ma lugesin juba Gerd Heuschmanni (vist on valesti kirjutatud, ei viitsi praegu kontrollida) rollkuri vastast raamatut (päris hea oli, muide, täitsa loogiliselt ja põhjendatult olid asjad vähemalt anatoomiavõhikule ära seletatud. Ja paneb mõtlema, et inimene ja hobune on ikka TÄIESTI erinevad liigid) ja vaatasin Craig Stevensi klassikalise ratsutamise tutvustavat loengut DVD pealt ja terve hulk on veel ees. Nt on siin Parelli DVD-de ja raamatute komplekt, mis muidu maksab, ma arvan, julgelt mitu tuhat krooni. Ehk siis saab ennast sedapidi ka harida kirjandusega, millele ma never muidu ei ligi ei saaks.
Vot siis nii tänaseks:)
See tuletas mulle meelde, kuidas Mary lennujaamast tagasi sõites rääkis, et kui hobused aru saavad, et sa viitsid kuulata, hakkavad nad sulle asju "ütlema". Et näiteks, kui ta tahtis Perry kabjaalust puhastada, aga too tõstis koguaeg teist jalga. Noh ja siis tuli välja, et selle teise kabja alla oli suur kivi kinni jäänud ja suurema keharaskusega selle peal seista oleks olnud ebamugav. Siin jällegi arutluskoht, kuidas, millal ja mismoodi hobused mõtlevad...
Aga kogu selle kõrval on mul täna erakordselt uimane päev olnud. Päev otsa tuhnisin rollerikuulutustes ja pole oma otsustamisega kuskile jõudnud. Endiselt on nii, et "you get what you pay for" ehk siis mida kallimad, seda paremad on. Ja kui natuke veel juurde panna, saab juba mingisuguse tsikli moodi asja. Ja kui natukene veel juurde panna, saab juba täitsa tsikli... ehh, jama. Ja on ka täitsa odavaid kuulutusi, aga natuke kaugemal. Mis omakorda tähendab, et juba ainuüksi vaatama minek oleks suur aja- ja rahakulu. Eks peab mingi otsuse vastu võtma. Ilmselt oleks siiski mõistlik panna varustus Eesti poolt teele (aitäh:) ), sest selle kohalejõudmine võtab ka aega.
Õhtupoolik oli tegelikult täitsa põnev, ajasime peamiselt Lydiaga päris pikalt juttu, peamiselt hobustest ja sellest, mismoodi on kõige õigem tegutseda nendega ja miks. Figil, kes on põhimõtteliselt Lydia oma, on üksindushirm vms, st kui ühtegi teist hobust läheduses ei ole, läheb ta närviliseks ja murelikuks. Näiteks üksinda maneežis olek. Siis me arutasime, et mis oleks sellega mõistlik teha. Jo oli enne soovitanud teha miskit floodingu moodi, et panna hobune lihtsalt üksinda maneeži, jätta kümneks minutiks ja siis tulla tagasi ja nii mitu korda päevas ningjärjest pikemaks ajaks, aga Lydia arvas pigem, et see on ikkagi natuke liiga karm ja seda pole vaja.
Et kui tal on aega ja kuskile kiiret ei ole, siis miks mitte teha asju eriti vähehaaval. Aga samas ei tasu olla ka liiga ninnu-nännu-võtame-asju-hästi-aeglaselt. Päris hea näide tuli jutu sees välja. Et väikese lapsega võiks ju ka nii teha, et nonii, nüüd võta pastakas ja hoia seda kaks minutit käes. Tubli, nii homme hoiad kolm minutit. Ja siis lähme istume laua taga, esialgu, noh nii 30 sekundit. Siis istume laua taga ja hoiame pastakat. Siis tutvustame paberit. Esialgu hästi kaugelt, no nii teise toa ukse pealt ja iga päev toome paberi meetrikese lähemale. Ehk siis, saate poindile pihta, ei ole vaja lolliks ka minna selle tasapisi asjade tutvustamisega. Muidu lapsed õpiksid kirjutama umbes kolme aasta jooksul heal juhul. Ja ka natuke kiiremal viisil (siin on paber, siin on pastakas, proovime nüüd a tähte kirjutada) saab ka ja ei ole super-hüper hirmus.
Ühesõnaga kõik tuleb läbi analüüsida, mõttega asja juures olla. Kusjuures ma arvan, et väga suur osa vigadest ja hobuste halvast kohtlemisest tulebki sellest, et ei analüüsita asju objektiivselt ja mõttega läbi. Ja tehakse miskit mitte sugugi puhtast kurjusest, vaid sellepärast, et arvatakse, et nii on kõige parem ja mõistlikum. Hobuse seisukohalt paraku ei ole tihtipeale.
