Kes teisele auku (ette) kaevab, see ise... Ehk kuidas avokaadobeebid kasvavad

Eile veetsin pool päeva teisele auku kaevates ja pool päeva teise kaevatud auke kasutades. Tuleb välja, et see, kes teisele auku kaevab, ei kuku mitte igakord ise sinna sisse, mõnikord läheb auku hoopis kasvama pisike avokaadopuubeebi.

Novembri lõpust poole detsembrini töötasin kaks ja pool nädalat Co-operative Bulk Handling'u (CBH) viljavastuvõtupunktis Holletonis. See töö sai aga oodatust varem otsa, viimane tööpäev oli 15. detsembril. Kui 14. detsembril teada sain, et uuel nädalal enam tööd teha ei saa, hakkasin suure intensiivsusega uut kohta otsima. Kammisin kuulutusteportaale ja Facebooki erinevate gruppide kuulutusi.

Nii õnnestuski töö leida Pembertoni nimelises linnakeses, mis asub Perthist umbes 300 km kaugusel lõunas. Piirkond on ilus, suurte majesteetlike karripuumetsade, jõgede ja paljude farmidega.

Uut tööd sain alustada juba teisipäeval.

Oleme tööl koos ühe teise backpackeriga, Hollandist pärit poisiga. Meiega koos tegutseb ka niiöelda töödejuhataja, kohalik aussi Paul.

Istutasime tavaliste avokaadode vahele teise avokaadisorti puid, mis pidid olema head tolmeldamiseks. Farmer Dean seletas midagi isastest ja emastest õitest ja õite avanemise aegadest, aga detailid läksid mul ausalt öeldes veits üle pea tol hetkel...

Esimesena pidi üks meist segama puuvaole ette pandud kompostihunniku mullaga ära ja kaevama labidaga augu. Taganttulijale tuli augu kõrvale valmis panna ka tugipost ja sprinkleriotsik.

Auk :)

Järgmine põristas kohale väikese traktoriga, võttis kastist avokaadoistiku ja istutas valmiskaevatud auku. Lõpuks tuli istiku kõrvale maasse suruda tugipost ja sprinkleriotsik. Beebi paigas!

Selline on vaade minu traktori roolist:

Järgmisel päeval laotasime uute istikute ümber korraliku koguse multši – ja ongi üks avokaadoistik valmis täisvarustuses maailmale vastu astuma!

Kui multš kõigile laotatud saab, siis järgmine töö pidi olema istikute tugiposti külge sidumine. Siis pidi teises farmis olema veel 500 istutamist vajavat puud, lisaks mõned, kus kängurude ärasöödud puude asemel tuleb istutada uued ja ehk saame veel miskit huvitavat teha.

Päris täpselt ei ole ma veel otsustanud, kauaks siiakanti pidama jään, kuid tahaks kindlasti enne järgmist reisimist veel veidi raha koguda. Ja siis edasi idakalda poole!

Mis loom on Austraalia seljakotireisijate hostel

Olen hostelites ööbinud ka enne, kuid tunne Aussi backpacker'ite hostelites on kuidagi teine.

Eile käisime rannas korvpalli mängimas, täna lähme hilisele lõunale ja turule sulgemiseelseid soodukaid napsama. Igal õhtul istume hoovis kiikede peal, limpsime igaüks oma lemmikjooki (tavaliselt õlu, vein või tee) ja arutame maailmaasju. Mõnikord käime pühapäevasel tasuta vabaõhukontserdil või linnakese festivalil ning minu siinoleku jooksul on kapsaks mängitud vähemalt kaks kaardipakki.

Minu jaoks oli väga ootamatu, kui sõpruskonda meenutav ja koos tegutsev see hosteli elanikekamp! Hosteli nimi on Pirates Backpackers ja see asub Perthi küljealuses väiksemas linnas nimega Fremantle. Ma olen siin peatunud kokku juba varsti kolm nädalat - enne CBH viljatöö koolitust, siis enne Balile minekut ja nüüd ka päris viljatöö algust oodates. Selle aja jooksul olen saanud juurde kolm-neli sõpra ja veel terve hunniku kaaslasi, kellega on olnud lõbus aega veeta. Hostelis elades on justkui igal õhtul võimalik sõpradega pidutseda - super!

