Nii, siin on nüüd saabunud talv. Maas on oma 10-15 cm lund. Alia, kes on enamuse oma teadlikust elust siit ubes 150 km kaugusel elanud, ütles, et tema pole siin sellist asja veel näinud. Jehuu!
Ma enne ikka ei tajunud, kui erinev kliima siin on. Aga rääkisime millalgi Jo-ga siinsest aiapidamisest ja nt kapsaid-kaalikaid ja muid selliseid asju nimetas ta taliviljadeks, sest neid on brittidel kombeks vähemalt kuni jõuludeni peenral hoida. Nii, et kui jõulusöögi sisse kapsas tahad panna, siis lähed ja korjad peenra pealt. hehehee... Ja see, et kartuleid sügisel üles ei võeta vaid talv läbi aiamaalt kaevamas käiakse, pidi kah normaalne olema.
Ja Richard, kes on siinse kopleksi omanik ja peab farmi ning kasvatab lambaid, rääkis, et nemad käivad tavaliselt detsembris traktoritega põllul ja istutavad hekke. ja lambad n aastaringselt karjamaal, ilmselt ilma lisasöödata. Sama siin hobustega - heina jm lisasööta kulub poole vähem, sest rohi on talv otsa hobustele kättesaadav.
Selle peale ma mõtlesin, et mis imenipiga meil üldse põllumajandust tehakse, kui kõik on külma talve tõttu nii palju kallim, keerulisem jne. Pean tunnistama, et mulle meeldib siinne pehmem variant rohkem, see on niisama ka palju mugavam ja odavam. Nt pole ma siin tundnud mingit vajadust hankida endale korralikke sooje riideid, tagist piisa täiesti, sest lihtsalt ei ole nii külm!
Aga muidu on täna jälle siuke laisk hommikupoolik olnud, istun arvuti taga ja väldin asjalik olemist. Kella 4-ks peab Mäkki tööle minema... peaks ikka üritama asjalikum olla ja vaba hommikut rohkem ära kasutada, põriseb kogu aega kuklas no aga ei viitsi no, mis teha...
hobustest: lugesin Facebookist ühte põnevat diskussiooni Craig Stevensi seinal. Esiteks mõtelsin, etnäedsa, mida kõik FB veelv anda võib, näiteks saab kuulda autoriteetide arvamusi ja mõtteid mitteformaalses keskkonnas, kus nad peaksid kõige ausamad olema. Põnev ja paneb mõtlema... Ja ehh, ma tean ikka palju rohkem ja saan teistmoodi aru kui varem, nii et korraliku muutuse on siin olemine mulle nkn kaasa toonud.
Eriti meeldis mulle sealt tsitaat, Mary Anne Campbelli, Craig Stevensi elukaaslase, sulest:
We're interested in a way of interacting in equitation that might best be termed "riffing with the horse" rather than reciting something already recorded.
Mulle meeldib see lähenemine. Minu jaoks värske ja kuidagi... mõnus...?
Friday, December 17, 2010
Monday, December 13, 2010
Tulen!
From London (Luton) (LTN) to TLL (TLL)
Wed, 02Feb11 Flight FR2225 Depart LTN at 07:45 and arrive TLL at 12:30
COMING BACK
From TLL (TLL) to London (Luton) (LTN)
Sat, 12Feb11 Flight FR2224 Depart TLL at 12:55 and arrive LTN at 13:40
PASSENGERS
1. MS MARJU UUSEN ADT
TEHTUD!
Ostsin just ära lennupiletid, kuupäevad lukus ja makse tehtud!! Olen Eestis 2. veebruari pärastlõunast 12. veebruari hommikuni!! Paluks mind juba praegu oma plaanidesse kaasata ja suur tänu Ryanairile, kes Lutonist otse Tallinasse lendama hakkab!
Wed, 02Feb11 Flight FR2225 Depart LTN at 07:45 and arrive TLL at 12:30
COMING BACK
From TLL (TLL) to London (Luton) (LTN)
Sat, 12Feb11 Flight FR2224 Depart TLL at 12:55 and arrive LTN at 13:40
PASSENGERS
1. MS MARJU UUSEN ADT
TEHTUD!
Ostsin just ära lennupiletid, kuupäevad lukus ja makse tehtud!! Olen Eestis 2. veebruari pärastlõunast 12. veebruari hommikuni!! Paluks mind juba praegu oma plaanidesse kaasata ja suur tänu Ryanairile, kes Lutonist otse Tallinasse lendama hakkab!
Saturday, December 11, 2010
pilti kah
Panen paar pilti üles, mille Mary tegi, kui siin paar senti lund maas oli. Selle puhul tirisid kõik kohalikud kaamerad välja. Ime ju, lumi!
Niiviisi nad meil siin hommikuti seisavad. neli tagumenti ühel pool reas ja üheksa teisel pool. Ja kusjuures, seisavad rahulikult mitu tundi, kui vaja. Enamasti pääseb küll kiiremini.
Parempoolsed tagumendid lähemalt: Scooter, Clive, Chloe ja Jack.
Ja vasakul Sonnet, Charlie, Perry, Patchie, Luke, Denny, Dobe, Rio ja Fig.
Suunan Charliet karjamaal väravast välja. Pange tähele üüratut lumeuputust! Nendes Uk piirkondades, kus seda natuke rohkem oli, pandi juba koole kinni. Kusjuures, nende paari päeva jooksul, mis meil lumi maas püsis, olid hobused ikka u 20 tundi ööpäevast karjamaal ja lisasööki ei saanud. Vägagi eduliselt sõid lume ja härmatise alt külmunud rohtu.
Proovisin kunsti ka teha. Lähevad, Charlie ja Perry.
PS. lugesin Postimehest teie Monikast ja täitsa kade tunne tuli peale. Nii vahva oleks ka praegu lumega maadelda, mul ütleb ilmajaam siin praegu +7!
Niiviisi nad meil siin hommikuti seisavad. neli tagumenti ühel pool reas ja üheksa teisel pool. Ja kusjuures, seisavad rahulikult mitu tundi, kui vaja. Enamasti pääseb küll kiiremini.
Parempoolsed tagumendid lähemalt: Scooter, Clive, Chloe ja Jack.
Ja vasakul Sonnet, Charlie, Perry, Patchie, Luke, Denny, Dobe, Rio ja Fig.
Suunan Charliet karjamaal väravast välja. Pange tähele üüratut lumeuputust! Nendes Uk piirkondades, kus seda natuke rohkem oli, pandi juba koole kinni. Kusjuures, nende paari päeva jooksul, mis meil lumi maas püsis, olid hobused ikka u 20 tundi ööpäevast karjamaal ja lisasööki ei saanud. Vägagi eduliselt sõid lume ja härmatise alt külmunud rohtu.
Proovisin kunsti ka teha. Lähevad, Charlie ja Perry.
PS. lugesin Postimehest teie Monikast ja täitsa kade tunne tuli peale. Nii vahva oleks ka praegu lumega maadelda, mul ütleb ilmajaam siin praegu +7!
Friday, December 10, 2010
Chill...
Püüan täna peale tööd ennast hästi tunda ja lõdvestuda natuke.... tegin lahti ühe õlle, panin uut head muusikat peale ja ronisin läpakaga voodisse. Täitsa mõnus tundub olevat, kuigi internet siia ei ulata ja tuleb blogi kirjutada ;)
Head muusikat on mul nüüd päris palju. Sain eile mälupulgatäie igast ägedaid asju Lydia pubi peakokalt. Neil oli nõudepesija haige ja ma täitsin tema kohta – küürisin potte ja panne ja laadisin asju nõudepesumasinasse. Aga jube vahva oli, sest kõrvalt köögist tuli kogu aeg ainult head muusikat ja vahepeal sai kokaga juttu puhuda. Aeg nigu lendas käes ja makstakse veel peale ka! Homme õhtul lähen ka – tundub, et nad jäid täitsa rahule muga :). Ja tõesti, palju lõbusam oli kui mäkis, pealegi on sinna umbes 3-4 neli miili maad, mäkki aga 10. Kui saaks sinna püsivalt koha, oleks küll lahe, s*tta kah, et nõusid pesema!
Ja mulle endiselt meeldib, et siin on miinimumpalk üle 100 eegu tunnis, seega kui ma nüüd nende paari päevaga käin umbes 10 tundi tööd tegemas, on tonn nigu maast leitud! Nii et hoian pöialt, et saan veel sinna, ehk hakkavad kontaktid tekkima ja tööd tulema:) Tegelikult mulle väga sobiks niiviisi siin ja seal abiks käia, sest mäkk hakkab asualt natuke ära tüütama esiteks ja teiseks on seal ka praegu vaikne aeg, mis tähendab, et mul on sel ja järgmisel nädalal ainult umbes 10 tundi tööd seal ka... Tahaks ju ikka rohkem ja tegelikult oleks aega ja jaksu ka natuke rohkemaks... Ja kulutada võiks ju alati rohkem...
millalgi tahaks kindlasti osta lennupiletid Eestisse, vist ikkagi edasi-tagasi... ja igasigu muid asju on ka mis teha tahaks, näiteks System of a Down, mis mulle väga meeldib, tuleb suvel Soome Provinssirokile esinema... pilet on 107 eurot... ja Šotimaa pidi jubeilus olema, tahaks vaatama minna jne jne jne. Ja lisaks kõigele, teate, kulub elamiseks ka raha. Täna näiteks kulutasin poes jälle pea 20 naela, no natuke priiskasin ka, nelja naela eest ostsin külmutatud valmiseineid. Sest ma ei viitsi süüa teha ja ei taha ja ega väga ei oska ka!! ja õlut ostsin ka natuke... ja lubasin, et järgmisel nädalal poodi ei lähe... Natuke süümekad on, et kohe kui natuke raha on, hakkan rohkem kulutama ka, aga see on vist normaalne. Peaks tegema korraliku eelarve vms. Praegu näiteks arvestasin, et võlgnen Jole ja Derekile auto kasutamise ja massažikursuse eest u 1500 eeku... päris hirmus, küllap sinna mu pubiteenistus lähebki..
Kell on juba veerand üks öösel siin, ja mul üldse und ei ole. Homme pole hullu vast, sest hommik on mul vaba. Aga ma muretsen juba ette laupäeva pärast, kui peab kella kaheksa hommikul hobuseid kantseldama hakkama, eriti kui ma lähen veel õhtul tööd ka tegema. Et siis kaob see hommikune rütme selleks ajaks ära, kui tegelikult vaja jälle ärgata...
Ehh selle eelmise lõigu lugemine pani mind mõtlema, et ma peaksin vist vähem ette muretsema :D
ratsutamisest ka. Käisin eile õhtul Sonnetiga tuterdamas jälle natuke ja üldse ei saanud positiivset emotsiooni. No mingil määral tuli välja ka, aga mitte eriti.
Ja siis, tegelikult vist täna, ehk tükk aega hiljem, mõtlesin, et mulle istuks paremini, kui ma vähem mõtleks ratsutamise kui sellise täiustamise peale ja suhtuks sellesse pigem kui ühte võimalusse hobusega mõnusalt koos aega veeta. Sest minu jaoks vist ikkagi ei ole tähtis mingit harjutust hästi teha või saavutada kehaliselt ideaaltasakaalus olev hobune, pigem ma tahaks siukest lõbusat lodevat tegelast, kui trimmis sportlast. Sest ma ise pole ka trimmis sportlane ja ei näe selles ka mingit väärtust.
Sellega seoses on kahju, et siin üldse eriti neid teisi asju ei rõhutata ega väärtustata. Tahaks ka lahtiselt mängida ja tööd teha hobestega ja igasugu siukesi asju. Ja tore oleks, kui oleks mõni loom, kellega rohke ise jamada saaks, siin pole nagu mitte ühtegi sellist... ehh... totter tundub, nagu mulle miskit ei kõlbaks, aga mul on tõesti hea meel, et siinne koht on mulle näidanud ukse klassikalise ratsutamise maailma, millest mul enne aimugi ei olnud, aga ma tahaks ikka midagi enamat. Äkki keegi oskab soovitada kohti, kust veel õppimisvõimalusi uurida? Äkki ma hakkan hoopis eluaegseks working studentiks? Äkki on Eestiski kedagi? See oleks veel eriti superluks :D
Aga äkki peaks lõpetama paremate teiste otsimise ja ise heaks hakkama?
Sellisel mõtiskleval toonil lõpetangi tänaseks. Lehva-lehva!
Head muusikat on mul nüüd päris palju. Sain eile mälupulgatäie igast ägedaid asju Lydia pubi peakokalt. Neil oli nõudepesija haige ja ma täitsin tema kohta – küürisin potte ja panne ja laadisin asju nõudepesumasinasse. Aga jube vahva oli, sest kõrvalt köögist tuli kogu aeg ainult head muusikat ja vahepeal sai kokaga juttu puhuda. Aeg nigu lendas käes ja makstakse veel peale ka! Homme õhtul lähen ka – tundub, et nad jäid täitsa rahule muga :). Ja tõesti, palju lõbusam oli kui mäkis, pealegi on sinna umbes 3-4 neli miili maad, mäkki aga 10. Kui saaks sinna püsivalt koha, oleks küll lahe, s*tta kah, et nõusid pesema!
Ja mulle endiselt meeldib, et siin on miinimumpalk üle 100 eegu tunnis, seega kui ma nüüd nende paari päevaga käin umbes 10 tundi tööd tegemas, on tonn nigu maast leitud! Nii et hoian pöialt, et saan veel sinna, ehk hakkavad kontaktid tekkima ja tööd tulema:) Tegelikult mulle väga sobiks niiviisi siin ja seal abiks käia, sest mäkk hakkab asualt natuke ära tüütama esiteks ja teiseks on seal ka praegu vaikne aeg, mis tähendab, et mul on sel ja järgmisel nädalal ainult umbes 10 tundi tööd seal ka... Tahaks ju ikka rohkem ja tegelikult oleks aega ja jaksu ka natuke rohkemaks... Ja kulutada võiks ju alati rohkem...
millalgi tahaks kindlasti osta lennupiletid Eestisse, vist ikkagi edasi-tagasi... ja igasigu muid asju on ka mis teha tahaks, näiteks System of a Down, mis mulle väga meeldib, tuleb suvel Soome Provinssirokile esinema... pilet on 107 eurot... ja Šotimaa pidi jubeilus olema, tahaks vaatama minna jne jne jne. Ja lisaks kõigele, teate, kulub elamiseks ka raha. Täna näiteks kulutasin poes jälle pea 20 naela, no natuke priiskasin ka, nelja naela eest ostsin külmutatud valmiseineid. Sest ma ei viitsi süüa teha ja ei taha ja ega väga ei oska ka!! ja õlut ostsin ka natuke... ja lubasin, et järgmisel nädalal poodi ei lähe... Natuke süümekad on, et kohe kui natuke raha on, hakkan rohkem kulutama ka, aga see on vist normaalne. Peaks tegema korraliku eelarve vms. Praegu näiteks arvestasin, et võlgnen Jole ja Derekile auto kasutamise ja massažikursuse eest u 1500 eeku... päris hirmus, küllap sinna mu pubiteenistus lähebki..
Kell on juba veerand üks öösel siin, ja mul üldse und ei ole. Homme pole hullu vast, sest hommik on mul vaba. Aga ma muretsen juba ette laupäeva pärast, kui peab kella kaheksa hommikul hobuseid kantseldama hakkama, eriti kui ma lähen veel õhtul tööd ka tegema. Et siis kaob see hommikune rütme selleks ajaks ära, kui tegelikult vaja jälle ärgata...
Ehh selle eelmise lõigu lugemine pani mind mõtlema, et ma peaksin vist vähem ette muretsema :D
ratsutamisest ka. Käisin eile õhtul Sonnetiga tuterdamas jälle natuke ja üldse ei saanud positiivset emotsiooni. No mingil määral tuli välja ka, aga mitte eriti.
Ja siis, tegelikult vist täna, ehk tükk aega hiljem, mõtlesin, et mulle istuks paremini, kui ma vähem mõtleks ratsutamise kui sellise täiustamise peale ja suhtuks sellesse pigem kui ühte võimalusse hobusega mõnusalt koos aega veeta. Sest minu jaoks vist ikkagi ei ole tähtis mingit harjutust hästi teha või saavutada kehaliselt ideaaltasakaalus olev hobune, pigem ma tahaks siukest lõbusat lodevat tegelast, kui trimmis sportlast. Sest ma ise pole ka trimmis sportlane ja ei näe selles ka mingit väärtust.
Sellega seoses on kahju, et siin üldse eriti neid teisi asju ei rõhutata ega väärtustata. Tahaks ka lahtiselt mängida ja tööd teha hobestega ja igasugu siukesi asju. Ja tore oleks, kui oleks mõni loom, kellega rohke ise jamada saaks, siin pole nagu mitte ühtegi sellist... ehh... totter tundub, nagu mulle miskit ei kõlbaks, aga mul on tõesti hea meel, et siinne koht on mulle näidanud ukse klassikalise ratsutamise maailma, millest mul enne aimugi ei olnud, aga ma tahaks ikka midagi enamat. Äkki keegi oskab soovitada kohti, kust veel õppimisvõimalusi uurida? Äkki ma hakkan hoopis eluaegseks working studentiks? Äkki on Eestiski kedagi? See oleks veel eriti superluks :D
Aga äkki peaks lõpetama paremate teiste otsimise ja ise heaks hakkama?
Sellisel mõtiskleval toonil lõpetangi tänaseks. Lehva-lehva!
Wednesday, December 1, 2010
Pudru-uu
Ema võib nüüd imestusest pikali kukkuda, aga mulle on meeldima hakanud hommikusöögiks putru süüa. Tavalistel tööhommikutel teen kaerahelbaputru õunatükkide, rosinate, kaneeli ja suhkruga. Täna proovisin riisputru, sest ei pea enne kella kahte kuskile minema ja oli aega pikalt riisi keemist oodata.
Muidu oli päris hea, aga piim läks hapude õunte tõttu natuke klimpi... hehh, aga süüa kõlbas ikka. Kuigi vahepeal eriti isuäratav ei näinud välja. Aitäh Lydiale, kes õpetas mind pudru sisse rosinaid ja kaneeli panema ja kinnitas sellega mu eluaegset sisetunnet - õige puder on magus!
Muidu oli päris hea, aga piim läks hapude õunte tõttu natuke klimpi... hehh, aga süüa kõlbas ikka. Kuigi vahepeal eriti isuäratav ei näinud välja. Aitäh Lydiale, kes õpetas mind pudru sisse rosinaid ja kaneeli panema ja kinnitas sellega mu eluaegset sisetunnet - õige puder on magus!
Sonnet ja ratsutamine
Käisin täna ratsutamas, õhtul, siis kui kõik tööd olid tehtud, kõik tuppa ära läinud ja igal pool tuled kustus. Läksin, võtsin koplist hobuse, panin maneežis tuled särama ja läksin tuterdasin Sonnetiga pool tunnikest ringi. Mõnna! Kõik muudkui räägivad, et temaga ei ole tore ratsutada, sest ta ei viitsi üldse edasi minna. Minaitia, mul pole kunagi väga seda probleemi olnud temaga. Ta meeldib mulle, nii et äkki mõistame kuidagi teineteist.
Igastahes, hakkasin natukene paremini mõistma mitmeid asju, millest Derekiga rääkinud oleme. Näiteks seda, et märguanne peaks olema lühike ja kiire ning sellele peaks järgnema vastus hobuselt. Ja kui ei järgne, siis koputan stekiga. Rõhutan - koputan, mitte ei löö. Ja tundsin elus esimest korda seda tunnet, et annad pööramismärguande ja siis hobune pöörab, kuni annad järgmise märguande. Ehk siis ringi tegemiseks ei pea kogu aega ütlema hobusele - pööra-pööra-pööra-pööra, vaid ütled pööra! ja vahepeal tultad meelde - oot-oot, mee pidime pöörama ju. Ja tulebki ring välja. nii vahva. Sellistest asjadest on mulle elu aeg räägitud, aga vot, näädsa, tundsin alles nüüd. Kaudse ratsme (indirect rein) õiget kasutamist harjutasin ka, nii et kätt üle turja valele poole ei suruks. Ja seda tundsin, õppisin, ja jätsin meelde ka kuidas ratsmest sikutamine ei tööta, vaid tuleb kas märguannet õigemini anda või siis koputada. Nii et igal juhul oli väga kordaläinud ratsutamine ja mul hea meel, et ikka läksin.
Ja tahtsin kirja panna veel selle mõtte ka, et ma pole vist kunagi varem näinud nii palju õnnelikke inimesi, kes teevad just seda tööd, mida nad tahavad. Näiteks Maryle tundub, et meeldib vahest käis seda nõustamistööd tegemas, mis ta teeb, Jo ja Derek peavad pmst oma unistuste talli, siis see massažiõpetaja tegeleb päevast päeva probleemhobuste ja nende probleemide lahendamisega jne jne. küllap paljud hobuseprofessionalaid ongi sellised, sest neile tõesti meeldib seda teha, mis nad teevad. Ja see annab lootust, et mul on ka lootust. sest kõik need inimesed ei ole sugugi lapsest peale selle asja sees olnud ega nn sündinud sellesse ametisse, vaid mitmed neist on hoopis elus korraliku karjääripöörde teinud. See ju tähendab, et minu jaoks, kes ma olen alles 23, ei ole ju liiga hilja hobuseprofessionaaliks hakata, ega ju? Eriti sellepärast, et siin ma näen seda ka, et sportlane-ratsastaja ei ole ainuke karjäärivõimalus hobuste juures. Mis siis, et igasugu uid asjau Eestis eriti ei ole, aga siis ma kunagi saangi esimene olla :D
Vot tak.
Igastahes, hakkasin natukene paremini mõistma mitmeid asju, millest Derekiga rääkinud oleme. Näiteks seda, et märguanne peaks olema lühike ja kiire ning sellele peaks järgnema vastus hobuselt. Ja kui ei järgne, siis koputan stekiga. Rõhutan - koputan, mitte ei löö. Ja tundsin elus esimest korda seda tunnet, et annad pööramismärguande ja siis hobune pöörab, kuni annad järgmise märguande. Ehk siis ringi tegemiseks ei pea kogu aega ütlema hobusele - pööra-pööra-pööra-pööra, vaid ütled pööra! ja vahepeal tultad meelde - oot-oot, mee pidime pöörama ju. Ja tulebki ring välja. nii vahva. Sellistest asjadest on mulle elu aeg räägitud, aga vot, näädsa, tundsin alles nüüd. Kaudse ratsme (indirect rein) õiget kasutamist harjutasin ka, nii et kätt üle turja valele poole ei suruks. Ja seda tundsin, õppisin, ja jätsin meelde ka kuidas ratsmest sikutamine ei tööta, vaid tuleb kas märguannet õigemini anda või siis koputada. Nii et igal juhul oli väga kordaläinud ratsutamine ja mul hea meel, et ikka läksin.
Ja tahtsin kirja panna veel selle mõtte ka, et ma pole vist kunagi varem näinud nii palju õnnelikke inimesi, kes teevad just seda tööd, mida nad tahavad. Näiteks Maryle tundub, et meeldib vahest käis seda nõustamistööd tegemas, mis ta teeb, Jo ja Derek peavad pmst oma unistuste talli, siis see massažiõpetaja tegeleb päevast päeva probleemhobuste ja nende probleemide lahendamisega jne jne. küllap paljud hobuseprofessionalaid ongi sellised, sest neile tõesti meeldib seda teha, mis nad teevad. Ja see annab lootust, et mul on ka lootust. sest kõik need inimesed ei ole sugugi lapsest peale selle asja sees olnud ega nn sündinud sellesse ametisse, vaid mitmed neist on hoopis elus korraliku karjääripöörde teinud. See ju tähendab, et minu jaoks, kes ma olen alles 23, ei ole ju liiga hilja hobuseprofessionaaliks hakata, ega ju? Eriti sellepärast, et siin ma näen seda ka, et sportlane-ratsastaja ei ole ainuke karjäärivõimalus hobuste juures. Mis siis, et igasugu uid asjau Eestis eriti ei ole, aga siis ma kunagi saangi esimene olla :D
Vot tak.
Monday, November 29, 2010
külmarekord
Täna kuulsin uudistest, et siin lähedal löödi kolmekümne aasta külmarekord. Ma täpseid kraade ei mäleta, aga eks ta nii 6-7-8 miinuskraadi oli. Phuhh, pidi see just siis siin juhtuma, kui mina siin olen...!
Jõudsin just Mäkis töölt tagasi, käisin Jo ja Dereki suure Mitsu džiibiga. Jube laev oli ikka...! Esimene emotsioon oli, et see asi ei kiirenda ikka üldse... No muidugi ei kiirenda, kui kahesajakilose tsikli seljast vähemalt kümme korda raskemasse autosse istuda! Mõni ime, et tundub, et ei kiirenda. Ja üldse oli esialgu sõites tunne, nagu vasakul pool oleks mingi kasvaja või asi. Ja paremalt nigu miskit puudu - sest rool ju teisel pool, seega auto gabariidid hoopis teistmoodi. Ja tee tundus üleüldse jube kitsas, sest suur auto on ikka natuke laiem kui mu tsikkel :P
Vasaku käega käike vahetada polnudki nii raske, hoopis hullem oli see, et suunakate ja kojameeste kangid olid ära vahetatud! Küllap britid juba teavad, et kui keegi enne ristmikke järjekindlalt suuna näitamise asemel tuuleklaasi pühib, siis see on väljamaalane :D
Aga lõpuks harjusin täitsa ära ja nüüd ei teagi, kummaga mulle rohkem sõita meeldib, oma tsikli või võõra suure laevaga. Oleneb vist ilmast :D
Aga nüüd magama! tsau!
