Nii, siin on nüüd saabunud talv. Maas on oma 10-15 cm lund. Alia, kes on enamuse oma teadlikust elust siit ubes 150 km kaugusel elanud, ütles, et tema pole siin sellist asja veel näinud. Jehuu!
Ma enne ikka ei tajunud, kui erinev kliima siin on. Aga rääkisime millalgi Jo-ga siinsest aiapidamisest ja nt kapsaid-kaalikaid ja muid selliseid asju nimetas ta taliviljadeks, sest neid on brittidel kombeks vähemalt kuni jõuludeni peenral hoida. Nii, et kui jõulusöögi sisse kapsas tahad panna, siis lähed ja korjad peenra pealt. hehehee... Ja see, et kartuleid sügisel üles ei võeta vaid talv läbi aiamaalt kaevamas käiakse, pidi kah normaalne olema.
Ja Richard, kes on siinse kopleksi omanik ja peab farmi ning kasvatab lambaid, rääkis, et nemad käivad tavaliselt detsembris traktoritega põllul ja istutavad hekke. ja lambad n aastaringselt karjamaal, ilmselt ilma lisasöödata. Sama siin hobustega - heina jm lisasööta kulub poole vähem, sest rohi on talv otsa hobustele kättesaadav.
Selle peale ma mõtlesin, et mis imenipiga meil üldse põllumajandust tehakse, kui kõik on külma talve tõttu nii palju kallim, keerulisem jne. Pean tunnistama, et mulle meeldib siinne pehmem variant rohkem, see on niisama ka palju mugavam ja odavam. Nt pole ma siin tundnud mingit vajadust hankida endale korralikke sooje riideid, tagist piisa täiesti, sest lihtsalt ei ole nii külm!
Aga muidu on täna jälle siuke laisk hommikupoolik olnud, istun arvuti taga ja väldin asjalik olemist. Kella 4-ks peab Mäkki tööle minema... peaks ikka üritama asjalikum olla ja vaba hommikut rohkem ära kasutada, põriseb kogu aega kuklas no aga ei viitsi no, mis teha...
hobustest: lugesin Facebookist ühte põnevat diskussiooni Craig Stevensi seinal. Esiteks mõtelsin, etnäedsa, mida kõik FB veelv anda võib, näiteks saab kuulda autoriteetide arvamusi ja mõtteid mitteformaalses keskkonnas, kus nad peaksid kõige ausamad olema. Põnev ja paneb mõtlema... Ja ehh, ma tean ikka palju rohkem ja saan teistmoodi aru kui varem, nii et korraliku muutuse on siin olemine mulle nkn kaasa toonud.
Eriti meeldis mulle sealt tsitaat, Mary Anne Campbelli, Craig Stevensi elukaaslase, sulest:
We're interested in a way of interacting in equitation that might best be termed "riffing with the horse" rather than reciting something already recorded.
Mulle meeldib see lähenemine. Minu jaoks värske ja kuidagi... mõnus...?
Friday, December 17, 2010
Monday, December 13, 2010
Tulen!
From London (Luton) (LTN) to TLL (TLL)
Wed, 02Feb11 Flight FR2225 Depart LTN at 07:45 and arrive TLL at 12:30
COMING BACK
From TLL (TLL) to London (Luton) (LTN)
Sat, 12Feb11 Flight FR2224 Depart TLL at 12:55 and arrive LTN at 13:40
PASSENGERS
1. MS MARJU UUSEN ADT
TEHTUD!
Ostsin just ära lennupiletid, kuupäevad lukus ja makse tehtud!! Olen Eestis 2. veebruari pärastlõunast 12. veebruari hommikuni!! Paluks mind juba praegu oma plaanidesse kaasata ja suur tänu Ryanairile, kes Lutonist otse Tallinasse lendama hakkab!
Wed, 02Feb11 Flight FR2225 Depart LTN at 07:45 and arrive TLL at 12:30
COMING BACK
From TLL (TLL) to London (Luton) (LTN)
Sat, 12Feb11 Flight FR2224 Depart TLL at 12:55 and arrive LTN at 13:40
PASSENGERS
1. MS MARJU UUSEN ADT
TEHTUD!