Sellistel teemadel siis rääkisime Lydiaga. Hästi huvitav on arutada kellegagi siukest hobuseteooriat, eriti kui tal on suhteliselt sarnased mõtted, aga samas ikkagi saab natuke argumenteerida jne. Tõesti huvitav. Kuigi eks ta natuke teoretiseerimiseks kätte lähe, aga siin on vähemalt võimalus mingeid asju ka päris hobuste peal järgi proovida.
Veel üks hea asi on siin see, et Derekil ja teistel ka on hästi palju igasugust hobukirjandust ja DVD-sid ja asju. Ma lugesin juba Gerd Heuschmanni (vist on valesti kirjutatud, ei viitsi praegu kontrollida) rollkuri vastast raamatut (päris hea oli, muide, täitsa loogiliselt ja põhjendatult olid asjad vähemalt anatoomiavõhikule ära seletatud. Ja paneb mõtlema, et inimene ja hobune on ikka TÄIESTI erinevad liigid) ja vaatasin Craig Stevensi klassikalise ratsutamise tutvustavat loengut DVD pealt ja terve hulk on veel ees. Nt on siin Parelli DVD-de ja raamatute komplekt, mis muidu maksab, ma arvan, julgelt mitu tuhat krooni. Ehk siis saab ennast sedapidi ka harida kirjandusega, millele ma never muidu ei ligi ei saaks.
Vot siis nii tänaseks:)
Friday, September 10, 2010
Linnas
Niih, täna sai siis inimeste sekka sealt maalt hobuste juurest. Sõitsin Mary-ga Banburysse ja sain siin enamvähem kõik asjad aetud. Praegu istun kohvikus ja kasutan kõige odavama toidu eest nende internetti.
Pangakonta saamine oli ikka hirmus jama, pole tükk aega nii kaua erinevates kohtades järjekorras seisnud. Tuleb välja, et siin on igal pangal omad imelikud reeglid selle kohta, kellele nad kontot teevad ja kellele mitte. Üks tahtis kuutasu 160 krooni ja teine tahtis, et mul oleks tööandja garantiikiri ja kolmas ütles, et kui mul ei ole ette näidata minu nimele tulnud elektri- telefoni- või muud arvet, siis kontot ei saa. Neljandas pangas lõpuks sain jutule ja neile oli ka vaja Dereki kirja, et mul on kindel elukoht ja kahte isikuttõendavat dokumenti. Igal juhul järgmisel nädalal peaks tulema mu pangakaart ja kaks päeva hiljem pin-kood postiga. Jeii! Ja telefonikaardi ostsin ka endale. Käisin ja uurisin kah kõigis teefonifirmades, aga selleks ajaks oli mul pangarallist juba nii kõrini, et ei jõudnud enam kõike korralikult läbi mõelda. Niisiis ostsin ihtsalt mingisuguse kõnekaardi ära. Pole kindle, kas see on kõige parem, aga neil on siin hoopis teistsugune hinnasüsteem ja mul olid lõpuks kõik sassis :D .
Ühe-naela poe leidsin ka, igasugu nogi sai sealt kokku ostetud, kõik maksab 1 nael. Täitsa hää hinnaga olid mõned asjad:) Nt kaks karpi koogipulbrit oli 1 nael. Lähen ja hakkan kooki tegema kodus:) Panen pirne vahele, neid saame aiast pirnipuu pealt nii palju kui kulub. Ja õunapuu on kah. Ja arvuti kõrvaklapid koos mikrofoniga maksid ka 1 naela, sarnased olid kodus müügil mingi paarisaja krooni eest. Ehk siis varsti saab Skype'i ka katsetada, aga selleks oleks vaja internet toimima saada.
Mulle täitsa istub see linn, kuigi muidugi oleks lõbusam kui oleks kellegi teisega koos ringi käia. Teiste studentitega koos see ilmselt väga ei õnnestu, sest kui ühel on vaba päev, siis teised peavad tööl ju olema.
Mnjah, aga praegu on peamine mure siiski see interneti oma. Kasutame teiste iniemste wifi't ja kord ei taha see ulatuda ja kord ei taha see töödata. Nõme.