Jõudsin just Mäkis töölt tagasi, käisin Jo ja Dereki suure Mitsu džiibiga. Jube laev oli ikka...! Esimene emotsioon oli, et see asi ei kiirenda ikka üldse... No muidugi ei kiirenda, kui kahesajakilose tsikli seljast vähemalt kümme korda raskemasse autosse istuda! Mõni ime, et tundub, et ei kiirenda. Ja üldse oli esialgu sõites tunne, nagu vasakul pool oleks mingi kasvaja või asi. Ja paremalt nigu miskit puudu - sest rool ju teisel pool, seega auto gabariidid hoopis teistmoodi. Ja tee tundus üleüldse jube kitsas, sest suur auto on ikka natuke laiem kui mu tsikkel :P
Vasaku käega käike vahetada polnudki nii raske, hoopis hullem oli see, et suunakate ja kojameeste kangid olid ära vahetatud! Küllap britid juba teavad, et kui keegi enne ristmikke järjekindlalt suuna näitamise asemel tuuleklaasi pühib, siis see on väljamaalane :D
Aga lõpuks harjusin täitsa ära ja nüüd ei teagi, kummaga mulle rohkem sõita meeldib, oma tsikli või võõra suure laevaga. Oleneb vist ilmast :D
Aga nüüd magama! tsau!
Sunday, November 28, 2010
Täna oli ratsatrenn üle pika aja. olen püüdnud vahepea ka iseseisvalt ratsutamas käia, aga kohe kuidagi ei ole jõudnud, iga päev on midagi ette tulnud või olen ise liiga väss olnud. Külm on kah, tubli 6 miinust täna... Ilmateade lubab, et jääb miinustesse ikka üsna pikaks ajaks, ma ei taha teadagi, mis mu tsikli jahutussüsteem teeb... Aga see selleks, räägime sellest, mille jaoks ma tegelikult siin olen - hobustest.
Rääkisime täna Derekiga pikalt mõtlemisest ja selle tähtsusest ratsutamises.
"Even if we say that the hand is the primary aid, we could almost say that actually the mind is the primary aid." - tsitaat tänasest Derekilt.
On tähtis küll, kurat. Oi kui tähtis on. Ja üks aspektidest on just nimelt see, mida mina kogu aeg teen, et ma nagu kuskil ajusopis tunnentan küll, kuidas oleks õige, aga teen ikka mingeid totraid vigu. Ja ma olen alati arvanud, et see on mingi minu kiiks, aga täna Derek hakkas just sellst asjast rääkima ja ütles, et need inimesed, kes neid ajusopis teatud asju tegelikult ellu viivad kah, et need ongi head ratsutajad. Ma hakkan seda nüüd proovima.
ja sauti rääkisime sellest, kuidas märguanded peavad olema väga kiried ja kerged. Ja kui ei tööta, siis tasub pigem stekiga koputada kui märguannet muudkui venitada ja pinget suurendada, sest siis on tõenäoline, et järgmine kord töötab kergem märguanne. ja eriti sellele praegu tagasi mõeldes mullet undub, et see ongi võtmeks hästi kergetele märguannetele reageerivate hobuste juurde. Sest märguannet suurendada järjest, siis reageerib ta suuremale märguandele. Kui aga stekiga koputada (mitte peksta, ma olen enda jala peal mitu korda järgi proovinud, nii nagu ma siin hobuse peal stekki kasutan, ja noh, no ei ole valus. natuke ebameeldiv võibolla), siis hobune reageerib põhimõtteliselt ikkagi kergele märguandele, aga meeldetuletuse peale.
Ma tahan rohkem ratsutada, tuleb ennast lihtsalt rohkem kokku võtta ja iga võimalust kasutada, isegi kui on segavaid asjaolusid. Näiteks külm või väsimus või muud jama.
Eile oli meil siin ka hobuste massaaži kursus, millest me saime 10 naela eest osa võtta. Ühepäevase kursuse hind muidu on mingi 95 naela (..kirves, onju...). Aga täitsa vahva oli, õppisime hobuse lihaseid kõigepealt natukene ja siis natuke massaažitehnikaid ja lõouks proovisime hobuste peal ka. tulemus oli imekspandav. meie Maryga harjutasime Chloe peal, kes on muidu suhteliselt selline rabelev ja ebamugavalt tundub tundvat ennast inimeste juures. Aga kui teda masseerisime, siis ta seisis seal silmad vidukil ja haigutas vahepeal ja... raske on kirjeldada ja mulle tundub, et kaks kuud tagasi ma poleks isegi eriti vahest aru saanud, aga talle tõesti meeldis.
Sellega seoses tuleb meelde, et lugesin Grete blogist ennist, et tema usub, et on hobuseid, kes tõesti naudivad inimesega koos olemist. Jällegi, enne siia tulekut ma ei uskunud seda mitte karvavõrdki, sest ma uskusin ja olin näinud hobuseid ahistavaid jobusid, kes ise kah arvasid, et hobune naudib nt trenne aga tegelikult ei saanud ta seda mitte kuidagi teha. aga nüüd ma tegelikult ka usun, et igasugune inimsega koos tegemine ei pea mitte olema hobusele ebameeldiv. kuigi ma ikkagi usun, et vähemalt selles ulatuses, mida ma Eestis näinud olen, 90% hobustest ei naudi seda. On erandeid. Aga vähe. Aga siin olen näinud rohkem erandeid ja tegelikult ka arvan nüüd, et ratsutamine ja muu inimesevärk võib olla hobusele mitte üksnes neutraalsed vaid ka suisa plussiga :) Mis on ju tore.
Ja tegelikult võib juba ainult selliste asjade pärast öelda, et siiatulek on seda väärt olnud. Jehuuu!
Derek andis mulle ühe raamatu ka lugeda. Mitte isegi hobustest, vaid mõtlemisest. Eks näis.
Ah jaa, appdeiti ka natuke. otsustasin ikka siia jääda. Kui on külm ja jube, siis saan tsikli asemel minna tööle Jo ja Dereki autoga, pean tegema ainult kindlustuse. Millega on pahasti, sest kindlustusfirma arvutisüsteemid on katki ja nad pole suutnud mulle viimase 4 päeva jooksul poliisi teha. Loodame, et homme hommikul teevad, sest homme kella 4-ks pean mäkis olema. nii et pöidlad pihku!
Rääkisime täna Derekiga pikalt mõtlemisest ja selle tähtsusest ratsutamises.
"Even if we say that the hand is the primary aid, we could almost say that actually the mind is the primary aid." - tsitaat tänasest Derekilt.
On tähtis küll, kurat. Oi kui tähtis on. Ja üks aspektidest on just nimelt see, mida mina kogu aeg teen, et ma nagu kuskil ajusopis tunnentan küll, kuidas oleks õige, aga teen ikka mingeid totraid vigu. Ja ma olen alati arvanud, et see on mingi minu kiiks, aga täna Derek hakkas just sellst asjast rääkima ja ütles, et need inimesed, kes neid ajusopis teatud asju tegelikult ellu viivad kah, et need ongi head ratsutajad. Ma hakkan seda nüüd proovima.
ja sauti rääkisime sellest, kuidas märguanded peavad olema väga kiried ja kerged. Ja kui ei tööta, siis tasub pigem stekiga koputada kui märguannet muudkui venitada ja pinget suurendada, sest siis on tõenäoline, et järgmine kord töötab kergem märguanne. ja eriti sellele praegu tagasi mõeldes mullet undub, et see ongi võtmeks hästi kergetele märguannetele reageerivate hobuste juurde. Sest märguannet suurendada järjest, siis reageerib ta suuremale märguandele. Kui aga stekiga koputada (mitte peksta, ma olen enda jala peal mitu korda järgi proovinud, nii nagu ma siin hobuse peal stekki kasutan, ja noh, no ei ole valus. natuke ebameeldiv võibolla), siis hobune reageerib põhimõtteliselt ikkagi kergele märguandele, aga meeldetuletuse peale.
Ma tahan rohkem ratsutada, tuleb ennast lihtsalt rohkem kokku võtta ja iga võimalust kasutada, isegi kui on segavaid asjaolusid. Näiteks külm või väsimus või muud jama.
Eile oli meil siin ka hobuste massaaži kursus, millest me saime 10 naela eest osa võtta. Ühepäevase kursuse hind muidu on mingi 95 naela (..kirves, onju...). Aga täitsa vahva oli, õppisime hobuse lihaseid kõigepealt natukene ja siis natuke massaažitehnikaid ja lõouks proovisime hobuste peal ka. tulemus oli imekspandav. meie Maryga harjutasime Chloe peal, kes on muidu suhteliselt selline rabelev ja ebamugavalt tundub tundvat ennast inimeste juures. Aga kui teda masseerisime, siis ta seisis seal silmad vidukil ja haigutas vahepeal ja... raske on kirjeldada ja mulle tundub, et kaks kuud tagasi ma poleks isegi eriti vahest aru saanud, aga talle tõesti meeldis.
Sellega seoses tuleb meelde, et lugesin Grete blogist ennist, et tema usub, et on hobuseid, kes tõesti naudivad inimesega koos olemist. Jällegi, enne siia tulekut ma ei uskunud seda mitte karvavõrdki, sest ma uskusin ja olin näinud hobuseid ahistavaid jobusid, kes ise kah arvasid, et hobune naudib nt trenne aga tegelikult ei saanud ta seda mitte kuidagi teha. aga nüüd ma tegelikult ka usun, et igasugune inimsega koos tegemine ei pea mitte olema hobusele ebameeldiv. kuigi ma ikkagi usun, et vähemalt selles ulatuses, mida ma Eestis näinud olen, 90% hobustest ei naudi seda. On erandeid. Aga vähe. Aga siin olen näinud rohkem erandeid ja tegelikult ka arvan nüüd, et ratsutamine ja muu inimesevärk võib olla hobusele mitte üksnes neutraalsed vaid ka suisa plussiga :) Mis on ju tore.
Ja tegelikult võib juba ainult selliste asjade pärast öelda, et siiatulek on seda väärt olnud. Jehuuu!
Derek andis mulle ühe raamatu ka lugeda. Mitte isegi hobustest, vaid mõtlemisest. Eks näis.
Ah jaa, appdeiti ka natuke. otsustasin ikka siia jääda. Kui on külm ja jube, siis saan tsikli asemel minna tööle Jo ja Dereki autoga, pean tegema ainult kindlustuse. Millega on pahasti, sest kindlustusfirma arvutisüsteemid on katki ja nad pole suutnud mulle viimase 4 päeva jooksul poliisi teha. Loodame, et homme hommikul teevad, sest homme kella 4-ks pean mäkis olema. nii et pöidlad pihku!
Monday, November 22, 2010
tööst ja rahast
oehh. Täna pakuti mulle võimalust saada siin täiskohaga tööd, kuskil telefonivabrikus. Ja arvestades kõiki asjaolusid, ma pakkumist kohe tagasi ei lükanud, vaid mõtlesin, et kaalun asja. Äkki olekski mõistlik teha paar kuud tööd, koguda raha ja tulla pärast hobustesse tagasi? Siis, kui ilmad on ilusamad, tsikkel parem igapäevane liiklusvahend ja nii edasi?
Igasugu asjaolusid, mida arvestada, on nii palju. Millal ma niiviisi koju tagasi saan? Kuidas siinsed inimesed suhtuksid, kui tahaksin järsku ära minna ja siis tagasi tulla? Kas ma tegelikult ka tahan sellist vabrikutööd teha? Kui kaua? Kui palju raha ma suudaksin reaalselt kõrvale panna sellise skeemiga, eriti kui ma väga kaua ei taha seal vabrikus passida? Mingisugust elukoha varianti pakuti ka, ühe poola tädiga koos, aga kas ma tahan seal elada? Kas ma tahan palju hiljem koju minna, kui seni plaanitud? Kas ma tahan seda raha niiväga saada või äkki saan hakkama? Kui kaua ma saaksin veel Towcesteris tööl käia, sest nt reedeks lubab ilmateade praegu lund ja ma peaksin reedel minema tsikliga sinna?
Mida teha, sest kindel on see, et pikas perspektiivis ma ei taha kuskil vabrikus telefone kokku panna, vaid hobustega jamada. Kas see vahepealne kõrvalepõige tuleks sellele kasuks või kahjuks? mõhh... Ja kõigele lisaks tundub mulle, et ma ei ole üldse kindel, kas internetis kogu maailma ees oma probleeme lahata on kõige õigem :D Aga äkki on sellest kasu?
Igasugu asjaolusid, mida arvestada, on nii palju. Millal ma niiviisi koju tagasi saan? Kuidas siinsed inimesed suhtuksid, kui tahaksin järsku ära minna ja siis tagasi tulla? Kas ma tegelikult ka tahan sellist vabrikutööd teha? Kui kaua? Kui palju raha ma suudaksin reaalselt kõrvale panna sellise skeemiga, eriti kui ma väga kaua ei taha seal vabrikus passida? Mingisugust elukoha varianti pakuti ka, ühe poola tädiga koos, aga kas ma tahan seal elada? Kas ma tahan palju hiljem koju minna, kui seni plaanitud? Kas ma tahan seda raha niiväga saada või äkki saan hakkama? Kui kaua ma saaksin veel Towcesteris tööl käia, sest nt reedeks lubab ilmateade praegu lund ja ma peaksin reedel minema tsikliga sinna?
Mida teha, sest kindel on see, et pikas perspektiivis ma ei taha kuskil vabrikus telefone kokku panna, vaid hobustega jamada. Kas see vahepealne kõrvalepõige tuleks sellele kasuks või kahjuks? mõhh... Ja kõigele lisaks tundub mulle, et ma ei ole üldse kindel, kas internetis kogu maailma ees oma probleeme lahata on kõige õigem :D Aga äkki on sellest kasu?
Monday, November 15, 2010
Hobustest ja olemusest ja muust kah
Huhh, palju asju ja mõtteid on vahepeal tulnud, olnud ja mööda läinud. Jube väsimus on peal paar viimast päeva, sellepärast pole olnud kirjutamiseenergiat ka. Ei tea, kas hakkan haigeks jääma... Seni pole igastahes veel jäänud, õnneks. Homme hommikul pean kella seitsmeks mäkki minema, seega varsti tuleb vist magama sättida (kell on lausa pool 7...).
Tsikliga on edasiminekuid. Õlituli põles, tüüp käis, vaatas ja ütles, et õliga on nagu kõik korras ja hääl vist ka normaalne. Et andur järelikult pees ja võib sõita hoolimata sellest, et tuli põleb. Käisin taga siis eile raske südamega tööl. Kui oli paarsada meetrit sõidetud, siis tuli kustus ära.
Paha tunne on ikka. Et mis siis, kui ikkagi on mingi jama ja mul on pärast pees tsikkel ja tüüp pühib käed puhtaks ja jalutab minema, sest pole tema ratas - pole tema mure. Nüüd on lootust, et tal on äkki laupäeval aega ja võimalust ikkagi põhjalikumalt vaadata Kawat. Homme pean ikka taga tööl käima:S
Sain ka oma UK mingi rahvusliku kindlustuse numbri kätte, selle est peaksin nüüd vist hakkama siinset tervisekindlustust saama. See number jääb kah eluks ajaks, nii et kui kunagi vaja veel Inglismaale tulla, siis üks mure jälle vähem:D
Miskine tervisekindlustuse number mul ka juba on.
Mul mingisuguseid kindlaid plaane küll ei ole, aga mida rohkem ma siin neid asju korda ajan, seda rohkem mulle tundub, et juba ainult sellepärast tasub UK-sse kunagi tagasi tulla, et mul on siinsed süsteemid selged ja mingid eluks vajalikud jubinad olemas. Pangaarvest alates, mis ei olegi nii väike asi, nagu arvata võiks. Üldse ma enne arvasin, et teise riiki elama tulek pole asigi. Et, noh, ennegi kolitud ju, näiteks Tallinnast Tartusse. Tegelikult on ikka paljupalju väikeseid asju, mis elu erinevaks teevad.
Mõned asjad on naljakad ja pisikesed, näiteks see, et siin on pistikutel seinas on-off lüliti (esimest korda rösterit kasutades arvasin, et see on katki, aga tegelikult oli pistik välja lülitatud). Ja kõik peldikupotid on hoopis teistsuguse veelaskmissüsteemiga. Ja dušši tuleb soe vesi mingi elektrilise imejubina abil, mis käigupealt vee kuumaks ajab. Ja väravad on kõik hoopis teistsugused, sellised suured rauast kolakad. Ja voodilinad on kummiga ja jalanõudel on poes ainult UK suurused peal ja üleüldse on siin hoopis teised brändid kui meil. Selliseid väikeseid asju on nii palju, ega mul kõik meelde ei tule.
Teised asjad on suured ja tegelikult üksikuna võttes tähtsamad. Näiteks see rääkimise kultuur, kuidas ollakse viisakad ja ei öelda miskit otse välja. Ja tänatakse ette ja taha iga asja eest ja ostetakse üksteisele šokolaadi ja muud ninni-nänni tänutäheks. Näiteks Alia viis mu ükskord tööle, siis ma tõin talle bounty 5-paki, samas kui ma Lydial lasin töö juurde koosolekule minna, siis ta tõi mulle duubelpaki Snickersit. Ja Maryle olen ma veel kommikarbi võlgu selle eest, et ta mu ka ühe korra tööle viis.
Ja kui me midagi tallis teeme, siis ei ütle keegi kunagi (peale Dereki, aga teda peetakse kah kummaliselt käsutajaks mõnikord), et tee seda või te toda. Kõik ütlevad "kas sa ei arva, et nii oleks parem teha". Alguses tekkis mul reaktsioon, et "kui ma arvaks, siis ma teeks nii" aga siis sain aru, et see tähenda nende keeles " tee nii".
Ühesõnaga, mis ma mulisen, loopisin täna tallis s*tta kärusse ja mõlgutasin mõtteid lihtsalt ja mõtlesin teiega ka jagada :D Et jah, need väikesed asjad, mis siin teisit on, annavad mõnes mõttes ikka kõvasti erineva elamiskogemuse kokku.
Muuseas, vahest mulle täiega meeldib omaette näiteks bokse teha, mõnusalt kerge füüsiline töö ja saab omi mõtteid mõelda ja rahulikult nokitseda.
Aruasime täna Aliaga, et muskel jubedalt kasvab siin ikka. Veel üks põhjus, miks valida karjäär hobuste keskel - elu sees ei pea muretsema figuuri pärast.
Hobustest. Nende maailm on kah minu ees tohutult avardunud viimaste päevadega. Lugesin Rashidi raamatu paari õhtuga läbi ja see sai tõukeks, mis pani mind oma arusaamu hobustest jällegi ümber hindama, vähemalt natukene.
Ühesõnaga, mulle tundub, et seal, selle pikerguse peakolju sees, on palju rohkem peidus, kui mina varem mõelnud olen. Ei tea, kas teiste hobuseinimeste jaoks, või vähemalt osade jaoks neist, on see kogu aeg selge olnud, aga minu jaoks on uus mõista, et mis sest et hobune meie keelt ei oska. Oma maailmatajumine ja arvamine temaga sündiva kohta jne on tal ikkagi olemas.
Kui nüüd selle peale süvitsi mõelda, siis saab selgeks, et väga vähe asju teevad hobused lihtsalt "nimme" või sellepärast et nad tahavad meile närvidele käia või sellepärast, et nad jonnivad ja ei taha teha seda, mida meie tahame. Enamus asju teevad nad sellepärast, et neil on lihtsalt teine vaatenurk maailmale ja olemisele ja sellele, mis nemad teevad või peaksid tegema või mis iganes. Ja veelkord (olen seda vist juba siin kirjutanud): ei ole olemas ettearvamatut ja seletamatut käitumist looma poolt, on lihtsalt inimene, kes ei ole võimaline looma käitumist seletama või ette arvama. Tegelikult, kui 100% täpne olla, siis tahaks kirjutada ka seda, et miski pole võimatu, kõik võib olla, lihtsalt mingid asjad on tõenäolisemad kui teised.
Ja samal ajal tundub mulle, et on täitsa loogiline, et inimesed sellest aru ei saa, sest oma loogilise mõtlemise ja keerulise vokaalse keele ja kõikide muude hüvede kõrval on ju ainult loomulik, et me mingeid asju oleme kaotanud ka, näiteks kuulamise ja empaatiavõimet. Või miskit sellist.
Täna tundus mulle, et ma olen hakanud hobuste juures tähele panema asju, mida ma enne ei märganud. Näiteks jäi mulle silma täna mitu korda, kui hobune mälus, kui ma midagi tegin või mismoodi ta üldse oli, igasugu need väikesed kehakeelelised asjad. Ma arvan, et see on hea.
Ja ilmselt on selline igapäevaselt hobustega koos olemine ja toimetamine ainus viis seda õppida, ainult nt ratsatrenne (või ka nt maatöötrenne) tehes seda ei õpi. Mis muidugi ei tähenda, et hobustega töö tegemise eest ei oleks kena palka saada :D
Ehh, jälle heietan. Ja mul on hobsutega seoses sellised ambitsioonid, et ise ka ei julge mõelda. Valjusti välja rääkimisest rääkimata ...
Aga nüüd peaks küll magama minema. Ikkagi homme suoervarane hommik ju. Ööd!
Tsikliga on edasiminekuid. Õlituli põles, tüüp käis, vaatas ja ütles, et õliga on nagu kõik korras ja hääl vist ka normaalne. Et andur järelikult pees ja võib sõita hoolimata sellest, et tuli põleb. Käisin taga siis eile raske südamega tööl. Kui oli paarsada meetrit sõidetud, siis tuli kustus ära.
Paha tunne on ikka. Et mis siis, kui ikkagi on mingi jama ja mul on pärast pees tsikkel ja tüüp pühib käed puhtaks ja jalutab minema, sest pole tema ratas - pole tema mure. Nüüd on lootust, et tal on äkki laupäeval aega ja võimalust ikkagi põhjalikumalt vaadata Kawat. Homme pean ikka taga tööl käima:S
Sain ka oma UK mingi rahvusliku kindlustuse numbri kätte, selle est peaksin nüüd vist hakkama siinset tervisekindlustust saama. See number jääb kah eluks ajaks, nii et kui kunagi vaja veel Inglismaale tulla, siis üks mure jälle vähem:D
Miskine tervisekindlustuse number mul ka juba on.
Mul mingisuguseid kindlaid plaane küll ei ole, aga mida rohkem ma siin neid asju korda ajan, seda rohkem mulle tundub, et juba ainult sellepärast tasub UK-sse kunagi tagasi tulla, et mul on siinsed süsteemid selged ja mingid eluks vajalikud jubinad olemas. Pangaarvest alates, mis ei olegi nii väike asi, nagu arvata võiks. Üldse ma enne arvasin, et teise riiki elama tulek pole asigi. Et, noh, ennegi kolitud ju, näiteks Tallinnast Tartusse. Tegelikult on ikka paljupalju väikeseid asju, mis elu erinevaks teevad.
Mõned asjad on naljakad ja pisikesed, näiteks see, et siin on pistikutel seinas on-off lüliti (esimest korda rösterit kasutades arvasin, et see on katki, aga tegelikult oli pistik välja lülitatud). Ja kõik peldikupotid on hoopis teistsuguse veelaskmissüsteemiga. Ja dušši tuleb soe vesi mingi elektrilise imejubina abil, mis käigupealt vee kuumaks ajab. Ja väravad on kõik hoopis teistsugused, sellised suured rauast kolakad. Ja voodilinad on kummiga ja jalanõudel on poes ainult UK suurused peal ja üleüldse on siin hoopis teised brändid kui meil. Selliseid väikeseid asju on nii palju, ega mul kõik meelde ei tule.
Teised asjad on suured ja tegelikult üksikuna võttes tähtsamad. Näiteks see rääkimise kultuur, kuidas ollakse viisakad ja ei öelda miskit otse välja. Ja tänatakse ette ja taha iga asja eest ja ostetakse üksteisele šokolaadi ja muud ninni-nänni tänutäheks. Näiteks Alia viis mu ükskord tööle, siis ma tõin talle bounty 5-paki, samas kui ma Lydial lasin töö juurde koosolekule minna, siis ta tõi mulle duubelpaki Snickersit. Ja Maryle olen ma veel kommikarbi võlgu selle eest, et ta mu ka ühe korra tööle viis.
Ja kui me midagi tallis teeme, siis ei ütle keegi kunagi (peale Dereki, aga teda peetakse kah kummaliselt käsutajaks mõnikord), et tee seda või te toda. Kõik ütlevad "kas sa ei arva, et nii oleks parem teha". Alguses tekkis mul reaktsioon, et "kui ma arvaks, siis ma teeks nii" aga siis sain aru, et see tähenda nende keeles " tee nii".
Ühesõnaga, mis ma mulisen, loopisin täna tallis s*tta kärusse ja mõlgutasin mõtteid lihtsalt ja mõtlesin teiega ka jagada :D Et jah, need väikesed asjad, mis siin teisit on, annavad mõnes mõttes ikka kõvasti erineva elamiskogemuse kokku.
Muuseas, vahest mulle täiega meeldib omaette näiteks bokse teha, mõnusalt kerge füüsiline töö ja saab omi mõtteid mõelda ja rahulikult nokitseda.
Aruasime täna Aliaga, et muskel jubedalt kasvab siin ikka. Veel üks põhjus, miks valida karjäär hobuste keskel - elu sees ei pea muretsema figuuri pärast.
