vaatasin täna vanu pilte.
oh kui palju positiivseid emotsioone.
ja natuke kurb, et nii toredad ajad on möödas.
ehk peaks hoopis rõõmus olema, et need ajad olid olemas?

Koer käis täna igastahes autoga sõitmas, edukalt. Homme arsti juurde - oleme valmis. Paras suur ettevõtmine kogu perele :P

koerad ja hobused, koerad ja hobused

tegin täna Koeraga asju, selleks, et saaks lähimas tulevikus tsiviliseeritult arsti juurde minna. Käisime autos ja siis pärast jalutamas. Autosse tulek läks hästi, kasutasin Raili nippi söögiga - meelita piisavalt hea ja piisava kogusega toiduga ja las loom ise teeb otsuse treilerisse (hobuste puhul Railiga) või autosse (minu puhul Džäkiga) tulla. Kui esimene jää murtud, siis järgmisel sessionil võib juba natukene nõuda ka ja takistada lahkumist, kuid mulle tundub, et selle meetod puhul on otsustava tähtsusega see, et looma esialgne negatiivne hoiak ja hirm murda, lubades tal volilt tulla ja ka MINNA, küll toiduga motivatsiooni pakkudes. Oluline on vahe - mitte premeerides toiduga, kui ta kuuletub ja seni negativsena tundunud kohta tuleb, vaid motiveerides toiduga, et ta ise arvaks, et sinna on hea minna. Nii asendub hirm/trots/mittetahtmine kindlamalt positiivse emotsiooniga. Kui see juba tehtud, siis edasi võib nõuda loomalt käsu peale tulemist või kindlamat esitust või veenda teda, et ei olegi hullu ja ei pea esimese emotsiooni järel välja hüppama. Sest siis on kahtlused looma peas rohkem hajutatud ning teil on vähemlt mingitki autoriteeti kui väidate, et kõik on korras.

muidugi, nõrk koht on siin ilmselt selles, kuidas niimoodi treenitud hirmust ülesaamine peab vastu kriisisituatsioonis. Kui tekib mingisugune raskem kohta, kas siis ka loom käitub ikka sellisel viisil nagu ma tahan?

Märkasin ka seda, et tõesti tasub teha lühikesi seansse ja mitu. Näiteks olen püüdnud õpetada Džäkit käsu peale külili keerama. Kaks korda olen siin toas proovinud ja tundus, et no täitsa lõpp, üldse ei hakka pähe. Täna peale autoga tegelemist ja jalutamas käimist tegin korra läbi istu, lama - komm, keera - komm. ja keeraski. Töötas! Ja mis mulle eriti meeldis, oli see, et tundus olevat mõtestatud tegevus, et ahaa, oli see asi, mis ma nüüd tegema pean ja mida ma nüüd teha tahan! ja vot just seda tahtiski teha, mida mina ka tahtsin, et ta teeks. great success!

jalutamas käies tegime läbi ka tõsise provi - mis saab siis kui ühes aias Lille tänaval on seal elavad Rottveilerid. Oi-oi paanika lahti missugune, aga mina proovisin teha kontaktsusharjutust. istu - silmside - tubli-kalli lähme edasi. Tundus, et mingil määral toimis küll. ehk on siin ka see koht, kus koerale paanitsemise asemel tuleks anda midagi mõistlikku teha. Ehk on juba mingisugune kontakt, suhe ja usaldus rajatud ning nüüd võib sellele ehitama hakata seda, et ei, see ei ole heaks kiidetud tegevus, sina ära muretse selle situatsiooni pärast, mina muretsen ja sina tee, näe, hoopis nii.

nii põnev on kahte liiki kokku panna ja leida siit sarnasusi. Erisusi ma veel eriti ei ole leidunud, ehk selle kallal saab kunagi eraldi mõtiskleda, koeral ja hobusel peaks ikka erinevusi küllalt olema. Siiani tundub, et koeraga tuleb vist lihtsamini välja?

Mulle tundub vist see käitumuslik pool huvitavam kui puhtalt ratsutamine. Kuid ka füüsisest on põnev teada, kui see kõik on loogiline ja mõistlik.
:)

Käisin täna jälle Hobustes. Peamiselt niisama sügamas. Ja kallistasin ka. Tore oli, kuigi suurt midagi ei teinud. Poisse sügasin ja siis läksin karjamaale vaatama teisi. Pime oli, aru ei saanud, kes on kes, kui keegi juttu rääkima tuli, ei saanudki aru, kes see on. Tuli üks loom, selline tume, aga mitte päris must, ninaotsast heledam ja pisipisike täpp oli ka otsaees (vist). Tuli ja seisis, siis, tegelikult ka, kallistasime. Ja kuulasime koos, mis ümberringi toimub. Vahepeal tahtis ta mu jalgu niblida või kummikuid - mina jälle ei tahtnud, sest kartsin, et teeb hammustades haiget. Siis ta muutus korraks kannatamatuks, hakkas kraapima. Siis rääkisime veel natuke ja siis oligi kõik, läksime lahku. Rääkisin mitme teise hobusega ka juttu, varss ja varsamammi tulid kusjuures esimestena. Kõiki uudistajaid tuli muudkui veenda, et omavahel igasugu ekstsesse tekitada ei tohi. Ja ega nad eriti tekitanudki.

Railiga oli ka tore natuke arutada. Hämamstav, kuidas mõnikord ütleb ta täpselt sama, mida mina ütleksin, teinekord seda, mida mina ise ei oskaks öelda, aga kõlab nii õigena kui veel saab. Ja teinekord ma jälle ei tahaks temaga üldse nõustuda. Aga tundub, et mingisugused kriitilised asjad on tal hobustega korras. Mis tähendab, et tasub otsida iva tema jutust, võrrelda seda sellega, mida olen seni õigeks pidama hakanud ja siis see kuldne kesktee kokku panna. Aitäh!

hobufoorumi vastus

Allolev on tekst, mida alustasin hobufoorumisse selle teema vastuseks. Alustasin kirjutamist, sest tundsin ennast puudutatuna klassikalise koolisõidu mainimisest kui kohast, kust ülepainde kasutamine on alguse saanud. Algusest peale polnud kindel, aga siis jätsin esialgu seal avaldamata. Esiteks praegu on öö ja ei jõua lõpetada. teiseks ma ei ole kindel, kas minu võibolla kohati poolikud teadmised, mis ei ole ka terviklikult kirja pandud, tooksid kokkuvõttes sealses publikus mingisuguse positiivse tulemuse. Ja eks ma natuke kardan ka selle pärast, et keegi hakkab vaidlema võ mõtleb, et mis mõtetut juttu see tibi veel ajab.

