Neljapäev, 31. mai. Paraburdoole juba üsna lähedal

Nüüd olen juba viis päeva järjest tublisti tööd teinud. Vahepeal on ka olnud üsna väsitav. Mõnikord on tee ääres igasugu heina ja see on väsitav, sest iga posti juures tuleb seisma jääda ja maha ronida.

Tee ääres on palju lehmi kaaa! Häid pilte ei ole eriti, sest näeme neid sõites tavaliselt, aga siin on paar pilti. Ilusad lehmad.

Pühapäev, 27. mai, Paraburdoost 145 km

Õpin siin niisama olema, ilma igat sekundit millekski asjalikuks kasutamata. Istuma päikesepaistes karavani ukseavas või laua ääres niisama mõtteid mõlgutates võileiba nautima.

Rahu taluma.

Ja kannatlikkust. Et ei ole vaja igal vabal momendil telefonis skrollida või midagi midaiganest teha, et mõtteid rallimas hoida. Olen võõrdumas tundest, et iga niisama oldud sekund on raisku lastud.

See on tugev vastand minu viimase aja elule Eestis, tunnen, et seda on väga vaja. Mul on hea meel, kuigi poleks osanud selle järgi oma kiir-elus küsida.

***

Eile õhtuks oli maapind piisavalt kuivanud, et saime kolida 15 km edasi järgmisesse laagripaika ja täna algas elu tavalise rütmiga. Traktorid niitsid 15 km tagasi eelmise laagripaigani ja nüüd niidavad edasi järgmise laagripaiga poole. Meie Tennoga trimmerdasime postiääri ja kraaviservasid tagasi umbes 38 km jagu, osaliselt tegime järgi ka vihmasaju päeva jupist, sest siis olid osad kraavi üleujutatud ja sinna ei olnud turvaline minna kahlama. Enamus teed oli aga üsna taimestikuvaene ja nii lõpetasime töö juba 12 ajal.

Eile õhtul käisime ühe künka otsas, mis pidi kuidagi aborigeenide jaoks tähtis paik olema. See oli väga huvitav koht, kus kividest moodustus koopaid ja auke.

Küngas oli piklik ja kahe tipuga. Nende tippude vahel seistes oli tugevasti kuulda tuule vihinat ja vilistamist, mida mujal ei kuulnud. Ei tea, kas selle pärast aborigeenid seda paika tähtsustasidki?

Laupäev, 26. mai, Paraburdoo ja Nanutarra vahel

Sain neljapäeval oma sissejuhatava loengu kätte (see oli peamiselt ohutusest, et kui näen mingisugust ohukohta tööd tehes, siis pean sellest teatama jne). Läksin ka juba neljapäeval Tennoga koos trimmerdama.

Töö ei olnud füüsiliselt nii raske, kui olin kartnud. Me teeme ainult neid kohti, kuhu traktor ei saa. Mõnikord on seal ainult paar väikest rohututti või põõsakest. Seega tuleb tavaliselt kokku kaks minutit trimmerdamist ja samapalju autosõitu järgmise kohani, siis jälle veidi trimmerdamist jne. Ei midagi kontimurdvat senimaani.

Eile, reedel, hakkas hommikul vihma sadama. Sõitsime hommikul ikka tööle, aga siinne maapind läheb vihmaga väga kiiresti vesiseks ja pehmeks. Seega varsti pidime töö pooleli jätma, et mitte auto- ja traktorijälgedega teepervesid täitsa songermaaks muuta või hoopis mutta kinni jääda.

Et ülejäänud päeva kuidagi ära kasutada, sõitsime 160 km Paraburdoosse toidupoodi. Noh, umbes nagu sõidaks Tallinnast Tartusse, et Selveris käia.

Täna on maapind juba veidi kuivem, sai isegi plätudega karavani ümber ringi käia ilma silmini sisse vajumata. Nii kuiv aga ikka ei ole, et saaks traktoritega ringi tuuseldada. Seetõttu on täna vaba päev, kus tsillime niisama laagris ja loodetavasti homme, kui maapind veel kuivem, saame hakata jälle tööle.

Seega, minu tööskoor siiani on pooleteise nädala peale umbes 5 tundi :D

Kolmapäev, 23. mai, Nanutarra ja Paraburdoo vahel teel

Teedevalitsuse loeng on endiselt kuulmata, aga on lootust, et äkki nad täna tulevad nad mööda sõites meie laagripaigast läbi. Istun ja ootan ja suhteliselt nüri on. 

