Olen hostelites ööbinud ka enne, kuid tunne Aussi backpacker'ite hostelites on kuidagi teine.
Eile käisime rannas korvpalli mängimas, täna lähme hilisele lõunale ja turule sulgemiseelseid soodukaid napsama. Igal õhtul istume hoovis kiikede peal, limpsime igaüks oma lemmikjooki (tavaliselt õlu, vein või tee) ja arutame maailmaasju. Mõnikord käime pühapäevasel tasuta vabaõhukontserdil või linnakese festivalil ning minu siinoleku jooksul on kapsaks mängitud vähemalt kaks kaardipakki.
Minu jaoks oli väga ootamatu, kui sõpruskonda meenutav ja koos tegutsev see hosteli elanikekamp! Hosteli nimi on Pirates Backpackers ja see asub Perthi küljealuses väiksemas linnas nimega Fremantle. Ma olen siin peatunud kokku juba varsti kolm nädalat - enne CBH viljatöö koolitust, siis enne Balile minekut ja nüüd ka päris viljatöö algust oodates. Selle aja jooksul olen saanud juurde kolm-neli sõpra ja veel terve hunniku kaaslasi, kellega on olnud lõbus aega veeta. Hostelis elades on justkui igal õhtul võimalik sõpradega pidutseda - super!
Samas on asjal ka veidi valus külg - igalühel, kes siin peatub on oma reisiplaan ja teekond ja varem või hiljem liiguvad kõik edasi. Mõni elanik, näiteks Lisa Šotimaalt, on siin olnud juulikuust saadik. Paljud tulid septembris-oktoobris ja plaanivad jääda jaanuari-veebruarini. Teised tulevad paariks päevaks või nädalaks. Iga päev tuleb keegi uus ning keegi varem olnutest lahkub.
Enamus reisivad pikalt, tavaliselt ollakse Austraalias kaks aastat, mis working holiday viisa võimaldab. Väga paljud on teel üksinda, seega on nad väga avatud suhtlemiseks teistega. Enamusel on üsna palju ühist - ikka reisitakse, elatakse odavalt, otsitakse tööd, ostetakse autosid ja rännatakse mööda Austraaliat ringi. Lisaks siinse hosteli omanik ja töötajad soodustavad väga elanike omavahelist suhtlemist - nad on aru saanud, et kui rändajad saavad üksteisega sõbraks, siis nad jäävad siia kauemaks ja tulevad tagasi - seega toovad uuesti hostelisse raha.
Minu jaoks on tegemist väga väga huvitava olukorraga. Olen kohas, kus on palju inimesi koos ja kus soodustatakse omavahel suhtlemist ja suhete loomist. See toob minus välja selle külje, mis on kogu aeg justkui just selliseid asju väga oluliseks pidanud, aga samas ei ole ilmatuma osav suhete looja. Kardan veidi inimesi ja lähen pingesse. Kardan kambast välja jätmist ja seda, et ma ei meeldi inimestele. Panen ilmatuma palju energiat suhtlemisse, aga olen lõpuks megaväsinud ja sellepärast ei jaksa enam normaalselt suhelda.
Üks eripära on hostelil veel - rahvas voolab ja vahetub kogu aeg - inimesed, kellega oled lähedasemaks saanud, liiguvad edasi ja uued tulevad peale. See loob üsna ebastabiilse keskkonna, mis teeb kogemuse veelgi intensiivsemaks.
See kogemus on mulle õpetanud, et ma peaksin selliseid asju vabamalt võtma. Punnitades ei tule midagi. Ja ka seda, et mida vähem on suhtes kellegagi hirmu, seda paremini see välja tuleb. Ma kohe kindlasti ei tunne, et olen nüüd nn "kohal"ja oma teekonna sellest osast piisavalt õppust võtnud, et võib peatüki suletuks lugeda. Aga mõned sammud olen edasi läinud kindlasti. Tean veidi paremini, kuidas jututeemasid leida ja vestlust üleval hoida. Õpin, kuidas võõraid inimesi lähedale lasta ja avatud olla. Lasen hirmul minna ja olen lõbus. Samas ei kurvasta ka sellest, kui kõik minuga kohe ei haaku - on teisi, kes see-eest haakuvad.
...
Oi, küll nüüd tuli tõsine analüüs. Samas on see minu jaoks oluline teema ning on hea see lahti kirjutada viisil, mis ka teistele kannatab ehk lugeda anda.
Tõmban siia joone alla ning lähen sõidan tagasi hosteli juurde, et loodetavasti ühe hästi toreda Hollandi tüdrukuga hilist lõunat sööma minna.
Järgmiste lugudeni - mul on varrukas veel reis Austraali lõunanurka, Bali reisi enamus, ks kiire tsiklisõit fremantle'is ja palju muud, mida tahaksin läbi kirjutada ja teiega jagada.
No comments:
Post a Comment