Ostsin just ära lennupiletid, kuupäevad lukus ja makse tehtud!! Olen Eestis 2. veebruari pärastlõunast 12. veebruari hommikuni!! Paluks mind juba praegu oma plaanidesse kaasata ja suur tänu Ryanairile, kes Lutonist otse Tallinasse lendama hakkab!
Saturday, December 11, 2010
pilti kah
Panen paar pilti üles, mille Mary tegi, kui siin paar senti lund maas oli. Selle puhul tirisid kõik kohalikud kaamerad välja. Ime ju, lumi!
Niiviisi nad meil siin hommikuti seisavad. neli tagumenti ühel pool reas ja üheksa teisel pool. Ja kusjuures, seisavad rahulikult mitu tundi, kui vaja. Enamasti pääseb küll kiiremini.
Parempoolsed tagumendid lähemalt: Scooter, Clive, Chloe ja Jack.
Ja vasakul Sonnet, Charlie, Perry, Patchie, Luke, Denny, Dobe, Rio ja Fig.
Suunan Charliet karjamaal väravast välja. Pange tähele üüratut lumeuputust! Nendes Uk piirkondades, kus seda natuke rohkem oli, pandi juba koole kinni. Kusjuures, nende paari päeva jooksul, mis meil lumi maas püsis, olid hobused ikka u 20 tundi ööpäevast karjamaal ja lisasööki ei saanud. Vägagi eduliselt sõid lume ja härmatise alt külmunud rohtu.
Proovisin kunsti ka teha. Lähevad, Charlie ja Perry.
PS. lugesin Postimehest teie Monikast ja täitsa kade tunne tuli peale. Nii vahva oleks ka praegu lumega maadelda, mul ütleb ilmajaam siin praegu +7!
Niiviisi nad meil siin hommikuti seisavad. neli tagumenti ühel pool reas ja üheksa teisel pool. Ja kusjuures, seisavad rahulikult mitu tundi, kui vaja. Enamasti pääseb küll kiiremini.
Parempoolsed tagumendid lähemalt: Scooter, Clive, Chloe ja Jack.
Ja vasakul Sonnet, Charlie, Perry, Patchie, Luke, Denny, Dobe, Rio ja Fig.
Suunan Charliet karjamaal väravast välja. Pange tähele üüratut lumeuputust! Nendes Uk piirkondades, kus seda natuke rohkem oli, pandi juba koole kinni. Kusjuures, nende paari päeva jooksul, mis meil lumi maas püsis, olid hobused ikka u 20 tundi ööpäevast karjamaal ja lisasööki ei saanud. Vägagi eduliselt sõid lume ja härmatise alt külmunud rohtu.
Proovisin kunsti ka teha. Lähevad, Charlie ja Perry.
PS. lugesin Postimehest teie Monikast ja täitsa kade tunne tuli peale. Nii vahva oleks ka praegu lumega maadelda, mul ütleb ilmajaam siin praegu +7!
Friday, December 10, 2010
Chill...
Püüan täna peale tööd ennast hästi tunda ja lõdvestuda natuke.... tegin lahti ühe õlle, panin uut head muusikat peale ja ronisin läpakaga voodisse. Täitsa mõnus tundub olevat, kuigi internet siia ei ulata ja tuleb blogi kirjutada ;)
Head muusikat on mul nüüd päris palju. Sain eile mälupulgatäie igast ägedaid asju Lydia pubi peakokalt. Neil oli nõudepesija haige ja ma täitsin tema kohta – küürisin potte ja panne ja laadisin asju nõudepesumasinasse. Aga jube vahva oli, sest kõrvalt köögist tuli kogu aeg ainult head muusikat ja vahepeal sai kokaga juttu puhuda. Aeg nigu lendas käes ja makstakse veel peale ka! Homme õhtul lähen ka – tundub, et nad jäid täitsa rahule muga :). Ja tõesti, palju lõbusam oli kui mäkis, pealegi on sinna umbes 3-4 neli miili maad, mäkki aga 10. Kui saaks sinna püsivalt koha, oleks küll lahe, s*tta kah, et nõusid pesema!