Hobustest. Nende maailm on kah minu ees tohutult avardunud viimaste päevadega. Lugesin Rashidi raamatu paari õhtuga läbi ja see sai tõukeks, mis pani mind oma arusaamu hobustest jällegi ümber hindama, vähemalt natukene.
Ühesõnaga, mulle tundub, et seal, selle pikerguse peakolju sees, on palju rohkem peidus, kui mina varem mõelnud olen. Ei tea, kas teiste hobuseinimeste jaoks, või vähemalt osade jaoks neist, on see kogu aeg selge olnud, aga minu jaoks on uus mõista, et mis sest et hobune meie keelt ei oska. Oma maailmatajumine ja arvamine temaga sündiva kohta jne on tal ikkagi olemas.
Kui nüüd selle peale süvitsi mõelda, siis saab selgeks, et väga vähe asju teevad hobused lihtsalt "nimme" või sellepärast et nad tahavad meile närvidele käia või sellepärast, et nad jonnivad ja ei taha teha seda, mida meie tahame. Enamus asju teevad nad sellepärast, et neil on lihtsalt teine vaatenurk maailmale ja olemisele ja sellele, mis nemad teevad või peaksid tegema või mis iganes. Ja veelkord (olen seda vist juba siin kirjutanud): ei ole olemas ettearvamatut ja seletamatut käitumist looma poolt, on lihtsalt inimene, kes ei ole võimaline looma käitumist seletama või ette arvama. Tegelikult, kui 100% täpne olla, siis tahaks kirjutada ka seda, et miski pole võimatu, kõik võib olla, lihtsalt mingid asjad on tõenäolisemad kui teised.
Ja samal ajal tundub mulle, et on täitsa loogiline, et inimesed sellest aru ei saa, sest oma loogilise mõtlemise ja keerulise vokaalse keele ja kõikide muude hüvede kõrval on ju ainult loomulik, et me mingeid asju oleme kaotanud ka, näiteks kuulamise ja empaatiavõimet. Või miskit sellist.
Täna tundus mulle, et ma olen hakanud hobuste juures tähele panema asju, mida ma enne ei märganud. Näiteks jäi mulle silma täna mitu korda, kui hobune mälus, kui ma midagi tegin või mismoodi ta üldse oli, igasugu need väikesed kehakeelelised asjad. Ma arvan, et see on hea.
Ja ilmselt on selline igapäevaselt hobustega koos olemine ja toimetamine ainus viis seda õppida, ainult nt ratsatrenne (või ka nt maatöötrenne) tehes seda ei õpi. Mis muidugi ei tähenda, et hobustega töö tegemise eest ei oleks kena palka saada :D
Ehh, jälle heietan. Ja mul on hobsutega seoses sellised ambitsioonid, et ise ka ei julge mõelda. Valjusti välja rääkimisest rääkimata ...
Aga nüüd peaks küll magama minema. Ikkagi homme suoervarane hommik ju. Ööd!
Friday, November 12, 2010
Nii tänase trenni peamine märksõna ratsutamise koha pealt oli üleskutse paremini ja rohkem iseseisvalt ratsutada. Ja enesekindlamalt ja julgemalt. Selle koha pealt on mul tõesti hea tunne ja homme hakkan pihta.
Tegelikult koosnes tänane tund suuresti sellest, et istusin jälle Charlie seljas ja kuulasin Dereki juttu. Kuid seekord osalesin ise ka rohkem, sest tõstatasin küsimuse - miks ma pole rohkem tunde saanud. mnjah, ei teagi, mis selle jutu tulemus oli. Äkki tõdemus, et Derek on väga hea teema kõrvale juhtija ja vaidleja? Igal juhul tema jutu point oli siis selles, et ongi hea, kui me üksinda harjutame, sest see teeb meie ratsutamise kokkuvõttes tegelikult paremaks. Ehh. Ei teagi, kas ta tõesti mõtles seda nii või oli see tema katse mind rahustada, sest ta ei ole aega rohkem trenne anda või kombinatsioon mõlemast või mis iganes.
Aga ratsutamise poole pealt sain juurde küll. Peamiselt põhimõtteliselt seda, et kui märguanne ei tööta, siis võib julgemalt stekiga koputada või kergelt ratsmega vibreerida. Ja mida täpsemalt iseseisvalt ratsutades teha ja kuidas.
Ja praegu jälle üldse ei suuda mõtteid koguda. Igal juhul tuleb võtta praegust olukorda päev korraga ja vaadata, mis saab. Ilmselt ma ikkagi siit kuskile niipea minema ei hakka, kuigi ka see mõte on mul juba peast läbi käinud. Aga eks näis.
Kaks ja pool kuud juba seljataga ka, see on tegelikult pikka aeg. Kuigi üldse ei tundu nii. Küll aga tundub mulle, et kui ma tõesti tahan hobustega edaspidi ka tegeleda, siis see ei jää mu ainukeseks välismaakäiguks. Laias maailmas on lihtsalt NII palju head ja toredat teadmist, mille olemasolust mul Eestis olles õrna aimugi ei olnud ja mida ma kõike tahaks lihtsalt endasse imeda. Ma tõesti ei tea Eestis eriti kedagi, kelle käest õppida ja kes tahaks õpetada. Kui keegi teine teab, andke aga teada.
Aga oi kuidas tahaks praegu võimalust kas üheks õhtuks või päevaks või nädalavahetuseks või nädalaks koju või kuskile oma inimeste sekka sõita. Aega saaks siin isegi sättida, no aga no ei ole raha lennupiletite jaoks praegu. Ja ega see tegelikult ära ei tasuks ka. Nii et supeluks oleks, kui oleks see koht näiteks Eestis :D Kuigi samas tuleb tõele au anda, et omast kultuurist teise kultuuri korraks minek on ka seda väärt olnud. Ma tõesti arvan, et see on jube hea kogemus minu jaoks igal juhul.
Tegelikult koosnes tänane tund suuresti sellest, et istusin jälle Charlie seljas ja kuulasin Dereki juttu. Kuid seekord osalesin ise ka rohkem, sest tõstatasin küsimuse - miks ma pole rohkem tunde saanud. mnjah, ei teagi, mis selle jutu tulemus oli. Äkki tõdemus, et Derek on väga hea teema kõrvale juhtija ja vaidleja? Igal juhul tema jutu point oli siis selles, et ongi hea, kui me üksinda harjutame, sest see teeb meie ratsutamise kokkuvõttes tegelikult paremaks. Ehh. Ei teagi, kas ta tõesti mõtles seda nii või oli see tema katse mind rahustada, sest ta ei ole aega rohkem trenne anda või kombinatsioon mõlemast või mis iganes.
Aga ratsutamise poole pealt sain juurde küll. Peamiselt põhimõtteliselt seda, et kui märguanne ei tööta, siis võib julgemalt stekiga koputada või kergelt ratsmega vibreerida. Ja mida täpsemalt iseseisvalt ratsutades teha ja kuidas.
Ja praegu jälle üldse ei suuda mõtteid koguda. Igal juhul tuleb võtta praegust olukorda päev korraga ja vaadata, mis saab. Ilmselt ma ikkagi siit kuskile niipea minema ei hakka, kuigi ka see mõte on mul juba peast läbi käinud. Aga eks näis.
Kaks ja pool kuud juba seljataga ka, see on tegelikult pikka aeg. Kuigi üldse ei tundu nii. Küll aga tundub mulle, et kui ma tõesti tahan hobustega edaspidi ka tegeleda, siis see ei jää mu ainukeseks välismaakäiguks. Laias maailmas on lihtsalt NII palju head ja toredat teadmist, mille olemasolust mul Eestis olles õrna aimugi ei olnud ja mida ma kõike tahaks lihtsalt endasse imeda. Ma tõesti ei tea Eestis eriti kedagi, kelle käest õppida ja kes tahaks õpetada. Kui keegi teine teab, andke aga teada.
Aga oi kuidas tahaks praegu võimalust kas üheks õhtuks või päevaks või nädalavahetuseks või nädalaks koju või kuskile oma inimeste sekka sõita. Aega saaks siin isegi sättida, no aga no ei ole raha lennupiletite jaoks praegu. Ja ega see tegelikult ära ei tasuks ka. Nii et supeluks oleks, kui oleks see koht näiteks Eestis :D Kuigi samas tuleb tõele au anda, et omast kultuurist teise kultuuri korraks minek on ka seda väärt olnud. Ma tõesti arvan, et see on jube hea kogemus minu jaoks igal juhul.
Crazy day
Huhh, üks hull päev jälle läbi. Adrenaliin on nii laes, et und veel ei ole, kuigi igati mõistlik oleks hoopis magama minna. Hommik algas suhteliselt rahulikult, ainult ilm oli jube. Tegin kõik kenasti ja Aliale natuke ette ära, sest kella 2-ks pidin tööle minema.
Sain kenasti tehtud, vahetasin tsikliriided selga ja läksin välja. Panin Kawale hääled sisse ja hakkasin pakkima, tegin värava lahti ja puha, ise mõtlesin, et täna on hääl kuidagi parem kui muidu, tundus nagu ladusamalt soojenevat. Ja siis kui selga istusin, et väravast välja sõita, vaatan - õlituli põleb. Ja enam ära ei kustu... Baaahahhh... Lülitasin korraks välja. Panin natukese aja pärast tagasi. Ikka sama. Paar korda proovisin, ei mingit vahet.
Tõmbasin keskhargi peale, vaatasin õlitaset. Tase kõrge, aga aknast paistab natuke mingit valget kräppi. Olen lugenud, et see pidi tähendama, et õli sisse on vett sattunud. Ja see on paha! Kurat, kas tõesti see, et ta esmaspäeval korraks seisu pealt külili panin, mõjus nii halvasti.... ? teisipäeval ta ju ometi käivitus ilusti. Kuna mul polnud eriti aega oodata, palusin kohe Maryt, et ta mind Towcesteri tööle viiks, õnneks see ei ole väga kaugel. Jäin ainult 5 minutit hiljaks, õnneks. Tagasi sain Aliaga. Ma ei tea, kui palju kooki või bena või misasja ma neile selle eest ostma pean!
Tööl olles panin kõik oma vähesed tutvused tööle, loodame, et saan kuidagi lahenduse. Ja väga loodan, et mitte väga kallilt, sest mul lihtsalt ei ole raha, et praegu tsiklit remontida...!
Mäkis oli iseenesest normaalne. Miskit väga sassi ei ajanudki täna kuigi üldiselt oli ikka vahepeal paras hullumaja. Õhtul oli mõnusalt rahulikum, ma arvan, et mulle meeldivad õhtused vahetused. Pealegi neid ma saan teha ka oma poolikute päevade arvelt. Nii äkki saan endale isegi ühe päriselt vaba peäva nädalas lubada. Või siis mitte aga see eest teha 3 vahetust nädalas ja saada rohkem raha:)
Ja mõtlesin täna ka seda, et peaks proovima ikka midagi natuke lähemalt leida, näiteks Woodford Halse oleks kena. Kahel põhjusel - siis on lootust ka libedaga või siis kui tsikkel katki kohale jõuda ja benssu kulub vähem ja ma juba tunnen, kuidas Mäkil on potentsiaali varsti tüütuks muutuda. Ta on juba ses suhtes oma eesmärki täitnud ka, et ma enam eriti ei karda seda ingliskeelset klienditeenindust nagu enne. Ja eks ta ole kogemus ka ja pluss tööle saamisel ja vähemalt ma teen rahadel nüüd vahet:) Täna oli mul muide kassast 12 penni puudu, mis on ju päris hea tulemus, kui kassa oli üle 400 naela.
Homme peaks ratsatrenn ka olema, äkki siis saab sest ka muljetada. Aga nüüd tsiklimure adrekas on kehast lahkunud ja aeg magama minna. Öööd!
Ja palun hoidke kõik pöialt, et minu armas Kawa ei oleks katki ja kui kellelgi on geniaalseid ideid, mis ta mure võiks olla, andke teada :P
Sain kenasti tehtud, vahetasin tsikliriided selga ja läksin välja. Panin Kawale hääled sisse ja hakkasin pakkima, tegin värava lahti ja puha, ise mõtlesin, et täna on hääl kuidagi parem kui muidu, tundus nagu ladusamalt soojenevat. Ja siis kui selga istusin, et väravast välja sõita, vaatan - õlituli põleb. Ja enam ära ei kustu... Baaahahhh... Lülitasin korraks välja. Panin natukese aja pärast tagasi. Ikka sama. Paar korda proovisin, ei mingit vahet.
Tõmbasin keskhargi peale, vaatasin õlitaset. Tase kõrge, aga aknast paistab natuke mingit valget kräppi. Olen lugenud, et see pidi tähendama, et õli sisse on vett sattunud. Ja see on paha! Kurat, kas tõesti see, et ta esmaspäeval korraks seisu pealt külili panin, mõjus nii halvasti.... ? teisipäeval ta ju ometi käivitus ilusti. Kuna mul polnud eriti aega oodata, palusin kohe Maryt, et ta mind Towcesteri tööle viiks, õnneks see ei ole väga kaugel. Jäin ainult 5 minutit hiljaks, õnneks. Tagasi sain Aliaga. Ma ei tea, kui palju kooki või bena või misasja ma neile selle eest ostma pean!
Tööl olles panin kõik oma vähesed tutvused tööle, loodame, et saan kuidagi lahenduse. Ja väga loodan, et mitte väga kallilt, sest mul lihtsalt ei ole raha, et praegu tsiklit remontida...!
Mäkis oli iseenesest normaalne. Miskit väga sassi ei ajanudki täna kuigi üldiselt oli ikka vahepeal paras hullumaja. Õhtul oli mõnusalt rahulikum, ma arvan, et mulle meeldivad õhtused vahetused. Pealegi neid ma saan teha ka oma poolikute päevade arvelt. Nii äkki saan endale isegi ühe päriselt vaba peäva nädalas lubada. Või siis mitte aga see eest teha 3 vahetust nädalas ja saada rohkem raha:)
Ja mõtlesin täna ka seda, et peaks proovima ikka midagi natuke lähemalt leida, näiteks Woodford Halse oleks kena. Kahel põhjusel - siis on lootust ka libedaga või siis kui tsikkel katki kohale jõuda ja benssu kulub vähem ja ma juba tunnen, kuidas Mäkil on potentsiaali varsti tüütuks muutuda. Ta on juba ses suhtes oma eesmärki täitnud ka, et ma enam eriti ei karda seda ingliskeelset klienditeenindust nagu enne. Ja eks ta ole kogemus ka ja pluss tööle saamisel ja vähemalt ma teen rahadel nüüd vahet:) Täna oli mul muide kassast 12 penni puudu, mis on ju päris hea tulemus, kui kassa oli üle 400 naela.
Homme peaks ratsatrenn ka olema, äkki siis saab sest ka muljetada. Aga nüüd tsiklimure adrekas on kehast lahkunud ja aeg magama minna. Öööd!
Ja palun hoidke kõik pöialt, et minu armas Kawa ei oleks katki ja kui kellelgi on geniaalseid ideid, mis ta mure võiks olla, andke teada :P
Wednesday, November 10, 2010
Ma üldse ei salli blogisid, mis iga kord algavad vabandusega, et ei ole nii kaua kirjutanud. Seega ma seekord ei vabanda, et ma ei ole nii kaua kirjutanud.
Tegemist on palju lihtsalt nüüd, kui ma tööl ka käin. Ja kuidagi hobustega midagi ekstrapõnevat ei ole juhtunud. Lugesin eile Mark Rashidi raamatut, pealkiri ei tule meelde praegu ja ei viitsi teise tuppa vaatama ka minna... Aga hea raamat on, tüüp oskab hästi kirjutada. Meenutas mulle natuke Herrioti või Durrelli raamatuid.
Surfasin netis ja uurisin telefonide kohta. Selgub, et olen suutnud endale põhimõtteliselt kõige mõtetuma ja kallima SIM-i muretseda... Siin saab ikka igasugu asju koju tellida, nii et nüüd saabub mulle 2 nädala jooksul uus SIM kaart. Numbri saan samaks jätta, isegi kui praegu on mul kõnekaart ja uus on ka kõnekaart, aga ikka saab oma numbri alles jätta. Palju toredam süsteem kui Eestis, eksju.
Ja Ebay-d kasutan ma ka hoolega. Veel üks asi, mis on siin toredam kui karupee- Eestis. Närisin ennast Paypalist ka läbi ja olen nüüd Ebayst tellinud ja õnnelikult kätte saanud kaks asja. Esiteks ülihea windstopperi, mis tsikliga sõites kaela soojas hoiab ja teiseks täitsa korraliku kaska. Mõlemad maksid alla 10 naela ehk alla kahesaja krooni. Postikulu sissearvestatud!
Nii, et kui mul emsaspäeval kummik vett sisse laskma hakkas, siis polnud nagu eriti muud mõtetki kui - Ebay! 9.99 naela eest on siis mulle loodetavasti homme saabumas kenad kreemikad kummarid.
Kui oleksin pidanud kuskile poodi otsima minema, siis ega ilmselt enne järgmist nädalat poleks saanud... Aga ilma kummikuteta siin lihtsalt ei ole võimalik tööd teha, kopliväravates on sopp juba kohati pahkluuni. Ja maapinna külmumist pole niipea oodata, kui üldse. Normaalsetel aastatel siin seda vist ei juhtugi (mis mulle kui tsikliga sõitjale muidugi meeldib).
Oehh, natuke haiglane on olla kah. No üldse ei ole kirjutamise jaksu täna. Ehk teinekord. Lähen parem jooksen sooja dušši alt läbi ja lähen vara magama. Ehk siis tuleb ka häid hobusemõtteid, mida teiega jagada:) Mark Rashid pani mõtlema, et eelkõige tuleb mul vist igal juhul teha tööd iseendaga ja suhtumisega. Et äkki just see ongi mul puudu heast hobuseinimesest. ...? Ja siis veel tehnika ja töövõtted ja ratustamisoskus :D aga suhtumisega on vst kõige raskem tööd teha, muud saab lihtsalt, kasvõi hambad ristis, harjutada.
Tsau!
Tegemist on palju lihtsalt nüüd, kui ma tööl ka käin. Ja kuidagi hobustega midagi ekstrapõnevat ei ole juhtunud. Lugesin eile Mark Rashidi raamatut, pealkiri ei tule meelde praegu ja ei viitsi teise tuppa vaatama ka minna... Aga hea raamat on, tüüp oskab hästi kirjutada. Meenutas mulle natuke Herrioti või Durrelli raamatuid.
Surfasin netis ja uurisin telefonide kohta. Selgub, et olen suutnud endale põhimõtteliselt kõige mõtetuma ja kallima SIM-i muretseda... Siin saab ikka igasugu asju koju tellida, nii et nüüd saabub mulle 2 nädala jooksul uus SIM kaart. Numbri saan samaks jätta, isegi kui praegu on mul kõnekaart ja uus on ka kõnekaart, aga ikka saab oma numbri alles jätta. Palju toredam süsteem kui Eestis, eksju.
Ja Ebay-d kasutan ma ka hoolega. Veel üks asi, mis on siin toredam kui karupee- Eestis. Närisin ennast Paypalist ka läbi ja olen nüüd Ebayst tellinud ja õnnelikult kätte saanud kaks asja. Esiteks ülihea windstopperi, mis tsikliga sõites kaela soojas hoiab ja teiseks täitsa korraliku kaska. Mõlemad maksid alla 10 naela ehk alla kahesaja krooni. Postikulu sissearvestatud!
Nii, et kui mul emsaspäeval kummik vett sisse laskma hakkas, siis polnud nagu eriti muud mõtetki kui - Ebay! 9.99 naela eest on siis mulle loodetavasti homme saabumas kenad kreemikad kummarid.
Kui oleksin pidanud kuskile poodi otsima minema, siis ega ilmselt enne järgmist nädalat poleks saanud... Aga ilma kummikuteta siin lihtsalt ei ole võimalik tööd teha, kopliväravates on sopp juba kohati pahkluuni. Ja maapinna külmumist pole niipea oodata, kui üldse. Normaalsetel aastatel siin seda vist ei juhtugi (mis mulle kui tsikliga sõitjale muidugi meeldib).
Oehh, natuke haiglane on olla kah. No üldse ei ole kirjutamise jaksu täna. Ehk teinekord. Lähen parem jooksen sooja dušši alt läbi ja lähen vara magama. Ehk siis tuleb ka häid hobusemõtteid, mida teiega jagada:) Mark Rashid pani mõtlema, et eelkõige tuleb mul vist igal juhul teha tööd iseendaga ja suhtumisega. Et äkki just see ongi mul puudu heast hobuseinimesest. ...? Ja siis veel tehnika ja töövõtted ja ratustamisoskus :D aga suhtumisega on vst kõige raskem tööd teha, muud saab lihtsalt, kasvõi hambad ristis, harjutada.
Tsau!
Friday, November 5, 2010
Tehtud!
Niiih, esimesed 6 tundi tööd Mäkis tehtud siis! Polnudki nii hull, kui ma arvasin. Inimesed olid üllatavalt toredad ja toetavad ja ütlesid, et ma sain esimese päeva kohta väga hästi hakkama :D Nii et kartsin hullemat.
Ja üks tüdruk oli veel tsiklifänn, tal oli kunagi Ninja, mis on põhimõtteliselt minu nunnu uuem ja ägedam variant vist. Nii et temaga sain kohe jutu peale. Ta rääkis mingist vahvast tsiklipubist ka, peab teinekord täpsemalt küsima ja kunagi ära tsekkima siis:P.
Homme jälle hobused siis. Huhh, kogu selle värgi mõistmisel on ikka tööpõld lai, aga eks ma katsun sellest ennast jõudumööda läbi närida!
Ööd!
Ja üks tüdruk oli veel tsiklifänn, tal oli kunagi Ninja, mis on põhimõtteliselt minu nunnu uuem ja ägedam variant vist. Nii et temaga sain kohe jutu peale. Ta rääkis mingist vahvast tsiklipubist ka, peab teinekord täpsemalt küsima ja kunagi ära tsekkima siis:P.
Homme jälle hobused siis. Huhh, kogu selle värgi mõistmisel on ikka tööpõld lai, aga eks ma katsun sellest ennast jõudumööda läbi närida!
Ööd!
Wednesday, November 3, 2010
1. tööpäev
Niih, homme on siis esimene tööpäev. Kella 11-ks pean seal olema. Ilmselt on esimesel päeval tark natuke varem jõuda, nii et plaan on kümne paiku toast liigutama hakata, tsikkel sooja, riided selga ja minekut! Kella kuueni, nii et seitse tundi tööd. See omakorda tähendab, et järgmisel neljapäeval peaks minu pangakontole laekuma 7*5.93 naela miinus maksud. Eesti rahas teeb see, emmm, umbes 750 krooni.
ILma lubab õnneks suhteliselt sooja, nii 15 kraadi ringis, kuid vihmast. Aga pole lugu, küll mu Kawa mind kohale veab.
Täna oli mul ka vaba päev, proovisin seda asjalikult ära kasutada. Seega käisin ratsutamas (Sonnetiga, väga hariv ja tore oli), tegin pannkooke, keetsin suure portsu makarone valmis ja uurisin, mis teed pidi siit Coventry nimelisse linna saab.
Coventry'isse lähen esmaspäeval mingisuguse valitsusasutusega intervjuule. Intervjuu tulemusena saan endale National Insurance ehk rahvusliku kindlustuse numbri, sellega hakkan siis vist makse maksma ja miskit veel tegema. Ega ma tegelikult päris kindel ei ole, aga igastahes läheb mul seda vaja... ja siis selle saamiseks peab võtma passi kaasa ja minema intervjuule mingi ametnikuga. Huvitav, misasja nad seal teada tahavad? Igal juhul olen road tripi pärast jube põnevil, ikkagi veel üks linn, kus ma varem käinud ei ole. Jumal tänatud Google Mapsi eest, ma ei kujuta ette, kuidas inimesed ilma selleta üldse kohti üles leidsid. Ainuke häda on jälle parkimisega - krt kuskilt ei leia selliste väikeste linnade kohta infot, mismoodi ja kuhu tsiklit panna võib. Suuremate linnade kohta on nt internetis listid olemas tasuta tsikliparklatega. Soositud on rattad vast sellepärast, et need on väiksemad ja tekitavad vähem ummikuid kui autod?
Hobused on vahvad. Ja mulle meeldib, et ma isegi vabal päeval vabatahtlikult tundsin tahtmist maneežis istuda ja vahtida peale ratsutamist ja teiste tegemisi vahtida. Nii peaksidki asjad käima. Oehh, oleks Eestis ainult lihtsam see hobusetöö tegemine. Kuigi tegelikult, kui ma ise tublimaks hakkan, siis ta äkki väga raske ei olegi.
Lugesin Õhtulehest Sami Lotila (või kuidas iganes see nimi oli) kirjutisi eestlaste ja Eesti kohta. Sattusin nende peale, kui Peeter Oja oli Postimehes neid ja üldse kogu Õhtulehte maapõhja neednud. On küll lugupidamatult vinguvalt ja s*tasti öeldud, aga täitsa huvitav lugemine tegelikult, soovitan silmaringi mõttes vaadata täitsa;) Sest tegelikult, kui vaadata asju kriitiliselt ja realistlikult, no võibolla natuke mustade prillidega, siis võib nende peale öelda nii, nagu ma Craig Stevensile ütlesin, kui ta Eestit hobuste sõjamaaks kutsus - you are right. Sest kriitika ongi alus peamiselt siis, kui tal on tõepõhi all.
Vot nii, aga miskit muud ei oskagi öelda praegu. Teen nedale natuke õhtusöögiks makaronikalasalatit ja lähen vahin enne magamaminekut veel natuke telekat või mängin arvutimängu. Head ööd!
