Õhtusöök ühele, 27.02.2018

Olen tulnud Greens järve kaldale telkimisalale oma autoga hüvastijätutripile. Uued (potentsiaalsed) omanikud on Pajerol juba olemas ja Kagome tomatifarmis pole sel nädalal üldse saanud tööd teha, seega tahtsin Echucast ja hostelist minema saada ning viimast võimalust kasutades veidikene aega oma autoga matkates veeta. Mul on aega kolm ööd, mida soovi korral saaksin ehk pikendada neljale.


Seadsin laagri üles järve kaldal, käisin päikeseloojangu ajal veel ujumas. Vesi oli soe, aga olin ainuke, kes ujus. Teised sõitsid paadiga või istusid niisama kaldal. Järv oli madal, saviligase põhjaga ja sügavamal tulid veetaimed vastu kõhtu. Traalisin siis kalda ääres edasi-tagasi. Nautisin päikeseloojangu peegeldust siledal veel ja rahustavaid ujumisliigutusi.


Pärast parkisin auto ja sättisin üles laua ja tooli. Alguses tegin veidi telefonis uurimistööd Grampiansi rahvuspargi kohta, nii et nüüd on homseks siht silme ees, mida alustuseks teha.


Kui hakkasin pliidiga sooja jooki keetma, leidsin supermeeldiva üllatusena, et keegi on ühele puule jätnud naela, kuhu on täpselt sobiv matkalamp riputada. Nii et istun siin nüüd ülimugavalt matkatoolis, rüüpan sooja jooki ja klõbistan läpakas blogi kirjutada. Seda kõike värskes õhus ja tähistaeva all. Põõsastes krabistavad linnud ja putukaid on ka veidi, aga õnneks viimaseid meelitab peamiselt lambivalgus, mis on parajalt paar meetrit eemal puu otsas. Seega mind nad ei sega.

 

Selline on minu tänaõhtune idüll looduslikus elutoas laternavalgel. Punane Pajero.magamistuba kohe kõrvale pargitud. Idüll kipub kestma öösse välja, sest olen harjunud öövahetuses töötama – kesköö paiku umbes on paras lõunasöögi aeg!


Esimesel õhtul sõitsin ainult 50 km Echucast välja, homme suundun edasi Grampiansi mäestiku rahvusparki. See on siit umbes 250 km kaugusel. Neljapäeva ja reede saan pargis ringi vaadata ja siis laupäeval ilmselt tuleb asutada sammud Echuca poole tagasi, sest auto osta lubanud saksa bäkkeritega on kokku lepitud, et nad tulevad laupäeval autole järgi. Kui kangesti tahan kauemaks trippima jääda, saan ehk nendega kokku leppida, et annan auto üle pühapäeval.


See saabki olema põhimõtteliselt minu vaat et kõige pikem üksinda lõbureis Pajeroga. Veetsin sellega paar ööd ka päris alguses üksi Coral bays ja Carnarvonis, aga siis hakkasin kohe bensukulude kokkuhoiuks reisikaaslasi hankima. Mitmekesi on ka vahva, aga tahan endas veel rohkem leida seda iseenesega olemise, mitte muretsemise, arukalt otsustamise ja lihtsalt endaga rahu tegemise tunnet. Seda annab üksinda rändamine väga hästi. Tunnen, et mul on seda vaja, et ka minu suhted teistega oleksid tervemad, paremad ja nauditavamad. Kusjuures kõigile nauditavamad, nii mulle, kui teistele.


Üksinda matkates saan proovida, kui kiiresti üksi kokku ja lahtipakkimine käib – kas saan kiiremini või aeglasemalt. Mis tunne on üksinda matkaradadel matkata – olen tihtipeale mõelnud, et tahaksin üksinda seda teha, aga samal ajal tunnen ka vajadust alati seltsi järgi. Nüüd siis proovin üksinda. Teen täpselt seda, mida tahan ja ei pea kellegi ees end imelikult tundma või kompromisse tegema.