Pangakonta saamine oli ikka hirmus jama, pole tükk aega nii kaua erinevates kohtades järjekorras seisnud. Tuleb välja, et siin on igal pangal omad imelikud reeglid selle kohta, kellele nad kontot teevad ja kellele mitte. Üks tahtis kuutasu 160 krooni ja teine tahtis, et mul oleks tööandja garantiikiri ja kolmas ütles, et kui mul ei ole ette näidata minu nimele tulnud elektri- telefoni- või muud arvet, siis kontot ei saa. Neljandas pangas lõpuks sain jutule ja neile oli ka vaja Dereki kirja, et mul on kindel elukoht ja kahte isikuttõendavat dokumenti. Igal juhul järgmisel nädalal peaks tulema mu pangakaart ja kaks päeva hiljem pin-kood postiga. Jeii! Ja telefonikaardi ostsin ka endale. Käisin ja uurisin kah kõigis teefonifirmades, aga selleks ajaks oli mul pangarallist juba nii kõrini, et ei jõudnud enam kõike korralikult läbi mõelda. Niisiis ostsin ihtsalt mingisuguse kõnekaardi ära. Pole kindle, kas see on kõige parem, aga neil on siin hoopis teistsugune hinnasüsteem ja mul olid lõpuks kõik sassis :D .
Ühe-naela poe leidsin ka, igasugu nogi sai sealt kokku ostetud, kõik maksab 1 nael. Täitsa hää hinnaga olid mõned asjad:) Nt kaks karpi koogipulbrit oli 1 nael. Lähen ja hakkan kooki tegema kodus:) Panen pirne vahele, neid saame aiast pirnipuu pealt nii palju kui kulub. Ja õunapuu on kah. Ja arvuti kõrvaklapid koos mikrofoniga maksid ka 1 naela, sarnased olid kodus müügil mingi paarisaja krooni eest. Ehk siis varsti saab Skype'i ka katsetada, aga selleks oleks vaja internet toimima saada.
Mulle täitsa istub see linn, kuigi muidugi oleks lõbusam kui oleks kellegi teisega koos ringi käia. Teiste studentitega koos see ilmselt väga ei õnnestu, sest kui ühel on vaba päev, siis teised peavad tööl ju olema.
Mnjah, aga praegu on peamine mure siiski see interneti oma. Kasutame teiste iniemste wifi't ja kord ei taha see ulatuda ja kord ei taha see töödata. Nõme.
Thursday, September 9, 2010
Nett jamab...
Kolmapäevaõhtune emotsioon oli aga erinevalt hommikusest: böööö, sest internet hakkas jamama. Praegu, neljapäeva õhtul, miskit on, aga minu tuppa see ei ulatu, nii et väga pikalt ei hakka kirjutama. Homme plaanin linna minna, kui veab, siis saan Mary-ga edasi-tagasi ja ei pea bussiraha raiskama. Ehk saan niiviisi ka oma kohaliku telefoni ja panga-asjad aetud:). Ja saab vähemalt korraks inimeste sekka:D
Täna läks üks hobune ära, Widget, kes oli ühe eelmise õpilase oma. Kahju, ta oli nunnu ja käis alati inimestelt pai norimas. Täna oli jubeilus ilma ka, oma 20 kraadi vähemalt ja päike ... raudselt teil seal eestis pole nii ilus (heeheheee). Ma loodan, et siinne talv tuleb seekord soojem kui neil eelmine oli.
Ah jaa, Lydia uuris, et mulle tema autoga sõitmiseks kindlustuse tegemine maksaks mingi 17 naele, st natuke alla 400 krooni. Ilmselt oleks sellele mõtet, sest siis ma saaksin siit liikuma kenasti ja ostaksin lihtsalt tall benssu. Kuigi vist mu ainsa transavahendina see ei toimiks, kui ma ikka tööd ka tahaksin teha, sest meil võiks siis nt mõlemal korraga olla autot vaja ja kui ma sellepärast tööle ei saaks, oleks jubepaha.
Nujah, eks ma siis praegu lõpetan ja teinekord lasen edasi. Tegelikult ka tahaks hobustest ja treenimisest kirjutada, igasugu mõtteid on peast läbi käinud, aga see vajaks korralikumat mahaistumist ja mõtlemist ja mõtete organiseerimist. Niisama klõbistades nagu praegu ei tule nedd keerulisemad hobusemõtted üldse sellised välja nagu vaja oleks.
Ma loodan, et mul homme linna minnes on kõik vajalikud asjad meeles, mis ma teha tahtsin.
Täna läks üks hobune ära, Widget, kes oli ühe eelmise õpilase oma. Kahju, ta oli nunnu ja käis alati inimestelt pai norimas. Täna oli jubeilus ilma ka, oma 20 kraadi vähemalt ja päike ... raudselt teil seal eestis pole nii ilus (heeheheee). Ma loodan, et siinne talv tuleb seekord soojem kui neil eelmine oli.
Ah jaa, Lydia uuris, et mulle tema autoga sõitmiseks kindlustuse tegemine maksaks mingi 17 naele, st natuke alla 400 krooni. Ilmselt oleks sellele mõtet, sest siis ma saaksin siit liikuma kenasti ja ostaksin lihtsalt tall benssu. Kuigi vist mu ainsa transavahendina see ei toimiks, kui ma ikka tööd ka tahaksin teha, sest meil võiks siis nt mõlemal korraga olla autot vaja ja kui ma sellepärast tööle ei saaks, oleks jubepaha.
