Õhtusöök ühele, 27.02.2018

Olen tulnud Greens järve kaldale telkimisalale oma autoga hüvastijätutripile. Uued (potentsiaalsed) omanikud on Pajerol juba olemas ja Kagome tomatifarmis pole sel nädalal üldse saanud tööd teha, seega tahtsin Echucast ja hostelist minema saada ning viimast võimalust kasutades veidikene aega oma autoga matkates veeta. Mul on aega kolm ööd, mida soovi korral saaksin ehk pikendada neljale.


Seadsin laagri üles järve kaldal, käisin päikeseloojangu ajal veel ujumas. Vesi oli soe, aga olin ainuke, kes ujus. Teised sõitsid paadiga või istusid niisama kaldal. Järv oli madal, saviligase põhjaga ja sügavamal tulid veetaimed vastu kõhtu. Traalisin siis kalda ääres edasi-tagasi. Nautisin päikeseloojangu peegeldust siledal veel ja rahustavaid ujumisliigutusi.


Pärast parkisin auto ja sättisin üles laua ja tooli. Alguses tegin veidi telefonis uurimistööd Grampiansi rahvuspargi kohta, nii et nüüd on homseks siht silme ees, mida alustuseks teha.


Kui hakkasin pliidiga sooja jooki keetma, leidsin supermeeldiva üllatusena, et keegi on ühele puule jätnud naela, kuhu on täpselt sobiv matkalamp riputada. Nii et istun siin nüüd ülimugavalt matkatoolis, rüüpan sooja jooki ja klõbistan läpakas blogi kirjutada. Seda kõike värskes õhus ja tähistaeva all. Põõsastes krabistavad linnud ja putukaid on ka veidi, aga õnneks viimaseid meelitab peamiselt lambivalgus, mis on parajalt paar meetrit eemal puu otsas. Seega mind nad ei sega.

 

Selline on minu tänaõhtune idüll looduslikus elutoas laternavalgel. Punane Pajero.magamistuba kohe kõrvale pargitud. Idüll kipub kestma öösse välja, sest olen harjunud öövahetuses töötama – kesköö paiku umbes on paras lõunasöögi aeg!


Esimesel õhtul sõitsin ainult 50 km Echucast välja, homme suundun edasi Grampiansi mäestiku rahvusparki. See on siit umbes 250 km kaugusel. Neljapäeva ja reede saan pargis ringi vaadata ja siis laupäeval ilmselt tuleb asutada sammud Echuca poole tagasi, sest auto osta lubanud saksa bäkkeritega on kokku lepitud, et nad tulevad laupäeval autole järgi. Kui kangesti tahan kauemaks trippima jääda, saan ehk nendega kokku leppida, et annan auto üle pühapäeval.


See saabki olema põhimõtteliselt minu vaat et kõige pikem üksinda lõbureis Pajeroga. Veetsin sellega paar ööd ka päris alguses üksi Coral bays ja Carnarvonis, aga siis hakkasin kohe bensukulude kokkuhoiuks reisikaaslasi hankima. Mitmekesi on ka vahva, aga tahan endas veel rohkem leida seda iseenesega olemise, mitte muretsemise, arukalt otsustamise ja lihtsalt endaga rahu tegemise tunnet. Seda annab üksinda rändamine väga hästi. Tunnen, et mul on seda vaja, et ka minu suhted teistega oleksid tervemad, paremad ja nauditavamad. Kusjuures kõigile nauditavamad, nii mulle, kui teistele.


Üksinda matkates saan proovida, kui kiiresti üksi kokku ja lahtipakkimine käib – kas saan kiiremini või aeglasemalt. Mis tunne on üksinda matkaradadel matkata – olen tihtipeale mõelnud, et tahaksin üksinda seda teha, aga samal ajal tunnen ka vajadust alati seltsi järgi. Nüüd siis proovin üksinda. Teen täpselt seda, mida tahan ja ei pea kellegi ees end imelikult tundma või kompromisse tegema.


Jah, huvitav on mõelda, et olen ju tegelikult ilma kindla reisikaaslaseta olnud septembrist saadik, aga seda päris ainult mina, mina ise ja mina üksi tunnet nagu hirmus palju pole olnud. Alati on inimesed ümberringi ja kuna üks teemasid, millele olen rõhku pannud, on olnud suhtlemisoskuse parandamine, siis olen olnud tihtipeale teistele inimestele orienteeritud.