Nii siis kopisin selle teksti hoopis siia äkki homme nt lõpetan ja läheb ikka hobufoorumisse...?


:porgand: neile, kes ütlevad, et ülepainet võiks arutada. Oluline on ju, et sellega on võimalik mingisuguseid tulemusi saavutada erinevatel tasemetel. Anky (jt) on saanud medaleid, noored saavad sportlase tunde, mõni saab oma hobust lihtsamini allutada, neid näited võib igaüks juurde mõelda. Mulle ei meeldi see ratsutamisviis, aga kui ma ütlen "see on halb" ja keegi teine proovib nii teha ja saavutabki mingid oma eesmärgid, siis minu väide ei loe midagi. Kõigepealt tuleks mõista, mis on ülepainde tulemused, miks seda kasutatakse ja miks niiviisi oma hobuseid sõitvad inimesed seda korduvalt kasutavad.
Edasi tuleb mängu kahe asja kombinatsioon - esiteks, kas on objektiivseid selgitatud aspekte, mis on ülepainde negatiivsed mõjud ja mis need argumendid on. Teiseks, milliseid meetodeid saavad need inimesed, kes ülepainet kasutavad selle asemel rakendada ja ikka oma eesmärke saavutada.

Aga kiu pikale ja huvitavale postile tahtsin lisada, et minu meelest ei ole päris sada protsenti õige öelda, et palju külje peale painutamine ja palju vertikaalis painutamine on umbes seesama või et nad üldse lähedalt sugulased on. Sellepärast, et külg- või pikisuunas kaela painutades toimuvad erinevad protsessid, anatoomia kaela, selja ja turja peal ning külgedel on erinev, venitatakse erinevaid lihaseid, millel on erinevad ülesanded. Olen just seda teemat käsitlevatest materjalidest (no nt seesama dr Heuschmanni DVD) aru saanud, et kaela ekstreemne pikisuunaline painutamine on halb konkreetsetel põhjustel, mis on seotud sellega, kuidas toimib hobuse seljas ja kaelas olev lihastest, kõõlustest, ligamentidest ja luudest koosnev süsteem, mis on ette nähtud kandma hobuse kere raskust (ja mis peab lisaks hakkama saama ratsaniku raskusega). Kui hobuse nina paikneb kuskil rinna lähedal, siis on kogu see süsteem välja venitatud niiviisi, et ei saa korralikult oma tööd teha.

Kui asi väljast mingi asi teatud sarnaseid jooni omab (hobuse pea liigub nö nullasendist märkimisväärselt ära), ei tähenda veel, et see sisuliselt sarnane on. Mitte nii silmatorkavad aspektid on tegelikult eriti hobuse kehaga töötamise (milleks ratsutamist võib nimetada, kuigi lisada tuleb ka hobuse vaim) juures olulisemad. Paralleeli võiks tõmmata sümptomite ja põhjustega (vet)meditsiinis - kui midagi samamoodi välja näeb ei ole ta tingimata sarnane asi.

Ja nagu Kiu kirjutab, et probleem hakkab kätest. Selle kohta meeldib mulle üks mõte, mis küll minule ei kuulu. Aga asja iva on selles, et kuna meile kogu aeg räägitakse, et ratsutada tuleb säärtega, jättes käed sealjuures täitsa agendast välja, siis tekibki olukord, kus ratsutajad, kelle käed on nö omapead jäetud, ehk siis pole juhtnööra antud, kuidas neid kasutada, siiski tahavad oma käsi kasutada, kuna inimese muudes tegevustes on just käed need, mida kasutada tuleb ja nii on meie aju ja keha lihtsalt harjunud. Kui neile siis tundub, et nad jälle mingeid eesmärke saavutavad oma kätetööga ja käte nö tegevussepanemiseks juhiseid ei kuule, siis nad jätkavadki oma tegevusega, mis ehk lõppkokkuvõttes kõige kasulikum ei ole.

mõtteid, paarist mõtlemise korrast kirja pandud.

Hobustest üle pika aja jälle, mõtlesin,e t panen midagi kirja, muidu unustan kõik ära.

Olen vahepeal paar korda Raili juures saanud ühe vahva hobusega mööda platsi ringi kakerdada. Suurt midagi ei ole teinud, aga mingil määral olen saanud kinnitust ja mingil määral mõtteainet.

Positiivselt jäi meelde – mul olid põhiasjad, mis derekilt ja Co-lt õppinud olen, ilusti meeles. Ja hobune reageeris neile täiesti probleemideta: pööramine otsese ja kaudse ratsme abil. „õppetund säärele“ a la PK. Painutused maast tulid ilusti välja, ratsmetegevuse peale esimese asjana lõdvestus suu. Action-reaction toimis paari korduse peale. Ja kõik see ilma, et hobusel varem mingitki kogemust oleks olnud. Väga põnev ja rahuldustpakkuv, eriti sellepärast, et seni olen tegelenud ainult Holistic Equitation Centre'i hobustega, kes kõik varem juba kokkupuudet sedalaadi tööga omavad. Eriti rahul olin a-r väljatulemisega, sest see on seni kõige keerulisem tundunud kõigist kolmest.

Mis üldse seljas välja ei tulnud, olid painutused seisus. Hobune arvas, et ühepoolne ratsmesurve paigal seismise ajal tähendab sinnapoole minema hakkamist ja kaela painutamisest midagi välja ei tulnud. Ega ma eriti peale ei käinud ka, mitmel põhjusel. Esiteks ma kuigiväga ei viitsinud ja teiseks mõtlesin oma ratsakoolitundideaegseid harjumusi meenutades, et võibolla ma talle parem liiga segadusttekitavaid asju ei õpeta.

Eriti palju ma seda ei proovinud, osaliselt sellepärast, et ei olnud head seina, mille najal kenasti otse minna, aga arvan, et ekstreemne kaelapaine > pikendatud samm oleks ka toiminud ja tema käimisele head uut kvaliteeti andnud.