Nujah, eks ma siis praegu lõpetan ja teinekord lasen edasi. Tegelikult ka tahaks hobustest ja treenimisest kirjutada, igasugu mõtteid on peast läbi käinud, aga see vajaks korralikumat mahaistumist ja mõtlemist ja mõtete organiseerimist. Niisama klõbistades nagu praegu ei tule nedd keerulisemad hobusemõtted üldse sellised välja nagu vaja oleks.
Ma loodan, et mul homme linna minnes on kõik vajalikud asjad meeles, mis ma teha tahtsin.
Wednesday, September 8, 2010
Aitäh Eesti riik ja vaba päev
Kolmapäevase hommiku esimene emotsioon - jeiii! sest niisama nalja pärast pangakontole sisse logides avastasin, et Eesti riik on aru saanud, et ma olin suval ka täieõiguslik üliõpilane ja nende eest ka raha kandnud, nii et mõni tonn nagu maast leitud:)
See omakorda pani mind mõtlema, et äkki tõesti saaks liikumisvahendi muretseda. Praegu on kõige mõeldavam variant roller, mis maksaks mingi alates 350-st naelast, pluss mingi 160 aastase kindlustuse peale (äkki saaks seda ka pooleks teha, see oleks parem, peab uurima...). ehk siis investeering ca 500 naela, mis on 10 000 krooni. kui arvestada, et mingi eriti väikese koormusega töö eest saaks, ütleme, 4000-5000 eeku kuus, siis see ju tasuks ära? Eksju? Sest kui lähima asustatud punktini (sh bussipeatus) on 5 km, siis ilma transpordivahendita ei saa ju tööd otsida...
Kuigi, muidugi, kogu seda kümmet tonni mul ikka ei ole. Aga siis peaks uurima, palju sõiduriiete ja kiivri siia saatmine maksaks. Riided peaks sõitmiseks korralikud olema, sest kuigi siin miinuskraade on suhteliselt harva, siis sajab tihti ja suht jahe on ikka. Ma arvan, et enamuse talvest kannatab sõita vabalt, kui korralikult sisse pakkida ja eriti kui arvestada, et sõita on enamasti vaja mingi 10-15 kiltsaseid otsi. Ma olen juba täitsa põnevil, liikumisvahendi omamine oleks niii tore!!
Nii, aga hobustest ka. Kuigi mul oli täna vaba päev, tegi Derek mulle ja Aliale tunni sellest, kuidas teha join up-i. Join up on ühe ameeriklase leiutatud harjutus hobusega, mis põhineb sellele, et kui karjas kõrgemal positsioonil olevale hobusele miski teise käitumise juures ei meeldi, ajab ta seda umbes mõnisada meetrit eemale ja siis laseb tagasi tulla. Selleks tuleb hobust (reeglina ümmarguses aedikus) ka umbes mõnesaja meetri jagu jooksmas hoida ja kui ta hakkab teatud märke näitama (jälgib sind ja tahab nagu sissepoole tulla ja paneb pea alla või matsutab ja limpsib huuli), siis seisma jääda ja hobune tuleb peale seda ise su juurde ja käib ilma nöörita järgi. Ja siis ta järelikult aktsepteerib, et sa oled boss ja pealegi veel mõistlik boss, sest ajasid teda natuke liikuma ja siis paraja distantsi järel enam ei ajanud ja olid sõbralik.
Kõigepealt me harjutasime ilma hobuseta – nagu Derek tavaliselt ikka laseb asju harjutada – üksteise peal. Nii et kõigepealt olin mina hobune ja Alia harjutas ja siis oli Alia hobune ja mina harjutasin.
Kusjuures see kehakeel, mis hobuste peal töötab, töötab tegelikult inimeste peal ka. Ehk kui sa mängid hobust ja teine sind „jooksutab“, siis sa tunnetad instinktiivselt ära, kuidas see, mis sa teed, hobusele võiks mõjuda. Kõlab kummaliselt, aga tõesti on tunda, et teatud asjade peale tahaks eemale minna ja teatud asjade peale võiks täitsa lähemale tulla. Kui Derek õpetas, kuidas hobust talutama peaks, siis me tegime ka kõigepealt nii, et üks hoidis nööri otsast ja oli hobune, teine oli inimene. Ja see, kui kõvasti ja millal on efektiivne nöörist sikutada ja miks, sai nii selgemaks küll, kui koguaeg ise nööri inimesepoolses otsas olles.