Muidu plaanisin, et teen täna pikema matkapäeva, kus lähen varakult välja ja võtan lõuna kaasa ning tulen tagasi alles õhtupoolikul. Saaksin ümbruskonda näha ja harjutada päeval päikese käes olemist. Nüüd võin kõige varem kella 11 ajal hakata mõtlema, et võiks minna, kui teedevalitsuse mehed pole tulnud. Kui täna nii hirmus palav päev ei ole kui eile, siis võiksin ikka minna.

Meie praeguse laagripaiga lähedal on lehmade jootmiskoht, seega õhtul kuulsime jälle pidevalt nende ammumist. Kuu aina kasvab ja on jõudnud poolkuu faasi ja annab juba päris palju valgust, nii et ööd ei ole enam nii tumemustad. Kuid lehmi näha ikkagi ei olnud.

Samuti kuulsime mingit ulgumise moodi häält. Kevin arvas, et see on ka lehm, aga meie hellitasime lootust, et äkki oli ikka dingo.

Ma pole kunagi varem kuufaase jälginud, aga siin igal õhtul väljas käies ikka on näha, kuidas jälle on veidikene juurde tulnud. Ka tähistaevast jälgime. See paneb ikka mõtlema põlisrahvastele ja nende taevakehade jälgimise kogemusele. 

Saan aru, kuidas kuu on suurepärane ajanäitaja kalendri mõttes – ta on iga öö olemas ja muutub ikka natukese haaval. Loe ainult üle ja märgi üles. Ning vaikselt hakkab ka selgeks saama, kuidas kannatlikkuse ja kavalate mõõtevahenditega saaks ka tähtede ja planeetide liikumist jälgida ja isegi ennustada.

Nii et on väga tore vahelduseks olla eemal tänapäevastest kiiretest voogudest ja tervest maailmast näpuotstes läbi interneti ja nutitelefoni. Kui tuleb mingi mõte või küsimus, ei saagi seda kohe internetist järgi vaadata. Levi meil endiselt ei ole ja ilmselt järgmise 7-10 päeva jooksul ei tule ka.

Nüüd sain teada, et teedevalitsuse mees tuleb homme kell 9, seega lähen täna ilmselt ikka matkale 😊 Kiire lõuna siin ja midagi kaasa ka ja siis minek! Pikkades riietes kindlasti ilma vastu kaitseks.

Esmaspäev 21. mai, endiselt Nanutarra kõige lähem asustatud punkt

Maadlen täna blogi kujundusega - kaanepilt ei taha kuidagi normaalne välja näha. Ehk saate hakkama :)

Lisaks sellele pidin täna saama teedevalitsuselt sissejuhatava loengu, et homme lõpuks ometi tööle hakata. Aga paistab, et nad unustasid mu ära. Igastahes see loengutüüp oli läinud ja uueks ajaks pakuti kolmapäeva või neljapäeva.

Oleme endiselt Nanutarra lähedal ja liigume Paraburdoo poole kiirusega umbes 25-30 km ööpäevas. Maad on 275 km seega umbes 10 päeva pärast oleme ilmselt seal. Selle maa peale pidi olema maksimaalselt 1-2 mobiilimasti, mis tähendab, et levi ilmselt ei ole.

Ma vist ei olegi sellest ajast saati, kui mobiilid igapäevaseks said, nii kaua järjest levist väljas olnud. Veidikene hirmutav, aga samas ka omamoodi põnev. Meelelahutuseks raamatud ja loodus (arvestades, et tööd teha ma vähemalt alguses ikka ei saa).

Kui jõuan panen selles levis veel mõned moblaga tehtud pildid üles. Siin nüüd mõned kaameraga tehtud -

Pühapäev, 20. mai Endiselt Nanutarra lähedal

Käisin täna kogu seltskonna pesu pesemas siinse teedevalitsuse töötajate puhkeja ööbimispunktis. See asub Nanutarra roadhouse’i (bensukas ja kämparite ööbimise koht) ja cattle station’i lähedal. Lähematesse asulatesse (piisavalt suurtesse, et seal ka suurem toidupood oleks) on u 250-300 km. Pesin 5 masinatäit ja tundsin ennast kasulikuna.

Puhkepunktis sai ka vetsus ja dushi all käia. Kui vetsus vett lasin, tuli loputuskastist koos veega kaks konna. 

