Wednesday, July 11, 2012

head hobused, need kasvavad ...

Nii, tavaliselt ma tunnen vajadust kirjutada siis, kui on mingi eriti tugev ja enamasti endast välja viiv emotsioon, aga täna panen hoopis positiivset kirja. Eelmisel nädalal juhtunut arvestades lubasin ma, et hakkan püüdma rohkem positiivset välja tuua selles, mis ma hobustega teen.

Kõigepealt tõin Kabrieli ära ilma mingisuguste eriliste harjutusteta karjamaal. Lihtsalt läksin juurde, panin päitsed pähe ja kõndisin värava poole. Alguses, kui ta mind nägi ja ära tundis, pani ta küll kõrvad pea ligi ja läks teise hobuse taha. Kui siis tiiruga jälle tema juurde läksin, pani ka korraks kõrvad taha, aga kui ma sellest üldse välja ei teinud, ja lihtsalt päitseid edasi pähe sättisin, siis võttis mossis ilme näolt ära. Minema astumise kavatsust ei täheldanud, mis on positiivne.

Minu teooria nüüd on selline, et kuna ma teda eelmine kord jooksutasin ja liigutasin karjamaal, siis ta püüdis ennetada minu „agressiivset“ käitumist ise öeldes: „äkkäää, mine ära.“ Kui mina aga ilmutasin hoopis rahulikku käitumist ning tema äkkäääle üldse ei reageerinud, siis ta ei pidanud enam vajalikuks kuri olla.

Üleüldse tundub mulle, et kui inimene teda liikuma suunata tahab, on Kabrieli esimene reageering pigem, et ei, sina ei tule mulle ütlema, mis ma teen. Olen võtnud seisukoha, et proovin sellest jagu saada nö vaikse kindla liidri teooriat rakendades – ei ilmuta liigset agressiivsust, kuid jään kindlaks enda nõudmistele. Esialgu on tulemused olnud plusspoolel.

Tallis harjasin boksis, korraks oli ta tagumikuga minu poole ning kui püüdsin teda liigutada, ähvardas tagujalaga. Õnneks olin teisel pool latti ning jätkasin oma nõudmist, mille peale ta liikus sinna suunas, kuhu mina viitasin. Rohke erilisi suhtumisenäitamisi tema liigutamise peale ei kohanud boksis olles :)

Järgmiseks panin kavessoni pähe ning läksin talli ette tegema sirgustreeningu harjutusi. Pidasin silmas ennekõike seda, et kutsuda hobust lõdvestuma ning premeerida õigeaegselt ning alustada painutamist kaela eesosast. Esialgu tahtis ta mulle kaela kablutada paigal seismise asemel (anname andeks, kärbsed ja sääsed piinasid), millele ma reageerisin kohe suhteliselt konkreetse stekiaktsiooniga, et ta tagasi astuks pigem. Lõpuks ta astuski tagasi ja vähehaaval enam ei vajunud mulle kaela – tundus, et see läks õigesti. Oli näha, kuidas hobuse esimene reaktsioon oleks olnud edasi vajuda, kuid siis ta mõtles järgi ja korrigeeris ennast. Painutamine niiväga hästi ei läinud, esialgu oli ta ikka pinges jne. Lisaks tahtis ta kogu aeg vaadata, mis see traktor seal kivide taga põristab. Proovisin vaheldumisi mõlemale poolele ja vahepeal ka püüdsin pead ja kaela paremasse asendisse seada – alustasin suht kõrgelt, sest ta ei tahtnud alguses kaela lõdvestada (pikaks lasta). Lõpuks tuli kaela ette alla lõdvestamine üsna hästi välja ja siis lõpetasin, et valjad pähe panna ja ratsutama minna.

Kui üritasin kivibloki pealt selga ronida, näitas Kabriel uhkesti, kuidas ta on ära õppinud bloki juurest eemale keeramise ja minema nihverdamise, kui keegi selga üritab ronida. Või noh, võibolla oli see kogemata hoopis. Natukese keerutamise järel sain siiski rahulikult selga.

Teel platsile proovis ta kopliteeotsa juures kopli poole leebet tõmmata. Natukese sikutamisega sain ta õigele teele, aga püüe oli tubli.

Muidugi pidin platsivärava juures maha tulema, sest see oli kinni. Aga sellest polnud midagi, sest siis saingi suu lõdvestamise ja painutamise harjutusi teha maast ka suulistega. Suu lõdvestamine tuli peale esimesi proovimisi hästi välja, iga korraga ikka kergemini – jälle olin õigel teel.