Sisse-välja painetes ja kerged külgliikumised ratsme ja keharaskuse kombinatsioonis tulid kohati väga hästi välja. Hästi pisike wtf moment oli alguses, et mismõttes paindes olles otse minemine kõne alla tuleb. Aga lõpuks nihutasime keharaskust ühelt õlalt teisele nii mis ludises pisikeste kaudsete ratsmemärguannetega. Minu lemmiktegevus hobuse seljas vist, vähemat tuleb välja. Sain seda Patchie hiiglaslike õlgadega ju harjutada nii et vähe polnud, hihii.

Tegelikult sisuliselt teinud olen üsna vähe, aga olen see-eest igasugu mõtteid mõlgutanud.

Näiteks, mäletan siiamaani ühte meie jutuajamist Lydiaga kus üritasime selgusele jõuda, mida õieti tähendavad „loomulikud märguanded“. Derek nimelt oli siis just rõhutanud, et need, mida tema õpetab, ongi justnimelt loomulikud märguanded. Siis, ma arvan, oli veel sügis.

Noh, ja nüüd,mõeldes ka oma kogemustele Raili hobustega, mis ütlesid, et Dereki ja PK käest õpitud märguandeid ei ole vaja hobusele eriti õpetada, ta saab neist suhteliselt loomulikult aru, tundub, et olen mingi järelduseni jõudnud. Praegu tundub keeruline seda kuidagi hästi lahti seletatuna kirja panna... aga põhimõtteliselt, kui sa kasutad alguses midagi, mis on loomulik märguanne, siis kui sa midagi vussi ei keera, on suhteliselt tõenäoline, et hobune reageerib kohe soovitud viisil. Nii näiteks on ratsmemärguannetega a la PK, mis kohe töötasid. Muidugi, alati võib esineda segavaid asjaolusid, mis võivad tulla varasemast treeningust või hobuse mingitest kehalistest iseärasustest või ka näiteks lihtsalt juhuslikest segajatest/asjaolude kokkulangemisest. Noh ja hiljem võid kasutada märguandeid, mis ei ole enam nii drastilised või otsesed, et loeksid loomuliku märguandena, aga kuna nad oma põhijoonelt meenutavad vastavat loomulikku märguannet, sest nad on ju sellest „välja arenenud“, mõjuvad hobusele samamoodi. Tal on neid lihtsam lugeda ju ka, sest kuidagi loomulik on ju..? veel mõtlesin, et see on ju täpselt see, kuidas hobused omavahel suhtlevad, näiteks teisi eest ära liikuma sunnivad. Loomulik märguanne selleks on teisele kabjaga virutada. Aga seda nad ju kunagi meelega ei tee, pigem nad teevad erinevaid asju, mis mingil määral meenutavad kabjaga virutamist või eelnevad kabjaga virutamisele, ning seega on ikka mõistetavad märguanded.

Ja veel mõtlesin, et tegelikult on nii nii tähtis siduda heal viisil ratsutamist ja muud tööd hobusega (maatöö, igasugumängud vms), sest nad nii täiendavad teineteist. Mulle tundub olulisena üks asi, mida Derek kunagi mainis – kui sa oled tõeliselt hea õppetunni veetnud hobusega, siis on tal pärast tunne, nagu oleks joogas või mingis muus sarnase tehnika tunnis käinud. Et see on kehaliselt nii korrektne ja hea ja paneb asjad paika. Ja selline kehaline heaolutunne omakorda paneb hobuse ennast vaimselt sinuga koos paremini tundma. Aga samas, kui hobune on sinuga varem ka meeldivalt aega koos veetnud, mis ei pea alati tingimata ratsasessioonid olema, on ta tõenäoliselt vaimselt paremas seisus. See aga omakorda aitab ju füüsiliselt ka paremini lõdvestuda – on ju endalgi nii, et tige olles tõmbub keha ka vastikult krampi. Samamoodi sirutades ja naeratades hakkab parem. Seotud.

Teoreetik. :D aga juba ainuüksi hobustele mõtlemine annab mulle palju. Mõlgutasin mõtteid ükskord, et Inglismaal olles, eriti lõpupoole, oli selline tunne, et kõik uksed on ees lahti ja kõik on selge ja hea on olla. Mõtlesin siis, et olengi erilisele vaimsele lainele sattunud ja olengi nüüd selline. Nüüd tunnen, et oman palju vähem seda powerit ja enesekindlust, mis siis oli. Ei ole mul ju hobuseid enam elus nii palju kui siis oli... kas on asi selles? Eks neid teisi mõtteidki on piisavalt praegu, aga tegelikult – kui ma tahan elada elu nii, et see üks jupp, mis kasutad antakse, oleks piisavalt hästi ära kasutatud, tuleb kohe täiega sarvist haarata. Härjal või millel iganes siis. Minu oma vastutus ainult. Natukene hirmus on. Et mis siis mina või nii... vist... einoh, mis seal ikka rääkida :D Head ööd, parem lähen loen veel voodis natuke kellegi teise tarku mõtteid!

BIKE

Nii, tegelikult jubedalt viitsimist just praegu ei ole, aga võtan ennast kokku. Tuleb nüüd üks post rubriigist "ja muud" ehk mitte hobuste ega Inglismaaga seotud värk.
Olen juba mõnda aega tahtnud kirja panna asjad, mida ratta juures võiks teha talve jooksul. Siis aja möödudes saab postitust muuta ja ära märkida, et mis tehtud saab.
Kunagi, kui tuleb statistikaisu, panen äkki oletatavad kulud ka juurde...

Plaanid on siis:
1. suunatuleklaasid
2. õli+filtri vahetus
3. amortide tolmukatted (vähemalt need)
4. stearing stem bearing - roolilaager(?)
5. ventikas - kõige viimane kui odavalt peaks leidma ja raha üle jääb
6. lihtlabaselt puhtaks võiks pesta
7. hooaja alguses oleks ilmselt uusi rehve vaja
8. ketti pingutada
9. muidugi Eesti registrisse võtta
10. crashbaridel (mis on kõvasti kasutust leidnud:p ) võiks värvi ilusaks ja mitteroostetavaks teha
11. üldse vaadata, kas ta kuskilt olulise koha pealt ei roosteta
12. paagi pealt kriimustused välja poleerida
13. muretseda must siduriheebel
14. mõelda, kuidas lahti saada pragudest ja kriimudest parempoolsel plastikul

Varustusega seotud asjad:
15. uus visiir kiivrile
16. kui on palju raha, muretseda uued sõidupüksid
17. puhastada asju - pesta kiivrisisu
- pesta jope
- teha korralik hooldus kinnaste, pükste ja saabaste nahale (enne kui nad terve talve niiviisi seisavad (!)