ILma lubab õnneks suhteliselt sooja, nii 15 kraadi ringis, kuid vihmast. Aga pole lugu, küll mu Kawa mind kohale veab.
Täna oli mul ka vaba päev, proovisin seda asjalikult ära kasutada. Seega käisin ratsutamas (Sonnetiga, väga hariv ja tore oli), tegin pannkooke, keetsin suure portsu makarone valmis ja uurisin, mis teed pidi siit Coventry nimelisse linna saab.
Coventry'isse lähen esmaspäeval mingisuguse valitsusasutusega intervjuule. Intervjuu tulemusena saan endale National Insurance ehk rahvusliku kindlustuse numbri, sellega hakkan siis vist makse maksma ja miskit veel tegema. Ega ma tegelikult päris kindel ei ole, aga igastahes läheb mul seda vaja... ja siis selle saamiseks peab võtma passi kaasa ja minema intervjuule mingi ametnikuga. Huvitav, misasja nad seal teada tahavad? Igal juhul olen road tripi pärast jube põnevil, ikkagi veel üks linn, kus ma varem käinud ei ole. Jumal tänatud Google Mapsi eest, ma ei kujuta ette, kuidas inimesed ilma selleta üldse kohti üles leidsid. Ainuke häda on jälle parkimisega - krt kuskilt ei leia selliste väikeste linnade kohta infot, mismoodi ja kuhu tsiklit panna võib. Suuremate linnade kohta on nt internetis listid olemas tasuta tsikliparklatega. Soositud on rattad vast sellepärast, et need on väiksemad ja tekitavad vähem ummikuid kui autod?
Hobused on vahvad. Ja mulle meeldib, et ma isegi vabal päeval vabatahtlikult tundsin tahtmist maneežis istuda ja vahtida peale ratsutamist ja teiste tegemisi vahtida. Nii peaksidki asjad käima. Oehh, oleks Eestis ainult lihtsam see hobusetöö tegemine. Kuigi tegelikult, kui ma ise tublimaks hakkan, siis ta äkki väga raske ei olegi.
Lugesin Õhtulehest Sami Lotila (või kuidas iganes see nimi oli) kirjutisi eestlaste ja Eesti kohta. Sattusin nende peale, kui Peeter Oja oli Postimehes neid ja üldse kogu Õhtulehte maapõhja neednud. On küll lugupidamatult vinguvalt ja s*tasti öeldud, aga täitsa huvitav lugemine tegelikult, soovitan silmaringi mõttes vaadata täitsa;) Sest tegelikult, kui vaadata asju kriitiliselt ja realistlikult, no võibolla natuke mustade prillidega, siis võib nende peale öelda nii, nagu ma Craig Stevensile ütlesin, kui ta Eestit hobuste sõjamaaks kutsus - you are right. Sest kriitika ongi alus peamiselt siis, kui tal on tõepõhi all.
Vot nii, aga miskit muud ei oskagi öelda praegu. Teen nedale natuke õhtusöögiks makaronikalasalatit ja lähen vahin enne magamaminekut veel natuke telekat või mängin arvutimängu. Head ööd!
Monday, November 1, 2010
Karjäär
Ma jalutasin täna hobustega karjamaa vahet, nagu me siin iga päev teeme, ja mõtlesin: jap, just seda ma tahangi teha. Tahangi kogu aeg kobuseid kantseldada. Muidugi oleks eriti tore, kui sellega annaks ka elatist teenida (erinevalt sellest praegusest olukorrast, eksole), aga äkki ühel päeval annabki.
Andke andeks ajakirjanikud, aga mis siis, et ma Tartu Postimehes muudkui mõtlesin, et ajakirjanikutöö on prestiižne, huvitav, põnev, arendav jne jne, aga no ei olnud ma ikka lõpuni armastuse ja õhinaga asja juures. Ning head ajakirjandust ei saa ju teha, kui sa ei ole hinge ja õhinaga iga jumala artikli kallal, ega ju? Ma ei välista, et mõnikord on vahva või vajalik ka mul seda tööd veel teha, aga eluaegset karjääri keskpärase ajakirjanikuna ma igal juhul ei taha ega hakkagi seda tegema. Hea indikaator on isegi see, et bakatööd tehes oli küll huvitav ajakirjanduskirjandust lugeda, aga hobualase värgi kallale oli mul ennast palju lihtsam tundideks unustada kui McQuaili juurde.
Nii et parem hakkan suurepäraseks hobuseinimeseks! Minu kõige ambitsioonikam plaan on muuta Eesti reputatsioon hobuste peksmise ja ahistamise riigist eeskujulikuks alternatiivhobundusmaaks.
Ah jaa, anna andeks, vanaema ka, sest ma tean et sinu arvates on see hobustega jandamine minu puhul niikuinii igasuguse piiri ületanud totrus. Aga noh, eks ma pean sellega kuidagi toime tulema siis:)
Nii, aga tänastest plaanidest ka. Peaksin tsiklil teemaksu ketta ära vahetama. Mul pole veel õrna aimugi, kuidas ma vana selle mingi plastjunni sees, mis seda ratta küljes hoiab, kätte saan, aga noh, ongi põnev. Siis peaks veel rehvirõhke kontrollima, ketti õlitama ja üleüldse vaatama kas igasugu vedelikud on normis. Õnneks Derekil on kompressor ja manomeeter ja ta lahkesti lubas neid kasutada.
Ja siis tahtsime veel varustust puhastada ja sõnnikuhunnikut natuke koomale kühveldada, laiutab teine juba pole hoovi peal. Ilm on täna lihtsalt nii kena (päike särab ja nii umbes +15 kraadi), et võiks rohkem asju teha.
Ah jaa, ratsatrenn oli mul ka jälle laupäeval. Charliega. Charlie on lihtsalt maailma parim õppehobune, tema kohta keel kohe ei paindugi hästi muud sõna ütlema kui õpetaja või siis schoolmaster. Paamine on see, et ta kuulab kõiki su kobasid märguandeid nii hästi, et mul oli vahepeal lausa piinlik tema ees.
Aga igal juhul mulle tundub, et siinne ratsutamissüsteem on tegelikult ka mõistlikum ja loogilisem kui see, mida ma seni õppinud olen. Eriti hakkasin ma selle peale mõtlema siis, kui Derek tõi näite, kuidas pööratakse hobusega nende süsteemis (mida tema nimetab prantsuse koolkonnaks) ja kuidas tavaratsutamises (mida tema nimetab saksa süsteemiks või sõjaväe juurtega ratsutamiseks). Huhh, seda on keeruline seletada, aga ma proovin.
Prantsuse koolkonna järgi, näiteks, kui sa tahad maneeži servas paremale pöörata, siis on targem kasutada vasakut kaudset ratset (indirect rein), mis liigutab hobuse esitosa eemale, ehk siis paremale ehk siis sissepoole. St siis pööratakse välimise ratsmega (mida pmst olen ma enne oma treenerite käest mingis vormis ka kuulnud). Teine variant oleks kasutada paremat otsest ratset (direct rein), mis liigutab hobuse tagaotsa vasakule. Kui nüüd seda teha maneeži seina ääres, siis kuna hobune ei saa tagaotsa vasakule liigutada, sest sein on ees, siis tekitab see painde. Dereki sõnade järgi toimitakse nii saksa süsteemis ning eesmärgiks on saavutada painet. Kui aga tahetakse saavutada painet, kuid seina parasjagu käepärast ei ole, siis peab selle töö ära tegema ratsaniku välimine jalg, millega too blokeerib hobuse tagaotsa liikumise väljapoole. Ja siis peab veel hoidma välimist ratset vastu, et hobune ei vajuks väljapoole ning suruma sisemise jalaga, et hobune sisse ei vajuks. Ehk siis peab tegema nelja asja korraga, mis on natuke keeruline inimese jaoks ja natuke segadusttekitav hobuse jaoks.
Prantsuse koolkond aga saavutab kõik selle ainult välise ratsmega, rääkis Derek.
Phuhh, siis tundus see kõik mulle selge, lihtne ja õige, aga praegu tekib mul küsimus: aga kuidas prantsuse süsteemi järgi painet saavutada? Sest ainult kaudse ratsme peale liiguvad lihtsalt esijalad eemale, mitte ei teki painet. Et siis ikkagi peab olema nende järgi ka mitu märguannet?
Ehh, peab küsima. Ja ma ei tea, kas mu sellest kirjutisest on võimalik midagi aru ka saada, aga igal juhul täitis ta minu jaoks eesmärgi ehk siis ma sain ise asja läbi mõeldud ja tekkis üks küsimus ka.
Nii vabandust segase peksmise eest:D Aga ikkagi tundub mulle, et see nn prantsuse süsteem on parem kui see, millega me harjunud oleme. Praegu on mul tunne, et siinset süsteemi olen ma võimeline õppima ja võib-olla isegi täitsa heaks saama, kui ma hästi õpin ja harjutan. Tavaratsutamise suhtes on mul alati olnud suhteliselt lootusetu tunne, et kuna ma lapsena ei saanud korralikult trennis käia, siis on rong minu jaoks lootusetult läinud ja heaks ratsutajaks ei saa ma kunagi. Selleks võib muidugi olla mitu põhjust: esiteks üks süsteem on lihtsam loogilisem ja paremini õpitav kui teine ja teiseks on Derek kõige parem treener, kellega ma olen õppida saanud. Võibolla on mõlemad õiged?
Craig Stevens ütles üsna mitme asja kohta, mida ta trennivõtjatele rääkis, et ilmselt teevad tegelikult nii, ilma et nad seda ise endale teadvustaksid, ka paremad nn tavaratsutajad, kuigi nad räägivad hoopis teist asja. Võibolla ongi sellepärast nii raske ratsutama õppida, et mõndasid asju ei osata sulle õpetada, vaid see tuleb võibolla siis, kui sa oled mitu aastat iga päev ja mitme hobusega ratsutanud? Noh, et see on vist niikuinii nii, et nt tunnetust ei saagi õpetada, vaid seda peab kogema. Aga äkki on nii palju rohkemate asjadega kui me arvame ja sellepärast ongi väga raske hästi ratsutama õppida?
Ehh, jälle sai minu ühe mõtte kirjapankust pikka loba. Pealegi veel pikk ja segane loba, aga vähemalt sain oma teooria kirja pandud. Ei tea, kas on ka nii?
Aga nüüd välja tsikliga tegelema!
Andke andeks ajakirjanikud, aga mis siis, et ma Tartu Postimehes muudkui mõtlesin, et ajakirjanikutöö on prestiižne, huvitav, põnev, arendav jne jne, aga no ei olnud ma ikka lõpuni armastuse ja õhinaga asja juures. Ning head ajakirjandust ei saa ju teha, kui sa ei ole hinge ja õhinaga iga jumala artikli kallal, ega ju? Ma ei välista, et mõnikord on vahva või vajalik ka mul seda tööd veel teha, aga eluaegset karjääri keskpärase ajakirjanikuna ma igal juhul ei taha ega hakkagi seda tegema. Hea indikaator on isegi see, et bakatööd tehes oli küll huvitav ajakirjanduskirjandust lugeda, aga hobualase värgi kallale oli mul ennast palju lihtsam tundideks unustada kui McQuaili juurde.
Nii et parem hakkan suurepäraseks hobuseinimeseks! Minu kõige ambitsioonikam plaan on muuta Eesti reputatsioon hobuste peksmise ja ahistamise riigist eeskujulikuks alternatiivhobundusmaaks.
Ah jaa, anna andeks, vanaema ka, sest ma tean et sinu arvates on see hobustega jandamine minu puhul niikuinii igasuguse piiri ületanud totrus. Aga noh, eks ma pean sellega kuidagi toime tulema siis:)
Nii, aga tänastest plaanidest ka. Peaksin tsiklil teemaksu ketta ära vahetama. Mul pole veel õrna aimugi, kuidas ma vana selle mingi plastjunni sees, mis seda ratta küljes hoiab, kätte saan, aga noh, ongi põnev. Siis peaks veel rehvirõhke kontrollima, ketti õlitama ja üleüldse vaatama kas igasugu vedelikud on normis. Õnneks Derekil on kompressor ja manomeeter ja ta lahkesti lubas neid kasutada.
Ja siis tahtsime veel varustust puhastada ja sõnnikuhunnikut natuke koomale kühveldada, laiutab teine juba pole hoovi peal. Ilm on täna lihtsalt nii kena (päike särab ja nii umbes +15 kraadi), et võiks rohkem asju teha.
Ah jaa, ratsatrenn oli mul ka jälle laupäeval. Charliega. Charlie on lihtsalt maailma parim õppehobune, tema kohta keel kohe ei paindugi hästi muud sõna ütlema kui õpetaja või siis schoolmaster. Paamine on see, et ta kuulab kõiki su kobasid märguandeid nii hästi, et mul oli vahepeal lausa piinlik tema ees.
Aga igal juhul mulle tundub, et siinne ratsutamissüsteem on tegelikult ka mõistlikum ja loogilisem kui see, mida ma seni õppinud olen. Eriti hakkasin ma selle peale mõtlema siis, kui Derek tõi näite, kuidas pööratakse hobusega nende süsteemis (mida tema nimetab prantsuse koolkonnaks) ja kuidas tavaratsutamises (mida tema nimetab saksa süsteemiks või sõjaväe juurtega ratsutamiseks). Huhh, seda on keeruline seletada, aga ma proovin.
Prantsuse koolkonna järgi, näiteks, kui sa tahad maneeži servas paremale pöörata, siis on targem kasutada vasakut kaudset ratset (indirect rein), mis liigutab hobuse esitosa eemale, ehk siis paremale ehk siis sissepoole. St siis pööratakse välimise ratsmega (mida pmst olen ma enne oma treenerite käest mingis vormis ka kuulnud). Teine variant oleks kasutada paremat otsest ratset (direct rein), mis liigutab hobuse tagaotsa vasakule. Kui nüüd seda teha maneeži seina ääres, siis kuna hobune ei saa tagaotsa vasakule liigutada, sest sein on ees, siis tekitab see painde. Dereki sõnade järgi toimitakse nii saksa süsteemis ning eesmärgiks on saavutada painet. Kui aga tahetakse saavutada painet, kuid seina parasjagu käepärast ei ole, siis peab selle töö ära tegema ratsaniku välimine jalg, millega too blokeerib hobuse tagaotsa liikumise väljapoole. Ja siis peab veel hoidma välimist ratset vastu, et hobune ei vajuks väljapoole ning suruma sisemise jalaga, et hobune sisse ei vajuks. Ehk siis peab tegema nelja asja korraga, mis on natuke keeruline inimese jaoks ja natuke segadusttekitav hobuse jaoks.
Prantsuse koolkond aga saavutab kõik selle ainult välise ratsmega, rääkis Derek.
Phuhh, siis tundus see kõik mulle selge, lihtne ja õige, aga praegu tekib mul küsimus: aga kuidas prantsuse süsteemi järgi painet saavutada? Sest ainult kaudse ratsme peale liiguvad lihtsalt esijalad eemale, mitte ei teki painet. Et siis ikkagi peab olema nende järgi ka mitu märguannet?
Ehh, peab küsima. Ja ma ei tea, kas mu sellest kirjutisest on võimalik midagi aru ka saada, aga igal juhul täitis ta minu jaoks eesmärgi ehk siis ma sain ise asja läbi mõeldud ja tekkis üks küsimus ka.
Nii vabandust segase peksmise eest:D Aga ikkagi tundub mulle, et see nn prantsuse süsteem on parem kui see, millega me harjunud oleme. Praegu on mul tunne, et siinset süsteemi olen ma võimeline õppima ja võib-olla isegi täitsa heaks saama, kui ma hästi õpin ja harjutan. Tavaratsutamise suhtes on mul alati olnud suhteliselt lootusetu tunne, et kuna ma lapsena ei saanud korralikult trennis käia, siis on rong minu jaoks lootusetult läinud ja heaks ratsutajaks ei saa ma kunagi. Selleks võib muidugi olla mitu põhjust: esiteks üks süsteem on lihtsam loogilisem ja paremini õpitav kui teine ja teiseks on Derek kõige parem treener, kellega ma olen õppida saanud. Võibolla on mõlemad õiged?
Craig Stevens ütles üsna mitme asja kohta, mida ta trennivõtjatele rääkis, et ilmselt teevad tegelikult nii, ilma et nad seda ise endale teadvustaksid, ka paremad nn tavaratsutajad, kuigi nad räägivad hoopis teist asja. Võibolla ongi sellepärast nii raske ratsutama õppida, et mõndasid asju ei osata sulle õpetada, vaid see tuleb võibolla siis, kui sa oled mitu aastat iga päev ja mitme hobusega ratsutanud? Noh, et see on vist niikuinii nii, et nt tunnetust ei saagi õpetada, vaid seda peab kogema. Aga äkki on nii palju rohkemate asjadega kui me arvame ja sellepärast ongi väga raske hästi ratsutama õppida?
Ehh, jälle sai minu ühe mõtte kirjapankust pikka loba. Pealegi veel pikk ja segane loba, aga vähemalt sain oma teooria kirja pandud. Ei tea, kas on ka nii?
Aga nüüd välja tsikliga tegelema!
Thursday, October 28, 2010
Craig Stevens
Täna ja homme on siin trenne andmas Craig Stevens USAst, istusime peaaegu terve tänase päeva maneeži ääres ja vahtisime. Ise muidugi trenne ei võta, sest 45 minutit selle onu tähelepanu maksab 85 naela... Paar sõna ajasime juttu ka.
Kui mainisin, et olen Eestist, siis tema reaktsioon oli kohe, et „oh, the land of combat“. Eemm....?? Tuli välja, et kuna ta on käinud palju Rootsis ja Soomes, siis on ta kohanud palju meilt pärit hobuseid, kõik on traumeeritud ja nagu sõjast läbi käinud. Ehk siis palju peksa ja muud karmi kohtlemist saanud...
Mis mul muud üle jäi kui nõustuda ja öelda, et meil oli ja kohati on praegugi peamine hobuste treenimise filosoofia selline, et pole miskit, mida peksuga ei saavutaks ja kui ei saavuta, siis järelikult ei peksa piisavalt tugevasti. Tuleb loota, et aja jooksul meil ka inimesed saavad targemaks ja avastavad teisi viise. Mille peale Craig arvas, et ega hullemaks eriti minna ei saa:D No muidugi kui välja arvata Venemaa, mis on veel hullem.
Igal juhul tasub mõelda selle peale, mismoodi mujal asju tehakse ja mismoodi meie peale vaadatakse. Veelkordne kinnitus sellele, et tasub ikka omast lombist välja ronida, saab maailmast objektiivsema pildi.
Tänase päeva hea uudis on see, et õhtul valasin Jo'le ja Derekile välja selle, et ma olen ikka palju vähem ratsa- ja muidu trenne saanud, kui ma siia tulles ootasin. Ja voila – tunni aja pärast tuli Derek rääkima, et järgmisel nädalal teema rohkem ratsutamist ja siis me saame edasi ise juba sõita ka rohkem.
A head ööd tänaseks:)
Kui mainisin, et olen Eestist, siis tema reaktsioon oli kohe, et „oh, the land of combat“. Eemm....?? Tuli välja, et kuna ta on käinud palju Rootsis ja Soomes, siis on ta kohanud palju meilt pärit hobuseid, kõik on traumeeritud ja nagu sõjast läbi käinud. Ehk siis palju peksa ja muud karmi kohtlemist saanud...
Mis mul muud üle jäi kui nõustuda ja öelda, et meil oli ja kohati on praegugi peamine hobuste treenimise filosoofia selline, et pole miskit, mida peksuga ei saavutaks ja kui ei saavuta, siis järelikult ei peksa piisavalt tugevasti. Tuleb loota, et aja jooksul meil ka inimesed saavad targemaks ja avastavad teisi viise. Mille peale Craig arvas, et ega hullemaks eriti minna ei saa:D No muidugi kui välja arvata Venemaa, mis on veel hullem.
Igal juhul tasub mõelda selle peale, mismoodi mujal asju tehakse ja mismoodi meie peale vaadatakse. Veelkordne kinnitus sellele, et tasub ikka omast lombist välja ronida, saab maailmast objektiivsema pildi.
Tänase päeva hea uudis on see, et õhtul valasin Jo'le ja Derekile välja selle, et ma olen ikka palju vähem ratsa- ja muidu trenne saanud, kui ma siia tulles ootasin. Ja voila – tunni aja pärast tuli Derek rääkima, et järgmisel nädalal teema rohkem ratsutamist ja siis me saame edasi ise juba sõita ka rohkem.
A head ööd tänaseks:)
Monday, October 25, 2010
pikk loba
Niih, igav on. Täna on mul vaba päev ja miskit asjalikku väga teha ei ole. Koristasin natuke ja tegin süüa, vahtisin telekat ja mängisin Heroest. Internet kadus ka vahepeal ära. Korraks mõtlesin, et ilm on ilus, et läheks teeks rattaga ühe tiiru, aga siis mõtlesin et vast ei tasu bensiini niisama raisata. Ikkagi nael ja 18 senti või mis iganes selle väikese raha nimi on maksab liiter.
Homme hommikul lähen siis Northamptonisse, et kirjutada alla oma orjastuslepingu McDonaldsiga. Ohhisver. Ma e ole üldse kindel, kas ma seda teha tahan, aga kasvõi paar tööpäeva on ju juba raha. Eksole.
Täna käisime ja rääkisime ka Dereki ja Joga sellest, et meil on nagu natukene palju teha. Et päevad on nagu natuke 10 tunnised vahepeal ja seda on nagu natuke palju. No ja siis Derek arvas, et me lihtsalt ei ole efektiivsed ja et me peaksime targemalt tööd tegema ja et me põhimõtteliselt raiskame aega ja kui me enam aega ei raiska, siis ei peaks meil ka nii palju tööd olema. Ehh. Nagu me praegu pidevalt käiks ringi ja vaataks, kuidas me võimalikult kaua saame millegi tegemise peale aega kulutada. Ja noh, eks kogu see jutt oli nagu siuke inglaslikult ümber nurga „ma ütlen miskit ja kui sa sellele pool juurde mõtled, siis saad umbes teada, mis ma mõtlen“, aga mina lugesin sealt välja, et selline see töö on ja kui ei meeldi, siis minge ära. Ja seda osa meie jutust, et me leiame, et seda tööd on ilma palgata tegemiseks liiga palju, nad täiesti ignoreerisid. Ehh. Ja enda kahjuks ma pean ütlema, et selle jutuajamise käigus ma just liiga palju initsiatiivi üles ei näidanud ja asju otse välja ei öelnud.
Ütleme, et hobuste valmis panemise peale ja muude selliste asjade peale nad ei ootagi, et me nii kaua aega kulutaks ja nii põhjalikud oleks, nagu me seda praegu teinud oleme. Ja siis Derek ütles, et me võiks järgmisel nädalal vaadata, kui palju meil mingite asjade peale aega kulub ja kust me saaksime seda ajakulu väiksemaks näpistada.
Alia läks selle jutuajamise peale endast täiesti välja. Nende ees ta küll miskit välja ei näidanud, aga pärast oli ta küll väga tige ja nuttis lausa. Blöhhhh. Ma küll ei leia, et asi nii hull oleks, aga mulle poleks ealeski pähe tulnud, et keegi arvaks, et majutuse ja pmst ühe tunni eest nädalas on normaalne teha peaaegu täiskoormusega tööd. Eks vaatab veel natuke aega, aga kui nüüd meie töökoormus kohe suuure hulga võrra ei vähene, siis mulle tundub, et Derek ja Jo arvavad, et see on normaalne. Esialgu ma olen veel positiivne, aga tegelikult oli see tänane jutuajamine ikka natuke solvav ja üllatav.
Huhh, nii, see aur on nüüd välja lastud.
Sellega seoses jäi mulle kõrva briti üliviisakas viis asju rääkida.
„no võta tükk kooki – ei, pole vaja – no võta ikka – oled kindel? – jajaaa, võta see tükk kooki – ei kõik on ok, pole vaja – ei, tegelikult ka, võta – no olgu“
Lõpptulemus on niikuinii selge ja inimeste motivatsioonid ka suhteliselt selged. Aga see sotsiaalne pakkumise ja tagasi lükkamise mäng tuleb ikka läbi mängida. Mõnes mõttes vahva, aga võibolla oleks kõigil kergem, kui öeldaks lihtsalt otse välja, mida tegelikult tahetakse/mõeldakse. Siis saaks vähemalt kindel olla, et see, mida sa kuuled, vastab tõele, mitte ei pea poolt vastavalt sotsiaalsetele konventsioonidele juurde mõtlema. Nii ma nüüd mõtlengi, et kui peaks veel päevakorda kerkima mingi asja arutamine näiteks Dereki ja Joga, siis ma peaks ennast kokku võtma ja ütlema, et meil Eestis on kombeks asju otse välja öelda. Et andke andeks, kui see teile ebaviisakas tundub, aga mina arvan asjast just nii ja sellele arvamusele ei pea poolt ise juurde mõtlema, vaid just nii ongi.
Nii, aga hobustest ka, kelle pärast ma ju siin olengi. Seda tuleb küll öelda, et kogu mu arusaamine hobustest on hästi palju muutunud siin olles. Mitte niivõrd tänu mingitele uutele oskustele (sest, olgem ausad, neid väga palju õpetatud ei ole) vaid pigem arusaam selles, mis elukad nad õieti on ja kuidas võiks nende poole pealt kogu see inimeste asi välja näha.