Ja mulle endiselt meeldib, et siin on miinimumpalk üle 100 eegu tunnis, seega kui ma nüüd nende paari päevaga käin umbes 10 tundi tööd tegemas, on tonn nigu maast leitud! Nii et hoian pöialt, et saan veel sinna, ehk hakkavad kontaktid tekkima ja tööd tulema:) Tegelikult mulle väga sobiks niiviisi siin ja seal abiks käia, sest mäkk hakkab asualt natuke ära tüütama esiteks ja teiseks on seal ka praegu vaikne aeg, mis tähendab, et mul on sel ja järgmisel nädalal ainult umbes 10 tundi tööd seal ka... Tahaks ju ikka rohkem ja tegelikult oleks aega ja jaksu ka natuke rohkemaks... Ja kulutada võiks ju alati rohkem...
millalgi tahaks kindlasti osta lennupiletid Eestisse, vist ikkagi edasi-tagasi... ja igasigu muid asju on ka mis teha tahaks, näiteks System of a Down, mis mulle väga meeldib, tuleb suvel Soome Provinssirokile esinema... pilet on 107 eurot... ja Šotimaa pidi jubeilus olema, tahaks vaatama minna jne jne jne. Ja lisaks kõigele, teate, kulub elamiseks ka raha. Täna näiteks kulutasin poes jälle pea 20 naela, no natuke priiskasin ka, nelja naela eest ostsin külmutatud valmiseineid. Sest ma ei viitsi süüa teha ja ei taha ja ega väga ei oska ka!! ja õlut ostsin ka natuke... ja lubasin, et järgmisel nädalal poodi ei lähe... Natuke süümekad on, et kohe kui natuke raha on, hakkan rohkem kulutama ka, aga see on vist normaalne. Peaks tegema korraliku eelarve vms. Praegu näiteks arvestasin, et võlgnen Jole ja Derekile auto kasutamise ja massažikursuse eest u 1500 eeku... päris hirmus, küllap sinna mu pubiteenistus lähebki..
Kell on juba veerand üks öösel siin, ja mul üldse und ei ole. Homme pole hullu vast, sest hommik on mul vaba. Aga ma muretsen juba ette laupäeva pärast, kui peab kella kaheksa hommikul hobuseid kantseldama hakkama, eriti kui ma lähen veel õhtul tööd ka tegema. Et siis kaob see hommikune rütme selleks ajaks ära, kui tegelikult vaja jälle ärgata...
Ehh selle eelmise lõigu lugemine pani mind mõtlema, et ma peaksin vist vähem ette muretsema :D
ratsutamisest ka. Käisin eile õhtul Sonnetiga tuterdamas jälle natuke ja üldse ei saanud positiivset emotsiooni. No mingil määral tuli välja ka, aga mitte eriti.
Ja siis, tegelikult vist täna, ehk tükk aega hiljem, mõtlesin, et mulle istuks paremini, kui ma vähem mõtleks ratsutamise kui sellise täiustamise peale ja suhtuks sellesse pigem kui ühte võimalusse hobusega mõnusalt koos aega veeta. Sest minu jaoks vist ikkagi ei ole tähtis mingit harjutust hästi teha või saavutada kehaliselt ideaaltasakaalus olev hobune, pigem ma tahaks siukest lõbusat lodevat tegelast, kui trimmis sportlast. Sest ma ise pole ka trimmis sportlane ja ei näe selles ka mingit väärtust.
Sellega seoses on kahju, et siin üldse eriti neid teisi asju ei rõhutata ega väärtustata. Tahaks ka lahtiselt mängida ja tööd teha hobestega ja igasugu siukesi asju. Ja tore oleks, kui oleks mõni loom, kellega rohke ise jamada saaks, siin pole nagu mitte ühtegi sellist... ehh... totter tundub, nagu mulle miskit ei kõlbaks, aga mul on tõesti hea meel, et siinne koht on mulle näidanud ukse klassikalise ratsutamise maailma, millest mul enne aimugi ei olnud, aga ma tahaks ikka midagi enamat. Äkki keegi oskab soovitada kohti, kust veel õppimisvõimalusi uurida? Äkki ma hakkan hoopis eluaegseks working studentiks? Äkki on Eestiski kedagi? See oleks veel eriti superluks :D
Aga äkki peaks lõpetama paremate teiste otsimise ja ise heaks hakkama?