Jah, huvitav on mõelda, et olen ju tegelikult ilma kindla reisikaaslaseta olnud septembrist saadik, aga seda päris ainult mina, mina ise ja mina üksi tunnet nagu hirmus palju pole olnud. Alati on inimesed ümberringi ja kuna üks teemasid, millele olen rõhku pannud, on olnud suhtlemisoskuse parandamine, siis olen olnud tihtipeale teistele inimestele orienteeritud.

Uus töö - tõstukijuhiks ja traktoristiks

Jaanuaris käisin Perthis tõstukijuhi koolitusel. Neid juhilube oli vaja minu uue töö jaoks Victorias Echucas.

Tõstukiga oli lõbus sõita ja sain teooria ja sõidueksami tehtud ning load kätte.

Uuel tööl sõidan peamiselt traktoriga,  aga vahepeal tuleb tõstukiga traktori pealt tomatikast maha tõsta ja uus peale panna.

Traktoriga tuleb sõita tomatikombaini kõrval nii, et kombaini põllult koristatud tomatid konveierilindilt lendaksid traktori taga olevasse kasti. Inglise keeles on selle ameti nimi chaser bin driving. Eesti keeles siis jälitajakasti sõitmine...? Kindlasti on olemas mingi mõistlikum nimi.

Tomatikombain näeb välja selline:

Ja see on kombain ja meie tiimi teine traktor päikeseloojangu taustal.

Traktoreid on kaks, et sel ajal, kui üks täis saanud kasti tühjendama sõidab, saaks kombain teist traktorit kasutades edasi töötada.

Ja päikeseloojang on pildil seetõttu, et põllul käib töö 24/7 ja mina olen öövahetuses, poole kuuest õhtul sama ajani hommikul. Ja nii iga päev, kui just vihma ei saja.

Esimese raksuga saigi küll tööd teha ainult kaks ööd, siis tuligi korralikult vihma ning nüüd on võtnud viis päeva, et põld saaks piisavalt kuivaks, et edasi töötada.

Uhke on olla eestlane. Adelaide's

Retkel läbi terve Austraalia läänerannikult itta tegime peatuse ka Adelaide's. Terve reis väärib omaette blogipostitust (mis ehk ka kunagi tekib), kuid praegu tahan kirjutada Adelaide'i Eesti majast.

On imeline olla eestlane, kui teises maailma otsas võtab sind vastu Teise Maailmasõja põgenike pärandist nõretav oaasike, kus oled oma päritolule tuginedes küsimusteta teretulnud. Aidatakse madrats tuppa tassida ning saalipõrandal sellele mõnus koht leida. Eesti õlu voolab ojadena ning lõbusat jutustamist jätkub keskööni koos esimese-, teise- ja kolmanda põlve migrantidega.

Olin Pireti ja Tenno käest kuulnud, et Adelaide's on Eesti maja, kus seljakotirändurid saavad tasuta ööbida ning mille baaris müüakse Eesti õlut. Asi tundus intrigeeriv ja nii planeerisin oma läänest itta matkale sisse ööbimise Adelaide's.

Facebooki grupist Eestlased Austraalias leidsin Thomas Sarapuu nimelise inimese, kes tundus postitavat just sellesama Eesti maja nimel. Kirjutasin talle, kes olen ja millal Adelaide'i jõuan - vastus oli lakooniline: "see you here. You are always welcome to stay the night!"

Ainus konks oli, et ööbima oodati ainult eestlasi - seega minu ameeriklasest reisikaaslane Carl (jagasime sõitu kütusekulude vähendamiseks, väga huvitav tüüp, lõpetamas just kahe aasta pikkust ümbermaailmareisi), pidi teise ööbimiskoha leidma. Panin ta maha kesklinna hostelisse ja ise läksin Eesti maja otsima.

Eesti maja on on 1958 aastal Eestist pärit Teise Maailmasõja järgsete põgenike ostetud maja Adelaide's aadressil Jeffcott Street 200. 

Sisemus on vürtsitatud ohtrate viidetega Eestile, millegipärast eriti rahvariietele. Tundub, et ühes Eesti juurtega austraallases on selle kauge Eestimaa sümboliks üks hoogne triibuseelikus rahvatants!