Samas on asjal ka veidi valus külg - igalühel, kes siin peatub on oma reisiplaan ja teekond ja varem või hiljem liiguvad kõik edasi. Mõni elanik, näiteks Lisa Šotimaalt, on siin olnud juulikuust saadik. Paljud tulid septembris-oktoobris ja plaanivad jääda jaanuari-veebruarini. Teised tulevad paariks päevaks või nädalaks. Iga päev tuleb keegi uus ning keegi varem olnutest lahkub.

Enamus reisivad pikalt, tavaliselt ollakse Austraalias kaks aastat, mis working holiday viisa võimaldab. Väga paljud on teel üksinda, seega on nad väga avatud suhtlemiseks teistega. Enamusel on üsna palju ühist - ikka reisitakse, elatakse odavalt, otsitakse tööd, ostetakse autosid ja rännatakse mööda Austraaliat ringi. Lisaks siinse hosteli omanik ja töötajad soodustavad väga elanike omavahelist suhtlemist - nad on aru saanud, et kui rändajad saavad üksteisega sõbraks, siis nad jäävad siia kauemaks ja tulevad tagasi - seega toovad uuesti hostelisse raha.

Minu jaoks on tegemist väga väga huvitava olukorraga. Olen kohas, kus on palju inimesi koos ja kus soodustatakse omavahel suhtlemist ja suhete loomist. See toob minus välja selle külje, mis on kogu aeg justkui just selliseid asju väga oluliseks pidanud, aga samas ei ole ilmatuma osav suhete looja. Kardan veidi inimesi ja lähen pingesse. Kardan kambast välja jätmist ja seda, et ma ei meeldi inimestele. Panen ilmatuma palju energiat suhtlemisse, aga olen lõpuks megaväsinud ja sellepärast ei jaksa enam normaalselt suhelda.

Üks eripära on hostelil veel - rahvas voolab ja vahetub kogu aeg - inimesed, kellega oled lähedasemaks saanud, liiguvad edasi ja uued tulevad peale. See loob üsna ebastabiilse keskkonna, mis teeb kogemuse veelgi intensiivsemaks.

See kogemus on mulle õpetanud, et ma peaksin selliseid asju vabamalt võtma. Punnitades ei tule midagi. Ja ka seda, et mida vähem on suhtes kellegagi hirmu, seda paremini see välja tuleb. Ma kohe kindlasti ei tunne, et olen nüüd nn "kohal"ja oma teekonna sellest osast piisavalt õppust võtnud, et võib peatüki suletuks lugeda. Aga mõned sammud olen edasi läinud kindlasti. Tean veidi paremini, kuidas jututeemasid leida ja vestlust üleval hoida. Õpin, kuidas võõraid inimesi lähedale lasta ja avatud olla. Lasen hirmul minna ja olen lõbus. Samas ei kurvasta ka sellest, kui kõik minuga kohe ei haaku - on teisi, kes see-eest haakuvad.

...

Oi, küll nüüd tuli tõsine analüüs. Samas on see minu jaoks oluline teema ning on hea see lahti kirjutada viisil, mis ka teistele kannatab ehk lugeda anda.

Tõmban siia joone alla ning lähen sõidan tagasi hosteli juurde, et loodetavasti ühe hästi toreda Hollandi tüdrukuga hilist lõunat sööma minna.

Järgmiste lugudeni - mul on varrukas veel reis Austraali lõunanurka, Bali reisi enamus, ks kiire tsiklisõit fremantle'is ja palju muud, mida tahaksin läbi kirjutada ja teiega jagada.

Bali!

Oleme jõudnud Balile.
Kuta oli kitsaste tänavate, loendamatute müügiputkakeste ja liikluslärmiga üsna väsitav. Sealne rand samas meeldis mulle - ehk jõuame veel ka lainetesse möllama. Seal oli väga palju surfareid.
Sõime rannas kohalikku sööki ja jõime kookosvett peale

Teiseks ööks tulime Ubudisse, see on enamvähem sama linna osa, aga 1.5 tunni bussisõidu kaugusel. Siin on rahulikum, tänavad laiemad ja tunne mõnusam, kuigi turiste on ikka paksult.