Mul oli neist kahju, aga midagi ette võtta ka ei osanud. Mõtlesin neid potist välja tõsta ja kuskile välja lasta, aga nii kui ma liigutasin, kadusid nad potis äravoolu poole peitu. Pärast tulid nad jälle tagasi. Aga mul polnud ausalt väga isu ka seal vetsupotis kättpidi solberdada, et konni päästa. 

Seega pean tunnistama, et hiljem käisin veel korra vetsus ning lasin uuesti vett. Loodan, et vee äravoolusüsteemis on mingi variant, kuidas konnad tagasi oma normaalsesse elupaika jõuaksid.

19.05.2018 Nanutarra lähedal Loode -Austraalias

Mind hämmastab siinne ilm. Esiteks on kogu aeg soe ja selge ilm. Ootan alateadlikult pidevalt, et uuel hommikul karavanist välja vaadates oleks ilm muutunud ja pilves, aga ei ole. Ikka on muutumatult pilvitu.

Ka väiksemates detailides käib ilm suhteliselt püsivate mustrite järgi. Näiteks on alati kuskil lõunani suhteliselt tugev tuul, mis pärastlõunaks järgi annab.

Tähistaevas on siin väga selge ja nagu esimesel korral juba märkasin, kuidagi vale. Mitte, et ma Eesti taevast ja tähtkujusid väga hästi tunneksin, aga märkasin kohe, et siin on tähed teistes kohtades. Oskan juba tunda ära lõunaristi, teisi tähtkujusid veel ei tunne. Tenno iPhone’s on äpp, mis taeva peale suunates näitab ära, mis tähtkujudega on tegemist. Peaksin seda mõnikord laenama või uurima, kas Androidile ka midagi sarmast olemas on. Täna seda teha ei saa, sest tänases laagripaigas ei ole levi... Ehk homme on. Mobiilimastid on iga 50 km tagant ja ehk jõuame täna ööseks mõnele neist lähemale.

;inu jaoks on veider ka see, et kuigi ilm on soe, on päevad suhteliselt lühikesed ja pimedaks läheb kiiresti (ikka kottpimedaks). Olen nii harjunud, et sooja ilmaga käib kaasas pikk päev ja lühike öö. Siin on aga kuuest juba pime. Alguses ei osanud ma sellega üldse arvestada, nüüd juba harjun. Valgeks läheb umbes poole seitsme ajal hommikul.

Samuti mõtlen, et pean endale sisse harjutama hommikul varase tõusmise. Umbes 11 ajal on juba nii palav, et on raske väljas ringi liikuda ja päike kõrvetab päikesepõletuse hirmutavalt kiiresti nahale. Kõige parem aeg väljas toimetamiseks on valgeks minekust kuni üheteistkümneni ning pärastlõunal uuesti kuskil neljast pimedani. Seega oleks mõistlik ärgata vara, teha midagi, siis pidada siestat mõned tunnid ning õhtul jälle edasi toimetada. Saab olema huvitav, kas ma sellega hakkama ka saan 😊

Saime teele tööle

Oleme nüüd Loode-Austraalias punase liiva ja kuivanud põõsastega ümbritsetud teel, kus teeäärte niitmise töö käib. 

Rohi ei sugugi nii tihe ja roheline, kui me Eestis harjunud oleme, aga ikkagi niitma peab, et kõik püsti olevad tüükad ja põõsad, mis vaatevälja varjavad, maha võtta. Et autojuhid näeksid varakult, kui känguru hakkab tee peale hüppama. 

Vaade teele on selline

Suurel skaalal vaadates asume sellises kohas

Mina veel tööd teha ei saa, sest mul on mingi teedevalitsuse sissejuhatav kursus läbimata. Seda saan teha esmaspäeval, senikaua tsillin siin niisama teistega kaasas.

Tööteeäärele sõitsin neljapäeval. Teisipäev ja kolmapäev olid vabad turistimõnulemise päevad.


Kolmapäeval käisin Blowholes nimelises kohas rannas. See on carnarvonist umbes 70 km kaugusel.

