On imeline olla eestlane, kui teises maailma otsas võtab sind vastu Teise Maailmasõja põgenike pärandist nõretav oaasike, kus oled oma päritolule tuginedes küsimusteta teretulnud. Aidatakse madrats tuppa tassida ning saalipõrandal sellele mõnus koht leida. Eesti õlu voolab ojadena ning lõbusat jutustamist jätkub keskööni koos esimese-, teise- ja kolmanda põlve migrantidega.
Olin Pireti ja Tenno käest kuulnud, et Adelaide's on Eesti maja, kus seljakotirändurid saavad tasuta ööbida ning mille baaris müüakse Eesti õlut. Asi tundus intrigeeriv ja nii planeerisin oma läänest itta matkale sisse ööbimise Adelaide's.
Facebooki grupist Eestlased Austraalias leidsin Thomas Sarapuu nimelise inimese, kes tundus postitavat just sellesama Eesti maja nimel. Kirjutasin talle, kes olen ja millal Adelaide'i jõuan - vastus oli lakooniline: "see you here. You are always welcome to stay the night!"
Ainus konks oli, et ööbima oodati ainult eestlasi - seega minu ameeriklasest reisikaaslane Carl (jagasime sõitu kütusekulude vähendamiseks, väga huvitav tüüp, lõpetamas just kahe aasta pikkust ümbermaailmareisi), pidi teise ööbimiskoha leidma. Panin ta maha kesklinna hostelisse ja ise läksin Eesti maja otsima.
Eesti maja teisel korrusel on suur saal, umbes nagu koolivõimla, kus minu sealoleku ajal ööbis peaaegu 20 eesti backpackerit. Kes madratsil, kes diivanil. Olemas oli ka duss ja korralik köök, mida sealviibijad kasutada said. Saali ühte nurka tarisin mina ka ühe juba seal oleva poisi abiga autost oma madratsi ja tegin pesa. Uskumatu, nii lihtsalt käibki, sissepääsuks vajalik ainult Eesti päritolu!
Hiljem kusjuures mõtlesin, kas selline asi oleks paljukultuurses avatud Euroopas üldse positiivne - miks ollakse teistele rahvustele nii suletud (ameeriklane peab jääma ukse taha). Rahvuslus - on see üldse popp enam tänapäeval? Mõndade vestluste põhjal, mida siin just Laane-Euroopast pärit kaasrändajatega olen pidanud, tundub, et see pole absoluutselt iseenesest mõistetav.
Maja esimesel korrusel on baar, mis on regulaarselt lahti nädalavahetustel, aga tundus, et minu sealoleku auks tegi Thomas, kes baarmeni ametit peab, selle ka teisipäeva õhtul lahti. Valikus oli Aleksander, Kiss siider ja rodu käsitööõllesid ühelt Haapsalu väikepruulikojalt.
Proovisin õllesid järgemööda ja ajasin juttu Thomase ja veel paari seal majas regulaarselt käiva eesti juurtega kohalikuga. Vahepeal liitus meiega ka ülakorruselt mõni backpacker.
Thomase mõlemad vanemad on eestlased ning tema on peamine eestvedaja, et Adelaide'i eesti maja veel elus on. Vanu, nn esmaseid Eestist tulnuid on alles väga vähe, ehk ainult kümmekond. Thomas räägib eesti keelt küll, kuid veidi aeglaselt ja aksendiga. Enamuse vestlust pidasime inglise keeles, kuid aegaajalt sai ka mõni eestikeelne lause sisse visatud.
Thomasega koos tegutseb Eesti majas Martin, kelle mõlemad vanemad on samuti täitsa eestlased, kes austraaliasse tulles olid teismelised. Martin ise eriti eesti keelt ei räägi, kuid meie jutust sai kenasti aru.
Rääkisime ka kolmanda mehega, kes oli umbes kolmekümne aastane, kelle vanemad on vist samuti mõlemad eestlased. Tema aga eesti keelt enam üldse ei oska. Kuid ta elas aasta aega Tallinnas, töötas Transferwise'i klienditoes. Kohalikud meenutasid heldimusega aegu veel umbes kümme aastat tagasi, kus Eesti majas elu kees, vanad kohalikud eestlased käisid baaris ja ka noored olid kogukonnameelsemad ja panustasid rohkem. Nüüd olevat asi nende sõnul välja suremas. Kahju. Aga suur asi, et siiski selline koht olemas on! NIng mul on hea meel, et võtsin aega seal peatuda. Kui aega ja võimalust on, tahaksin kindlasti Adelaide'i tagasi minna ja seal veel kauem olla, pealekauba jättis linn ka supermõnusa mulje.
No comments:
Post a Comment