Eelmisel korral ei läinud just super hästi hobusega.
Üle-eelmisel korral tegin tükk aega harjutust ja lõpuks tundus, et leidsin märguanded, mis panid hobust liikuma nii, nagu ma tahtsin.
Järgmisel päeval sinna minnes ei olnud hobune mind nähes kuigi rõõmus ja kui proovisin straightness trainingu harjutusi teha, tegi kurja nägu ja ei tahtnud üldse mängida. Mingil määral liikumine tuli isegi välja, kuid erinevaid probleeme puistas kui varrukast.
Olen selle peale mõelnud ja leidnud kaks positiivset asja - esiteks suutsin tagasilöögi üle elada ja ei kippunud selle peale kogu seda asja üldse nurka visata.
Teiseks vaatasin siin täna erinevaid videosid ja FB lehti ja leidsin nii palju inspireerivaid pilte, toredalt koos aega veetvaid inimesi ja hobuseid. Jõudsin tundeni, et kõige olulisem ei ole meetod, vaid hobune. Meetod on vaid tee sinna jõudmiseks. Ratsutamine kusjuures samuti vaid üks abivahenditest, üks osa tervikust.
Ja asju tehes tuleb kõige rohkem jälgida seda, mis nägu teeb hobune, mitte seda, kuhu see jalg astub või mismoodi ta astub. Tähendab, seda ka, aga seda siis ainult selles kontekstis, et õpetada hobust paremini liikuma.
Railiga arutades jäi kõrva, et "tööd peab hobusega tegema" jne. Kuid mulle on see lause kuidagi kohe vastukarva. "Arbeit macht frei", kui pahasti tahaks öelda, aga noh, tegelikult nii pahasti ka ei taha. Aga mõte on selles, et tööd teha pole mõtet, kui see kuskile ei vii või kui sel miskit "greater good" mõtet taga ei ole.
Vaikselt mõtlen, et see tunne, et ei saa ainult Holistic Equitation centeris olla ja ainult ühe treeneri lähenemist lähedalt jälgida, on õige olnud. Vaja on olla väljaspool "päris" elu ja hobuste keskel.
Erinevaid kogemusi saada ja õppida.
No comments:
Post a Comment