Assa mait tuli hoopis rohkem asju, kui esialgu plaanis oli. hihii. Eks näis, mis neist kevadeks edenenud on, no nii hiljemalt aprilli alguses tahaks jälle teedel olla, kui tuuled vahepeal uudsest suunast puhuma ei hakka!

Vähemalt ma tean nüüd, kuhupoole ma püüdlen. Hobuste poole pealt siis. Ja proovima teha peab palju rohkem.

Ja igast korrast on kasu. Näiteks Pätu näitas mulle, et surve eemaldamine, eemaldamine, eemaldamine ja veelkord eemaldamine on kõikse tähtsam. Ja lugesin kellegi allkirjast foorumis vist, et tarkuse omamisest üksi ei piisa, tuleb osata seda ka rakendada. So true.

Ah jaa, hobuseasju arutada on mõnikord kellegagi nii tore. Ja huvitav on jälgida, kuidas mõned asjad mõnikord on nii tuttavad õiged ja toredad, samas teised asjad on jälle nii mitteõiged (kuigi võivad olla tuttavad).

Kompott. Hobustega töötada tahan. Ehh.

leidsin ühe huvitava artikli:

http://www.thehorseshoof.com/pdf_articles/BarefootParadigm.pdf

eriti meeldis mulle see lõik:

Because domestication has created so many health problems for the horse, we must recognize and study the natural equine and identify its true biological needs.

Tahtsin lihtsalt öelda, et mul tuli täna koduigatsus peale. Mitte, et miskit halvasti oleks, tahaksin lihtsalt oma kohti Tallinnas ja Tartus ja oma inimesi.

Muidu olen tubli ja pakin lõpuks oma asju uues kohas lahti. Seni on olnud põhimõtteliselt kuhi nurgas, nüüd otsustasin laduda riided sahtlisse ja kappi ja nii edasi. Millegipärast tuli täna palju tugevat energiat. Tugev olla on hea.

Kõigile igaks juhuks rahustuseks annan kiire ülevaate ka, et uues töökohas läheb hästi. Meid uusi on seal korraga 17 tükki ja kui aus olla, siis nendel, kes meid välja õpetama peaksid, on suhteliselt raske, sest neil pole kunagi varem nii suurt gruppi olnud. Sellepärast on sedasi välja kukkunud, et need päevad, mis oleme tööl käinud, oleme suhteliselt palju niisama vahtinud.

Kuid huvitav on ja peaks mainima, et kuna ma olen oma Inglismaal oleku ajast enamuse Preston Capesis kinni olnud, siis pole ma veel nii paljude erinevat brittidega suhelnudki, kui nüüd Nationwide's (see on siis selle panga nimi, kus ma töötan). Kui siia lisada veel eelmisel nädalavahetusel kohatud Grahami tuttavad tsiklikokkutulekult, siis - vau. Inglased. Hahaa. Kahjuks tuleb tunnistada, et päris kui võrdne võrdsega ma nendega siiski keele ja üleüldse kultuurilise tauste pärast suhtlema ei ole võimeline. Mis ei tähenda, et me ei saaks suheldud, aga lihtsalt, tunnetan vahet. Mis on samuti huvitav ja eks ta ole, et päriselt omaks saab alles pika pika aja pärast. Olen seda Eesti kohta kuulnud ja eks ta ole miskisel määral õige ka muude mailma kohtade kohta.

Minek.

Ma pakin täna õhtul. Täitsa lõpp, ma arvan, et mulle ei ole veel kohale jõudnud, et homsest alates ma ei ole enam hobusemaailma täieõiguslik liige. Homsest alates ei ole mu igahommikune suurim mure karjamaale hobuste juurde kõndida. Homsest alates ei ole hobuste pilk enam iseenesestmõistetav osa päevast, mina ei kuulu enam nende maailma ja nemad ei kuulu enam minu maailma.

Ei, tegelikult on niiviisi kirjutada vale, minu maailma nad kuuluvad küll ja igaveseks on nurk minu maailmas kindlustatud nii hobustele üldse kui siinsetele kallitele.

Igapäevaelu on see, kuhu nad enam ei kuulu ja kuhu mina enam nende jaoks ei kuulu. Kurb.

Vägisi tikub hingenurka tunne, et ma ei ole osanud oma aega siin täieliselt ära kasutada, pole osanud võtta nii palju kui võtta annab ja maksimaalset kasu saada. Ma lohutan ennast, et see on alles mu tee algus hobustega koos. Mulle meeldib, et ma olen lõpuks hakanud tajuma seda, et hobustega olemine ongi üks pidev tee ja hakanud nautima protsessi. Nauding on tulnud eriti viimaste nädalate jooksul, kui on saanud reaasuseks see, et ma lähen siit varsti minema.

Nauding näiteks lihtsalt Patchie tagumiku kratsimisest ja püüdlustest ära arvata, kas see talle meeldib või mitte. Hobuse meelega suhtlemisest tulev nauding. Tegelikult on suur asi, kui on võimalik täiega ainult hobustele pühenduda, nagu meil siin on olnud. Siiski ei ole ma veetnud tunde hobustega koos lõbusaid asju tehes - miks? Ükspool minust tahab süüdistada seda, et meil ei ole siin olnud õigeid hobuseid, kes oleksid nö saadaval trennimiseks, mängimiseks, ratsutamiseks. Ja teisi tahaks ka süüdistada, et kuidagi üldine meeleolu pole siin just see olnud, mis ta võiks olla.