Kõrvaltvaadates on kogu see join-up värk täiesti uskumatu. Kõigepealt ajab inimene hobust jooksma, mitte hirmuga ja kihutama, vaid lihtsalt, pigem siukest kiiremapoolset traavi. Tuleb teha ka paar suunamuutust. Ehk siis, inimene kargab, hüppab ja vehib nööriga aia keskel, hobune jookseb ringi. Ja kui inimene seisma jääb õigel hetkel ja selja hobuse poole pöörab, jääb hobune ka seisma, enamasti mõtleb natuke ja läheb kõnnib inimese juurde. Täitsa ise tuleb, keegi ei sunni, sikuta ega aja. Ja kui siis talle korraks pai teha ja minema kõndida, siis ta tuleb järgi, jääb seisma, pöörab jne. Ilma nöörita. Kõrvalt vaadates on kusjuures veel eriti näha, et hobune on rahulik, rõõmus ja lõdvestunud, ise hobuse juures olles mina seda nii hästi aru ei saanudki.
Peaks sellest millalgi veel kirjutama, eks näis kunas grafomaania peale tuleb, aga praegu vist ei ole ja netiga on jama ka;)
See omakorda pani mind mõtlema, et äkki tõesti saaks liikumisvahendi muretseda. Praegu on kõige mõeldavam variant roller, mis maksaks mingi alates 350-st naelast, pluss mingi 160 aastase kindlustuse peale (äkki saaks seda ka pooleks teha, see oleks parem, peab uurima...). ehk siis investeering ca 500 naela, mis on 10 000 krooni. kui arvestada, et mingi eriti väikese koormusega töö eest saaks, ütleme, 4000-5000 eeku kuus, siis see ju tasuks ära? Eksju? Sest kui lähima asustatud punktini (sh bussipeatus) on 5 km, siis ilma transpordivahendita ei saa ju tööd otsida...
Kuigi, muidugi, kogu seda kümmet tonni mul ikka ei ole. Aga siis peaks uurima, palju sõiduriiete ja kiivri siia saatmine maksaks. Riided peaks sõitmiseks korralikud olema, sest kuigi siin miinuskraade on suhteliselt harva, siis sajab tihti ja suht jahe on ikka. Ma arvan, et enamuse talvest kannatab sõita vabalt, kui korralikult sisse pakkida ja eriti kui arvestada, et sõita on enamasti vaja mingi 10-15 kiltsaseid otsi. Ma olen juba täitsa põnevil, liikumisvahendi omamine oleks niii tore!!
Nii, aga hobustest ka. Kuigi mul oli täna vaba päev, tegi Derek mulle ja Aliale tunni sellest, kuidas teha join up-i. Join up on ühe ameeriklase leiutatud harjutus hobusega, mis põhineb sellele, et kui karjas kõrgemal positsioonil olevale hobusele miski teise käitumise juures ei meeldi, ajab ta seda umbes mõnisada meetrit eemale ja siis laseb tagasi tulla. Selleks tuleb hobust (reeglina ümmarguses aedikus) ka umbes mõnesaja meetri jagu jooksmas hoida ja kui ta hakkab teatud märke näitama (jälgib sind ja tahab nagu sissepoole tulla ja paneb pea alla või matsutab ja limpsib huuli), siis seisma jääda ja hobune tuleb peale seda ise su juurde ja käib ilma nöörita järgi. Ja siis ta järelikult aktsepteerib, et sa oled boss ja pealegi veel mõistlik boss, sest ajasid teda natuke liikuma ja siis paraja distantsi järel enam ei ajanud ja olid sõbralik.
Kõigepealt me harjutasime ilma hobuseta – nagu Derek tavaliselt ikka laseb asju harjutada – üksteise peal. Nii et kõigepealt olin mina hobune ja Alia harjutas ja siis oli Alia hobune ja mina harjutasin.
Kusjuures see kehakeel, mis hobuste peal töötab, töötab tegelikult inimeste peal ka. Ehk kui sa mängid hobust ja teine sind „jooksutab“, siis sa tunnetad instinktiivselt ära, kuidas see, mis sa teed, hobusele võiks mõjuda. Kõlab kummaliselt, aga tõesti on tunda, et teatud asjade peale tahaks eemale minna ja teatud asjade peale võiks täitsa lähemale tulla. Kui Derek õpetas, kuidas hobust talutama peaks, siis me tegime ka kõigepealt nii, et üks hoidis nööri otsast ja oli hobune, teine oli inimene. Ja see, kui kõvasti ja millal on efektiivne nöörist sikutada ja miks, sai nii selgemaks küll, kui koguaeg ise nööri inimesepoolses otsas olles.