Täitsa kasulik oli vaadata eelmisel nädalal käinud liidrikoolitusi hobustega. Seal oli üks harjutus siis selline, kus 5-6 inimest pidid meeskonnas ühte hobust mööda maneeži ringi liigutama, edasi saama teda seisma jätma, pöörama jne, kusjuures reeglite järgi poleks tegelikult üldse tohtinud hobust puudutada.
Ja kogu seda janti jälgides oli mul jube hea meel tõdeda, et ma sain enamvähem aru, mida hobune tunneb, millal talle kogu see asi meeldib ja millal ta hakkab närvi minema ja mis ta järgmiseks teha võib. See viis mõttele, et kui ütlus, et loomad on alati ettearvamatud ja kunagi ei või kindel olla, mis neile järgmisena pähe kargab, juba eos vale. Asi on lihtsalt selles, et inimestel ei ole õrna aimugi, mismoodi loomad suhtlevad ja mismoodi nad ennast väljendavad. No mis teha, kui meie lihtsalt ei suuda selle peale tulla, et vokaalne häälitsemine ei ole ainus viis eneseväljenduseks... Praegu seda kirja pannes tundub, et daaa, see on ju nii loogiline, aga mina kogesin sest aru saades igal juhul täitsa korralikku ahhaa-momenti.
Heietaksin hea meelega edasi, sest rääkida on küll ja veel. Näiteks see juhtimiskoolitus oli tore ja huvitav ja jälle üks asi, mille kasulikkust ma enne üldse ette ei kujutanud. Ja eile oli tegin Charliega ratsatrenni, klassikalise koolisõidu stiilis siis, ehk siis pmst juhtimine otsese ja kaudse ratsmega peamiselt (toortõlge inglisekeelsetest direct rein ja indirect reinist). Koos kogu selle infoga, mida olen Craig Stevensi DVD-sid vaadates saanud ja muidu ka tundub see ikka palju loogilisem ja lihtsam kui see meie harjunud ratsutamine. Aga oi, küll alguses oli raske taluda mõtet, et võib küll nö kätega ratsutada ja ei olegi jalad ja tagumik kõige tähtsamad ratsutamise juures.
Millalgi tahaks selle protsessi ja põhjused ka siin teile ära seletada ja enda jaoks läbi mõelda. Kokkuvõtvalt öeldes leiutati selle koolkonna järgi tänapäevane ratsutamisvõtete kogumik umbes 19 sajandil, kui oli vaja kiiresti treenida ratsaväelasi lahinguvalmidusse. Esiteks nõuab kätega ratsutamine ilma hobusele kahju tekitamata peent harjutamist. Teiseks oli tegu noorte tugevate meestega, kes oleks kätega kohe hobuse suu ära lõhkunud. Et siis taoti noortele kursantidele pähe, et käed on halvad ja ratsutada tuleb tagumikuga ja mõeldi selleks välja uus süsteem.
Ma ei tea, kui loogiliselt see teile kõlab, sest olen unine ja mitte parimas seletamisvormis, aga minu peas on asi juba peaaegu, et loogiline.
Ja kui mõelda, siis on küll kerge ebakõla selles, et miks siis on üldse suulised kasutuses, kui neid üldse kasutama ei peakski? Lihtsalt hädapidur? See kõlab kuidagi brutaalselt... Selle süsteemi järgi võiks siis vastus olla, et suuline oli lihtsalt juba enne seal ja kui süsteemi muudeti, siis ta jäi nii poolkogemata varustusse... kõlab loogiliselt...? ehh...
Aga nüüd ma igaljhul katsun magama minna, sest homme lähen oma suurt karjäärihüpet vormistama! :)
tsau. küll tuli alles pikk loba :D
Homme hommikul lähen siis Northamptonisse, et kirjutada alla oma orjastuslepingu McDonaldsiga. Ohhisver. Ma e ole üldse kindel, kas ma seda teha tahan, aga kasvõi paar tööpäeva on ju juba raha. Eksole.
Täna käisime ja rääkisime ka Dereki ja Joga sellest, et meil on nagu natukene palju teha. Et päevad on nagu natuke 10 tunnised vahepeal ja seda on nagu natuke palju. No ja siis Derek arvas, et me lihtsalt ei ole efektiivsed ja et me peaksime targemalt tööd tegema ja et me põhimõtteliselt raiskame aega ja kui me enam aega ei raiska, siis ei peaks meil ka nii palju tööd olema. Ehh. Nagu me praegu pidevalt käiks ringi ja vaataks, kuidas me võimalikult kaua saame millegi tegemise peale aega kulutada. Ja noh, eks kogu see jutt oli nagu siuke inglaslikult ümber nurga „ma ütlen miskit ja kui sa sellele pool juurde mõtled, siis saad umbes teada, mis ma mõtlen“, aga mina lugesin sealt välja, et selline see töö on ja kui ei meeldi, siis minge ära. Ja seda osa meie jutust, et me leiame, et seda tööd on ilma palgata tegemiseks liiga palju, nad täiesti ignoreerisid. Ehh. Ja enda kahjuks ma pean ütlema, et selle jutuajamise käigus ma just liiga palju initsiatiivi üles ei näidanud ja asju otse välja ei öelnud.
Ütleme, et hobuste valmis panemise peale ja muude selliste asjade peale nad ei ootagi, et me nii kaua aega kulutaks ja nii põhjalikud oleks, nagu me seda praegu teinud oleme. Ja siis Derek ütles, et me võiks järgmisel nädalal vaadata, kui palju meil mingite asjade peale aega kulub ja kust me saaksime seda ajakulu väiksemaks näpistada.
Alia läks selle jutuajamise peale endast täiesti välja. Nende ees ta küll miskit välja ei näidanud, aga pärast oli ta küll väga tige ja nuttis lausa. Blöhhhh. Ma küll ei leia, et asi nii hull oleks, aga mulle poleks ealeski pähe tulnud, et keegi arvaks, et majutuse ja pmst ühe tunni eest nädalas on normaalne teha peaaegu täiskoormusega tööd. Eks vaatab veel natuke aega, aga kui nüüd meie töökoormus kohe suuure hulga võrra ei vähene, siis mulle tundub, et Derek ja Jo arvavad, et see on normaalne. Esialgu ma olen veel positiivne, aga tegelikult oli see tänane jutuajamine ikka natuke solvav ja üllatav.
Huhh, nii, see aur on nüüd välja lastud.
Sellega seoses jäi mulle kõrva briti üliviisakas viis asju rääkida.
„no võta tükk kooki – ei, pole vaja – no võta ikka – oled kindel? – jajaaa, võta see tükk kooki – ei kõik on ok, pole vaja – ei, tegelikult ka, võta – no olgu“
Lõpptulemus on niikuinii selge ja inimeste motivatsioonid ka suhteliselt selged. Aga see sotsiaalne pakkumise ja tagasi lükkamise mäng tuleb ikka läbi mängida. Mõnes mõttes vahva, aga võibolla oleks kõigil kergem, kui öeldaks lihtsalt otse välja, mida tegelikult tahetakse/mõeldakse. Siis saaks vähemalt kindel olla, et see, mida sa kuuled, vastab tõele, mitte ei pea poolt vastavalt sotsiaalsetele konventsioonidele juurde mõtlema. Nii ma nüüd mõtlengi, et kui peaks veel päevakorda kerkima mingi asja arutamine näiteks Dereki ja Joga, siis ma peaks ennast kokku võtma ja ütlema, et meil Eestis on kombeks asju otse välja öelda. Et andke andeks, kui see teile ebaviisakas tundub, aga mina arvan asjast just nii ja sellele arvamusele ei pea poolt ise juurde mõtlema, vaid just nii ongi.
Nii, aga hobustest ka, kelle pärast ma ju siin olengi. Seda tuleb küll öelda, et kogu mu arusaamine hobustest on hästi palju muutunud siin olles. Mitte niivõrd tänu mingitele uutele oskustele (sest, olgem ausad, neid väga palju õpetatud ei ole) vaid pigem arusaam selles, mis elukad nad õieti on ja kuidas võiks nende poole pealt kogu see inimeste asi välja näha.
Täitsa kasulik oli vaadata eelmisel nädalal käinud liidrikoolitusi hobustega. Seal oli üks harjutus siis selline, kus 5-6 inimest pidid meeskonnas ühte hobust mööda maneeži ringi liigutama, edasi saama teda seisma jätma, pöörama jne, kusjuures reeglite järgi poleks tegelikult üldse tohtinud hobust puudutada.
Ja kogu seda janti jälgides oli mul jube hea meel tõdeda, et ma sain enamvähem aru, mida hobune tunneb, millal talle kogu see asi meeldib ja millal ta hakkab närvi minema ja mis ta järgmiseks teha võib. See viis mõttele, et kui ütlus, et loomad on alati ettearvamatud ja kunagi ei või kindel olla, mis neile järgmisena pähe kargab, juba eos vale. Asi on lihtsalt selles, et inimestel ei ole õrna aimugi, mismoodi loomad suhtlevad ja mismoodi nad ennast väljendavad. No mis teha, kui meie lihtsalt ei suuda selle peale tulla, et vokaalne häälitsemine ei ole ainus viis eneseväljenduseks... Praegu seda kirja pannes tundub, et daaa, see on ju nii loogiline, aga mina kogesin sest aru saades igal juhul täitsa korralikku ahhaa-momenti.
Heietaksin hea meelega edasi, sest rääkida on küll ja veel. Näiteks see juhtimiskoolitus oli tore ja huvitav ja jälle üks asi, mille kasulikkust ma enne üldse ette ei kujutanud. Ja eile oli tegin Charliega ratsatrenni, klassikalise koolisõidu stiilis siis, ehk siis pmst juhtimine otsese ja kaudse ratsmega peamiselt (toortõlge inglisekeelsetest direct rein ja indirect reinist). Koos kogu selle infoga, mida olen Craig Stevensi DVD-sid vaadates saanud ja muidu ka tundub see ikka palju loogilisem ja lihtsam kui see meie harjunud ratsutamine. Aga oi, küll alguses oli raske taluda mõtet, et võib küll nö kätega ratsutada ja ei olegi jalad ja tagumik kõige tähtsamad ratsutamise juures.
Millalgi tahaks selle protsessi ja põhjused ka siin teile ära seletada ja enda jaoks läbi mõelda. Kokkuvõtvalt öeldes leiutati selle koolkonna järgi tänapäevane ratsutamisvõtete kogumik umbes 19 sajandil, kui oli vaja kiiresti treenida ratsaväelasi lahinguvalmidusse. Esiteks nõuab kätega ratsutamine ilma hobusele kahju tekitamata peent harjutamist. Teiseks oli tegu noorte tugevate meestega, kes oleks kätega kohe hobuse suu ära lõhkunud. Et siis taoti noortele kursantidele pähe, et käed on halvad ja ratsutada tuleb tagumikuga ja mõeldi selleks välja uus süsteem.
Ma ei tea, kui loogiliselt see teile kõlab, sest olen unine ja mitte parimas seletamisvormis, aga minu peas on asi juba peaaegu, et loogiline.
Ja kui mõelda, siis on küll kerge ebakõla selles, et miks siis on üldse suulised kasutuses, kui neid üldse kasutama ei peakski? Lihtsalt hädapidur? See kõlab kuidagi brutaalselt... Selle süsteemi järgi võiks siis vastus olla, et suuline oli lihtsalt juba enne seal ja kui süsteemi muudeti, siis ta jäi nii poolkogemata varustusse... kõlab loogiliselt...? ehh...
Aga nüüd ma igaljhul katsun magama minna, sest homme lähen oma suurt karjäärihüpet vormistama! :)
tsau. küll tuli alles pikk loba :D
Monday, October 18, 2010
Jeppii!
Ma sain vist tööle (ptui-ptui-ptui üle vasaku õla)!! Karjäärihüpe on küll tohutu, ei julgegi eriti öelda, kuhu ma tööle sain, aga kuna siin riigis on miinimumpalk peaegu kuus naela, siis ma ei nurise esialgu üldse. Eriti peale seda, kui kokku arvutasin, et ühe tööpäevaga teenib jämedalt võttes 800 krooni! Huhh, kohe selline tunne, et hakkan kohe rikkaks, kuigi tegelikult on asi sellest kaugel.
Töökoht on Mäkis siis... Alia arvas, et viie vahetuse pärast olen ma restorani juhataja :D mis ei ole paha perspektiiv ju.
Ah jaa, mu ülemus on öö. Ehk siis mustanahaline. Ma polegi vist elus varem nii pikka jutuajamist neegriga pidanud kui töövestlusel, aga tema pole jälle kunagi kedagi Eestist näinud, nii et oleme tasa. Hahaaa. Ja muide, ma ei pidanud isegi proovitööd tegema, sest ta arvas, et küll ma hakkama saan ja kuna ta pole varem eestlasest töötajat olnud, et siis võiks nüüd proovida.
See oligi siis minu tänase päeva uudis. Homme jälle hobustetööd tegema ja võibolla ka lepingut alla kirjutama Northamptonisse. Kui kõik väga hästi läheb, siis ma äkki juba reedel on tööpäev. HUvitav millal nad siin palka maksavad, tore oleks juba novembri alguses raha saada:P Aga peamine kui üldse saab.
Selle koha peal läks eile õhtul internett ära ja pool posti kadus olematusesse. Uuesti seda kõike kirjutada ma kahjukus ei viitsi aga miskit muud paneb kirja siis.
Aga parem seegi kui mitte midagi:) Täna peaks eriti vara magama minema, sest homme tuleb 6-ajal ärgata, sest kell 9 algab koolitus ja selleks ajaks peavad 6 hobust viksid ja viisakad välja nägema:)
Rääkisime Maryga ka sellest, et meil on natuke liiga suur koormus ja kuidagi vähe saame vastu. Ta oli meiega täitsa nõus ja soovitas kindlasti rääkida Dereki ja Joga. Et nad ilmselt ei tea lihtsalt, mis me kõik peame tegema ja mis see aega võtab. Ja eks nad ole ka algajad tööandjad. Mary soovitas veel enne kõik punktis kirja panna, et jutt asjalikum tuleks. Väga hea nõuanne.
Esmaspäeval lähen töölepingut alla kirjutama. Eks siis näeb, millal esimene tööpäev on, loodan, et varsti peale seda.
Täna hommikul oli täitsa jahe siin, rohi oli härmas ja osadel lompidel pisipisike jääkirme peal. Hästi selge oli ka, eks sellepärast oligi siuke karge.
Hobustest miskit asjalikku kirjutada jälle ei viitsi või ei ole energiat. Polegi sellist fantastilist hobuelamust praegu tegelikult, mida kindlasti peaks jagama.
Aga praegu head ööd, homne päev ootab!
Töökoht on Mäkis siis... Alia arvas, et viie vahetuse pärast olen ma restorani juhataja :D mis ei ole paha perspektiiv ju.
Ah jaa, mu ülemus on öö. Ehk siis mustanahaline. Ma polegi vist elus varem nii pikka jutuajamist neegriga pidanud kui töövestlusel, aga tema pole jälle kunagi kedagi Eestist näinud, nii et oleme tasa. Hahaaa. Ja muide, ma ei pidanud isegi proovitööd tegema, sest ta arvas, et küll ma hakkama saan ja kuna ta pole varem eestlasest töötajat olnud, et siis võiks nüüd proovida.
See oligi siis minu tänase päeva uudis. Homme jälle hobustetööd tegema ja võibolla ka lepingut alla kirjutama Northamptonisse. Kui kõik väga hästi läheb, siis ma äkki juba reedel on tööpäev. HUvitav millal nad siin palka maksavad, tore oleks juba novembri alguses raha saada:P Aga peamine kui üldse saab.
Selle koha peal läks eile õhtul internett ära ja pool posti kadus olematusesse. Uuesti seda kõike kirjutada ma kahjukus ei viitsi aga miskit muud paneb kirja siis.
Aga parem seegi kui mitte midagi:) Täna peaks eriti vara magama minema, sest homme tuleb 6-ajal ärgata, sest kell 9 algab koolitus ja selleks ajaks peavad 6 hobust viksid ja viisakad välja nägema:)
Rääkisime Maryga ka sellest, et meil on natuke liiga suur koormus ja kuidagi vähe saame vastu. Ta oli meiega täitsa nõus ja soovitas kindlasti rääkida Dereki ja Joga. Et nad ilmselt ei tea lihtsalt, mis me kõik peame tegema ja mis see aega võtab. Ja eks nad ole ka algajad tööandjad. Mary soovitas veel enne kõik punktis kirja panna, et jutt asjalikum tuleks. Väga hea nõuanne.
Esmaspäeval lähen töölepingut alla kirjutama. Eks siis näeb, millal esimene tööpäev on, loodan, et varsti peale seda.
Täna hommikul oli täitsa jahe siin, rohi oli härmas ja osadel lompidel pisipisike jääkirme peal. Hästi selge oli ka, eks sellepärast oligi siuke karge.
Hobustest miskit asjalikku kirjutada jälle ei viitsi või ei ole energiat. Polegi sellist fantastilist hobuelamust praegu tegelikult, mida kindlasti peaks jagama.
Aga praegu head ööd, homne päev ootab!
Saturday, October 16, 2010
Hei! tean, et ma ei ole siia suhteliselt kaua midagi kirjutanud. See-eest põnevaid asju juhtunud on mitu. ILmselt on need kaks asja kuidagi omavahel seotud - kui palju juhtub ja tegemist on, siis ei jää kuigivõrd aega ega energiat blogi täitmiseks. Millest on kahju, sest tegelikult, uskuge või mitte, meeldib mulle blogida. See aitab mõtteid koguda.
Hobuste vallas on selgunud, et päris elu ei ole nii roosiline kui tundub, ehk siiski tööd on reklaamitust rohkem ja trenne oleme saanud vähem. Otseselt ei saa Jo'd ja Derekit valeinfo jagamises süüdistada, sest Lydia ütles, et kui tema suvel alustas, siis oligi tallis tegemist paar tundi hommikul ja paar tundi õhtul. Nüüd aga kipuvad päevad venima pea 8-tunnisteks. Esiteks on hobuseid 3-4 tükki rohkem ja teiseks ikka leidub mingit lisatoimetamist, kas vaja maneeži kasta või varustust puhastada või aeda parandada või hoovi pühkida või tuleb keegi trenni või sada muud võimalikku toimetust. Ja nii need töötunnid tulevad.
Samal ajal avastati, Dennyl ehk peamisel õppehobusel on südames märkimisväärne kahin. See tähendab, et Denny võib suvalisel hetkel lihtsalt infarkti saada ja temaga tunde anda ei tohiks, sest parasjagu infarkti saav hobu võib inimesele tõsiselt ohtlik olla. Teine õppehobu, Charlie, on aga juba vana ja pidevalt natuke lombakas, sest tal on artriit. Seega, nagu Derek ütles: "Its hard to be a riding school if you dont have any riding horses." Ja nii ongi lubatud miinimumist umbes poole vähem trenne olnud. Igal juhul on meil nüüd tüdrukutega plaanis natke protesti tõsta ja ehk väikest palka vms nõuda.
Teine suur asi on aga see, et minu Kawasaki on tänase seisuga juba nädal aega kodus. Temaga seljataha jätud juba mitukümmnd miili, ülevaatus tehtud ja briti valepoole liiklus kodusemaks muutunud. Ratas ise on ka natuke kodusem, ta on ikka Divekast kõige poolest nii erinev. Juhtimisvõtted tunnetus ja kõik hoopis teine, alguses tundus Diekas parem, aga nüüd hakkan vaikselt harjuma ja võibolla polegi asi nii hull:)
Aga nüüd lasen jälle jalga, sest homme on avatud uste päev ja teised pühivad usinasti hoovi puhtaks. Lähen neile appi!
Tsau!
Hobuste vallas on selgunud, et päris elu ei ole nii roosiline kui tundub, ehk siiski tööd on reklaamitust rohkem ja trenne oleme saanud vähem. Otseselt ei saa Jo'd ja Derekit valeinfo jagamises süüdistada, sest Lydia ütles, et kui tema suvel alustas, siis oligi tallis tegemist paar tundi hommikul ja paar tundi õhtul. Nüüd aga kipuvad päevad venima pea 8-tunnisteks. Esiteks on hobuseid 3-4 tükki rohkem ja teiseks ikka leidub mingit lisatoimetamist, kas vaja maneeži kasta või varustust puhastada või aeda parandada või hoovi pühkida või tuleb keegi trenni või sada muud võimalikku toimetust. Ja nii need töötunnid tulevad.
Samal ajal avastati, Dennyl ehk peamisel õppehobusel on südames märkimisväärne kahin. See tähendab, et Denny võib suvalisel hetkel lihtsalt infarkti saada ja temaga tunde anda ei tohiks, sest parasjagu infarkti saav hobu võib inimesele tõsiselt ohtlik olla. Teine õppehobu, Charlie, on aga juba vana ja pidevalt natuke lombakas, sest tal on artriit. Seega, nagu Derek ütles: "Its hard to be a riding school if you dont have any riding horses." Ja nii ongi lubatud miinimumist umbes poole vähem trenne olnud. Igal juhul on meil nüüd tüdrukutega plaanis natke protesti tõsta ja ehk väikest palka vms nõuda.
Teine suur asi on aga see, et minu Kawasaki on tänase seisuga juba nädal aega kodus. Temaga seljataha jätud juba mitukümmnd miili, ülevaatus tehtud ja briti valepoole liiklus kodusemaks muutunud. Ratas ise on ka natuke kodusem, ta on ikka Divekast kõige poolest nii erinev. Juhtimisvõtted tunnetus ja kõik hoopis teine, alguses tundus Diekas parem, aga nüüd hakkan vaikselt harjuma ja võibolla polegi asi nii hull:)
Aga nüüd lasen jälle jalga, sest homme on avatud uste päev ja teised pühivad usinasti hoovi puhtaks. Lähen neile appi!
Tsau!
Thursday, October 7, 2010
Tuesday, October 5, 2010
Mõte
Mulle tuli jälle ühe hobusega koos koplist talli juurde jalutades mõte, mille tahtsin kirja panna, et meelest ei läheks.
Mulle tundub, et sellise nö "nunnutava" hobunduse eesmärk või vaevatasu iniemse jaoks ongi lihtsalt teistsugse olekuga hobune. Kui see sulle korda läheb, siis tasub hobuste mitte sundimine ja nende arvamuse kuulamine ära. Kui ei lähe, siis sobib ilmselt paremini jõulisem lähenemine, kus sisendile peab järgnema kohe kindel hobusepoolne vastus igal juhul, sest nii tegelikult tulevad tulemused kiiremini.
Oehh, kus nüüd alles targutab:D Lihtsalt siuke mõttekäik oli.
Mulle tundub, et sellise nö "nunnutava" hobunduse eesmärk või vaevatasu iniemse jaoks ongi lihtsalt teistsugse olekuga hobune. Kui see sulle korda läheb, siis tasub hobuste mitte sundimine ja nende arvamuse kuulamine ära. Kui ei lähe, siis sobib ilmselt paremini jõulisem lähenemine, kus sisendile peab järgnema kohe kindel hobusepoolne vastus igal juhul, sest nii tegelikult tulevad tulemused kiiremini.
Oehh, kus nüüd alles targutab:D Lihtsalt siuke mõttekäik oli.
Sunday, October 3, 2010
Pühapäev
Niih, täna oli siis hommikul kõigepealt trenn, mis muutus istakutunnist sujuvalt kordetamise õpetamiseks. Nagu kõigi muude asjadegagi, käib siinsete kommete järgi kordetamine natuke teisiti kui ma kodus harjunud olen, aga sellegipoolest oli Popiga omandatud kogemustest kasu. Kui mina olen harjunud kordel märguandeid andma hääle ja kehaasendiga, siis siin käib see kõik ikka läbi kordenööri. Piitsaga võib ka vajadusel kaasa aidata. Selleks aga, et kordega selgeid ja edukaid signaale edastada, peab läbi selle pidevalt kavessoniga kontakti hoidma, mis ongi kordetamise juures kõige keerulisem (Derek ütles lausa, et väga hästi kordetamine on sellest kõigest, mis nad teevad, kõige keerulisem). Derek kasutab kontakti kohta sõna touch, mis annab tegelikult päris hästi edasi asja olemuse - kerge puudutus läbi korde/ratsme vms.
Mulle tundub, et mulle meeldib kordetamine (ja ehk kunagi, kui seda õpin, ka maatöö) isegi rohkem kui ratsutamine. See on kuidagi lihtsam minu arvates esiteks. Teiseks tundub mulle, et kordelt on lihtsam märgata, millist tagasisidet hobune annab. Muidugi, võib olla, et ma ise ei suuda lihtsalt hobuse seljas piisavalt tundlik ja tasakaalus olla, et tema tagasisidet märgata.
Ah jaa, täna mõtlesin veelkord, et siinsed hobused on teistmoodi kui ükskõik millised teised hobused, keda ma kunagi näinud olen. Kogu nende olek on hoopis... rahulikum. Ja rahulolevam. Tõsiselt.
Kui aus olla, siis vaevab mind ka mõnikord identiteedikriis, et mille jaoks kõike seda "nunnutamist" vaja on ja tegelikult saab ju kiiremaid ja nn paremaid tulemusi ka karmimaid meetodeid kasutades. Hobust rohkem ja jõulisemalt sundides. Aga uskuge, väga mõnus kogemus on, kui hobune tõesti üritab sinuga suhelda, sest ta teab, et sinu poolt pole tõenäoliselt midagi koledat oodata. Vahepeal ma ei arvanud, et see oleks võimalik, aga siinoleku ajal on minus hakanud pesitsema lootus, et äkki ikka on.
