Monkey Mia delfiinid Kiya, Puck, Piccolo ja Surprise 20. - 24. septembril

Monkey Mia delfiinivabatahtlike kõige tähtsam ja põnevam töö on osaleda turistidele mõeldud delfiinielamuses kalaämbri hoidja ja vabatahtlike valijana. 

Iga päev tuleb 4-5 kohalikku delfiini randa, kus pargivahid viivad läbi täpselt kontrollitud kalasöötmiselamust. Iga delfiin saab paar kala (mitte üle 500 grammi kokku), iga kala saab anda keegi rahva seast ja nii kolm korda hommiku jooksul.

Pealtvaatajaid on tavaliselt 100-200 ning tõenäosus osutuda valituks, kes delfiinile kala saab ulatada, on üsna väike. Mina vabatahtlikuna sain iga päev kolm korda põlvesügavuses vees delfiini kõrval seista ja kalaulatajaid valida. Delfiinid ujusid kohe täitsa minu kõrvale ja hõõrusid kala oodates ennast vastu jalasääri :) :)

Nad teavad oma hommikust söötmisrutiini superhästi ja reageerivad koheselt kokkulepitud märguannetele. Näiteks kui kõik kalad olid selleks korraks otsas, kallasime ämbrist sortsu vett välja – delfiinid said sellest kohe aru, pöörasid otsa ringi ja ujusid merele.

Delfinide juures oli ka pelikan Rogue, kes mõnikord üritas delfiinide kala endale varastada. Siis pidime mitmekesi tegutsema, et teda eemale peibutada ja delfiinile kiiresti tema kala kätte anda, enne kui lind jaole saab.

Mida oleksin rohkem lootnud vabatahtlikuajast, on rohkem infot pargitöötajatelt delfiinide kohta. Et nad räägiksid oma kogemustest, juhtumistest ja niisama delfiinidest. Pargitöötajatel oli kogu aeg toimetamist ja väga ei kiputud lobisema. 

Samuti oleksin väga hea meelega kohtunud seal uurimistööd tegevate teadlastega. Näiteks töötab Shark Bays Janet Mann, kes on uurinud mereimetajate psühholoogiat, suhtlemismeetodeid ja tööriistakasutust. Oleks olnud ääretult põnev tema või tema kolleegidega tutvuda ja ehk oleks õnnestunud veidi mereloomatarkusi kuulda.

Imelise elamuse sain ka kajakiga sõitmas käies, kui kolm delfiini minu läheduses kala püüdsid...

Üldse oli kajakiga superilus aerutada peegelsileda mere peal.

Majake vee peal on pärlikarbi kasvandus.

26.09.2018, kolmapäev, Cape Peron

Postitus, mis kirjutatud osaliselt Francois Peron'i rahvuspargis ja osaliselt juba hiljem. Lõpupoole vürtsitatud ohtrate piltidega :)

***

Istun oma auto kõrval ja rüüpan võileiva kõrvale hommikuteed. Niitmistöö lõpust on möödas kaks nädalat ja olen jõudnud Francois Peron'i nimelisse rahvusparki Lääne-Austraalias.

Peale ärkamist jalutasin laagriplatsilt 50 meetrit India ookeani äärde. Rannal pesin lainetes silmi ja tegin liival äratuseks paar tiiru jooga päikesetervitust (kuigi, liiv ei ole jooga jaoks sugugi kõige parem pinnas ja kipub alt ära libisema :)

Peroni rahvuspargis olen näinud lõputult piltilusaid avaraid valgeliivaseid ja helesiniseveelisi randu. Randade kõrval olid möllamiseks mõnusad paksud liivased neliveoteed, kus sõites oli mul tõsiselt hea meel, et ikkagi Pajero ostsin, millega siin käia saab. Maastik on künkaline ja kaetud roheliste põõsastega, mille vahel liivas säravad siin-seal erklillad õied. Vahepeal sõidame üle laudsiledate savilagendike, kus kasvab kanarbikusarnane madal taimestik.

Allpool teilegi vaatamiseks valik ilusamaid pilte.