Kõrvaltvaadates on kogu see join-up värk täiesti uskumatu. Kõigepealt ajab inimene hobust jooksma, mitte hirmuga ja kihutama, vaid lihtsalt, pigem siukest kiiremapoolset traavi. Tuleb teha ka paar suunamuutust. Ehk siis, inimene kargab, hüppab ja vehib nööriga aia keskel, hobune jookseb ringi. Ja kui inimene seisma jääb õigel hetkel ja selja hobuse poole pöörab, jääb hobune ka seisma, enamasti mõtleb natuke ja läheb kõnnib inimese juurde. Täitsa ise tuleb, keegi ei sunni, sikuta ega aja. Ja kui siis talle korraks pai teha ja minema kõndida, siis ta tuleb järgi, jääb seisma, pöörab jne. Ilma nöörita. Kõrvalt vaadates on kusjuures veel eriti näha, et hobune on rahulik, rõõmus ja lõdvestunud, ise hobuse juures olles mina seda nii hästi aru ei saanudki.
Peaks sellest millalgi veel kirjutama, eks näis kunas grafomaania peale tuleb, aga praegu vist ei ole ja netiga on jama ka;)
Tuesday, September 7, 2010
Mul on nüüd Skype!!!
Nii, tegin omale Skype konto ja tõmbasin programmi. kasutajanimi marju_uusen, kellel on, siis lisage:) varsti rääkimisteni:)
Monday, September 6, 2010
tuuline neljas päev
Täna on hirrmus tuuline. Hommikune toimetamine (mis tähenda siis hobuste sisse toomist, söötmist, kapjade puhastamist ja igaühega natuke jalutamist) võttis palju rohkem aega kui muidu, sest hobused arvasid kogu aeg, et tuul tahab neid ära süüa:D
Ja tuul tekitaspeavalu, aga pole miskit, mille vastu ibuprofeen ja pärnaõietee ei aitaks (tore, et ma selle ikka kaasa võtsin). Nii et nüüd on kõik ok. Plaan on minna täna varem magama, et korralikult välja puhata homseks.
Täna kastsime maneeži liiva, et see ei tolmaks ja oli sellega alles jama - esiteks pidi iga natukese aja tagant voolikut edasi tõstma. Teiseks tuli vahepeal voolik pumba tagant ära. Kolmandaks oli liiv kaua kastmata ja seega läks terve päev aega, et seda korralikult märjaks saada. Aga lõpuks saime hakkama:) Üldiselt tundub, et ma hakkan päevarutiinile pihta saama, et mis ja kuidas ja millal teha tuleb - jeiii!
Tegin endale õhtuks korralikult süüa - kartulit muna ja aegviljade ja viineritega. Polnud just supertoit, aga süüa kõlbas ja homseks jagus ka. tunub, et üksi olles ei kulu toidule eriti palju, kui just valmistoitu või muud kallist asja väga palju ei osta.
Kõige jamam selle koha juures on, et siit ei käi üldse mingit transporti kuskile. Bussipeatus on mingi 5 kiltsa kitsast, kurvilist ja mägist teed. See teeb tööotsimise raskeks - kuidas saada tööle ja tagasi ja üleüldse tahaks mõnikord ise poes käia või miskit ilma et peaks paluma, et keegi sõidutaks. Vaatan siin juba rollerit ja mootorrataste müügikuulutusi, tundub, et kõige odavam roller maksaks mingi 8000 eesti rahas. Ja siin on neil ka teemaks ja kindlustus. Eriti paha on kindlustus, mis võib aastas mingi 6000 eeku olla, olenevalt elukohast ja vanusest ja asjadest. Auto kindlustus on vabsee 20 000 aastas ja see kehtib ainult ühele juhile, kellegi teise autot laenata ei tohi (mis on ka paha, selle variandi peale ma ka natuke lootsin enne siia tulekut...) Autod ise tunduvad olema odavamad kui eestis - Alia vaatas autosid ja mingi Micra aastast 2002 (vist) maksis meie rahas 18 000, mis ei ole üldse palju ju. Ehk siis transpordiga on mure. muidu kindlasti leiaks tööd, kui mitte mujal siis supermarketis, aga kuidas tööle saada... eks peab mõtlema selle peale edaspidi pingsalt.
Varsti on mul plaan kohalik telefoninumber ka muretseda, kuigi praegu tundub, et ega mul seda eriti vaja ei lähe. Vähemalt seni pole läinud. Ja kohaliku pangakonto peaks ka tegema.
ah jaa, ilm on siin ikka kummaline - hommikul oli tappev tuul, siis paistis päike, siis oli jälle tuul, siis hakkas sadama ja nii mitu korda järjest.
nu vot, aitab ka tänaseks:)
Ja tuul tekitaspeavalu, aga pole miskit, mille vastu ibuprofeen ja pärnaõietee ei aitaks (tore, et ma selle ikka kaasa võtsin). Nii et nüüd on kõik ok. Plaan on minna täna varem magama, et korralikult välja puhata homseks.