Nt täna seisime ja ootasime Luke'iga maneežis millal Sue (mingi hobuseterapeut, akupunktuuri sarnast miskit) tuleb ja teda ravib. Oodates ja igavledes ma tõesti nägin, kuidas hobune üritas mulle meeleheitlikult selgeks teha, kust tal sügeleb ja talle üldse ei meeldi kui ma ta lakka päitsete alt välja sikutan. No kohe oli näha, et ta tõesti tahtis mulle miskit selgeks teha. Aga mitte närvi minnes, vaid nii, sõbralikult.
Ja mulle meeldis ka, et kui ma tema nina ees poolkaart mööda edasi-tagasi käisin, siis ta tuli mulle kogu aeg oma peaga järgi. Ning mõtlesin ka selle peale, et tavaliselt ei näe me kuigi tihti hobuse kukalt ülevaltpool (va sadulas olles). Ma pole seda kunagi varem tähele pannud. Siin aga seisavad hobused pidevalt inimeste läheduses nii, et pea on piisavalt madalal, et võid vabalt tema kõrvade vahele ülalt alla vaadata. Siis taipasin, et varem pole ma eriti sellist asja kohanud. Popstari puhul näiteks mitte kunagi. Hobuse pea on ikka kuskil kõrgel ja kui sul on vaja nt kõrvu puudutada, siis tuleb ülespoole upitada. Siin on mõnikord vastupidi ja uskuge või mitte, mina igal juhul usun, et see näitab et siinsed loomad tunnevad ennast inimeste juuresolekul kordi mugavamalt ja turvalisemalt. Mis omakorda paneb mõtlema - kui ebaturvaliselt hobused reeglina ennast tegelikult tunnevad?
Maybe the trouble is that usually people just don't know any better...?
Igasugu mõtteid tekib ja eks nad ole siin vist parasjagu segaselt väljendatud, sest olen unine ja väsinud praegu ning ei jõua kõike korralikult enne kirja panekut läbi mõelda ja selgeks sõnumiks kokku panna. Aga huvitav oleks teada, mis teised mu uitmõtetest arvavad?
Ah jaa, üks äge asi on siin veel - hobuste jaoks on siin ikka igat masti spetsialiste - osteopaat, kiropraktik, füsioterapeut, nõelravi, homöopaatia jne. Eestis pole ma millestki sellisest isegi kuulnud!
Mulle tundub, et mulle meeldib kordetamine (ja ehk kunagi, kui seda õpin, ka maatöö) isegi rohkem kui ratsutamine. See on kuidagi lihtsam minu arvates esiteks. Teiseks tundub mulle, et kordelt on lihtsam märgata, millist tagasisidet hobune annab. Muidugi, võib olla, et ma ise ei suuda lihtsalt hobuse seljas piisavalt tundlik ja tasakaalus olla, et tema tagasisidet märgata.
Ah jaa, täna mõtlesin veelkord, et siinsed hobused on teistmoodi kui ükskõik millised teised hobused, keda ma kunagi näinud olen. Kogu nende olek on hoopis... rahulikum. Ja rahulolevam. Tõsiselt.
Kui aus olla, siis vaevab mind ka mõnikord identiteedikriis, et mille jaoks kõike seda "nunnutamist" vaja on ja tegelikult saab ju kiiremaid ja nn paremaid tulemusi ka karmimaid meetodeid kasutades. Hobust rohkem ja jõulisemalt sundides. Aga uskuge, väga mõnus kogemus on, kui hobune tõesti üritab sinuga suhelda, sest ta teab, et sinu poolt pole tõenäoliselt midagi koledat oodata. Vahepeal ma ei arvanud, et see oleks võimalik, aga siinoleku ajal on minus hakanud pesitsema lootus, et äkki ikka on.
Nt täna seisime ja ootasime Luke'iga maneežis millal Sue (mingi hobuseterapeut, akupunktuuri sarnast miskit) tuleb ja teda ravib. Oodates ja igavledes ma tõesti nägin, kuidas hobune üritas mulle meeleheitlikult selgeks teha, kust tal sügeleb ja talle üldse ei meeldi kui ma ta lakka päitsete alt välja sikutan. No kohe oli näha, et ta tõesti tahtis mulle miskit selgeks teha. Aga mitte närvi minnes, vaid nii, sõbralikult.
Ja mulle meeldis ka, et kui ma tema nina ees poolkaart mööda edasi-tagasi käisin, siis ta tuli mulle kogu aeg oma peaga järgi. Ning mõtlesin ka selle peale, et tavaliselt ei näe me kuigi tihti hobuse kukalt ülevaltpool (va sadulas olles). Ma pole seda kunagi varem tähele pannud. Siin aga seisavad hobused pidevalt inimeste läheduses nii, et pea on piisavalt madalal, et võid vabalt tema kõrvade vahele ülalt alla vaadata. Siis taipasin, et varem pole ma eriti sellist asja kohanud. Popstari puhul näiteks mitte kunagi. Hobuse pea on ikka kuskil kõrgel ja kui sul on vaja nt kõrvu puudutada, siis tuleb ülespoole upitada. Siin on mõnikord vastupidi ja uskuge või mitte, mina igal juhul usun, et see näitab et siinsed loomad tunnevad ennast inimeste juuresolekul kordi mugavamalt ja turvalisemalt. Mis omakorda paneb mõtlema - kui ebaturvaliselt hobused reeglina ennast tegelikult tunnevad?
Maybe the trouble is that usually people just don't know any better...?
Igasugu mõtteid tekib ja eks nad ole siin vist parasjagu segaselt väljendatud, sest olen unine ja väsinud praegu ning ei jõua kõike korralikult enne kirja panekut läbi mõelda ja selgeks sõnumiks kokku panna. Aga huvitav oleks teada, mis teised mu uitmõtetest arvavad?
Ah jaa, üks äge asi on siin veel - hobuste jaoks on siin ikka igat masti spetsialiste - osteopaat, kiropraktik, füsioterapeut, nõelravi, homöopaatia jne. Eestis pole ma millestki sellisest isegi kuulnud!
Saturday, October 2, 2010
Laupäeva õhtust veel
Käisime täna päeval veel hobuvarustuse poes paarikümne km kaugusel, Rugby nimelises linnas. Seal pidi olema suur allahindlus ja mõtlesime, et võiks vaatama minna. Ma pole elus sees nii suurt ratsaasjade poodi näinud. Sadulaid oli seal vähemalt paarsada ja kõike muud ka nii, et võttis silme eest kirjuks. Kulutasin u 400 krooni sooja tuule- ja veekindla pusa peale, ei tea kas oli seda väärt, aga loodan, et oli. Täitsa kenastid ratsapükse oleks ka sealt saanud nii alates paaristsajast kroonist, aga ei hakanud seal tuhnima, sest otsustasin, et saan selle paariga hakkama, mis mul on. Hoian raha mudueks asjadeks. Riiete hinna üle siin muidu kül nuriseda ei saa, neljapäeval Northamptonis käies naersin, et inglased ei saa küll kehva riietumist rahapuuduse kaela ajada. Täiseti korralikke saapaid nt oli terve poetäis valida hinnaklassis 200-600 eek. Teises poes jagati jumalast uusi ja kenasid pluuse alates 1-st naelast, 5 naela eest sai juba korralikke asju. Ostsin endale korralikud teksad 6 naelaga. Jne, jne. Kiusatusi kulutada on nii et vähe pole, aga üritan seda mitte väga palju teha, sest tsikli peale kulub niikuinii raha ja ega mul töökohta ju veel ei ole.
Nüüd otsin pastakat, et täita ära mingi ankeet, et perearsti juurde registreeruda. Jube paks paberipatakas on, ei tea, mis nad kõike teada tahavad...
Järgmiseks plaanin CV-sse paar Mary soovitatud parandust sisse viia ja kui tsikli kätte saan, siis älhen ka seda laiali jagama. Küll siis ka mingi töö tuleb!
Pärast igastahes magama, vahin võib-olla natuke telekat ja siis head ööd!
Ah jaa, eelmise posti juurde unustasin lisada, et aitähaitäh emale Kawasaki juures aitamise eest:)!!
Nüüd otsin pastakat, et täita ära mingi ankeet, et perearsti juurde registreeruda. Jube paks paberipatakas on, ei tea, mis nad kõike teada tahavad...
Järgmiseks plaanin CV-sse paar Mary soovitatud parandust sisse viia ja kui tsikli kätte saan, siis älhen ka seda laiali jagama. Küll siis ka mingi töö tuleb!
Pärast igastahes magama, vahin võib-olla natuke telekat ja siis head ööd!
Ah jaa, eelmise posti juurde unustasin lisada, et aitähaitäh emale Kawasaki juures aitamise eest:)!!
Kawasaki GPZ 500S
Minu viimaste päevade tähtsündmus:
Kawasaki GPZ 500S
punane
500cc
2 silindrit
750 naela
3 kuud garantiid
värske õlivahetus, muud kuluosad ka vist suhteliselt ok korras.
tuleb koos aastase ülevaatusega
u 50 naela teemaksu tuleb minul maksta
Kindlustus esialgsete andmete järgi ca 280-300 naela...
Käsiraha sisse makstud praeguseks, kui Eestist varustus kohale jõuab siis lähen järgi ja SÕIDAN KOJU TÄITSA PÄRIS OMA MOOTORRATTAGA!
Olen väga põnevil ja ei suuda ära oodata!
Kirsiks tordil on see, et eile käisime Alia ja Lydiaga baaris ja saime seal tuttavaks mingi tüübiga, et on pärit Tšehhist ja armastab rokkmuusikat ja mootorrattaid. Täpsemalt, ta on suisa mehhaanik! Ma tavaliselt seda küll ei tee, aga tema numbri küsisin küll kohe, sest tsiklisõpra on mul VÄGA vaja, sest midagi on mu uuel Kawal ikka viga...
Ja see väärkis vist ka mainimist, et toakaaslastega on mul täitsa vedanud, mõlemad on toredad ja koos asju teha on põnev.
Hobupoole pealt suuremaid emotsioone praegu kirja panna ei olegi. Homme on mul istakutrenn plaanis, küllap siis jälle miskit tuleb. Aga üha rohkem tõden, et kõik on peas kinni ja inimesed oma suure egoga lukusavad enda jaoks tihti paljud hobustele nii loomulikud võimalused. Kahjuks pean tõdema, et minu ego on suurem kui ma ise varem taibanud olengi ning selle suhtumise muutmine on aega ja pingutust nõudev. Kuigi praegu ma tunnen muutust algamas... Keeruline jutt ühesõnaga:D
Ohh, tuleks see postipakk kiivri ja tagiga ometi juba...
Kawasaki GPZ 500S
punane
500cc
2 silindrit
750 naela
3 kuud garantiid
värske õlivahetus, muud kuluosad ka vist suhteliselt ok korras.
tuleb koos aastase ülevaatusega
u 50 naela teemaksu tuleb minul maksta
Kindlustus esialgsete andmete järgi ca 280-300 naela...
Käsiraha sisse makstud praeguseks, kui Eestist varustus kohale jõuab siis lähen järgi ja SÕIDAN KOJU TÄITSA PÄRIS OMA MOOTORRATTAGA!
Olen väga põnevil ja ei suuda ära oodata!
Kirsiks tordil on see, et eile käisime Alia ja Lydiaga baaris ja saime seal tuttavaks mingi tüübiga, et on pärit Tšehhist ja armastab rokkmuusikat ja mootorrattaid. Täpsemalt, ta on suisa mehhaanik! Ma tavaliselt seda küll ei tee, aga tema numbri küsisin küll kohe, sest tsiklisõpra on mul VÄGA vaja, sest midagi on mu uuel Kawal ikka viga...
Ja see väärkis vist ka mainimist, et toakaaslastega on mul täitsa vedanud, mõlemad on toredad ja koos asju teha on põnev.
Hobupoole pealt suuremaid emotsioone praegu kirja panna ei olegi. Homme on mul istakutrenn plaanis, küllap siis jälle miskit tuleb. Aga üha rohkem tõden, et kõik on peas kinni ja inimesed oma suure egoga lukusavad enda jaoks tihti paljud hobustele nii loomulikud võimalused. Kahjuks pean tõdema, et minu ego on suurem kui ma ise varem taibanud olengi ning selle suhtumise muutmine on aega ja pingutust nõudev. Kuigi praegu ma tunnen muutust algamas... Keeruline jutt ühesõnaga:D
Ohh, tuleks see postipakk kiivri ja tagiga ometi juba...
Friday, September 24, 2010
kokanduskogemus
Niih, ma tahtsin teiega lihtsalt jagada, et sain just ühe oma elu positiivsema kokanduskogemuse. Lydia ja Alia on veendunud, et kõik eestlased söövad imelikke asju (eriti mina). Imelikud asjad on nende jaoks nt praetud makaronid ketšupiga, sest nemad makarone ei prae ja ketšupit panevad kah kartulite peale hoopis. Nii vahva, kui erinevaid toite inimesed söövad:D Igal juhul tahtsid nad mind mõnda "normaalset" toitu tegema õpetada ja siis ma tegingi peamiselt Lydia juhendamisel makaroni-tuunikala salatit konservmaisi, majoneesi ja sibulaga - ja teate, jubehea oli! Nämm. Väga maitsev. Ja lihtne ja ei ole üldse kallis ka, sest peamiselt koosneb see ikkkagi makaronidest, mis on suht odavad:) Ma arvan, et järgnevad kolm päeva ma toitun sellest :P
Ahjaa, toidust veel. Käisime täna toidupoes kõik kolmekesi Alia autoga ja kui ma tahtsin poeketi enda kaubamärgi mingeid eriti odavaid vorstikesi osta, siis Lydia pidas mulle terve loengu sellest, milliseid eriti ebakvaliteetseid koostisainenid nendesse kõige odavamatesse asjadesse pannakse ja kui kahjulik see on. Ühe paki kõige odavamaid vorstikesi panin ma ikka salaja korvi, aga eks see tegelikult vist koosnebki peamiselt seakarvadest ja muust jamast liha asemel. Söömine on ikka üks hirmus asi ja siin kehtib ilmselt ka "you get what you pay for" ehk siis mida rohkem maksad, seda paremaid asju saad. Ehk siis see, kes odavalt sööb, sööb ilmselt samal ajal ebatervislikult... Aga mul suva sest söögist, peaasi, kui ma saan päris oma kalli kaherattalise soetada... see oleks nii tore ja siin isegi vajalik. Ma võiksin talvel vabalt Eestis bussiga sõita, kui suvel saaks tsikliga sõita:P
hobusterindel midagi ülipõnevat pole toimunud, järgmisel nädalal on meil Aliaga igal juhul plaanis hakata rohkem tunde välja pressima. praegu on ühel kliendil intensiivkursust, st tal on 4 tundi päevas, mis tähendab, et Derekil on hirmus kiire ja me ei taha oma asjadega peale käia. Aga edaspidi oleks kena, kui saaks natuke rohkem õpetust. Vast saab ka. Aga hobused on toredad ja kui ma avastan neid igaühte aina rohkem kui eraldiseisvaid isiksusi, siis muutub see kõik veel toredamaks. ja seda rohkem ma saan aru, kui kaugel seisavad "tavalised" ratsutajad sh mina ise tavaliselt hobustest. Ma tean, et see kõlab halvasti, aga ma olen üha rohkem veendunud, et tänapäevasle ratsaspordil ei ole hobustega mitte midagi ühist. Mul on nii kahju, et Eestis selline lähenemine nii vähelevinud on. Eks ta ole siingi tugevas vähemuses, aga midagi siin siiski leidub ju. Ehk kunagi paranevad asjad meilgi, pöidlad pihku!
Head ööd tänaseks:)
Ahjaa, toidust veel. Käisime täna toidupoes kõik kolmekesi Alia autoga ja kui ma tahtsin poeketi enda kaubamärgi mingeid eriti odavaid vorstikesi osta, siis Lydia pidas mulle terve loengu sellest, milliseid eriti ebakvaliteetseid koostisainenid nendesse kõige odavamatesse asjadesse pannakse ja kui kahjulik see on. Ühe paki kõige odavamaid vorstikesi panin ma ikka salaja korvi, aga eks see tegelikult vist koosnebki peamiselt seakarvadest ja muust jamast liha asemel. Söömine on ikka üks hirmus asi ja siin kehtib ilmselt ka "you get what you pay for" ehk siis mida rohkem maksad, seda paremaid asju saad. Ehk siis see, kes odavalt sööb, sööb ilmselt samal ajal ebatervislikult... Aga mul suva sest söögist, peaasi, kui ma saan päris oma kalli kaherattalise soetada... see oleks nii tore ja siin isegi vajalik. Ma võiksin talvel vabalt Eestis bussiga sõita, kui suvel saaks tsikliga sõita:P
hobusterindel midagi ülipõnevat pole toimunud, järgmisel nädalal on meil Aliaga igal juhul plaanis hakata rohkem tunde välja pressima. praegu on ühel kliendil intensiivkursust, st tal on 4 tundi päevas, mis tähendab, et Derekil on hirmus kiire ja me ei taha oma asjadega peale käia. Aga edaspidi oleks kena, kui saaks natuke rohkem õpetust. Vast saab ka. Aga hobused on toredad ja kui ma avastan neid igaühte aina rohkem kui eraldiseisvaid isiksusi, siis muutub see kõik veel toredamaks. ja seda rohkem ma saan aru, kui kaugel seisavad "tavalised" ratsutajad sh mina ise tavaliselt hobustest. Ma tean, et see kõlab halvasti, aga ma olen üha rohkem veendunud, et tänapäevasle ratsaspordil ei ole hobustega mitte midagi ühist. Mul on nii kahju, et Eestis selline lähenemine nii vähelevinud on. Eks ta ole siingi tugevas vähemuses, aga midagi siin siiski leidub ju. Ehk kunagi paranevad asjad meilgi, pöidlad pihku!
Head ööd tänaseks:)
Monday, September 20, 2010
Üks tänahommikune mõttekild
Mõlgutasin täna hommikusöögi tegemise kõrvale mõtteid ja jõudsin oma peas järeldusteni, mille mõtlesin kirja panna, enne kui meelest ära läheb:
Natural horsemanship'i (või kuidas iganes seda nimetada)peaks võtma kui mitte teatud võtete või meetodite kogumit, vaid kui mõtteviisi või suhtumisviisi. Ja selle kõige tähtsam osa, mis peab edukaks edasiminekuks kõige esimesena tulema, on hobuse kui olendi lahtimõtestamise viisi kardinaalne muutmine võrreldes tavaratsamaailmaga.
Ja mulle tundub veel, et natural horsemanship on liiga laetud mõiste eesti keeles (ja polegi tegelikult eestikeelne mõiste). Äkki näiteks alternative horsemanship ehk alternatiivne hobundus või alternatiivhobundus oleks parem? Mis te arvate?
Natural horsemanship'i (või kuidas iganes seda nimetada)peaks võtma kui mitte teatud võtete või meetodite kogumit, vaid kui mõtteviisi või suhtumisviisi. Ja selle kõige tähtsam osa, mis peab edukaks edasiminekuks kõige esimesena tulema, on hobuse kui olendi lahtimõtestamise viisi kardinaalne muutmine võrreldes tavaratsamaailmaga.
Ja mulle tundub veel, et natural horsemanship on liiga laetud mõiste eesti keeles (ja polegi tegelikult eestikeelne mõiste). Äkki näiteks alternative horsemanship ehk alternatiivne hobundus või alternatiivhobundus oleks parem? Mis te arvate?
Saturday, September 18, 2010
esimene ratsatund
Esimene asi, mis ma kunagi Inglismaale pikemaks ajaks kolides teeks – vahetaks kõik eraldi kuuma- ja külmaveekraanid normaalsete kraanide vastu!!! Deam, isegi nõusid ei saa korralikult pesta. Mitte ei taipa, miks need inimesed arvavad, et nii on parem... Hea seegi, et duššist tuleb paraja temperatuuriga vett, mitte ei pea külma ja tulise veejoa vahet jooksma :P
Niih, aga igal juhul oli mul täna esimene korralik ratsutamistund – istakutrenn. Siin alustatakse kõigiga päris algusest, mis tähendab, et – jalused ära, valjaste asemel kavesson (kuidas see eesti keeles on, kordepäitsed?) ja kordele igasugu harjutusi tegema. Kõlab lihtsalt, aga minu jaoks oli see jube keeruline, alles lõpus läks natuke paremaks ja lihtsamaks. Aga tunne on selline, et kui seda tihti ja mitu-mitu-mitu korda järjest teha, siis äkki see aitabki ratsutamisoskust paremaks muuta. Ja üleüldist kehakontrolli ka. Mitte, et mul eluks hädasti paremat üleüldist kehakontrolli vaja oleks, küll aga läheb seda tarvis ratsutamiseks.
Harjutused, mis tegema pidi, olid igasugused jalgade ja käte liigutamised. Näiteks kick down, ehk siis tõstab ühe põlvest ülespoole ja lööd kand ees alla-taha. Nii mõlema jalaga ükshaaval või korraga. Kick back, ehk tõstad jala põlvest taha üles ja puudutad seda selja taga käega. Kick up, ehk paned parema jala vastu hobuse külge, tõstab vasaku käe diagonaalis ette ja proovid vasaku jalaga vastu kätt lüüa. Kõik käivad nii ühe kui teise jalaga või isegi korraga, kusjures samal ajal peab tagumik ikka õigesti sadulasse jääma ja käed soovitatavalt paigale. Käsi võib hoida ka kõrval või teha käteringe või miskit muud, et ikka raskem oleks.
Käte ja jalgadega erinevat asja teha on minu jaoks hirrmus raske, näiteks siis kui ma üritasin samal ajal teha käteringe ja kick down'e, tuli välja üks segapudru ja tuuleveski ning tunne oli nagu nendel puudega inimestel, kellel jalad ja käed üldse sõna kuulata ei taha.
Mis ma õppisin – mul on kehv koordinatsioon, aga selleks, et hästi ratsutada, on vaja seda paremaks teha. Kui keegi oskab soovitada häid koordinatsiooniharjutusi peale samaaegse pea peale patsutamise ja kõhu peale teise käega ringide tegemise, siis laske käia:D
Ratsutasin Dennyga ja tema juures on kift see, et ta on suhteliselt tundlik ja annab tagasisidet, kas sa istud hästi või halvasti ja kuidas just. Näiteks kui ma korraks sain õige tunde ja suutsin ilusti sammus kaasa minna, siis kohe lasi ta selja lõdvemaks ja kõndis kenamini. Või kui ma pingsalt üritasin mõelda selle peale, mis harjutust ja kuidas teha ning lihased läksid pingesse, siis tahtis ta seisma jääda, sest on harjunud sadula liikumise peatamist võtma kui peatuse märguannet. Ja kui ma ühe korra kuidagi kahe ristluuga korraga tegin miskit ettepoole liigutust, siis ta hakkas traavima:) Ehk siis temaga saab kohe aru, mis ja kuidas on. Derek rääkis, et aasta-paar tagasi ei saanud Dennyga üldse istakutrenne anda, sest ta läks ratsaniku harjutuste ja liigutamiste peale närvi, nüüd aga kõmpis rahulikult mööda korderingi edasi, andes ainult tempo ja kõnnimaneeriga aimu, kas ratsanik istub parasjagu paremini või halvemini.
Jalad on peale trenni natuke harjumatult väsinud ja venitatud, aga muidu tore, et vabal päeval ka midagi asjalikku teha oli.
Vaatasin hommikupoole ka hunniku endale meeldivaid tsikleid välja (kõige kallim oli 16 000 Eesti rahas, kõige odavam 9500) ja saatsin lingid Alia õe peikale ülevaatamiseks (kes töötab Harley Davidsonide teeninduses ja kelle jaoks tsiklid on elu:P). Loodame, et sealt tuleb midagi positiivset ja loodame ka, et mu pangakaart jõuab varsti kohale ja saan pangaarve omale ja koos sellega ka võimaluse raha liigutada:).
Normaalset internetti tahaks ka, kogu aeg Lydia toas istumine ei ole viisakas ega mugav just, kuigi ta kogu aeg ütleb, et ei, sellest pole midagi, istu julgelt jne. Aga ikkagi. Pealegi on mulle mulje jäänud, et siinsed inimesed on nii viisakad, et kui neile ka miski ei meeldi, siis ega nad seda väga sulle ei ütle ja teevad ikka head nägu. Esmapilgul meeldiks mulle rohkem see variant, kui ikka öeldaks asjad südame pealt ära, siis saaks kindel olla, et kui keegi ütleb, et kõik on kenasti, siis on ikka ka. Kuigi viisakusel ja mitte kunagi halvasti ütlemisel on ka omad võlud.
Eks Dereki õpetamisstiil ka on suhteliselt seda tüüpi (või üldse suhtlemisstiil): kui vähegi kiita kannatab, siis kiidab ja kui ta midagi ei ütle, siis järelikult on juba piisavalt sitasti, et kohe mitte midagi head ei ole öelda. Ja kui ta kiidab mingit pisiasja, siis suures plaanis ei olnud midagi kiita. Järelikult asjad, mis olid valest tuleb endal juurde mõelda. Eestis on täpselt vastupidi tavaliselt – treener ütleb, mis on valesti ja siis õiged asjad tuleb ise juurde mõelda (üldistades, muidugi). Siinne stiil nõuab natuke harjumist ja eestlase mõtlemise ümberpööramist, aga võib-olla suures plaanis ja treeningpsühholoogiat arvestades on see tegelikult tulemuslikum. Siis, kui halva väljatoomisega harjunud eestlane on oma mõtlemise suutnud ümber pöörata, sest muidu tundub, et kõik on kogu aeg superhästi ja laita polegi nagu miskit. Kui aga võtta laitmisena kõiki asju, mida ei kiideta, leiab neid küll:)
Õhtul käisime Alia autoga Wodford Halse'is, mis on meie lähim „päriselt“ asustatud punkt, kus on poed ja söögikohad ja asjad ja ostsime paneeritud friteeritud kala ja friikaid ehk siis inglaste tüüpilist Fish and chips sööki. Ma ene ei arvanud, et see eriti hea võik olla, aga tegelikult oli kala hästi hea ja kartulid ka suht. Maksis umbes 70 eeku ports, mis on Inglismaa kohta hästi odav, rääkis Alia. Ja kui arvestada, et ports on tõesti suur, nii et ma jätsin pool hommikuks, siis pole vist isegi Eesti kohta VÄGA kallis. Kuigi iga päev just ei raatsiks osta...