Muide, need siin viimasel pildil ei ole niisama kivimügarikud, vaid stromatoliidid - moodustunud aastatuhandete jooksul bakteritest ja pisikestest liivateradest. Põhilised bakterid on tsüanobakterid, kes elutegevuse käigus toodavad hapnikku. Tsüanobakterid elasid Maal ja moodustasid stromatoliite juba kolm ja pool miljardit aastat tagasi, kui meie planeedi atmosfäär koosnes peamiselt igasugu erinevatest mürgistest gaasidest. Tsüanobakterid tootsid kaua-kaua hapnikku ja lõpuks hakkasidki arenema uued eluvormid, kes said hapnikku hingata. Nii, et need mügarikud on põhimõtteliselt elu, nagu meie seda tunneme, alus.

 

Bensiinikulude säästmiseks lõin kampa veel kahe reisiselliga, kes samuti soovisid Perthi poole liikuda ja tee peal ilusaid looduskohti vaadata. Seega nüüd avastame läänerannikut kolmekesi – minuga on kaasas Henry Rootsist, kellega koos hulkusime juba Peroni rahvuspargis, ja Sun Hiinast, kes liitus veidi hiljem. Ehk hiljem panen reisikaaslastest pildi ka :)

Siin on backpackerite seas selline “sõidujagamine” väga levinud. Lisaks kulude kokkuhoiule on olnud seltsilisega päris mõnus, on saanud pikalt jutustada nii igasugustel filosoofilistel kui ka niisama reisialastel teemadel. Ühel õhtul unustasime end jutustama näiteks üheni öösel. See kindlasti rikastab reisikogemust – ilusate paikade vaatamise kõrval saab ka huvitavate inimestega rääkides silmaringi avaldada.

Coral Bay ja Pajero

Ostsin põhimõtteliselt viimasel tööpäeval endale auto. Valisin neliveovõimalusega maasturi, sest Austraalias on palju rahvusparke ja muid looduslikult ilusaid kohti, kuhu pääseb ainult neliveoautoga.

Auto ostsin Saksa kutilt, kes on samuti ühe aasta Austraalias working holiday viisa peal veetnud. Nüüd on ta suundumas edasistele reisidele (esialgu vist Vietnami) ja auto vajab uut omanikku.

Punane Pajero ja tema uus ning vana omanik tehingut vormistamas :)

Saatsin Pireti ja Tenno nende autoga (mis on samuti Pajero) põhja ja ida poole teele. Nendega oli väga vahva neli kuud koos veeta, head teed ja taaskohtumisteni! Plaanime juba, et jaanuaris võiks kolmekesi Uus-Meremaa tripi ette võtta.

Olen praegu idarannikul Coral Bay nimelises kuurortkülakeses. Siin on kohe ranna ääres kuulus Ningaloo korallrahu ja põhitegevuseks snorgeldamine ja korallide ja kalade vaatamine. Ööbinud olen oma uues uhkes "magamistoaga" autos külakese külje all, teinud pliidi peal süüa ja  elanud matkaelusse sisse.

Sain autoga kaasa hunniku varustust tekist-padjast pottide-pannideni välja, seega olin põhimõtteliselt kohe reisivalmis. Isegi eelmise omaniku mõned ülejäänud sardiinikonservid & oad tomatikastmes olid olemas :p

Üksi reisimisse sisseelamine on asialgu isegi keeruline. Pean ise kõik otsustama ja välja mõtlema - iseenesest ei ole ju paha, kui kellegagi vaidlema ei pea, aga üks pea on ikka üks pea - alati ei tule kõige parem mõte kohe. Näiteks praegu ka ei ole ma kindel olnud, kas tahan u 150 km põhja poole sõita, et ka teisi snorgeldamiskohti vaadata. Hetkel on minemata jäänud, aga äkki millalgi hiljem (peale Monkey Mia delfiinide vaatamist) tulen ikkagi tagasi ja võtan selle reisi ka veel ette.

Ilmselt on võtmeks siin info uurimine ja läbi mõtlemine ja plaanide läbi kaalumine. Kuigi spontaansusele peab ka ruumi jätma.