Eesti maja teisel korrusel on suur saal, umbes nagu koolivõimla, kus minu sealoleku ajal ööbis peaaegu 20 eesti backpackerit. Kes madratsil, kes diivanil. Olemas oli ka duss ja korralik köök, mida sealviibijad kasutada said. Saali ühte nurka tarisin mina ka ühe juba seal oleva poisi abiga autost oma madratsi ja tegin pesa. Uskumatu, nii lihtsalt käibki, sissepääsuks vajalik ainult Eesti päritolu!

Hiljem kusjuures mõtlesin, kas selline asi oleks paljukultuurses avatud Euroopas üldse positiivne - miks ollakse teistele rahvustele nii suletud (ameeriklane peab jääma ukse taha). Rahvuslus - on see üldse popp enam tänapäeval? Mõndade vestluste põhjal, mida siin just Laane-Euroopast pärit kaasrändajatega olen pidanud, tundub, et see pole absoluutselt iseenesest mõistetav.

Maja esimesel korrusel on baar, mis on regulaarselt lahti nädalavahetustel, aga tundus, et minu sealoleku auks tegi Thomas, kes baarmeni ametit peab, selle ka teisipäeva õhtul lahti. Valikus oli Aleksander, Kiss siider ja rodu käsitööõllesid ühelt Haapsalu väikepruulikojalt.

Proovisin õllesid järgemööda ja ajasin juttu Thomase ja veel paari seal majas regulaarselt käiva eesti juurtega kohalikuga. Vahepeal liitus meiega ka ülakorruselt mõni backpacker.

Thomase mõlemad vanemad on eestlased ning tema on peamine eestvedaja, et Adelaide'i eesti maja veel elus on. Vanu, nn esmaseid Eestist tulnuid on alles väga vähe, ehk ainult kümmekond. Thomas räägib eesti keelt küll, kuid veidi aeglaselt ja aksendiga. Enamuse vestlust pidasime inglise keeles, kuid aegaajalt sai ka mõni eestikeelne lause sisse visatud.

Thomasega koos tegutseb Eesti majas Martin, kelle mõlemad vanemad on samuti täitsa eestlased, kes austraaliasse tulles olid teismelised. Martin ise eriti eesti keelt ei räägi, kuid meie jutust sai kenasti aru.

Rääkisime ka kolmanda mehega, kes oli umbes kolmekümne aastane, kelle vanemad on vist samuti mõlemad eestlased. Tema aga eesti keelt enam üldse ei oska. Kuid ta elas aasta aega Tallinnas, töötas Transferwise'i klienditoes. Kohalikud meenutasid heldimusega aegu veel umbes kümme aastat tagasi, kus Eesti majas elu kees, vanad kohalikud eestlased käisid baaris ja ka noored olid kogukonnameelsemad ja panustasid rohkem. Nüüd olevat asi nende sõnul välja suremas. Kahju. Aga suur asi, et siiski selline koht olemas on! NIng mul on hea meel, et võtsin aega seal peatuda. Kui aega ja võimalust on, tahaksin kindlasti Adelaide'i tagasi minna ja seal veel kauem olla, pealekauba jättis linn ka supermõnusa mulje.

Pembertonis avokaadode korjamine - sai läbi

Pemberton on nüüd seljataha jäänud. Avokaadosid sai korjatud kokku peaaegu kuus nädalat. Aeg läks seal kiiresti.

Peale eelmist blogipostitust istutasin väikesi puid ainult paar päeva, edasise aja korjasin avokaadosid. Alguses sama farmeri juures ja kõige lõpus paar päeva teises farmis.

Avokaadosid korjatakse suure kõhu peale käiva kotiga. Korjasime maast, mõnikord kõige alumistelt okstelt põlvili või käpuli. Kui maast avo'd otsas, siis ronisime redelitega kõrgemale ja mõnikord tuli ka lihtsalt puu otsas ronida. See turnimine oligi kõige põnevam kogu värgi juures.

Puu otsas võis kohata muuhulgas ka konni ja linnupesi! Töökaaslane nägi ka madu, meie õnneks mitte (nagu Austraaliale kohane, oli tegu mürgise maoga).