Üks kenamaid asju Balil on siinsed peamiselt hinduistlikud templid.

Loodame neid veel palju näha. Homme on plaanis võtta rollerid renti ja linnast välja sõita, just templeid, aga ka mägesid ja randu avastama.

Perthis vihmane päev

Olen Perthis, istun King's park'is kõnnitee serval vaatega Swani jõele. Perthis on täna pilvine ja jahe, 19 kraadi sooja. Mulle meeldib, et vahelduseks ei ole palav.

Olen vahepeal nii palju näinud ja kogenud ja tunnen, et olen teile mitu põhjalikku blogipostitust võlgu. Siin on alustuseks kiire nimekiri ägedatest asjadest, mida olen näinud ja kogenud. Ühel päeval kirjutan ehk ka lahti ja panen pilte.

Stromatoliidid
Hamelini rahvuspargi telegraafijaama muuseum
Kalbarri rahvuspark
The Principality of Hutt River
Stockyard Gully lubjakivikoobas
Pinnacles desert
Kogu meie reis Shark Bayst alla Perthi oli tegelikult elamus omaette. Matkamine, loodus, autos elamine ja jutuajamised õhtuti matkapliidi kõrval  oodates, et teevesi keema läheks
Fremantle linnake ja tema boheemlaslik iseloom
Fremantle 150 aastat tagasi ehitatud ja nüüdseks suletud vana vangla
Hostelites elamine. Siinsed hostelid on teistsugused, siin on palju üksi rändajaid. See tähendab, et alati on neid, kes otsivad kedagi kellega jutustada ja sõbrustada. Ja nad on ka huvitavad inimesed, sest paljud on olnud kaua teel, elanud läbi huvitavaid asju ning mõtlevad huvitavaid mõtteid. Silmaringi avardavaid ja inspireerivaid.
Üksi rändamine ja mõtete mõlgutamine. Iseseisvaks saamine, mis üksi rändamisest tuleb, on olnud viimaste nädalate läbiv teema.
Viljaproovide tegija koolitus Merredinis. Koolitusel tutvusin toredate inimestega ja jäi aega ja Merredini ilusas ümbruses ringi vaadata.
Ääretult põnev oli vahelduseks olla koolituslaua teisel pool, süsteemi lõppkasutajana. Nende Saturni nimeline süsteem muide tundus palju kasutajasõbralikum ja lihtsam kui AGA SRM, millega mina töötasin.
Perthi Kings park ja botaanikaaed

Aga esialgu paar pilti vihmasest Perthist

Monkey Mia delfiinid Kiya, Puck, Piccolo ja Surprise 20. - 24. septembril

Monkey Mia delfiinivabatahtlike kõige tähtsam ja põnevam töö on osaleda turistidele mõeldud delfiinielamuses kalaämbri hoidja ja vabatahtlike valijana. 

Iga päev tuleb 4-5 kohalikku delfiini randa, kus pargivahid viivad läbi täpselt kontrollitud kalasöötmiselamust. Iga delfiin saab paar kala (mitte üle 500 grammi kokku), iga kala saab anda keegi rahva seast ja nii kolm korda hommiku jooksul.

Pealtvaatajaid on tavaliselt 100-200 ning tõenäosus osutuda valituks, kes delfiinile kala saab ulatada, on üsna väike. Mina vabatahtlikuna sain iga päev kolm korda põlvesügavuses vees delfiini kõrval seista ja kalaulatajaid valida. Delfiinid ujusid kohe täitsa minu kõrvale ja hõõrusid kala oodates ennast vastu jalasääri :) :)

Nad teavad oma hommikust söötmisrutiini superhästi ja reageerivad koheselt kokkulepitud märguannetele. Näiteks kui kõik kalad olid selleks korraks otsas, kallasime ämbrist sortsu vett välja – delfiinid said sellest kohe aru, pöörasid otsa ringi ja ujusid merele.