Lõpetuseks pilte Five Fingers Reef rannalt, kuhu autoga esimese neliveokogemusena mööda liivateed tungisin. Oli küll veidi hirmus, aga hakkama sain :) :) Esimeseks neliveo prooviks väga sobiv, sest rada on kohe küla lähedal - isegi, kui oleks kinni jäänud, oleks saanud poole tunni või tunniga linna abi järgi jalutada.

Niidetud!

Neljapäev, 13. september, Carnarvon

Kõik!
Tehtud!

Täna oli viimane niitmistööpäev, puhastasime masinaid ja sõitsime Pilbara maakonna piirist mõnisada kilomeetrit Kevini koju Carnarvonisse.

Tunne on uhke, ära tegime ja hakkama saime. Oli natuke raske, lõpus natuke tüütu, omad mured olid ka, aga enamuses oli ikka vahva ja mõnus ja põnev ja super.

Tunnen end peale seda kogemust nagu kuidagi täiskasvanumana - kuigi kolmekümne ühe aastasena võiks ju ammu täiskasvanu olla??... kindlasti olen puhanum, kogenum, saledam ja paremas füüsilises vormis, kui neli kuud tagasi. Ka paremas vaimses vormis, ma arvan.

Lõpetuseks mõni päev tagasi Onslows mereäärses hommikuses udus tehtud pildid.

Homme on ülejäänud Aussi-elu esimene päev ;)

Meie igas päevas "igavad" asjad

Pannawonica, 4. september.
Täna klõpsisin töö ajal ootepausil mõned pildid asjadest, mida me iga päev tee ääres näeme. Seega meie jaoks on need ääretult igavad ja igapäevased. Kirjutan teile ka nendest, sest vahel mulle meeldib teiste puhul lugeda ja pilte näha kõige tavalisematest, veidi trafaretsetest asjadest. Need annavad hästi aimu argielu ja tegeliku olu kohta.

Niisiis - mida me iga päev näeme.

Teesildid - veidrate, luuleliste, aborigeensete ja mõnikord naiivsete inglispäraste kohanimedega. Viidatud koht on tõenäoliselt pisike ja tähtsusetu - suuri ja tähtsaid linnu siin outbackis nagu polegi...

Spinifex.

Spinifex spinifex spinifex spinifex

Igal pool on spinifex

Torgib, kui vastu minna ja mõnikord on põõsad nii suured ja tihedalt koos, et mööda ei saa. Trimmer teda ei võta ja lehmad ei söö. Ainukesed, kes söövad, on vist termiidid (keda on siin ka palju). Pildil olev isend on spinifexi kohta väikesevõitu.

 SLK post - Straight Line Kilometre ehk kilomeetripost. Mõõdab kaugust mingist punktist mööda tee keskjoont. See siin mõõdab Perthist näiteks. Nende järgi saab arvutada, kui palju päevas tööd teeme. Mõnel teel (suurematel) on nad iga kahe km tagant, mõnikord nelja kilomeetri tagant.

Mulla-mulla - lillade tupsuõitega taim. Pigem taimeperekonna nimi, mulla-mullasid on sentimeetrisuuruste tupsudega madalatest isenditest viie sentimeetriste tupsudega vöökõrguste volaskiteni välja. Nimi on üle võetud aborigeenide käest. Sõna kordamine aborigeeni keeltes tähendab mitmust - ilmselt on sel taimel selline nimi, sest neid on palju. Eriti teede ääres kruusal.

Udumuru - õhuke ja madal rohi, mis kasvab tee ääres tavaliselt siis, kui midagi muud  ei kasva.  Täiesti ebateaduslik eestikeelne nimetus. Meie Tennoga peame postidest mööda sõites hindama, kas udumuru on piisavalt kõrge ja tihe, et tasub peatuda & trimmerdada või võib edasi sõita.

Kalvert e. culvert e. teetruup - tee alla vee jaoks tehtud läbikäigutoru. Väiksemad poolemeetrise läbimõõduga, kõige suurematel on kolm-neli toru, mis on piisavalt suured selleks, et inimene saaks läbi jalutada.

Lisaks on teetöölise igapäevas mulgapuud, eukalüptid, lõõskav päike, sõbralikud või ükskõiksed autojuhid, kuuliaukudega liiklusmärgid ja palju palju muid asju. Igapäevased ja mõnikord ka põnevad.