Kui ka paar külgpainutust tegin, hakkas Kabriel nii mõnusasti maigutama ja haigutama ja kaela sirutama – mis pani mõtlema, et küllap see suu lõdvestamine on ikka tõesti tähtis ja hea hobusele. Kasvõi sellepärast, et häälestab lõdvestatusele ja mõnusale koostööle enne ratsutama hakkamist.
Proovisin ka natuke suulistelt maatööd teha – Kabriel identifitseeris efektselt ja kategooriliselt oma kumera ja nõgusa poole. Nimelt vasakule oli väga lihtne liikuda mööda ringi, astuda õlast minust eemale ning liikuda trajektooril ümber minu. Paremale oli see jubekolehirmus raske ning oli äärmiselt vajalik minu peale sisse vajuda oma suure parema õlaga. Selge. Huvitaval kombel oli paremat pidi ringi tehes palju lihtsam seisma jääda – piisas sirgendamisest ja väikesest tõstest – vasakule aga tahtis ta kiirustada hoopis rohkem ja seisma jäämine oli paras võitlus. Huvitav, nüüd mõtlen, et äkki ta vasakule oli hoopis vähem tasakaalus tegelikult ja vajus paremale välja, sest seisma jäämina nõuab oma tasakaalu valitsemist siiski?

Hiljem veel painutusi tehes jäin paaril korral premeerimisega hiljaks ja painutus muutus rabelemiseks ja jõukatsumiseks. Vabandus - mutukad segasid hobust. Järeldus – efektne näide, kuidas varasema premeerimisega saab hobusele õige suuna kätte näidata tulemusrikkamalt kui jonnides ja põnksides, kuni tulemust polegi.

Ratsutades tegin mõned ringid ja kaheksad ning veendusin veekord, et kehaga keeramine sobib Kabrielile nagu valatult. Kordagi vedada vms ei proovinud – edu :)! Proovisin ka liikumise pealt painutada – suhteliselt lootusetu, ratsmesurve tähendab ikka sinnapoole minemist. Paigal seistes natukene toimis, vasakule koos lõdvestatud suuga, paremale mitte. Kuid siiski parem kui alguses. Usun, et kui seda natukene harjutada ja ta selle üle järgi mõtleb, siis on siin oodata edusamme :)

Peale ühte ilusat traavilt sammule ja sesima jäämist ronisin maha ja võtsin valjad ära. Nüüd järgneb see, mis mu südame kõige soojemaks tegi ja nii nii uskumatuna tundus – hobune järgnes mulle ka ilma valjasteta mööda platsi! :) Nii tore, ja nüüd, tähelepanu, pean uskuma, et siiski midagi eelmisel korral untsu ei keeranud. Läksime laua juurde, seal leidis ta natuke maitsvat rohtu, ootasin ta ära ja panin tähele, kuidas ta rothu süües mind silmanurgast piilus. Ristikututt näritud, läksime teise laua juurde ja sealt värava juurde – kusjuures, vahepeal tegime korralikku jooksu – mina jooksin ees ja tema jooksis järgi. Fantast.

Pärast palusn vabandust, et ei olnud päitseid kaasa toonud ja pidin talle uuesti valjad pähe panema, et talli minna. Seal sai veel natsa nämm-nämmi ja juua ja muidu oli tore tsillida ilma mutukateta kuni välja läksime uuesti. Muidu koplivärava juures, kui päitsed olid peast, oli ka inimene unustatud ja tuli uurima minna, kus võsas teised poisid ragistavad.

Minul aga oli ikka südames soe olla – ta tuli ju minuga ise jooksuga värava juurde :) ...

2 comments:

  1. Jälgi maatöös tagajalgu - kas nad vasakut pidi ringis liikudes astuvad esijalgadele otse järgi või asub sisemine tagajalg tunduvalt sisemise esijala jäljest väljapoole.

    Kui tagajalad esijalgade trajektoori järgivad, siis pole neil enam kuhugi minna, kui esiots seisma jääb, aga kui taguots välja vajub, siis esiotsa võid küll peatada, aga taguots läheb ikka oma teed edasi ja seetõttu ka probleemid peatusega.

    ReplyDelete
  2. good point. kõlab loogiliselt, sest vasakule poole astus ta kindlasti sisemise tagujalaga sisemise esijala jäljest väljapoole :) tuleb tähele panna!

    ReplyDelete