Lisaks tundsin, et sain füüsiliselt heasse vormi. kui alguses oli täis avokaadokotti raske õlgadel tassida ja õhtuks oli selg läbi, siis lõpuks tundsin, kuidas väsimus polnud üldse nii suur ja lausa mõnus oli raskeid kotte puu otsas ringi rassida - saavutuse ja füüsilise arenemise tunne.

Samuti nautisin, eriti alguses, ka sellist lihtsat asja, et sain lõunapausil murule pikali visata ja puid ja pilvi vaadata. Värsket õhku nuusutada ja päikest näol tunda.

Meenutasin, kui väga ma kontoris töötades sellest puudust tundsin, sest AGA kontoris polnud isegi suvel kohta, kus õuest mõnusalt lõunat süüa. Nautisin loodust, värsket õhku ja olin tänulik.

Kui siis farmeri niisutusveetiigile, mis niigi avokaadopuude vahel maalilist maastikku moodustas, veel parv musti luiki lendas, saigi mõnu tunda sellisest lihtsa töö juurde käivast ilust.

Kõige mõnusam asi Pembertonis oli kohaliku paisjärve ääres ujumas ja niisama tsillimas käimine. Mõnikord läksime peale tööd poest läbi, võtsime vorstikesi või muud grillitavat, tegime järves väikese ujumistiiru ja pärast küpsetasime ühiskasutuses oleval grillil õhtusööki.

Paisjärve nimi on Big Brooke dam.

Ujusin ka esimest korda elus üle järve ja tagasi. Olen Austraalias paremini ujuma hakanud, sest siin on lihtsalt võimalust vees käia nii palju rohkem. Aitas ka Balil võetud lühike sukeldumiskursus, kus õppisin, kuidas nina vee all olla nii, et vesi kohe ninna sisse ei tule.

Big Brooke Dam oma tumeda vee ja ümbritsevate puudega meenutas mulle kangesti kodust Järveotsa järve - või mistahes teist Eesti rabajärve. Nii ilus!

Muidugi polnud Pembertonis kõik lilleline. Täistöönädalaid, kus saime teha 5 üheksatunnist tööpäeva, oli kuue nädala peale kokku ainult kaks. Vahepeal olid lühikesed nädalad pühade tõttu - jõulud ja uusaasta. Siis saime ühe nädala rahulikult tööd teha ja järgmisel kolmapäeval peale tööd kell neli pärastlõunal teatas töödejuhataja Neil, et homsest meil enam tööd ei ole, kuna neil hakkavad avokaadod otsa saama ja me oleme natuke aeglased ka. Väga ootamatu!

Olen siiski harjunud olema hinnatud töötaja, keda pigem palutakse kindlasti tööle edasi jääda, mitte ei lasta tunnipealt lahti. Oijah, eks need juhutööd tegevad backpackerid ole ikkagi niiöelda toiduahela kõige alumine tähtsusetum lüli...

Pemberton on ka selline huvitav küla Austraalia ääremail, kus on ilmselt suhtarvuliselt elanike koguarvust kõige suurem eestlaste osakaal siinsel mandril. Minu sealolemise ajal kuulsin, et seal elas kokku umbes nelikümmend eestlast, enamus avokaadokorjamise hooajaks tulnud, aga mõned ka kauem juba kohapeal. Majutuses, kus elasin, oli meie majas neli eestlast veel ja ka naabermajades oli mitu eestlast. Lisaks pesitses neid veel ümbritsevates farmides ja Pembertoni külas endas üürimajades.

Huvitav oli taas eesti keeles suhelda ja samas kogeda, kui kokkuhoidev meie kogukond võib olla. Mind võeti kohe seltskonda omaks ja kutsuti vahvate ettevõtmistega ühinema. Lisaks muidugi mitmed mõnusad peod, uuel aastal ja muidu ka. Kasvõi iga õhtu oleks leidnud kedagi, kellega istuda ja sumiseda, olin ise laisk ja ägedamaid pidusid sai peetud ainult paar-kolm.

Kokkuvõtes jäi Pembertonist ja avokaadofarmidest positiivne mälestus ja sealt idakalda poole uusi territooriume vallutama ja uutele seiklustele vastu astuma minna oli veidi kahju .... :)