Sellisel mõtiskleval toonil lõpetangi tänaseks. Lehva-lehva!
Head muusikat on mul nüüd päris palju. Sain eile mälupulgatäie igast ägedaid asju Lydia pubi peakokalt. Neil oli nõudepesija haige ja ma täitsin tema kohta – küürisin potte ja panne ja laadisin asju nõudepesumasinasse. Aga jube vahva oli, sest kõrvalt köögist tuli kogu aeg ainult head muusikat ja vahepeal sai kokaga juttu puhuda. Aeg nigu lendas käes ja makstakse veel peale ka! Homme õhtul lähen ka – tundub, et nad jäid täitsa rahule muga :). Ja tõesti, palju lõbusam oli kui mäkis, pealegi on sinna umbes 3-4 neli miili maad, mäkki aga 10. Kui saaks sinna püsivalt koha, oleks küll lahe, s*tta kah, et nõusid pesema!
Ja mulle endiselt meeldib, et siin on miinimumpalk üle 100 eegu tunnis, seega kui ma nüüd nende paari päevaga käin umbes 10 tundi tööd tegemas, on tonn nigu maast leitud! Nii et hoian pöialt, et saan veel sinna, ehk hakkavad kontaktid tekkima ja tööd tulema:) Tegelikult mulle väga sobiks niiviisi siin ja seal abiks käia, sest mäkk hakkab asualt natuke ära tüütama esiteks ja teiseks on seal ka praegu vaikne aeg, mis tähendab, et mul on sel ja järgmisel nädalal ainult umbes 10 tundi tööd seal ka... Tahaks ju ikka rohkem ja tegelikult oleks aega ja jaksu ka natuke rohkemaks... Ja kulutada võiks ju alati rohkem...
millalgi tahaks kindlasti osta lennupiletid Eestisse, vist ikkagi edasi-tagasi... ja igasigu muid asju on ka mis teha tahaks, näiteks System of a Down, mis mulle väga meeldib, tuleb suvel Soome Provinssirokile esinema... pilet on 107 eurot... ja Šotimaa pidi jubeilus olema, tahaks vaatama minna jne jne jne. Ja lisaks kõigele, teate, kulub elamiseks ka raha. Täna näiteks kulutasin poes jälle pea 20 naela, no natuke priiskasin ka, nelja naela eest ostsin külmutatud valmiseineid. Sest ma ei viitsi süüa teha ja ei taha ja ega väga ei oska ka!! ja õlut ostsin ka natuke... ja lubasin, et järgmisel nädalal poodi ei lähe... Natuke süümekad on, et kohe kui natuke raha on, hakkan rohkem kulutama ka, aga see on vist normaalne. Peaks tegema korraliku eelarve vms. Praegu näiteks arvestasin, et võlgnen Jole ja Derekile auto kasutamise ja massažikursuse eest u 1500 eeku... päris hirmus, küllap sinna mu pubiteenistus lähebki..
Kell on juba veerand üks öösel siin, ja mul üldse und ei ole. Homme pole hullu vast, sest hommik on mul vaba. Aga ma muretsen juba ette laupäeva pärast, kui peab kella kaheksa hommikul hobuseid kantseldama hakkama, eriti kui ma lähen veel õhtul tööd ka tegema. Et siis kaob see hommikune rütme selleks ajaks ära, kui tegelikult vaja jälle ärgata...
Ehh selle eelmise lõigu lugemine pani mind mõtlema, et ma peaksin vist vähem ette muretsema :D
ratsutamisest ka. Käisin eile õhtul Sonnetiga tuterdamas jälle natuke ja üldse ei saanud positiivset emotsiooni. No mingil määral tuli välja ka, aga mitte eriti.
Ja siis, tegelikult vist täna, ehk tükk aega hiljem, mõtlesin, et mulle istuks paremini, kui ma vähem mõtleks ratsutamise kui sellise täiustamise peale ja suhtuks sellesse pigem kui ühte võimalusse hobusega mõnusalt koos aega veeta. Sest minu jaoks vist ikkagi ei ole tähtis mingit harjutust hästi teha või saavutada kehaliselt ideaaltasakaalus olev hobune, pigem ma tahaks siukest lõbusat lodevat tegelast, kui trimmis sportlast. Sest ma ise pole ka trimmis sportlane ja ei näe selles ka mingit väärtust.