Täna kastsime maneeži liiva, et see ei tolmaks ja oli sellega alles jama - esiteks pidi iga natukese aja tagant voolikut edasi tõstma. Teiseks tuli vahepeal voolik pumba tagant ära. Kolmandaks oli liiv kaua kastmata ja seega läks terve päev aega, et seda korralikult märjaks saada. Aga lõpuks saime hakkama:) Üldiselt tundub, et ma hakkan päevarutiinile pihta saama, et mis ja kuidas ja millal teha tuleb - jeiii!
Tegin endale õhtuks korralikult süüa - kartulit muna ja aegviljade ja viineritega. Polnud just supertoit, aga süüa kõlbas ja homseks jagus ka. tunub, et üksi olles ei kulu toidule eriti palju, kui just valmistoitu või muud kallist asja väga palju ei osta.
Kõige jamam selle koha juures on, et siit ei käi üldse mingit transporti kuskile. Bussipeatus on mingi 5 kiltsa kitsast, kurvilist ja mägist teed. See teeb tööotsimise raskeks - kuidas saada tööle ja tagasi ja üleüldse tahaks mõnikord ise poes käia või miskit ilma et peaks paluma, et keegi sõidutaks. Vaatan siin juba rollerit ja mootorrataste müügikuulutusi, tundub, et kõige odavam roller maksaks mingi 8000 eesti rahas. Ja siin on neil ka teemaks ja kindlustus. Eriti paha on kindlustus, mis võib aastas mingi 6000 eeku olla, olenevalt elukohast ja vanusest ja asjadest. Auto kindlustus on vabsee 20 000 aastas ja see kehtib ainult ühele juhile, kellegi teise autot laenata ei tohi (mis on ka paha, selle variandi peale ma ka natuke lootsin enne siia tulekut...) Autod ise tunduvad olema odavamad kui eestis - Alia vaatas autosid ja mingi Micra aastast 2002 (vist) maksis meie rahas 18 000, mis ei ole üldse palju ju. Ehk siis transpordiga on mure. muidu kindlasti leiaks tööd, kui mitte mujal siis supermarketis, aga kuidas tööle saada... eks peab mõtlema selle peale edaspidi pingsalt.
Varsti on mul plaan kohalik telefoninumber ka muretseda, kuigi praegu tundub, et ega mul seda eriti vaja ei lähe. Vähemalt seni pole läinud. Ja kohaliku pangakonto peaks ka tegema.
ah jaa, ilm on siin ikka kummaline - hommikul oli tappev tuul, siis paistis päike, siis oli jälle tuul, siis hakkas sadama ja nii mitu korda järjest.
nu vot, aitab ka tänaseks:)
kolmas päev kohal ja pikk jutt
Nonii, kolmas kiire päev on läbi saanud ja äkki saan nüüd aega oma lubadust täita blogi kirjutada:) Kuigi ma üldse ei tea, mis siia kirjutama peab, ma pole isegi kunagi õieti päevikut pidanud...
Ega siin tegelikult nii kiire ei ole, kui kiiresti tegutseda, siis 5-6-7 tunniga päevas peaks töö, mis meie teha on, valmis saama. Lisaks siis igasugused niisama hobustega mässamised, mida on ka natuke. Et siis seda muret pole, et hakatakse tööga tapma:)
Peale minu elab siin 2 teist working studentit, omanikud Jo ja Derek, üks tädi Nicki, kellel on 2 hobust (Rio ja Dobe). Siis Mary, kes elab ka kohapeal ja aitab tööd teha ja selle eest saab tema hobune Sonnet tasuta süüa ja katuse pea kohale.
Mary on vahva, ta käis mul lennujaamas vastas ja puhusime temaga autos paari tunni jagu juttu. Ta on 67 ja tõeline selline briti vanadaam, aga samas väga krapsakas ja lööb igal pool kaasa. Ta meenutab mulle häid briti seriaale :D Räägib väljapeetud viisil kaunist inglise keelt ja oskab äärmiselt varjatult ja pehmelt teravat huumorit teha.
Teised kaks õpilast on Lydia ja Aila, kes on täitsa toredad. Lydia on siin kolmandat kuud ja Aila teist nädalat ja mõlemad plaanivad kevadeni jääda. Nendega me siis peamiselt tegutseme koos ja elame ühes korteris. Mõlemad on toredad, käisime täna linnas poes ja värki Lydia autoga (toit on umbes veerandi jagu kallim kui kodus...). PS ma pole tegelikult üldse kindel, kuidas nende nimesid kirjutatakse, kuulmise järgi tean ainult:D
hobuseid on 11 kokku – Fig, Clive, Perry, Widget, Pache, Denny, Luke, Charlie, Rio, Dobe, Sonnet. Ja nagu juba mainitud, töötajaid on 4, nii et väga kiire just ei ole, eriti kuna hobused on enamus aega väljas, nii et bokside puhastamist eriti ei ole.