Delfinide juures oli ka pelikan Rogue, kes mõnikord üritas delfiinide kala endale varastada. Siis pidime mitmekesi tegutsema, et teda eemale peibutada ja delfiinile kiiresti tema kala kätte anda, enne kui lind jaole saab.

Mida oleksin rohkem lootnud vabatahtlikuajast, on rohkem infot pargitöötajatelt delfiinide kohta. Et nad räägiksid oma kogemustest, juhtumistest ja niisama delfiinidest. Pargitöötajatel oli kogu aeg toimetamist ja väga ei kiputud lobisema. 

Samuti oleksin väga hea meelega kohtunud seal uurimistööd tegevate teadlastega. Näiteks töötab Shark Bays Janet Mann, kes on uurinud mereimetajate psühholoogiat, suhtlemismeetodeid ja tööriistakasutust. Oleks olnud ääretult põnev tema või tema kolleegidega tutvuda ja ehk oleks õnnestunud veidi mereloomatarkusi kuulda.

Imelise elamuse sain ka kajakiga sõitmas käies, kui kolm delfiini minu läheduses kala püüdsid...

Üldse oli kajakiga superilus aerutada peegelsileda mere peal.

Majake vee peal on pärlikarbi kasvandus.

26.09.2018, kolmapäev, Cape Peron

Postitus, mis kirjutatud osaliselt Francois Peron'i rahvuspargis ja osaliselt juba hiljem. Lõpupoole vürtsitatud ohtrate piltidega :)

***

Istun oma auto kõrval ja rüüpan võileiva kõrvale hommikuteed. Niitmistöö lõpust on möödas kaks nädalat ja olen jõudnud Francois Peron'i nimelisse rahvusparki Lääne-Austraalias.

Peale ärkamist jalutasin laagriplatsilt 50 meetrit India ookeani äärde. Rannal pesin lainetes silmi ja tegin liival äratuseks paar tiiru jooga päikesetervitust (kuigi, liiv ei ole jooga jaoks sugugi kõige parem pinnas ja kipub alt ära libisema :)

Peroni rahvuspargis olen näinud lõputult piltilusaid avaraid valgeliivaseid ja helesiniseveelisi randu. Randade kõrval olid möllamiseks mõnusad paksud liivased neliveoteed, kus sõites oli mul tõsiselt hea meel, et ikkagi Pajero ostsin, millega siin käia saab. Maastik on künkaline ja kaetud roheliste põõsastega, mille vahel liivas säravad siin-seal erklillad õied. Vahepeal sõidame üle laudsiledate savilagendike, kus kasvab kanarbikusarnane madal taimestik.

Allpool teilegi vaatamiseks valik ilusamaid pilte.

Muide, need siin viimasel pildil ei ole niisama kivimügarikud, vaid stromatoliidid - moodustunud aastatuhandete jooksul bakteritest ja pisikestest liivateradest. Põhilised bakterid on tsüanobakterid, kes elutegevuse käigus toodavad hapnikku. Tsüanobakterid elasid Maal ja moodustasid stromatoliite juba kolm ja pool miljardit aastat tagasi, kui meie planeedi atmosfäär koosnes peamiselt igasugu erinevatest mürgistest gaasidest. Tsüanobakterid tootsid kaua-kaua hapnikku ja lõpuks hakkasidki arenema uued eluvormid, kes said hapnikku hingata. Nii, et need mügarikud on põhimõtteliselt elu, nagu meie seda tunneme, alus.

 

Bensiinikulude säästmiseks lõin kampa veel kahe reisiselliga, kes samuti soovisid Perthi poole liikuda ja tee peal ilusaid looduskohti vaadata. Seega nüüd avastame läänerannikut kolmekesi – minuga on kaasas Henry Rootsist, kellega koos hulkusime juba Peroni rahvuspargis, ja Sun Hiinast, kes liitus veidi hiljem. Ehk hiljem panen reisikaaslastest pildi ka :)

Siin on backpackerite seas selline “sõidujagamine” väga levinud. Lisaks kulude kokkuhoiule on olnud seltsilisega päris mõnus, on saanud pikalt jutustada nii igasugustel filosoofilistel kui ka niisama reisialastel teemadel. Ühel õhtul unustasime end jutustama näiteks üheni öösel. See kindlasti rikastab reisikogemust – ilusate paikade vaatamise kõrval saab ka huvitavate inimestega rääkides silmaringi avaldada.