Teine pool tahaks tunnistada, et ma olen ise olnud laisk ja loll. Ma ei tea, mis see tegelikult on, aga küllap on ta millekski õige ja küllap on ta praegu just täpselt parasjagu paras. Sest tegelikult astun ma siit oma edasisele teele hobustega ühes maailmas paljude uute teadmistega ja arusaamadega ja tunnetega. Mis on siis kõige tähtsam?

a) Ma tean nüüd saksa sõjaväestiilist erineva ratsutamisstiili olemasolust

b) ma olen kogenud tõelist hobusega olemise naudingut ja seda saanud hästi meelde jätta

c) ma olen õppinud paremini õppima ja saanud tunda, kuidas on treenida tõeliselt hea ja süstemaatilise seletamisoskusega treeneri käe all.

d) ma olen tundnud, kuidas ratsutamine on tundmise küsimus

e) ma olen saanud kogemusi hobuste naturaalse pidamise suhtes ja tallimajandamise suhtes ja vastutuse võtmise suhtes

f) ma olen õppinud uues riigis ja õõras kultuuris suhtlema, kuigi mind ikka vahel painavad kahtlused, et ma ei tee seda õigesti.

g) ma olen ise vist arenenud

h) ma olen hobustest hakanud paremini aru saama, mõistan väga väga palju rohkem seda, mis nende sees toimub ja kuidas seda tähele panna

i) ma tean, et hobustel ei ole raudu vaja

j) ma olen õppinud ilma abivahenditeta nii kordetama, et sellest hobusele kasu ka võib olla

k) ma tean niipalju istakutrennist, et suudan sellega äkki aidata soovijatel oma istakutunnet paremaks teha

l) ma tean mis on õlad sees liikumine

m)

ahh aitab ka. Tegelikult on list suur ja seda võib ajada ilmatuma pikaks, kui rohkem detailidesse minna. Kui mul see tahtmine tuleb, eks ma siis lähen.

Ah jaa ja seda ka, et blogipidamine mitte ei kaota oma võlu ajaga, vaid siis, kui midagi sellist ei ole, mida oleks vaja kellelelgi öelda. Mul praegu nagu oli ja, näedsa, kohe tuli tahtmine kirja panna ja üldse ei olnud raske.

Kuigi vahest on ikkagi ka puhtalt praktilistel põhjustel hea blogi pidada nö trennipäeviku vormis.

Tegelikult ega ma homme päris lõpparvet ka selle kohaga ei tee, ilmselt teisipäeva hommikul ja kolmapäeval ja neljapäeval ja v-b ka reede hommikul tulen veel hobuseid kantseldama. Siis edasi vist juba rohkem lõpparve. Järk-järgult võõrutamine on vast hea! Kuid, kuigi ma oma plaanides veel sada prossa kindel ei ole, sest ma ei ole Grahamiga veel väga täpselt rääkinud, siis praegu pakin ma arvestusega, et homme öösel ma enam siin ei maga. Vot nii. vau.

Ah jaa, üks suur uudis on ju veel mis mul seni ära ununes kirja panna. Ma asin pangas tööd, kõnekeskuses, alustan järgmisest esmaspäevast, 18. aprillist. Väga hea, ma arvan, et vähemalt mingiks ajaks on see põnev töö ja pappi teenib ka ikka natsa.

Aga olgu, tegelikult peaksin nüüd pessu minema ja siis vahin äkki veel miskit ja siis magama. Aitäh blogi ja potentsiaalne lugeja, täna oli küll hea asjad südame pealt ära rääkida!

"just ride your horse, every second, ride your horse" ...ütles Derek eilses trennis Aliale. Kontekst oli, et mõnikord ei tasu liiga palju treenerit kuulata ja tema sõnade järgi teha, vaid hoopis tähtsam on pöörata tähelepanu sellele, mis su hobune parasjagu teeb ja käituda sellele vastavalt.

Panin selle siia kirja, sest mulle tundub aina rohkem, et see ratsutamise üks tähtsamaid komponente, mille vastu ma samuti mineviks eksinud olen. Noh, eks eksin edaspidigi. Sest üks asi on teada õigeid lahendusi probleemidele, teine asi on õigeid lahendusi ka õiges kohas ja ajal kasutada, kusjuures hobuste puhul on küsimus sekundi murdosades. On ju korrektsiooni või kiitmise ajastus üks tähtis kommunikatsioonikanal minu ja hobuse vahel.

Hakkasin ka eile õhtul hilja peale mäkist töölt tagasi jõudmist lugema üht käitumisteaduslikust küljest hobuste treeniminsele lähenevat raamatut. Autor räägib muudkui Skinnerist ja käitumist tõenäosuse suurenemisest kinnitamise järel jne. Huvitav raamat on ja tegelikult peaks aegaajalt seda aspekti ka meelde tuletama. Aga. Minule jäi sellest raamatust kõlama peamiselt see, et seal ei tähtsustata eriti neid hobuse sees toimuvaid protsesse, mis mingi käitumiseni viivad, aga minu arust palju efektiivsem on seda ka arvesse võtta. Ehk siis käitumise tõenäosus ei suurene füüsikaseaduste tõttu, vaid tänu iga individuaalse hobuse ajuprotsessidele.

Ja muidugi, hobune ei mõtle samamoodi nagu inimene, ta ei ole võimeline kõrgemateks mõttekäikudeks, ütleb see raamat. Jutt jumala õige, ei ole jah, aga mulle käib selles mõttekäigus vastukarva see, et inimesele loomulikke mõtteprotsesse by default kõrgemateks nimetatakse. No vot ei ole kõrgemad, lihtsalt inimestele omased on.

Hobune ei ole võimeline mõtlema nagu inimene ja inimene ei ole võimeline mõtlema nagu hobune. Ja kõik, miski ei ole siin kõrgem kui teine.

Ja ma arvan, et selline lähenemine aitaks paljusid iniemesi, kes hobuseid väga armastavad ja neid inimesteks erinevateks, seega alamateks tunnistada ei taha. Aga kui erinevaks tunnistamine ei tähenda alamaks tunnistamist, siis ei pea ju enam inimesele omast hobusele külge pookima, või mis?

Ah jaa, raamatu nimi on The Truth About Horses ja autor on Andrew McLean.