Niimoodi siis tänaseks, homme jälle tööle ja esmaspäeval jälle vaba päev. Mis ma sellega küll peale hakkan:D Ehk, kui julguse kokku võtan, sõidan CV-sid laiali viima. Kuigi see tundub natuke hirmutav, võtta auto ja minna ise kuskil kaugele külavahele seiklema, mida ma üldse ei tunne. Eks näis. Vähemalt ma nüüd enamvähem tean, kuskohas lähimad poed ja asjad on, kus võiks tööd leida.
Head ööd:)
Niih, aga igal juhul oli mul täna esimene korralik ratsutamistund – istakutrenn. Siin alustatakse kõigiga päris algusest, mis tähendab, et – jalused ära, valjaste asemel kavesson (kuidas see eesti keeles on, kordepäitsed?) ja kordele igasugu harjutusi tegema. Kõlab lihtsalt, aga minu jaoks oli see jube keeruline, alles lõpus läks natuke paremaks ja lihtsamaks. Aga tunne on selline, et kui seda tihti ja mitu-mitu-mitu korda järjest teha, siis äkki see aitabki ratsutamisoskust paremaks muuta. Ja üleüldist kehakontrolli ka. Mitte, et mul eluks hädasti paremat üleüldist kehakontrolli vaja oleks, küll aga läheb seda tarvis ratsutamiseks.
Harjutused, mis tegema pidi, olid igasugused jalgade ja käte liigutamised. Näiteks kick down, ehk siis tõstab ühe põlvest ülespoole ja lööd kand ees alla-taha. Nii mõlema jalaga ükshaaval või korraga. Kick back, ehk tõstad jala põlvest taha üles ja puudutad seda selja taga käega. Kick up, ehk paned parema jala vastu hobuse külge, tõstab vasaku käe diagonaalis ette ja proovid vasaku jalaga vastu kätt lüüa. Kõik käivad nii ühe kui teise jalaga või isegi korraga, kusjures samal ajal peab tagumik ikka õigesti sadulasse jääma ja käed soovitatavalt paigale. Käsi võib hoida ka kõrval või teha käteringe või miskit muud, et ikka raskem oleks.
Käte ja jalgadega erinevat asja teha on minu jaoks hirrmus raske, näiteks siis kui ma üritasin samal ajal teha käteringe ja kick down'e, tuli välja üks segapudru ja tuuleveski ning tunne oli nagu nendel puudega inimestel, kellel jalad ja käed üldse sõna kuulata ei taha.
Mis ma õppisin – mul on kehv koordinatsioon, aga selleks, et hästi ratsutada, on vaja seda paremaks teha. Kui keegi oskab soovitada häid koordinatsiooniharjutusi peale samaaegse pea peale patsutamise ja kõhu peale teise käega ringide tegemise, siis laske käia:D
Ratsutasin Dennyga ja tema juures on kift see, et ta on suhteliselt tundlik ja annab tagasisidet, kas sa istud hästi või halvasti ja kuidas just. Näiteks kui ma korraks sain õige tunde ja suutsin ilusti sammus kaasa minna, siis kohe lasi ta selja lõdvemaks ja kõndis kenamini. Või kui ma pingsalt üritasin mõelda selle peale, mis harjutust ja kuidas teha ning lihased läksid pingesse, siis tahtis ta seisma jääda, sest on harjunud sadula liikumise peatamist võtma kui peatuse märguannet. Ja kui ma ühe korra kuidagi kahe ristluuga korraga tegin miskit ettepoole liigutust, siis ta hakkas traavima:) Ehk siis temaga saab kohe aru, mis ja kuidas on. Derek rääkis, et aasta-paar tagasi ei saanud Dennyga üldse istakutrenne anda, sest ta läks ratsaniku harjutuste ja liigutamiste peale närvi, nüüd aga kõmpis rahulikult mööda korderingi edasi, andes ainult tempo ja kõnnimaneeriga aimu, kas ratsanik istub parasjagu paremini või halvemini.
Jalad on peale trenni natuke harjumatult väsinud ja venitatud, aga muidu tore, et vabal päeval ka midagi asjalikku teha oli.
Vaatasin hommikupoole ka hunniku endale meeldivaid tsikleid välja (kõige kallim oli 16 000 Eesti rahas, kõige odavam 9500) ja saatsin lingid Alia õe peikale ülevaatamiseks (kes töötab Harley Davidsonide teeninduses ja kelle jaoks tsiklid on elu:P). Loodame, et sealt tuleb midagi positiivset ja loodame ka, et mu pangakaart jõuab varsti kohale ja saan pangaarve omale ja koos sellega ka võimaluse raha liigutada:).
Normaalset internetti tahaks ka, kogu aeg Lydia toas istumine ei ole viisakas ega mugav just, kuigi ta kogu aeg ütleb, et ei, sellest pole midagi, istu julgelt jne. Aga ikkagi. Pealegi on mulle mulje jäänud, et siinsed inimesed on nii viisakad, et kui neile ka miski ei meeldi, siis ega nad seda väga sulle ei ütle ja teevad ikka head nägu. Esmapilgul meeldiks mulle rohkem see variant, kui ikka öeldaks asjad südame pealt ära, siis saaks kindel olla, et kui keegi ütleb, et kõik on kenasti, siis on ikka ka. Kuigi viisakusel ja mitte kunagi halvasti ütlemisel on ka omad võlud.
Eks Dereki õpetamisstiil ka on suhteliselt seda tüüpi (või üldse suhtlemisstiil): kui vähegi kiita kannatab, siis kiidab ja kui ta midagi ei ütle, siis järelikult on juba piisavalt sitasti, et kohe mitte midagi head ei ole öelda. Ja kui ta kiidab mingit pisiasja, siis suures plaanis ei olnud midagi kiita. Järelikult asjad, mis olid valest tuleb endal juurde mõelda. Eestis on täpselt vastupidi tavaliselt – treener ütleb, mis on valesti ja siis õiged asjad tuleb ise juurde mõelda (üldistades, muidugi). Siinne stiil nõuab natuke harjumist ja eestlase mõtlemise ümberpööramist, aga võib-olla suures plaanis ja treeningpsühholoogiat arvestades on see tegelikult tulemuslikum. Siis, kui halva väljatoomisega harjunud eestlane on oma mõtlemise suutnud ümber pöörata, sest muidu tundub, et kõik on kogu aeg superhästi ja laita polegi nagu miskit. Kui aga võtta laitmisena kõiki asju, mida ei kiideta, leiab neid küll:)
Õhtul käisime Alia autoga Wodford Halse'is, mis on meie lähim „päriselt“ asustatud punkt, kus on poed ja söögikohad ja asjad ja ostsime paneeritud friteeritud kala ja friikaid ehk siis inglaste tüüpilist Fish and chips sööki. Ma ene ei arvanud, et see eriti hea võik olla, aga tegelikult oli kala hästi hea ja kartulid ka suht. Maksis umbes 70 eeku ports, mis on Inglismaa kohta hästi odav, rääkis Alia. Ja kui arvestada, et ports on tõesti suur, nii et ma jätsin pool hommikuks, siis pole vist isegi Eesti kohta VÄGA kallis. Kuigi iga päev just ei raatsiks osta...
Niimoodi siis tänaseks, homme jälle tööle ja esmaspäeval jälle vaba päev. Mis ma sellega küll peale hakkan:D Ehk, kui julguse kokku võtan, sõidan CV-sid laiali viima. Kuigi see tundub natuke hirmutav, võtta auto ja minna ise kuskil kaugele külavahele seiklema, mida ma üldse ei tunne. Eks näis. Vähemalt ma nüüd enamvähem tean, kuskohas lähimad poed ja asjad on, kus võiks tööd leida.
Head ööd:)
Monday, September 13, 2010
12 tunnine esmaspäev
Niih, täna tekkis siis 12-tunnine tööpäev peaaegu. Või noh, tegelikult mitte päris tööpäev, agaJo ja Derek tegid oma Monty Robertsi Intelligent Horsemanshipi kursute jaoks hobustega join-up'i ja saduldamisharjutusi ja me aitasime natuke ja vaatasime. Ja õhtul taipasime, et oleme põhimõtteliselt 12 tundi jalul olnud pooletunnise söögipausiga. Veits väsinud, aga täitsa huvitav oli. Nii, et täna ilmselt vara magama, võib-olla vaatan voodist veel natuke Craig Stevensi DVD-d.
Head ööd (siin on kell 21.15).
Head ööd (siin on kell 21.15).
Pühapäevane post, mis offline kirja pandud ja nüüd üles saab
Niih, täna on mul siis poolenisti vaba päev, hommikul kantseldasin hobuseid, aga nüüd olen niisama. Täna on täitsa ilus ilm ja päike särab, internetikraadiklaas näitab 17, aga tundub soojem isegi:) Aga kahe siinse hobuse, Luke'i ja Dobe jaoks on see selgelt liiga palav ja putukarikas, sest nad olid karjas hirmus rahutud. Ma polegi veel näinud siin, et hobune karjamaal nii palju järjest galoppi jookseks. Võtsime siis lõuna ajal kätte ja tõime nad sisse. Kui mõlemal juba päitsed peas olid ja me Lydiaga kohmitsesime veel värava kallal, märkasime järsku hämmastusega, et hobused olid laksust maha rahunenud. Ei mingit joostatahtmist või rabelemist enam. Tundus, et neil oli asi selge, et nüüd, kui me nad kinni võtnud olime, saavad nad selle "hirmsa palavuse" ja kärbeste seest ära talli juurde koplisse, millest pool on kiviseintega katusealune ja kus pole ei palav ega kärbseid nii palju. Jällegi üks vahva kogemus.
See tuletas mulle meelde, kuidas Mary lennujaamast tagasi sõites rääkis, et kui hobused aru saavad, et sa viitsid kuulata, hakkavad nad sulle asju "ütlema". Et näiteks, kui ta tahtis Perry kabjaalust puhastada, aga too tõstis koguaeg teist jalga. Noh ja siis tuli välja, et selle teise kabja alla oli suur kivi kinni jäänud ja suurema keharaskusega selle peal seista oleks olnud ebamugav. Siin jällegi arutluskoht, kuidas, millal ja mismoodi hobused mõtlevad...
Aga kogu selle kõrval on mul täna erakordselt uimane päev olnud. Päev otsa tuhnisin rollerikuulutustes ja pole oma otsustamisega kuskile jõudnud. Endiselt on nii, et "you get what you pay for" ehk siis mida kallimad, seda paremad on. Ja kui natuke veel juurde panna, saab juba mingisuguse tsikli moodi asja. Ja kui natukene veel juurde panna, saab juba täitsa tsikli... ehh, jama. Ja on ka täitsa odavaid kuulutusi, aga natuke kaugemal. Mis omakorda tähendab, et juba ainuüksi vaatama minek oleks suur aja- ja rahakulu. Eks peab mingi otsuse vastu võtma. Ilmselt oleks siiski mõistlik panna varustus Eesti poolt teele (aitäh:) ), sest selle kohalejõudmine võtab ka aega.
Õhtupoolik oli tegelikult täitsa põnev, ajasime peamiselt Lydiaga päris pikalt juttu, peamiselt hobustest ja sellest, mismoodi on kõige õigem tegutseda nendega ja miks. Figil, kes on põhimõtteliselt Lydia oma, on üksindushirm vms, st kui ühtegi teist hobust läheduses ei ole, läheb ta närviliseks ja murelikuks. Näiteks üksinda maneežis olek. Siis me arutasime, et mis oleks sellega mõistlik teha. Jo oli enne soovitanud teha miskit floodingu moodi, et panna hobune lihtsalt üksinda maneeži, jätta kümneks minutiks ja siis tulla tagasi ja nii mitu korda päevas ningjärjest pikemaks ajaks, aga Lydia arvas pigem, et see on ikkagi natuke liiga karm ja seda pole vaja.
Et kui tal on aega ja kuskile kiiret ei ole, siis miks mitte teha asju eriti vähehaaval. Aga samas ei tasu olla ka liiga ninnu-nännu-võtame-asju-hästi-aeglaselt. Päris hea näide tuli jutu sees välja. Et väikese lapsega võiks ju ka nii teha, et nonii, nüüd võta pastakas ja hoia seda kaks minutit käes. Tubli, nii homme hoiad kolm minutit. Ja siis lähme istume laua taga, esialgu, noh nii 30 sekundit. Siis istume laua taga ja hoiame pastakat. Siis tutvustame paberit. Esialgu hästi kaugelt, no nii teise toa ukse pealt ja iga päev toome paberi meetrikese lähemale. Ehk siis, saate poindile pihta, ei ole vaja lolliks ka minna selle tasapisi asjade tutvustamisega. Muidu lapsed õpiksid kirjutama umbes kolme aasta jooksul heal juhul. Ja ka natuke kiiremal viisil (siin on paber, siin on pastakas, proovime nüüd a tähte kirjutada) saab ka ja ei ole super-hüper hirmus.
Ühesõnaga kõik tuleb läbi analüüsida, mõttega asja juures olla. Kusjuures ma arvan, et väga suur osa vigadest ja hobuste halvast kohtlemisest tulebki sellest, et ei analüüsita asju objektiivselt ja mõttega läbi. Ja tehakse miskit mitte sugugi puhtast kurjusest, vaid sellepärast, et arvatakse, et nii on kõige parem ja mõistlikum. Hobuse seisukohalt paraku ei ole tihtipeale.
Sellistel teemadel siis rääkisime Lydiaga. Hästi huvitav on arutada kellegagi siukest hobuseteooriat, eriti kui tal on suhteliselt sarnased mõtted, aga samas ikkagi saab natuke argumenteerida jne. Tõesti huvitav. Kuigi eks ta natuke teoretiseerimiseks kätte lähe, aga siin on vähemalt võimalus mingeid asju ka päris hobuste peal järgi proovida.
Veel üks hea asi on siin see, et Derekil ja teistel ka on hästi palju igasugust hobukirjandust ja DVD-sid ja asju. Ma lugesin juba Gerd Heuschmanni (vist on valesti kirjutatud, ei viitsi praegu kontrollida) rollkuri vastast raamatut (päris hea oli, muide, täitsa loogiliselt ja põhjendatult olid asjad vähemalt anatoomiavõhikule ära seletatud. Ja paneb mõtlema, et inimene ja hobune on ikka TÄIESTI erinevad liigid) ja vaatasin Craig Stevensi klassikalise ratsutamise tutvustavat loengut DVD pealt ja terve hulk on veel ees. Nt on siin Parelli DVD-de ja raamatute komplekt, mis muidu maksab, ma arvan, julgelt mitu tuhat krooni. Ehk siis saab ennast sedapidi ka harida kirjandusega, millele ma never muidu ei ligi ei saaks.
Vot siis nii tänaseks:)
See tuletas mulle meelde, kuidas Mary lennujaamast tagasi sõites rääkis, et kui hobused aru saavad, et sa viitsid kuulata, hakkavad nad sulle asju "ütlema". Et näiteks, kui ta tahtis Perry kabjaalust puhastada, aga too tõstis koguaeg teist jalga. Noh ja siis tuli välja, et selle teise kabja alla oli suur kivi kinni jäänud ja suurema keharaskusega selle peal seista oleks olnud ebamugav. Siin jällegi arutluskoht, kuidas, millal ja mismoodi hobused mõtlevad...
Aga kogu selle kõrval on mul täna erakordselt uimane päev olnud. Päev otsa tuhnisin rollerikuulutustes ja pole oma otsustamisega kuskile jõudnud. Endiselt on nii, et "you get what you pay for" ehk siis mida kallimad, seda paremad on. Ja kui natuke veel juurde panna, saab juba mingisuguse tsikli moodi asja. Ja kui natukene veel juurde panna, saab juba täitsa tsikli... ehh, jama. Ja on ka täitsa odavaid kuulutusi, aga natuke kaugemal. Mis omakorda tähendab, et juba ainuüksi vaatama minek oleks suur aja- ja rahakulu. Eks peab mingi otsuse vastu võtma. Ilmselt oleks siiski mõistlik panna varustus Eesti poolt teele (aitäh:) ), sest selle kohalejõudmine võtab ka aega.
Õhtupoolik oli tegelikult täitsa põnev, ajasime peamiselt Lydiaga päris pikalt juttu, peamiselt hobustest ja sellest, mismoodi on kõige õigem tegutseda nendega ja miks. Figil, kes on põhimõtteliselt Lydia oma, on üksindushirm vms, st kui ühtegi teist hobust läheduses ei ole, läheb ta närviliseks ja murelikuks. Näiteks üksinda maneežis olek. Siis me arutasime, et mis oleks sellega mõistlik teha. Jo oli enne soovitanud teha miskit floodingu moodi, et panna hobune lihtsalt üksinda maneeži, jätta kümneks minutiks ja siis tulla tagasi ja nii mitu korda päevas ningjärjest pikemaks ajaks, aga Lydia arvas pigem, et see on ikkagi natuke liiga karm ja seda pole vaja.
Et kui tal on aega ja kuskile kiiret ei ole, siis miks mitte teha asju eriti vähehaaval. Aga samas ei tasu olla ka liiga ninnu-nännu-võtame-asju-hästi-aeglaselt. Päris hea näide tuli jutu sees välja. Et väikese lapsega võiks ju ka nii teha, et nonii, nüüd võta pastakas ja hoia seda kaks minutit käes. Tubli, nii homme hoiad kolm minutit. Ja siis lähme istume laua taga, esialgu, noh nii 30 sekundit. Siis istume laua taga ja hoiame pastakat. Siis tutvustame paberit. Esialgu hästi kaugelt, no nii teise toa ukse pealt ja iga päev toome paberi meetrikese lähemale. Ehk siis, saate poindile pihta, ei ole vaja lolliks ka minna selle tasapisi asjade tutvustamisega. Muidu lapsed õpiksid kirjutama umbes kolme aasta jooksul heal juhul. Ja ka natuke kiiremal viisil (siin on paber, siin on pastakas, proovime nüüd a tähte kirjutada) saab ka ja ei ole super-hüper hirmus.
Ühesõnaga kõik tuleb läbi analüüsida, mõttega asja juures olla. Kusjuures ma arvan, et väga suur osa vigadest ja hobuste halvast kohtlemisest tulebki sellest, et ei analüüsita asju objektiivselt ja mõttega läbi. Ja tehakse miskit mitte sugugi puhtast kurjusest, vaid sellepärast, et arvatakse, et nii on kõige parem ja mõistlikum. Hobuse seisukohalt paraku ei ole tihtipeale.
Sellistel teemadel siis rääkisime Lydiaga. Hästi huvitav on arutada kellegagi siukest hobuseteooriat, eriti kui tal on suhteliselt sarnased mõtted, aga samas ikkagi saab natuke argumenteerida jne. Tõesti huvitav. Kuigi eks ta natuke teoretiseerimiseks kätte lähe, aga siin on vähemalt võimalus mingeid asju ka päris hobuste peal järgi proovida.
Veel üks hea asi on siin see, et Derekil ja teistel ka on hästi palju igasugust hobukirjandust ja DVD-sid ja asju. Ma lugesin juba Gerd Heuschmanni (vist on valesti kirjutatud, ei viitsi praegu kontrollida) rollkuri vastast raamatut (päris hea oli, muide, täitsa loogiliselt ja põhjendatult olid asjad vähemalt anatoomiavõhikule ära seletatud. Ja paneb mõtlema, et inimene ja hobune on ikka TÄIESTI erinevad liigid) ja vaatasin Craig Stevensi klassikalise ratsutamise tutvustavat loengut DVD pealt ja terve hulk on veel ees. Nt on siin Parelli DVD-de ja raamatute komplekt, mis muidu maksab, ma arvan, julgelt mitu tuhat krooni. Ehk siis saab ennast sedapidi ka harida kirjandusega, millele ma never muidu ei ligi ei saaks.
Vot siis nii tänaseks:)
Friday, September 10, 2010
Linnas
Niih, täna sai siis inimeste sekka sealt maalt hobuste juurest. Sõitsin Mary-ga Banburysse ja sain siin enamvähem kõik asjad aetud. Praegu istun kohvikus ja kasutan kõige odavama toidu eest nende internetti.
Pangakonta saamine oli ikka hirmus jama, pole tükk aega nii kaua erinevates kohtades järjekorras seisnud. Tuleb välja, et siin on igal pangal omad imelikud reeglid selle kohta, kellele nad kontot teevad ja kellele mitte. Üks tahtis kuutasu 160 krooni ja teine tahtis, et mul oleks tööandja garantiikiri ja kolmas ütles, et kui mul ei ole ette näidata minu nimele tulnud elektri- telefoni- või muud arvet, siis kontot ei saa. Neljandas pangas lõpuks sain jutule ja neile oli ka vaja Dereki kirja, et mul on kindel elukoht ja kahte isikuttõendavat dokumenti. Igal juhul järgmisel nädalal peaks tulema mu pangakaart ja kaks päeva hiljem pin-kood postiga. Jeii! Ja telefonikaardi ostsin ka endale. Käisin ja uurisin kah kõigis teefonifirmades, aga selleks ajaks oli mul pangarallist juba nii kõrini, et ei jõudnud enam kõike korralikult läbi mõelda. Niisiis ostsin ihtsalt mingisuguse kõnekaardi ära. Pole kindle, kas see on kõige parem, aga neil on siin hoopis teistsugune hinnasüsteem ja mul olid lõpuks kõik sassis :D .
Ühe-naela poe leidsin ka, igasugu nogi sai sealt kokku ostetud, kõik maksab 1 nael. Täitsa hää hinnaga olid mõned asjad:) Nt kaks karpi koogipulbrit oli 1 nael. Lähen ja hakkan kooki tegema kodus:) Panen pirne vahele, neid saame aiast pirnipuu pealt nii palju kui kulub. Ja õunapuu on kah. Ja arvuti kõrvaklapid koos mikrofoniga maksid ka 1 naela, sarnased olid kodus müügil mingi paarisaja krooni eest. Ehk siis varsti saab Skype'i ka katsetada, aga selleks oleks vaja internet toimima saada.
Mulle täitsa istub see linn, kuigi muidugi oleks lõbusam kui oleks kellegi teisega koos ringi käia. Teiste studentitega koos see ilmselt väga ei õnnestu, sest kui ühel on vaba päev, siis teised peavad tööl ju olema.
Mnjah, aga praegu on peamine mure siiski see interneti oma. Kasutame teiste iniemste wifi't ja kord ei taha see ulatuda ja kord ei taha see töödata. Nõme.
Pangakonta saamine oli ikka hirmus jama, pole tükk aega nii kaua erinevates kohtades järjekorras seisnud. Tuleb välja, et siin on igal pangal omad imelikud reeglid selle kohta, kellele nad kontot teevad ja kellele mitte. Üks tahtis kuutasu 160 krooni ja teine tahtis, et mul oleks tööandja garantiikiri ja kolmas ütles, et kui mul ei ole ette näidata minu nimele tulnud elektri- telefoni- või muud arvet, siis kontot ei saa. Neljandas pangas lõpuks sain jutule ja neile oli ka vaja Dereki kirja, et mul on kindel elukoht ja kahte isikuttõendavat dokumenti. Igal juhul järgmisel nädalal peaks tulema mu pangakaart ja kaks päeva hiljem pin-kood postiga. Jeii! Ja telefonikaardi ostsin ka endale. Käisin ja uurisin kah kõigis teefonifirmades, aga selleks ajaks oli mul pangarallist juba nii kõrini, et ei jõudnud enam kõike korralikult läbi mõelda. Niisiis ostsin ihtsalt mingisuguse kõnekaardi ära. Pole kindle, kas see on kõige parem, aga neil on siin hoopis teistsugune hinnasüsteem ja mul olid lõpuks kõik sassis :D .
Ühe-naela poe leidsin ka, igasugu nogi sai sealt kokku ostetud, kõik maksab 1 nael. Täitsa hää hinnaga olid mõned asjad:) Nt kaks karpi koogipulbrit oli 1 nael. Lähen ja hakkan kooki tegema kodus:) Panen pirne vahele, neid saame aiast pirnipuu pealt nii palju kui kulub. Ja õunapuu on kah. Ja arvuti kõrvaklapid koos mikrofoniga maksid ka 1 naela, sarnased olid kodus müügil mingi paarisaja krooni eest. Ehk siis varsti saab Skype'i ka katsetada, aga selleks oleks vaja internet toimima saada.
Mulle täitsa istub see linn, kuigi muidugi oleks lõbusam kui oleks kellegi teisega koos ringi käia. Teiste studentitega koos see ilmselt väga ei õnnestu, sest kui ühel on vaba päev, siis teised peavad tööl ju olema.
Mnjah, aga praegu on peamine mure siiski see interneti oma. Kasutame teiste iniemste wifi't ja kord ei taha see ulatuda ja kord ei taha see töödata. Nõme.
Thursday, September 9, 2010
Nett jamab...