Coral Bay ja Pajero

Ostsin põhimõtteliselt viimasel tööpäeval endale auto. Valisin neliveovõimalusega maasturi, sest Austraalias on palju rahvusparke ja muid looduslikult ilusaid kohti, kuhu pääseb ainult neliveoautoga.

Auto ostsin Saksa kutilt, kes on samuti ühe aasta Austraalias working holiday viisa peal veetnud. Nüüd on ta suundumas edasistele reisidele (esialgu vist Vietnami) ja auto vajab uut omanikku.

Punane Pajero ja tema uus ning vana omanik tehingut vormistamas :)

Saatsin Pireti ja Tenno nende autoga (mis on samuti Pajero) põhja ja ida poole teele. Nendega oli väga vahva neli kuud koos veeta, head teed ja taaskohtumisteni! Plaanime juba, et jaanuaris võiks kolmekesi Uus-Meremaa tripi ette võtta.

Olen praegu idarannikul Coral Bay nimelises kuurortkülakeses. Siin on kohe ranna ääres kuulus Ningaloo korallrahu ja põhitegevuseks snorgeldamine ja korallide ja kalade vaatamine. Ööbinud olen oma uues uhkes "magamistoaga" autos külakese külje all, teinud pliidi peal süüa ja  elanud matkaelusse sisse.

Sain autoga kaasa hunniku varustust tekist-padjast pottide-pannideni välja, seega olin põhimõtteliselt kohe reisivalmis. Isegi eelmise omaniku mõned ülejäänud sardiinikonservid & oad tomatikastmes olid olemas :p

Üksi reisimisse sisseelamine on asialgu isegi keeruline. Pean ise kõik otsustama ja välja mõtlema - iseenesest ei ole ju paha, kui kellegagi vaidlema ei pea, aga üks pea on ikka üks pea - alati ei tule kõige parem mõte kohe. Näiteks praegu ka ei ole ma kindel olnud, kas tahan u 150 km põhja poole sõita, et ka teisi snorgeldamiskohti vaadata. Hetkel on minemata jäänud, aga äkki millalgi hiljem (peale Monkey Mia delfiinide vaatamist) tulen ikkagi tagasi ja võtan selle reisi ka veel ette.

Ilmselt on võtmeks siin info uurimine ja läbi mõtlemine ja plaanide läbi kaalumine. Kuigi spontaansusele peab ka ruumi jätma.

Lõpetuseks pilte Five Fingers Reef rannalt, kuhu autoga esimese neliveokogemusena mööda liivateed tungisin. Oli küll veidi hirmus, aga hakkama sain :) :) Esimeseks neliveo prooviks väga sobiv, sest rada on kohe küla lähedal - isegi, kui oleks kinni jäänud, oleks saanud poole tunni või tunniga linna abi järgi jalutada.

Niidetud!

Neljapäev, 13. september, Carnarvon

Kõik!
Tehtud!

Täna oli viimane niitmistööpäev, puhastasime masinaid ja sõitsime Pilbara maakonna piirist mõnisada kilomeetrit Kevini koju Carnarvonisse.

Tunne on uhke, ära tegime ja hakkama saime. Oli natuke raske, lõpus natuke tüütu, omad mured olid ka, aga enamuses oli ikka vahva ja mõnus ja põnev ja super.

Tunnen end peale seda kogemust nagu kuidagi täiskasvanumana - kuigi kolmekümne ühe aastasena võiks ju ammu täiskasvanu olla??... kindlasti olen puhanum, kogenum, saledam ja paremas füüsilises vormis, kui neli kuud tagasi. Ka paremas vaimses vormis, ma arvan.

Lõpetuseks mõni päev tagasi Onslows mereäärses hommikuses udus tehtud pildid.