Eralelus on mul aga muutused käsil. Esmaspäevast alates ei tööta ma enam Holistic Equitation Center'is ja lähen esialgu täiskohaga mäkki. Elukoht kah otsustatud, hakkan ühte tuba üürima ühe tsiklitüübi, Grahami majas, kes mind rattaga paaril korral aidanud on ja sellise variandi välja pakkus, sest otsis niikuinii kedagi oma tühja tuppa. Olen püüdnud leida ka Mäki asemel mingit muud tööd ja paar rauda on tules, loodame, et saab asja :)

Ah jaa, ja tuleb möönda, et blogimine on tõesti siuke asi, mis aja jooksul oma võlu natuke kaotab. Sellest ka harvad postid :) aga kui midagi öelda on, siis ikka katsun öelda :)

galopp

Jeiiii. Tulin väljast ratsutamast just.
galopppiiiii
jeeeeee
tegime kordel galopi istakutrenni
nii ägeee oliii
ma täitsa suutsin istuda ja üldse ei olnud enam hirmus
muidu oli ikka galopp ikka alati hirmus
juba kui galopi peale mõtlesin, läks keha pingesse
täna tundsin seda ja sain aru et seda pole vaja
ja ma arvan, et suutsin galopiga kaasa minna ristluuga ilusti
ja nädalavahetusel tegin Dereki trennis ka galoppi
aga siis nii hästi istuda ei osanud

aga täna oli tore!

Aitäh Patchie!

Tunnetamine

Kuulasin täna natuke üht Dereki antud tundi pealt ja sealt jäi meelde üks mõte: ratsutamise puhul on oluline jälgida ja aru saada, mida hobune tegelikult teeb, mis on see viga, mida sul just parasjagu vaja parandada on. Ja sealjuures tuleb silmas pidada, et see muutub väga kiiresti, paari sekundi jooksul on olukord tõenäoliselt juba täielikult teistsugune. Ehk siis näiteks kui sa tahad ilusat nurka sõita, ja alustad selle tegemist, siis iga hetk võib hobune hakata ühe õlaga kuskile vajuma võ teise õlaga kuskile vajuma või peatuda või mina vales suunas või liiga kiiresti või hoopis midagi veel mille peal ma praegu ei tule. Uba on siis selles, et inimene peaks jäärapäiselt edasi ilusa nurga sõitmisele keskendumise asemel seda uut asja parandama hakkama. Näiteks kui nüüd on vaja hoopis tagumikku välja liigutada, siis seda ka tegema.

Ja sellega koos käib teine väga tähtis asi - inimene peab suutma tunnetada, mida ta hobune parasjagu teeb, peab sellest aru saama, tundmused mõistuse keelde tõlkima, teadma õiget tegevusplaani ja selle jälle füüsilisse kehakeelde tõlkima. Tunnetada, tunnetada, tunnetada oleks siis õige öelda :)

Sellele tundele sain esimest korda elus tõesti hästi ja põhjalikult pihta juba mõnda aega tagasi Luke'iga Dereki tunnis maatööd tehes, kui tajusin tõesti ära, et millisel hetkel Luke paremini astus ja oli ja millisel mitte. Ilmselt selline tunne ning samal ajal pidev ergas jälgimine ja igale uuele situatsioonile kohene reageerimine ongi üks kogu hobuvärgi nn võtmetest.

Teine väga tähtis komponent on see, et sa igal hetkel teaksid, mida teha, millise tööriistaga mingit teatud viga parandada. Milliseel hobusele milline lähenemine ja harjutused kasulikud oleksid jne. Ja ega see muidu ei tule, kui kogemustega, mis aga omakorda saavad tulla ainult siis, kui esimene komponent, õige ja kiire tunnetamine paigas on.

Huvitav sõna see tunnetamine eesti keeles. Inglise keeles on feel, mis kõlab kuidagi loomulikumalt ja parmeini, aga ega ma ei oska sellele paremat vastet välja mõelda ka.

Oi mis üllatus, polnudki nii raske blogiposti kirja panna. Pole seda juba ammu teinud, alati kui laustan, mõte kohe üldse ei jookse. Ei ole nagu jälle energiat, üritan seda ikka siit ja sealt leida, aga miski nagu täielikult ei funka.

Igal juhul on nüüd Derekile kindlalt kätte antud minu neli nädalat etteteatamisaega. Juba esmaspäeal tegelikult, nii et päev enne sünnipäeva, 11. aprillil olen vist ametlikult lõpetanud Holistic Equitation Centre õpilase staatuse. Pisut hirmus on, aga küll ma hakkama saan.

Tsiklil pingeregu vahetatud. 20 naela läks kogu lõbu maksma, polndki miskit hullu. Vahetmine ise oli ka lihtne, oleks võinud vaat et ise teha :P Endiselt teeb ta iga kord, kui kuskile sõidan, mul meele rõõmsaks. Küll oleks vahva siis mingit seltskonda leida, kellega sõitmas käia, juba suur kevad väljas, mõnusam ja soojem kui talvel, kui ikka enne sõitu tuli peeglitelt härmatis maha kraapida :P

Ah jaa, lumikellukesed on siin juba ära õitsenud, nüüd on nartsisside ja krookuste kord. juba mõnda aega tegelikult. Täitsa meeletu ikka, mis vahe. Palume teleportida eesti tuhatkond kilomeetrit lõuna poole!

amm mis mõnna, kuulan System of a Downi. Nui neljaks, aga suvel tuleb konsal ära käia!

Tsau!

Praegu olen ma eluga enamvähem rahul.

panin lihtsalt sellise mõtte kirja, pärast hea positiivne vaadata. Oli täna plaanis teha pikk ja põhjalik postitus, aga nüüd pean minema varsti, et tsiklit veel onu Grahamile näidata ja siis õhtul tööle... Ni et ei tule jälle välja.

Hoidke pöialt, et rattal on kõik korras, tal elektrisüsteem mängis mäkra. Siis tuli välja, et mul ei ole hooldusvaba aku vaid sinna peab iga natukese aja tagant vett juurde valama. Mida ma muidugi ei olnud teinud ja aku oli veest tühi. Ehk sellest ka jamad. Kuid täna tuleb minna järelkontrolli, sest laadimispinge oli ka liiga suur, aga mehaanik sellest poest, kust ma ta ostsin, ehk onu Graham, arvas, et äkki tegi laadimine trikke sellepärast, et aku oli kuiv. varsti saan teada...