Sellega seoses on kahju, et siin üldse eriti neid teisi asju ei rõhutata ega väärtustata. Tahaks ka lahtiselt mängida ja tööd teha hobestega ja igasugu siukesi asju. Ja tore oleks, kui oleks mõni loom, kellega rohke ise jamada saaks, siin pole nagu mitte ühtegi sellist... ehh... totter tundub, nagu mulle miskit ei kõlbaks, aga mul on tõesti hea meel, et siinne koht on mulle näidanud ukse klassikalise ratsutamise maailma, millest mul enne aimugi ei olnud, aga ma tahaks ikka midagi enamat. Äkki keegi oskab soovitada kohti, kust veel õppimisvõimalusi uurida? Äkki ma hakkan hoopis eluaegseks working studentiks? Äkki on Eestiski kedagi? See oleks veel eriti superluks :D
Aga äkki peaks lõpetama paremate teiste otsimise ja ise heaks hakkama?
Sellisel mõtiskleval toonil lõpetangi tänaseks. Lehva-lehva!
Wednesday, December 1, 2010
Pudru-uu
Ema võib nüüd imestusest pikali kukkuda, aga mulle on meeldima hakanud hommikusöögiks putru süüa. Tavalistel tööhommikutel teen kaerahelbaputru õunatükkide, rosinate, kaneeli ja suhkruga. Täna proovisin riisputru, sest ei pea enne kella kahte kuskile minema ja oli aega pikalt riisi keemist oodata.
Muidu oli päris hea, aga piim läks hapude õunte tõttu natuke klimpi... hehh, aga süüa kõlbas ikka. Kuigi vahepeal eriti isuäratav ei näinud välja. Aitäh Lydiale, kes õpetas mind pudru sisse rosinaid ja kaneeli panema ja kinnitas sellega mu eluaegset sisetunnet - õige puder on magus!
Muidu oli päris hea, aga piim läks hapude õunte tõttu natuke klimpi... hehh, aga süüa kõlbas ikka. Kuigi vahepeal eriti isuäratav ei näinud välja. Aitäh Lydiale, kes õpetas mind pudru sisse rosinaid ja kaneeli panema ja kinnitas sellega mu eluaegset sisetunnet - õige puder on magus!
Sonnet ja ratsutamine
Käisin täna ratsutamas, õhtul, siis kui kõik tööd olid tehtud, kõik tuppa ära läinud ja igal pool tuled kustus. Läksin, võtsin koplist hobuse, panin maneežis tuled särama ja läksin tuterdasin Sonnetiga pool tunnikest ringi. Mõnna! Kõik muudkui räägivad, et temaga ei ole tore ratsutada, sest ta ei viitsi üldse edasi minna. Minaitia, mul pole kunagi väga seda probleemi olnud temaga. Ta meeldib mulle, nii et äkki mõistame kuidagi teineteist.
Igastahes, hakkasin natukene paremini mõistma mitmeid asju, millest Derekiga rääkinud oleme. Näiteks seda, et märguanne peaks olema lühike ja kiire ning sellele peaks järgnema vastus hobuselt. Ja kui ei järgne, siis koputan stekiga. Rõhutan - koputan, mitte ei löö. Ja tundsin elus esimest korda seda tunnet, et annad pööramismärguande ja siis hobune pöörab, kuni annad järgmise märguande. Ehk siis ringi tegemiseks ei pea kogu aega ütlema hobusele - pööra-pööra-pööra-pööra, vaid ütled pööra! ja vahepeal tultad meelde - oot-oot, mee pidime pöörama ju. Ja tulebki ring välja. nii vahva. Sellistest asjadest on mulle elu aeg räägitud, aga vot, näädsa, tundsin alles nüüd. Kaudse ratsme (indirect rein) õiget kasutamist harjutasin ka, nii et kätt üle turja valele poole ei suruks. Ja seda tundsin, õppisin, ja jätsin meelde ka kuidas ratsmest sikutamine ei tööta, vaid tuleb kas märguannet õigemini anda või siis koputada. Nii et igal juhul oli väga kordaläinud ratsutamine ja mul hea meel, et ikka läksin.