Homme on ülejäänud Aussi-elu esimene päev ;)

Meie igas päevas "igavad" asjad

Pannawonica, 4. september.
Täna klõpsisin töö ajal ootepausil mõned pildid asjadest, mida me iga päev tee ääres näeme. Seega meie jaoks on need ääretult igavad ja igapäevased. Kirjutan teile ka nendest, sest vahel mulle meeldib teiste puhul lugeda ja pilte näha kõige tavalisematest, veidi trafaretsetest asjadest. Need annavad hästi aimu argielu ja tegeliku olu kohta.

Niisiis - mida me iga päev näeme.

Teesildid - veidrate, luuleliste, aborigeensete ja mõnikord naiivsete inglispäraste kohanimedega. Viidatud koht on tõenäoliselt pisike ja tähtsusetu - suuri ja tähtsaid linnu siin outbackis nagu polegi...

Spinifex.

Spinifex spinifex spinifex spinifex

Igal pool on spinifex

Torgib, kui vastu minna ja mõnikord on põõsad nii suured ja tihedalt koos, et mööda ei saa. Trimmer teda ei võta ja lehmad ei söö. Ainukesed, kes söövad, on vist termiidid (keda on siin ka palju). Pildil olev isend on spinifexi kohta väikesevõitu.

 SLK post - Straight Line Kilometre ehk kilomeetripost. Mõõdab kaugust mingist punktist mööda tee keskjoont. See siin mõõdab Perthist näiteks. Nende järgi saab arvutada, kui palju päevas tööd teeme. Mõnel teel (suurematel) on nad iga kahe km tagant, mõnikord nelja kilomeetri tagant.

Mulla-mulla - lillade tupsuõitega taim. Pigem taimeperekonna nimi, mulla-mullasid on sentimeetrisuuruste tupsudega madalatest isenditest viie sentimeetriste tupsudega vöökõrguste volaskiteni välja. Nimi on üle võetud aborigeenide käest. Sõna kordamine aborigeeni keeltes tähendab mitmust - ilmselt on sel taimel selline nimi, sest neid on palju. Eriti teede ääres kruusal.

Udumuru - õhuke ja madal rohi, mis kasvab tee ääres tavaliselt siis, kui midagi muud  ei kasva.  Täiesti ebateaduslik eestikeelne nimetus. Meie Tennoga peame postidest mööda sõites hindama, kas udumuru on piisavalt kõrge ja tihe, et tasub peatuda & trimmerdada või võib edasi sõita.

Kalvert e. culvert e. teetruup - tee alla vee jaoks tehtud läbikäigutoru. Väiksemad poolemeetrise läbimõõduga, kõige suurematel on kolm-neli toru, mis on piisavalt suured selleks, et inimene saaks läbi jalutada.

Lisaks on teetöölise igapäevas mulgapuud, eukalüptid, lõõskav päike, sõbralikud või ükskõiksed autojuhid, kuuliaukudega liiklusmärgid ja palju palju muid asju. Igapäevased ja mõnikord ka põnevad.

Karratha kant, 29. august

Viimati tegime teed, mis viib Karrathast Tom Price'i poole. 89 km pikkune teejupp seal on asfalteeritud, meie siis niipalju niitsimegi. Maastik oli sealpool jälle mägisem ning läksime läbi Millstreami rahvuspargist. Mõned vaated olid superilusad, kaugustesse kaduvate mäeküürude ja ilusate lillade mulla-mulla lilledega (mille me küll tee äärest pärast kõik maha niitsime).

Nägime puhkajat, keda ei saa edasi liikumast takistada mitte ükski maastik. Tal oli kõige jaoks sobiv sõiduk olemas. Maastur, karavan, ATV ja paat. Selle kõige vedamiseks väike rekka ka.

Vahepeal juhtus ka selline asi, et Tenno trimmeri alt lendas auto aknasse kivi ja nüüd on meil ämblikuvõrgumustriga aken.

Kivi lendas kusjuures teiselt poolt teed, seega päris kaugelt.