Hobustest.

olen juba pikemat aega tundnud, et paremini lahti mõtestamaks Dereki ja co lähenemist füüsiliselt korrektsele hobusele ning tema kehahoiu ning liikumisviisidele, on mul vaja paremini tunda hobuse anatoomiat ja füsioloogiat. Muidu jäävad asjad tasemele "see on nii, sest ma ütlen et see on nii", kuid mulle meeldib rohkem "see on nii, sest see on loogiline ja süsteem toimib niiviisi". Täna leidsin sellise artikli: http://www.equinestudies.org/ring_revisited_2008/ring_of_muscles_2008_pdf.pdf

Abi on küll ja väga põnev on ka. Soovitan kõigile lugeda!

oehh, Philippe Karli artikliga ei ole ikka korralikult tegelenud. tuleb teha, muidu jääbki tegemata! keeruline on. Sellepärast, et teema on raske ja tahaks seda juba korrektselt esitada, et esiteks endast mitte hala muljet jätta ja teiseks tahaks seda ratsutamisviisi eestlastele reklaamida. Ehh kurat, just praegu sain aru, et see on ju ajakirjanikule täiesti sobimatu positsioon. niih, tagasi neutraalsusesse, see võtab kohe ühe takistuse ära. Seega järgmisel vabal hetkal hakkan neutraalse ajakirjanikuna ennast keerulisest teemast läbi närima. Hea plaan! :D

aga oki, nüüd tsikliga minema, tsau!

Ma sain aru!

Ma sain täna aru. Sain aru, et ma ei käi ratsutamas sellepärast, et harjutada mingeid abstraktseid sõiduvõtteid, vaid sellepärast, et saada hobune alati igal hetkel pareini "tööle", paremini kõndima või pöörama või mingit liikumist, näiteks õlad sees, sooritama. Ja selle käigus ma ka saan kogemusi, kuidas saavutada kõiki neid häid asju hobuselt ja niiviisi õpingi.

oh my god, ma tunnen ennast nagu idioot, et ma varem ei ole selle peale tulnud. Sain alles nüüd aru, mis suur tükk mul enne puudu oli ja see tundub nii loogiline ja elementaarne ja kindlasti kõik teised teavad seda juba ammu. Natuke häbi on seda isegi siia kirjutada, sest appi, äkki inimesed saavad teada, et ma ei teadnudki seda enne.

Püüan ennast lohutada viisil "parem hilja kui mitte kunagi" ja tunda rõõmu, et olen sellise alustpaneva asja enda jaoks avastanud.

Täna ma käisin omaette ratsutamas Sonnetiga, eile oli Derekiga trenn. Eilse käigus õppisin rohkem pöörama tähelepanu sellele, kuidas hobune minu all tundub, nö mis tunne on. Ja sain veel ühest tähtsaast asjast aru.

Olen korduvalt kuulnud ütlemist, et ratsutamine on tunnete ja tunnetamiste kunst. Et tuleb õppida, mida miskine tunne kehas tähendab ja kuidas seda saavutada. Loomulikult olen ma kogu aeg nende sõnade tähendust teadnud, aga eile sain aru, mis tähendus nende sõnade taga on. Täiesti fundamentaalne asi tegelikult.

See kõik paneb mind mõtlema, kuidas enne üldse midagi võimalik oli, kui mul olid puudu sellised fundamentaalsed arusaamised. Ja tekitab hirmu - millistest väga olulistest mõistmistest olen ma siiamaani ilma ja ei saa ise arugi?

lootust annab see, et mul on tihtipeale mingite asjade puhul tunne, et nende juures on miskit valesti. tavaliselt kui ma sellele tundele tähelepanu pööran ja edasi püüan sealt mõelda ja urgitseda, siis selgub, et oligi mingi arusaamine puudu või midagi valesti. Et siis tuleb rohkem urgitseda ja mõelda.

Vot nii, aga nüüd lähen vaikselt sättima, lähen täna ühte lisatööd proovima. Hiinakasse, ettekandjaks, siia kõige lähemasse külasse. Seal oleks nii umbes 6 tundi tööd nädalas, mida loodetavasti saaks teha peale tallitööd. Ehk siis vabadel päevadel võiksin edasi Mäkis käia ja seda saaks lisaks teha. Hoian pöialt, et see süsteem hakkab toimia, kuigi natuke kardan, sest ajaliselt võib ikkagi jube kiireks minna.

tsau!

maatöö

nii, täna tegin Dennyga natukene käekorval ja kordel tööd. Tähendab, proovisin teha, ei olnud tunnet, et ilgelt hästi oleks välja tulnud. Nagu proovisin aga ei olnud arengut näha. Ja korde peal toetus ta hirmsat moodi kordele, nii et mina pidin teda kogu aeg nn püsti hoidma. oehhh, millegipärast on juba saabunud olukord, kus mul nagu ei ole jaksu mõelda ja loov ja leidlik olla, et selliseid treeningolukordi asjalikult lahendada. Võtan kätte ja lähen teen hobustega asju küll, aga viljakus on kuidagi väike Miks? või tähtsam, mida teha? Ehh....

aga nüüd tööle :)

Ma lendasin kevadesse.

niih, puhhh, puhun nüüd blogil tolmu pealt.

Kui lennuki pealt maha astusin, lõi päike vastu ja vastsoetatud mantel tundus jubeda ülepingutamisena. Kevad! Kuigi tänaseks oli see muidugi nulliringi temperatuurika vihma ja tugeva tuulega muutunud. Aga noh, asi seegi :)

Enne puhkust olin nii energiast tühjaks jooksnud, et ei viitsinud üldse mõtteid koguda ja veel vähem neid kirja panna. Nüüd aga käisin kodus, panin e nergiapurgid varusid täis, nii et nüüd uue hooga edasi.

Ja panen siia lubadusena kirja, et kuna sain kodus käies aru, kui paljust ma siin olles ilma jään, siis kavatsen nüüd siinolekust niipalju viimast võtta kui vähegi annab. Ehk siis sajaga hobustega tegeleda, kuigi tänane juba algas laisalt - põhimõtteliselt oleks olnud võimalus minna õhtul, võtta Sonnet ja minna ratsutama, aga näedsa, ei läinud. Ehk homme, kuigi enne seda pean tegema, mis Derek soovitas ja panema kirja, mis ma siis Sonntiga täpselt teen ja kuidas.

