Tunnetamine

Kuulasin täna natuke üht Dereki antud tundi pealt ja sealt jäi meelde üks mõte: ratsutamise puhul on oluline jälgida ja aru saada, mida hobune tegelikult teeb, mis on see viga, mida sul just parasjagu vaja parandada on. Ja sealjuures tuleb silmas pidada, et see muutub väga kiiresti, paari sekundi jooksul on olukord tõenäoliselt juba täielikult teistsugune. Ehk siis näiteks kui sa tahad ilusat nurka sõita, ja alustad selle tegemist, siis iga hetk võib hobune hakata ühe õlaga kuskile vajuma võ teise õlaga kuskile vajuma või peatuda või mina vales suunas või liiga kiiresti või hoopis midagi veel mille peal ma praegu ei tule. Uba on siis selles, et inimene peaks jäärapäiselt edasi ilusa nurga sõitmisele keskendumise asemel seda uut asja parandama hakkama. Näiteks kui nüüd on vaja hoopis tagumikku välja liigutada, siis seda ka tegema.

Ja sellega koos käib teine väga tähtis asi - inimene peab suutma tunnetada, mida ta hobune parasjagu teeb, peab sellest aru saama, tundmused mõistuse keelde tõlkima, teadma õiget tegevusplaani ja selle jälle füüsilisse kehakeelde tõlkima. Tunnetada, tunnetada, tunnetada oleks siis õige öelda :)

Sellele tundele sain esimest korda elus tõesti hästi ja põhjalikult pihta juba mõnda aega tagasi Luke'iga Dereki tunnis maatööd tehes, kui tajusin tõesti ära, et millisel hetkel Luke paremini astus ja oli ja millisel mitte. Ilmselt selline tunne ning samal ajal pidev ergas jälgimine ja igale uuele situatsioonile kohene reageerimine ongi üks kogu hobuvärgi nn võtmetest.

Teine väga tähtis komponent on see, et sa igal hetkel teaksid, mida teha, millise tööriistaga mingit teatud viga parandada. Milliseel hobusele milline lähenemine ja harjutused kasulikud oleksid jne. Ja ega see muidu ei tule, kui kogemustega, mis aga omakorda saavad tulla ainult siis, kui esimene komponent, õige ja kiire tunnetamine paigas on.

Huvitav sõna see tunnetamine eesti keeles. Inglise keeles on feel, mis kõlab kuidagi loomulikumalt ja parmeini, aga ega ma ei oska sellele paremat vastet välja mõelda ka.

Oi mis üllatus, polnudki nii raske blogiposti kirja panna. Pole seda juba ammu teinud, alati kui laustan, mõte kohe üldse ei jookse. Ei ole nagu jälle energiat, üritan seda ikka siit ja sealt leida, aga miski nagu täielikult ei funka.

Igal juhul on nüüd Derekile kindlalt kätte antud minu neli nädalat etteteatamisaega. Juba esmaspäeal tegelikult, nii et päev enne sünnipäeva, 11. aprillil olen vist ametlikult lõpetanud Holistic Equitation Centre õpilase staatuse. Pisut hirmus on, aga küll ma hakkama saan.

Tsiklil pingeregu vahetatud. 20 naela läks kogu lõbu maksma, polndki miskit hullu. Vahetmine ise oli ka lihtne, oleks võinud vaat et ise teha :P Endiselt teeb ta iga kord, kui kuskile sõidan, mul meele rõõmsaks. Küll oleks vahva siis mingit seltskonda leida, kellega sõitmas käia, juba suur kevad väljas, mõnusam ja soojem kui talvel, kui ikka enne sõitu tuli peeglitelt härmatis maha kraapida :P

Ah jaa, lumikellukesed on siin juba ära õitsenud, nüüd on nartsisside ja krookuste kord. juba mõnda aega tegelikult. Täitsa meeletu ikka, mis vahe. Palume teleportida eesti tuhatkond kilomeetrit lõuna poole!

amm mis mõnna, kuulan System of a Downi. Nui neljaks, aga suvel tuleb konsal ära käia!

Tsau!