Kolmapäevaõhtune emotsioon oli aga erinevalt hommikusest: böööö, sest internet hakkas jamama. Praegu, neljapäeva õhtul, miskit on, aga minu tuppa see ei ulatu, nii et väga pikalt ei hakka kirjutama. Homme plaanin linna minna, kui veab, siis saan Mary-ga edasi-tagasi ja ei pea bussiraha raiskama. Ehk saan niiviisi ka oma kohaliku telefoni ja panga-asjad aetud:). Ja saab vähemalt korraks inimeste sekka:D
Täna läks üks hobune ära, Widget, kes oli ühe eelmise õpilase oma. Kahju, ta oli nunnu ja käis alati inimestelt pai norimas. Täna oli jubeilus ilma ka, oma 20 kraadi vähemalt ja päike ... raudselt teil seal eestis pole nii ilus (heeheheee). Ma loodan, et siinne talv tuleb seekord soojem kui neil eelmine oli.
Ah jaa, Lydia uuris, et mulle tema autoga sõitmiseks kindlustuse tegemine maksaks mingi 17 naele, st natuke alla 400 krooni. Ilmselt oleks sellele mõtet, sest siis ma saaksin siit liikuma kenasti ja ostaksin lihtsalt tall benssu. Kuigi vist mu ainsa transavahendina see ei toimiks, kui ma ikka tööd ka tahaksin teha, sest meil võiks siis nt mõlemal korraga olla autot vaja ja kui ma sellepärast tööle ei saaks, oleks jubepaha.
Nujah, eks ma siis praegu lõpetan ja teinekord lasen edasi. Tegelikult ka tahaks hobustest ja treenimisest kirjutada, igasugu mõtteid on peast läbi käinud, aga see vajaks korralikumat mahaistumist ja mõtlemist ja mõtete organiseerimist. Niisama klõbistades nagu praegu ei tule nedd keerulisemad hobusemõtted üldse sellised välja nagu vaja oleks.
Ma loodan, et mul homme linna minnes on kõik vajalikud asjad meeles, mis ma teha tahtsin.
Täna läks üks hobune ära, Widget, kes oli ühe eelmise õpilase oma. Kahju, ta oli nunnu ja käis alati inimestelt pai norimas. Täna oli jubeilus ilma ka, oma 20 kraadi vähemalt ja päike ... raudselt teil seal eestis pole nii ilus (heeheheee). Ma loodan, et siinne talv tuleb seekord soojem kui neil eelmine oli.
Ah jaa, Lydia uuris, et mulle tema autoga sõitmiseks kindlustuse tegemine maksaks mingi 17 naele, st natuke alla 400 krooni. Ilmselt oleks sellele mõtet, sest siis ma saaksin siit liikuma kenasti ja ostaksin lihtsalt tall benssu. Kuigi vist mu ainsa transavahendina see ei toimiks, kui ma ikka tööd ka tahaksin teha, sest meil võiks siis nt mõlemal korraga olla autot vaja ja kui ma sellepärast tööle ei saaks, oleks jubepaha.
Nujah, eks ma siis praegu lõpetan ja teinekord lasen edasi. Tegelikult ka tahaks hobustest ja treenimisest kirjutada, igasugu mõtteid on peast läbi käinud, aga see vajaks korralikumat mahaistumist ja mõtlemist ja mõtete organiseerimist. Niisama klõbistades nagu praegu ei tule nedd keerulisemad hobusemõtted üldse sellised välja nagu vaja oleks.
Ma loodan, et mul homme linna minnes on kõik vajalikud asjad meeles, mis ma teha tahtsin.
Wednesday, September 8, 2010
Aitäh Eesti riik ja vaba päev
Kolmapäevase hommiku esimene emotsioon - jeiii! sest niisama nalja pärast pangakontole sisse logides avastasin, et Eesti riik on aru saanud, et ma olin suval ka täieõiguslik üliõpilane ja nende eest ka raha kandnud, nii et mõni tonn nagu maast leitud:)
See omakorda pani mind mõtlema, et äkki tõesti saaks liikumisvahendi muretseda. Praegu on kõige mõeldavam variant roller, mis maksaks mingi alates 350-st naelast, pluss mingi 160 aastase kindlustuse peale (äkki saaks seda ka pooleks teha, see oleks parem, peab uurima...). ehk siis investeering ca 500 naela, mis on 10 000 krooni. kui arvestada, et mingi eriti väikese koormusega töö eest saaks, ütleme, 4000-5000 eeku kuus, siis see ju tasuks ära? Eksju? Sest kui lähima asustatud punktini (sh bussipeatus) on 5 km, siis ilma transpordivahendita ei saa ju tööd otsida...
Kuigi, muidugi, kogu seda kümmet tonni mul ikka ei ole. Aga siis peaks uurima, palju sõiduriiete ja kiivri siia saatmine maksaks. Riided peaks sõitmiseks korralikud olema, sest kuigi siin miinuskraade on suhteliselt harva, siis sajab tihti ja suht jahe on ikka. Ma arvan, et enamuse talvest kannatab sõita vabalt, kui korralikult sisse pakkida ja eriti kui arvestada, et sõita on enamasti vaja mingi 10-15 kiltsaseid otsi. Ma olen juba täitsa põnevil, liikumisvahendi omamine oleks niii tore!!
Nii, aga hobustest ka. Kuigi mul oli täna vaba päev, tegi Derek mulle ja Aliale tunni sellest, kuidas teha join up-i. Join up on ühe ameeriklase leiutatud harjutus hobusega, mis põhineb sellele, et kui karjas kõrgemal positsioonil olevale hobusele miski teise käitumise juures ei meeldi, ajab ta seda umbes mõnisada meetrit eemale ja siis laseb tagasi tulla. Selleks tuleb hobust (reeglina ümmarguses aedikus) ka umbes mõnesaja meetri jagu jooksmas hoida ja kui ta hakkab teatud märke näitama (jälgib sind ja tahab nagu sissepoole tulla ja paneb pea alla või matsutab ja limpsib huuli), siis seisma jääda ja hobune tuleb peale seda ise su juurde ja käib ilma nöörita järgi. Ja siis ta järelikult aktsepteerib, et sa oled boss ja pealegi veel mõistlik boss, sest ajasid teda natuke liikuma ja siis paraja distantsi järel enam ei ajanud ja olid sõbralik.
Kõigepealt me harjutasime ilma hobuseta – nagu Derek tavaliselt ikka laseb asju harjutada – üksteise peal. Nii et kõigepealt olin mina hobune ja Alia harjutas ja siis oli Alia hobune ja mina harjutasin.
Kusjuures see kehakeel, mis hobuste peal töötab, töötab tegelikult inimeste peal ka. Ehk kui sa mängid hobust ja teine sind „jooksutab“, siis sa tunnetad instinktiivselt ära, kuidas see, mis sa teed, hobusele võiks mõjuda. Kõlab kummaliselt, aga tõesti on tunda, et teatud asjade peale tahaks eemale minna ja teatud asjade peale võiks täitsa lähemale tulla. Kui Derek õpetas, kuidas hobust talutama peaks, siis me tegime ka kõigepealt nii, et üks hoidis nööri otsast ja oli hobune, teine oli inimene. Ja see, kui kõvasti ja millal on efektiivne nöörist sikutada ja miks, sai nii selgemaks küll, kui koguaeg ise nööri inimesepoolses otsas olles.
Kõrvaltvaadates on kogu see join-up värk täiesti uskumatu. Kõigepealt ajab inimene hobust jooksma, mitte hirmuga ja kihutama, vaid lihtsalt, pigem siukest kiiremapoolset traavi. Tuleb teha ka paar suunamuutust. Ehk siis, inimene kargab, hüppab ja vehib nööriga aia keskel, hobune jookseb ringi. Ja kui inimene seisma jääb õigel hetkel ja selja hobuse poole pöörab, jääb hobune ka seisma, enamasti mõtleb natuke ja läheb kõnnib inimese juurde. Täitsa ise tuleb, keegi ei sunni, sikuta ega aja. Ja kui siis talle korraks pai teha ja minema kõndida, siis ta tuleb järgi, jääb seisma, pöörab jne. Ilma nöörita. Kõrvalt vaadates on kusjuures veel eriti näha, et hobune on rahulik, rõõmus ja lõdvestunud, ise hobuse juures olles mina seda nii hästi aru ei saanudki.
Peaks sellest millalgi veel kirjutama, eks näis kunas grafomaania peale tuleb, aga praegu vist ei ole ja netiga on jama ka;)
See omakorda pani mind mõtlema, et äkki tõesti saaks liikumisvahendi muretseda. Praegu on kõige mõeldavam variant roller, mis maksaks mingi alates 350-st naelast, pluss mingi 160 aastase kindlustuse peale (äkki saaks seda ka pooleks teha, see oleks parem, peab uurima...). ehk siis investeering ca 500 naela, mis on 10 000 krooni. kui arvestada, et mingi eriti väikese koormusega töö eest saaks, ütleme, 4000-5000 eeku kuus, siis see ju tasuks ära? Eksju? Sest kui lähima asustatud punktini (sh bussipeatus) on 5 km, siis ilma transpordivahendita ei saa ju tööd otsida...
Kuigi, muidugi, kogu seda kümmet tonni mul ikka ei ole. Aga siis peaks uurima, palju sõiduriiete ja kiivri siia saatmine maksaks. Riided peaks sõitmiseks korralikud olema, sest kuigi siin miinuskraade on suhteliselt harva, siis sajab tihti ja suht jahe on ikka. Ma arvan, et enamuse talvest kannatab sõita vabalt, kui korralikult sisse pakkida ja eriti kui arvestada, et sõita on enamasti vaja mingi 10-15 kiltsaseid otsi. Ma olen juba täitsa põnevil, liikumisvahendi omamine oleks niii tore!!
Nii, aga hobustest ka. Kuigi mul oli täna vaba päev, tegi Derek mulle ja Aliale tunni sellest, kuidas teha join up-i. Join up on ühe ameeriklase leiutatud harjutus hobusega, mis põhineb sellele, et kui karjas kõrgemal positsioonil olevale hobusele miski teise käitumise juures ei meeldi, ajab ta seda umbes mõnisada meetrit eemale ja siis laseb tagasi tulla. Selleks tuleb hobust (reeglina ümmarguses aedikus) ka umbes mõnesaja meetri jagu jooksmas hoida ja kui ta hakkab teatud märke näitama (jälgib sind ja tahab nagu sissepoole tulla ja paneb pea alla või matsutab ja limpsib huuli), siis seisma jääda ja hobune tuleb peale seda ise su juurde ja käib ilma nöörita järgi. Ja siis ta järelikult aktsepteerib, et sa oled boss ja pealegi veel mõistlik boss, sest ajasid teda natuke liikuma ja siis paraja distantsi järel enam ei ajanud ja olid sõbralik.
Kõigepealt me harjutasime ilma hobuseta – nagu Derek tavaliselt ikka laseb asju harjutada – üksteise peal. Nii et kõigepealt olin mina hobune ja Alia harjutas ja siis oli Alia hobune ja mina harjutasin.
Kusjuures see kehakeel, mis hobuste peal töötab, töötab tegelikult inimeste peal ka. Ehk kui sa mängid hobust ja teine sind „jooksutab“, siis sa tunnetad instinktiivselt ära, kuidas see, mis sa teed, hobusele võiks mõjuda. Kõlab kummaliselt, aga tõesti on tunda, et teatud asjade peale tahaks eemale minna ja teatud asjade peale võiks täitsa lähemale tulla. Kui Derek õpetas, kuidas hobust talutama peaks, siis me tegime ka kõigepealt nii, et üks hoidis nööri otsast ja oli hobune, teine oli inimene. Ja see, kui kõvasti ja millal on efektiivne nöörist sikutada ja miks, sai nii selgemaks küll, kui koguaeg ise nööri inimesepoolses otsas olles.
Kõrvaltvaadates on kogu see join-up värk täiesti uskumatu. Kõigepealt ajab inimene hobust jooksma, mitte hirmuga ja kihutama, vaid lihtsalt, pigem siukest kiiremapoolset traavi. Tuleb teha ka paar suunamuutust. Ehk siis, inimene kargab, hüppab ja vehib nööriga aia keskel, hobune jookseb ringi. Ja kui inimene seisma jääb õigel hetkel ja selja hobuse poole pöörab, jääb hobune ka seisma, enamasti mõtleb natuke ja läheb kõnnib inimese juurde. Täitsa ise tuleb, keegi ei sunni, sikuta ega aja. Ja kui siis talle korraks pai teha ja minema kõndida, siis ta tuleb järgi, jääb seisma, pöörab jne. Ilma nöörita. Kõrvalt vaadates on kusjuures veel eriti näha, et hobune on rahulik, rõõmus ja lõdvestunud, ise hobuse juures olles mina seda nii hästi aru ei saanudki.
Peaks sellest millalgi veel kirjutama, eks näis kunas grafomaania peale tuleb, aga praegu vist ei ole ja netiga on jama ka;)
Tuesday, September 7, 2010
Mul on nüüd Skype!!!
Nii, tegin omale Skype konto ja tõmbasin programmi. kasutajanimi marju_uusen, kellel on, siis lisage:) varsti rääkimisteni:)
Monday, September 6, 2010
tuuline neljas päev
Täna on hirrmus tuuline. Hommikune toimetamine (mis tähenda siis hobuste sisse toomist, söötmist, kapjade puhastamist ja igaühega natuke jalutamist) võttis palju rohkem aega kui muidu, sest hobused arvasid kogu aeg, et tuul tahab neid ära süüa:D
Ja tuul tekitaspeavalu, aga pole miskit, mille vastu ibuprofeen ja pärnaõietee ei aitaks (tore, et ma selle ikka kaasa võtsin). Nii et nüüd on kõik ok. Plaan on minna täna varem magama, et korralikult välja puhata homseks.
Täna kastsime maneeži liiva, et see ei tolmaks ja oli sellega alles jama - esiteks pidi iga natukese aja tagant voolikut edasi tõstma. Teiseks tuli vahepeal voolik pumba tagant ära. Kolmandaks oli liiv kaua kastmata ja seega läks terve päev aega, et seda korralikult märjaks saada. Aga lõpuks saime hakkama:) Üldiselt tundub, et ma hakkan päevarutiinile pihta saama, et mis ja kuidas ja millal teha tuleb - jeiii!
Tegin endale õhtuks korralikult süüa - kartulit muna ja aegviljade ja viineritega. Polnud just supertoit, aga süüa kõlbas ja homseks jagus ka. tunub, et üksi olles ei kulu toidule eriti palju, kui just valmistoitu või muud kallist asja väga palju ei osta.
Kõige jamam selle koha juures on, et siit ei käi üldse mingit transporti kuskile. Bussipeatus on mingi 5 kiltsa kitsast, kurvilist ja mägist teed. See teeb tööotsimise raskeks - kuidas saada tööle ja tagasi ja üleüldse tahaks mõnikord ise poes käia või miskit ilma et peaks paluma, et keegi sõidutaks. Vaatan siin juba rollerit ja mootorrataste müügikuulutusi, tundub, et kõige odavam roller maksaks mingi 8000 eesti rahas. Ja siin on neil ka teemaks ja kindlustus. Eriti paha on kindlustus, mis võib aastas mingi 6000 eeku olla, olenevalt elukohast ja vanusest ja asjadest. Auto kindlustus on vabsee 20 000 aastas ja see kehtib ainult ühele juhile, kellegi teise autot laenata ei tohi (mis on ka paha, selle variandi peale ma ka natuke lootsin enne siia tulekut...) Autod ise tunduvad olema odavamad kui eestis - Alia vaatas autosid ja mingi Micra aastast 2002 (vist) maksis meie rahas 18 000, mis ei ole üldse palju ju. Ehk siis transpordiga on mure. muidu kindlasti leiaks tööd, kui mitte mujal siis supermarketis, aga kuidas tööle saada... eks peab mõtlema selle peale edaspidi pingsalt.
Varsti on mul plaan kohalik telefoninumber ka muretseda, kuigi praegu tundub, et ega mul seda eriti vaja ei lähe. Vähemalt seni pole läinud. Ja kohaliku pangakonto peaks ka tegema.
ah jaa, ilm on siin ikka kummaline - hommikul oli tappev tuul, siis paistis päike, siis oli jälle tuul, siis hakkas sadama ja nii mitu korda järjest.
nu vot, aitab ka tänaseks:)
Ja tuul tekitaspeavalu, aga pole miskit, mille vastu ibuprofeen ja pärnaõietee ei aitaks (tore, et ma selle ikka kaasa võtsin). Nii et nüüd on kõik ok. Plaan on minna täna varem magama, et korralikult välja puhata homseks.
Täna kastsime maneeži liiva, et see ei tolmaks ja oli sellega alles jama - esiteks pidi iga natukese aja tagant voolikut edasi tõstma. Teiseks tuli vahepeal voolik pumba tagant ära. Kolmandaks oli liiv kaua kastmata ja seega läks terve päev aega, et seda korralikult märjaks saada. Aga lõpuks saime hakkama:) Üldiselt tundub, et ma hakkan päevarutiinile pihta saama, et mis ja kuidas ja millal teha tuleb - jeiii!
Tegin endale õhtuks korralikult süüa - kartulit muna ja aegviljade ja viineritega. Polnud just supertoit, aga süüa kõlbas ja homseks jagus ka. tunub, et üksi olles ei kulu toidule eriti palju, kui just valmistoitu või muud kallist asja väga palju ei osta.
Kõige jamam selle koha juures on, et siit ei käi üldse mingit transporti kuskile. Bussipeatus on mingi 5 kiltsa kitsast, kurvilist ja mägist teed. See teeb tööotsimise raskeks - kuidas saada tööle ja tagasi ja üleüldse tahaks mõnikord ise poes käia või miskit ilma et peaks paluma, et keegi sõidutaks. Vaatan siin juba rollerit ja mootorrataste müügikuulutusi, tundub, et kõige odavam roller maksaks mingi 8000 eesti rahas. Ja siin on neil ka teemaks ja kindlustus. Eriti paha on kindlustus, mis võib aastas mingi 6000 eeku olla, olenevalt elukohast ja vanusest ja asjadest. Auto kindlustus on vabsee 20 000 aastas ja see kehtib ainult ühele juhile, kellegi teise autot laenata ei tohi (mis on ka paha, selle variandi peale ma ka natuke lootsin enne siia tulekut...) Autod ise tunduvad olema odavamad kui eestis - Alia vaatas autosid ja mingi Micra aastast 2002 (vist) maksis meie rahas 18 000, mis ei ole üldse palju ju. Ehk siis transpordiga on mure. muidu kindlasti leiaks tööd, kui mitte mujal siis supermarketis, aga kuidas tööle saada... eks peab mõtlema selle peale edaspidi pingsalt.
Varsti on mul plaan kohalik telefoninumber ka muretseda, kuigi praegu tundub, et ega mul seda eriti vaja ei lähe. Vähemalt seni pole läinud. Ja kohaliku pangakonto peaks ka tegema.
ah jaa, ilm on siin ikka kummaline - hommikul oli tappev tuul, siis paistis päike, siis oli jälle tuul, siis hakkas sadama ja nii mitu korda järjest.
nu vot, aitab ka tänaseks:)
kolmas päev kohal ja pikk jutt
Nonii, kolmas kiire päev on läbi saanud ja äkki saan nüüd aega oma lubadust täita blogi kirjutada:) Kuigi ma üldse ei tea, mis siia kirjutama peab, ma pole isegi kunagi õieti päevikut pidanud...
Ega siin tegelikult nii kiire ei ole, kui kiiresti tegutseda, siis 5-6-7 tunniga päevas peaks töö, mis meie teha on, valmis saama. Lisaks siis igasugused niisama hobustega mässamised, mida on ka natuke. Et siis seda muret pole, et hakatakse tööga tapma:)
Peale minu elab siin 2 teist working studentit, omanikud Jo ja Derek, üks tädi Nicki, kellel on 2 hobust (Rio ja Dobe). Siis Mary, kes elab ka kohapeal ja aitab tööd teha ja selle eest saab tema hobune Sonnet tasuta süüa ja katuse pea kohale.
Mary on vahva, ta käis mul lennujaamas vastas ja puhusime temaga autos paari tunni jagu juttu. Ta on 67 ja tõeline selline briti vanadaam, aga samas väga krapsakas ja lööb igal pool kaasa. Ta meenutab mulle häid briti seriaale :D Räägib väljapeetud viisil kaunist inglise keelt ja oskab äärmiselt varjatult ja pehmelt teravat huumorit teha.
Teised kaks õpilast on Lydia ja Aila, kes on täitsa toredad. Lydia on siin kolmandat kuud ja Aila teist nädalat ja mõlemad plaanivad kevadeni jääda. Nendega me siis peamiselt tegutseme koos ja elame ühes korteris. Mõlemad on toredad, käisime täna linnas poes ja värki Lydia autoga (toit on umbes veerandi jagu kallim kui kodus...). PS ma pole tegelikult üldse kindel, kuidas nende nimesid kirjutatakse, kuulmise järgi tean ainult:D
hobuseid on 11 kokku – Fig, Clive, Perry, Widget, Pache, Denny, Luke, Charlie, Rio, Dobe, Sonnet. Ja nagu juba mainitud, töötajaid on 4, nii et väga kiire just ei ole, eriti kuna hobused on enamus aega väljas, nii et bokside puhastamist eriti ei ole.
Ja boksidest rääkides – siin on allapanu eriti imelik. Inglise keeles kutsutakse seda redbead. Põhimõtteliselt on see tellisepuru. Selline punane puru ongi boksides, ca 20-30 cm kihina ja jube lihtne on bokse teha – korjad junnid ära ilma mingi surkimiseta ja märga üldse välja ei vii, sest see on poorne ja mitteorgaaniline materjal, st kuivab ära ja haisema ei hakka. Boksi sisu peab vahel harva läbi kaevama ja kord aastas vahetama. Fantastiline. Ja ei pidavat olema külm ka, sest on poorne.
Niih, tänaseks on blogijaks vist otsas, aga eks ma lasen teine kord edasi, treeninguasja ja hobusteasja on tegelikult päris palju, mida tahaks juba endale hilisemaks lugemiseks ja meelde jätmiseks kirja panna. Näiteks oli meil tund hobuse talutamise kohta – ma poleks elus arvanud, et see võiks olla kasulik ja huvitav:D ja kabjahooldus on ka siin hoopis erinev jne jne. Et siis olge tublid ja varsti jälle;)
Ega siin tegelikult nii kiire ei ole, kui kiiresti tegutseda, siis 5-6-7 tunniga päevas peaks töö, mis meie teha on, valmis saama. Lisaks siis igasugused niisama hobustega mässamised, mida on ka natuke. Et siis seda muret pole, et hakatakse tööga tapma:)
Peale minu elab siin 2 teist working studentit, omanikud Jo ja Derek, üks tädi Nicki, kellel on 2 hobust (Rio ja Dobe). Siis Mary, kes elab ka kohapeal ja aitab tööd teha ja selle eest saab tema hobune Sonnet tasuta süüa ja katuse pea kohale.
Mary on vahva, ta käis mul lennujaamas vastas ja puhusime temaga autos paari tunni jagu juttu. Ta on 67 ja tõeline selline briti vanadaam, aga samas väga krapsakas ja lööb igal pool kaasa. Ta meenutab mulle häid briti seriaale :D Räägib väljapeetud viisil kaunist inglise keelt ja oskab äärmiselt varjatult ja pehmelt teravat huumorit teha.
Teised kaks õpilast on Lydia ja Aila, kes on täitsa toredad. Lydia on siin kolmandat kuud ja Aila teist nädalat ja mõlemad plaanivad kevadeni jääda. Nendega me siis peamiselt tegutseme koos ja elame ühes korteris. Mõlemad on toredad, käisime täna linnas poes ja värki Lydia autoga (toit on umbes veerandi jagu kallim kui kodus...). PS ma pole tegelikult üldse kindel, kuidas nende nimesid kirjutatakse, kuulmise järgi tean ainult:D
hobuseid on 11 kokku – Fig, Clive, Perry, Widget, Pache, Denny, Luke, Charlie, Rio, Dobe, Sonnet. Ja nagu juba mainitud, töötajaid on 4, nii et väga kiire just ei ole, eriti kuna hobused on enamus aega väljas, nii et bokside puhastamist eriti ei ole.
Ja boksidest rääkides – siin on allapanu eriti imelik. Inglise keeles kutsutakse seda redbead. Põhimõtteliselt on see tellisepuru. Selline punane puru ongi boksides, ca 20-30 cm kihina ja jube lihtne on bokse teha – korjad junnid ära ilma mingi surkimiseta ja märga üldse välja ei vii, sest see on poorne ja mitteorgaaniline materjal, st kuivab ära ja haisema ei hakka. Boksi sisu peab vahel harva läbi kaevama ja kord aastas vahetama. Fantastiline. Ja ei pidavat olema külm ka, sest on poorne.
Niih, tänaseks on blogijaks vist otsas, aga eks ma lasen teine kord edasi, treeninguasja ja hobusteasja on tegelikult päris palju, mida tahaks juba endale hilisemaks lugemiseks ja meelde jätmiseks kirja panna. Näiteks oli meil tund hobuse talutamise kohta – ma poleks elus arvanud, et see võiks olla kasulik ja huvitav:D ja kabjahooldus on ka siin hoopis erinev jne jne. Et siis olge tublid ja varsti jälle;)
Wednesday, September 1, 2010
Esimene postitus
Nonii, ülehomme on siis minek. Pakin. Ja kui kohale jõuan, siis katsun ikka siia kirjutada ka ja neid, kes lugeda viitsivad, oma eluga kursis hoida.
Subscribe to:
Posts (Atom)