Ja boksidest rääkides – siin on allapanu eriti imelik. Inglise keeles kutsutakse seda redbead. Põhimõtteliselt on see tellisepuru. Selline punane puru ongi boksides, ca 20-30 cm kihina ja jube lihtne on bokse teha – korjad junnid ära ilma mingi surkimiseta ja märga üldse välja ei vii, sest see on poorne ja mitteorgaaniline materjal, st kuivab ära ja haisema ei hakka. Boksi sisu peab vahel harva läbi kaevama ja kord aastas vahetama. Fantastiline. Ja ei pidavat olema külm ka, sest on poorne.
Niih, tänaseks on blogijaks vist otsas, aga eks ma lasen teine kord edasi, treeninguasja ja hobusteasja on tegelikult päris palju, mida tahaks juba endale hilisemaks lugemiseks ja meelde jätmiseks kirja panna. Näiteks oli meil tund hobuse talutamise kohta – ma poleks elus arvanud, et see võiks olla kasulik ja huvitav:D ja kabjahooldus on ka siin hoopis erinev jne jne. Et siis olge tublid ja varsti jälle;)
Ega siin tegelikult nii kiire ei ole, kui kiiresti tegutseda, siis 5-6-7 tunniga päevas peaks töö, mis meie teha on, valmis saama. Lisaks siis igasugused niisama hobustega mässamised, mida on ka natuke. Et siis seda muret pole, et hakatakse tööga tapma:)
Peale minu elab siin 2 teist working studentit, omanikud Jo ja Derek, üks tädi Nicki, kellel on 2 hobust (Rio ja Dobe). Siis Mary, kes elab ka kohapeal ja aitab tööd teha ja selle eest saab tema hobune Sonnet tasuta süüa ja katuse pea kohale.
Mary on vahva, ta käis mul lennujaamas vastas ja puhusime temaga autos paari tunni jagu juttu. Ta on 67 ja tõeline selline briti vanadaam, aga samas väga krapsakas ja lööb igal pool kaasa. Ta meenutab mulle häid briti seriaale :D Räägib väljapeetud viisil kaunist inglise keelt ja oskab äärmiselt varjatult ja pehmelt teravat huumorit teha.
Teised kaks õpilast on Lydia ja Aila, kes on täitsa toredad. Lydia on siin kolmandat kuud ja Aila teist nädalat ja mõlemad plaanivad kevadeni jääda. Nendega me siis peamiselt tegutseme koos ja elame ühes korteris. Mõlemad on toredad, käisime täna linnas poes ja värki Lydia autoga (toit on umbes veerandi jagu kallim kui kodus...). PS ma pole tegelikult üldse kindel, kuidas nende nimesid kirjutatakse, kuulmise järgi tean ainult:D
hobuseid on 11 kokku – Fig, Clive, Perry, Widget, Pache, Denny, Luke, Charlie, Rio, Dobe, Sonnet. Ja nagu juba mainitud, töötajaid on 4, nii et väga kiire just ei ole, eriti kuna hobused on enamus aega väljas, nii et bokside puhastamist eriti ei ole.
Ja boksidest rääkides – siin on allapanu eriti imelik. Inglise keeles kutsutakse seda redbead. Põhimõtteliselt on see tellisepuru. Selline punane puru ongi boksides, ca 20-30 cm kihina ja jube lihtne on bokse teha – korjad junnid ära ilma mingi surkimiseta ja märga üldse välja ei vii, sest see on poorne ja mitteorgaaniline materjal, st kuivab ära ja haisema ei hakka. Boksi sisu peab vahel harva läbi kaevama ja kord aastas vahetama. Fantastiline. Ja ei pidavat olema külm ka, sest on poorne.
Niih, tänaseks on blogijaks vist otsas, aga eks ma lasen teine kord edasi, treeninguasja ja hobusteasja on tegelikult päris palju, mida tahaks juba endale hilisemaks lugemiseks ja meelde jätmiseks kirja panna. Näiteks oli meil tund hobuse talutamise kohta – ma poleks elus arvanud, et see võiks olla kasulik ja huvitav:D ja kabjahooldus on ka siin hoopis erinev jne jne. Et siis olge tublid ja varsti jälle;)
Wednesday, September 1, 2010
Esimene postitus
Nonii, ülehomme on siis minek. Pakin. Ja kui kohale jõuan, siis katsun ikka siia kirjutada ka ja neid, kes lugeda viitsivad, oma eluga kursis hoida.
Subscribe to:
Posts (Atom)