Rannas käies olin väga uhke, et suutsin vältida päikesepõletust :) Kuigi ega ma palju üle tunni aja seal veeta ei julgenud - kell oli parasjagu kaksteist saamas, mis tähendab, et päike oli väga tervav

Teisipäeval käisin Carnarvoni kosmoselendudele pühendatud muuseumis. Kuuekümnendatel ja seitsemekümnendatel töötas seal kosmoselaevadega sidepidamise süsteem, mida kasutati peamiselt Apollo kuulendude ja neile eelnevate kosmoselendudega sidepidamiseks. Kuna kosmoselaev liigub lennu kestel ümber kogu maakera, siis oli NASA-l vaja sellised sidepidamispunkte mitmesse kohta üle maailma. Inglise keeles on termin tracking station.

Selliste satelliittaldrikutega peeti sidet kosmoselaevaga ja tehti näiteks ka kuuekümnendatel esimene tele-otseülekanne Austraaliast Inglismaale. 

Mulle kosmosemuseum väga meeldis. Igasugune astronautikateema tuletab meelde leotud kosmoseulmekaid ja eksponaate vaadates tuli selline tunne, et peaaegu-peaaegu on selline äga tähtedevaheline lend ka inimesele võimalik. Kuigi tegelikkus on muidugi sellest väga kaugel - me pole Marsilegi mehitatud lennuga veel jõudnud, tähtedevahelisusest on asi ikka väga kaugel

    

Veider detail - üks eksponaat, kus sai mekraanidel ette mängida erinevaid kosmosesüstiku lennu etappe, oli varustatud eesti- ja norrakeelsete juhistega! Eksponaat ise oli päris suur kobakas, ei kujuta ette, miks sellist asja Eestis Austraaliase tariti või miks sellised sildid olid. Kohapeal olevad töötajad ka ei osanud öelda, miks või kust selline anomaalia pärit oli. 

Suveniiriks ostsin kuivkülmutatud jäätist. mida ka astronaudid lendude peal söövat. 

Oli väga edev ja eksootiline, aga mitte eriti maitsev. Selline suhkrune ja jahune lääge tellis.

Ja lõpetuseks üks pilt Carnarvoni istanduse taga voolava jõe serval kasvavast eukalüptist õhtuhämaruses. 

Või noh, nagu eelnevalt kirjutatud, ega see jõgi maapeal tavaliselt suurt ei voola. Maa all pidi aga küllaga vett olema ning terve jõeäär on täis istandusi, kus kogu aiasaaduste kasvatamine sõltub maaalusest jõest saadud niisutusveest. Kasvatatakse tomateid, meloneid, arbuuse,banaane, mangosid ja palju muud. 

Alustan oma Austraaliablogi.

Olen Loode-Austraalias Carnarvoni linnakeses, kus ööbin oma tulevase tööandja treileris ja ootan, et treileri vedamise auto mootor saaks parandatud, et saaksin koos teistega tööle minna. Piret, Tenno ja tööandja Kevin juba läksid täna tööpostile (või pigem tööteeäärele).

Panen siia veidi pilte alates hilisematest.

Täna õhtul hämaras käisin farmi ümber jalutamas. Kutsusin kaks siinset hästi nunnut Austraalia karjakoera Skye ja Smokie kaasa. Veidi leidsime isegi vett!

Aga enamuses on siinne jõesäng hoopis selline - 

Ehk siis jõesängis puudub igasugune vesi. See tekib sinna suurte vihmade ajal ainult.

Sellel pildid sõidvad teised tööle.  Selline punakas liiv on igal pool.

Praegu ööbin selles treileris :)

Siin on näha, kuidas korjasin suure riidekotitäie apelsine farmi aias olevate puude otsast. Super magusad ja mahlased! 

Koti sain töökaaslastelt lahkumiskingiks, aitäh!!

See on Perthis. Leidsin pargist palmide vahelt tammepuu. Kodune tunne tekkis ja oli kindlasti kohe rohkem eesti metsa moodi lõhn!

 Perthi vaade. Modernne linn.

Mulle väga meeldivad kõik siinsed käsu- ja hoiatussildid. Nad on väga lihtsas ja sõbralikus keeles. Üks näide Perthi bussist.

Lõuna hostelis. Jällegi figureerib AGA rännukott

Kolm suurt kotitäit asju sain kokku kui käisin tööriiete poes. Kuna töötame teede ääres on vaja spetsiaalseid helkuritega särke jms. Lisaks päikesemüts, saapad ja palju muud. Siin on muuseas riietel peal kirjas päikesekaitse faktor. Nagu päikesekreemil, kuigi veidi teine skaala.