Paar päeva varem olime mereäärses kohas nimega Point Samson, kus olid vahelduseks ilusad villad. Tavaliselt on siinsetes kaevanduslinnades üsna iseloomutud valge lainepleki moodi materjaliga kaetud majad.
Siinsed merevaated on vist ka jõukamat rahvast kohale meelitanud.

Külla sissesõidul saime imetleda kohalike sünnipäevaõnnitlustavasid!

Kevin ütles, et meil on niita veel veidi üle 380 km. Arvestades päevanormiks 25 km, on tööd veel 15 päeva, lisaks 2-3 päev toiduvarude ostmiseks ja pesu pesemiseks. Lõpp paistab!

Hommik Sherlocki jõe ääres, teisipäev 21. august

Täna hommikul tõime sildi Sherlocki jõe äärde. Traktoritel on siia 15 km töötada, seega meie saame umbes kaks-kolm tundi oodata, enne kui tööle hakkame. Mul on hea meel, sest jõe kaldal on ilus.

Sherlock river on esimesi jõgesid, kus olen näinud suuremat kogust vett sees! Kuid vesi siiski ei voola, mõlemal pool silda umbes saja meetri pärast lõppeb liiva sisse. Seega on ta rohkem nagu piklik järveke.

Kahju, et täna fotokat tööle minnes autosse ei pistnud, pildistamismateriali oleks kõvasti. Nüüd tuleb leppida telefonipiltidega.

Vee ääres on alati hästi palju linde! Teisel pildil võiks kõvasti pingutades taamal näha puu otsas tiivad laiali peesitavat lindu ja veel kaugemal ujub kaks suurt musta lindu - ma arvan, et musta luike.

Õhk on täis erinevaid vidinaid, sirinaid ja vilistusi. Need küll parimagi tahtmise juures fotole ei jää. 

Sellised veesilmad, näiteks ka Carawine kanjon, kus mõnda aega tagasi käisime, on tõelised oaasid muidu kollase ja kõrbelise maastiku sees. Siin on tõeliselt mõnus istuda, linnulaulu kuulata või raamatut lugeda ja loodust nautida.

...

Eile tähistasime vabariigi taasiseseisvumise päeva Vana Tallinna (pidulikult matkakruusidest), musta leiva krõpsude (parim enne veidi möödas - miks kuivikud nii kiiresti riknevad??), pohlakrõpsude ja heeringa rollmopsiga.

Rollmops muide pidi olema ainus Austraalia toidupoodides müüdav Eestis toodetud kaup. Kuigi turustaja on firma nimega New Holland, on pakendil kenasti märge "Made in Estonia".

Temaatiliste maiustuste kõrvale rääkisime laulvast revolutsioonist, Balti ketist ja 1991. aasta augustisündmustest. Jõudsime järeldusele, et meie teadmised sellest ajast vajaksid värskendamist. Kas keegi oskab soovitada head raamatut/saadet/dokki selle aja sündmustest? Ja muidugi, ikka kaldus jutt Venemaale. Eesti lähiajaloost (ja kas ka tulevikust?) mõeldes on Vene vari ikka kõige kohal. Naabreid võiks saada valida!

...
Üleeile hommikul ootasime traktoreid Whims Creek'i nimelises kohas. See koosnes peamiselt pubist ja karavanipargist. Pubi õuel oli metsloomade varjupaik - peamiselt koosnes see gala kakaduudest ja veel mõnest linnust.

Üks kakaduu oli hirmus suhtleja. Ronis mööda puurivõrku inimese juurde ja pistis noka välja. Siis surus pea vastu võrku, et teda sügataks.

Vahepeal ütles "hellõu". Ta suhtles nii meiega kui ka kõigi teiste külalistega. Esimene kord, kui olen kuulnud tääkivat papagoid!

Töö suhtes on meil niitmist veel u 4 nädalat. Praegu oleme Port Hedlandi ja Karratha vahel umbes poolel teel. Järgmiseks tööks saab mul üsna kindlalt CBH nimelise koperatiivi viljavastuvõtupunkti töötaja koht oktoobris ja novembris. Vahepeale jääb paar nädalat vaba aega - mida nendega teha?