Seda õppisin tänasel maatöö koolitusel ka, et plaan on tähtis, sest kui sa ei tea, mida sa tegema hakkad, siis kuidas saabki midagi õnnestuda. Vot nii.

Kuid üks takistus on sellele ka, et ma hakkaks nüüd kõvasti ratsutama ja igast asju tegema - nimelt on mul arvuti kõvaketas filme täis, mis tähendab, et meelelahutust küllaga :D vähemalt mõneks ajaks.

Aga nüüd lähengi dušši alla ja siis poen teki alla ja vaatan ühe osa Big Bängi. Mõnna.

Ööd

Ah jaa. Jätsin vist oma kammi Eestisse. Kes tunnistab üles, et pani pihta?!

Jess!

Ma leidsin Tescost Poola nurga ja sealt doktori vorsti. Mis siis, et poolakeelsete kirjadega ja natuke teistsuguse maitsega, ikkagi enamvähem keeduvorst. Britid ju siukest asja ei söö ja ma olin just viimasel ajal unistanud, kuidas ma veebruaris vorstisaia õgima hakkan ja tagasi tulles lennuki Rakvere juustuvorsti latte täis topin.

Teine šopinguedu oli veel - kui eile peale tööd Tescost läbi käisin, siis oli seal hunnik sama kuupäevaga saiu 5 penni peale alla hinnatud. Ostsin kohe kuus pätsi ja toppisin sügavkülma saia täis. Nüüd ajan vorstisaia näost sisse. Nämm.

Nii et igati kordaläinud päev.

Esmaspäeval sai täpselt neli kuud täis UK-s olemist :) On see nüüd kaua või ei ole?

Hobuste rindel on mu arusaamised täiesti muutunud, mis on ju suur asi. Kuigi noh, on ja ei ole ka, sest kui hakkasin mõtlema, mida uut on ma saaksin oma hobuCV-sse lisada, siis ega seda just marupalju pole.

Kuid samas, kui ma meenutan oma mõne aja taguseid mõtteid, siis tuleb meelde, et puhtmehhaaniliste oskuste suhtes ma nagu ei osanudki midagi juurde soovida. Tundsin hoopis, et puudu jääb just hingelisest või vaimsest poolest. Seda olen siit küll juurde saanud.

Vaatasin täna just kuidas Jo miskit natuke Perryga tegi, mitte midagi erilist, lihtsalt silitas ja andis natuke süüa. Ja mõtlesin,et küll temas on alles palju headust hobuste jaoks. Ja hoolivust ja tähelepanelikkust nende heade külgede vastu. Kuigi Jo-s on asju, mis paljudele ei meeldi, siis seda pean ma temas küll hästi hindamisväärseks.

Ja olles selle just kirja pannud, tekkis jälle paar korralduslikku asja, mille pärast nende peale vihane olla. Aga see selleks, ma ei viitsi neid siin lahkama hakata, sest 1) midagi see ei muudaks niikuinii 2) ma olen juba Lydia ja Aliaga nendest rääkides oma aastase klatšidoosi kätte saanud, no ei viitsi enam:)

Aga vähemalt laenavad nad meile hea meelega oma raamatuid ja DVD-sid. Vaatasin viimase paari päeva jooksul läbi kaks Philippe Karli DVD-d – igavene vahva prantsuse mehike tundub olevat. Ja armastab hobuseid. Tundub videotest. Üks neist oli tuntud saksa koolisõidukohtuniku ja tubli tegija emmm... Hess miskit... ja Philippe Karli vaheline väitlus teemal, kumb ratsastussüsteem on õige. Teine lihtsalt Philippe Karli enda nn õppevideo teemal, kuidas kordetada ja ratsutamisega alustada noorel hobusel. Mõlemad olid põnevad.

Ja hakkasin mõtlema ka ühele kunagi hobufoorumist loetud teemale, kus räägiti, et ega igaüks ikka ei tahaks oma uusi teadmisi teistega ilma selle eest raha saamata teistega jagada. Sest teadmiste saamisesse on ju ise investeeritud.

Mul on küll peale nende DVD-de vaatamist ja raamatute lugemist küll tahtmine seda uut teadmist ja avastust ja nende sisu kõigile jagada. Sest see on hea just hobustele. Nii paljud hobused võiksid sellest nii palju võita, kui need ideed rohkem leviksid suurema hulga inimeste seas. Ka nende seas, kes ise ei hakka kulutama raha mingite nö alternatiivsete udutuste peale. Vot just neile olekski vaja seda kasvõi poolvägisi sisse sööta ja loota, et äkki hakkab idanema. Hobuste hüvanguks.

Ja seda tahtsin ka kirjutada, et sain vastuse, et Oma Hobu oleks küll huvitatud Philippe Karli loost. Jehhuu, jälle on õhin sees ja et mismoodi seda lugu teha jne jne. Tahaks teha hästi ja paljude allikatega, aga raske on mõelda, et milliste allikatega ja kuidas oleks asjalik teha. Eesti ajakirja vast peaks rääkima ka mõne eesti koolisõitjaga. VÕi mis ja kuiads...?

Aga siis on see Your Horse variant kah veel, et uurisin neilt kah, kas nad tahaksin intervjuud PK-ga (sestmuud vormi ma inglise keeles kohe kindlasti ei oska teha). Mis on eriti ambitsioonikas samm, aga kui nad on nõus, siis vaat teengi ära!! Muidugi, ega ma neilt vastust ei ole veel oma meilile saanud.

Rõõm on tõdeda, et kuigi mulle ikka vist see igapäevase uudisteajakirjaniku leib ei istu, siis nüüd on Tpm-ist saadud õhina kaotus üle minema hakanud ja näedsa, jälle ongi õhin käes. Jess.

Ah ja, muuseas, KÕIGEST vähem kui kolme nädala pärast ma tulen eestisse! Kuigi ainult korraks.

Ja seda ka, et meil oli täna siin tõsine kevad, päike säras ja sooja oli a pakun peaaegu 10 kraadi päikese käes. Oi kuidas mulle selline variant rohkem meeldib kui miinus miljon ja sada meetrit lund. Hakka või iga aasta talveks kuskile lõunasse minema :D

vot nii, head ööd aga nüüd :)