Ja tahtsin kirja panna veel selle mõtte ka, et ma pole vist kunagi varem näinud nii palju õnnelikke inimesi, kes teevad just seda tööd, mida nad tahavad. Näiteks Maryle tundub, et meeldib vahest käis seda nõustamistööd tegemas, mis ta teeb, Jo ja Derek peavad pmst oma unistuste talli, siis see massažiõpetaja tegeleb päevast päeva probleemhobuste ja nende probleemide lahendamisega jne jne. küllap paljud hobuseprofessionalaid ongi sellised, sest neile tõesti meeldib seda teha, mis nad teevad. Ja see annab lootust, et mul on ka lootust. sest kõik need inimesed ei ole sugugi lapsest peale selle asja sees olnud ega nn sündinud sellesse ametisse, vaid mitmed neist on hoopis elus korraliku karjääripöörde teinud. See ju tähendab, et minu jaoks, kes ma olen alles 23, ei ole ju liiga hilja hobuseprofessionaaliks hakata, ega ju? Eriti sellepärast, et siin ma näen seda ka, et sportlane-ratsastaja ei ole ainuke karjäärivõimalus hobuste juures. Mis siis, et igasugu uid asjau Eestis eriti ei ole, aga siis ma kunagi saangi esimene olla :D
Vot tak.
Igastahes, hakkasin natukene paremini mõistma mitmeid asju, millest Derekiga rääkinud oleme. Näiteks seda, et märguanne peaks olema lühike ja kiire ning sellele peaks järgnema vastus hobuselt. Ja kui ei järgne, siis koputan stekiga. Rõhutan - koputan, mitte ei löö. Ja tundsin elus esimest korda seda tunnet, et annad pööramismärguande ja siis hobune pöörab, kuni annad järgmise märguande. Ehk siis ringi tegemiseks ei pea kogu aega ütlema hobusele - pööra-pööra-pööra-pööra, vaid ütled pööra! ja vahepeal tultad meelde - oot-oot, mee pidime pöörama ju. Ja tulebki ring välja. nii vahva. Sellistest asjadest on mulle elu aeg räägitud, aga vot, näädsa, tundsin alles nüüd. Kaudse ratsme (indirect rein) õiget kasutamist harjutasin ka, nii et kätt üle turja valele poole ei suruks. Ja seda tundsin, õppisin, ja jätsin meelde ka kuidas ratsmest sikutamine ei tööta, vaid tuleb kas märguannet õigemini anda või siis koputada. Nii et igal juhul oli väga kordaläinud ratsutamine ja mul hea meel, et ikka läksin.
Ja tahtsin kirja panna veel selle mõtte ka, et ma pole vist kunagi varem näinud nii palju õnnelikke inimesi, kes teevad just seda tööd, mida nad tahavad. Näiteks Maryle tundub, et meeldib vahest käis seda nõustamistööd tegemas, mis ta teeb, Jo ja Derek peavad pmst oma unistuste talli, siis see massažiõpetaja tegeleb päevast päeva probleemhobuste ja nende probleemide lahendamisega jne jne. küllap paljud hobuseprofessionalaid ongi sellised, sest neile tõesti meeldib seda teha, mis nad teevad. Ja see annab lootust, et mul on ka lootust. sest kõik need inimesed ei ole sugugi lapsest peale selle asja sees olnud ega nn sündinud sellesse ametisse, vaid mitmed neist on hoopis elus korraliku karjääripöörde teinud. See ju tähendab, et minu jaoks, kes ma olen alles 23, ei ole ju liiga hilja hobuseprofessionaaliks hakata, ega ju? Eriti sellepärast, et siin ma näen seda ka, et sportlane-ratsastaja ei ole ainuke karjäärivõimalus hobuste juures. Mis siis, et igasugu uid asjau Eestis eriti ei ole, aga siis ma kunagi saangi esimene olla :D
Vot tak.
Subscribe to:
Posts (Atom)