Seiklus Punase mere ja püramiididega III osa - Giza platoo ja suur Egiptuse muuseum

Peale Luxori avastamist lendasime Kairosse, kus meie reisi viimaseks pärliks sai maailma kõige külastatavam turismiobjekt Giza püramiidid ja äsja avatud suur Egiptuse muuseum - The Grand Egyptian Museum.

Teisipäeval reisisime Luxorist Kairosse ja neljapäeval juba Eestisse, seega püramiidide ja muuseumi külastamiseks jäi kolmapäev. 

Tegelikult Kairos me ei käinudki otseselt. Tiheda liiklusega ja kärarikas kesklinn eriti ei meelitanud. Leidsime mega ägeda ja hea hinnaga AirBnb korteri lennujaama lähedases äärelinnas nimega Nasr City ning püramiidid ja muuseum on Kairo külje all Giza linnas. 

No vaadake selle korteri pilte bookingus - ja ta oli päriselt ka just selline või isegi veel uhkem https://www.booking.com/hotel/eg/luxury-melsa-appartment-city-stars.et.html 

Püramiidid js Sfinks on vägevad küll! 

Sellel püramiidil on tipus veel alles originaalne paekivist kate. See oli algselt läikivaks lihvitud, nii et püramiidid sätendasid päikesepaistel. 

Eksootikat andis juurde, et püramiidide alal on palju kohalikke, kes pakuvad võimalust sõita hobukaariku või kaamelitega. Me seda võimalust ei kasutanud, jällegi loomade heaolu mure pärast, kuid maastiku tegid õõtsuvad kõrbelaevade read võluvamaks küll!

See helesinises ürbis egiptuse mees kõneles väga head briti aksendiga inglise keelt ning pakkus ka võimalust tema kaamelitega pilti teha. 

Kaks hobust jutustavad puhkehetkel omavahel

Eriti meeldis Marjule matk kõrbes, et vaadata kaugemalt ilusat püramiidide vaadet. Seal oli tegelikult mitu vaatepunkti, kus erinevaid kombinatsioone vaadata, meie jaksasime matkata ainult ühte. Erinevates liivatoonides kõrb ja sinine taevas tegid vaatepildi väga maaliliseks.

Siin näemegi ilusaid püramiide ja kaameliridu nende ees

Lähedalt polnud püramiidid üldse nii maalilised. Vägevad ja suured olid küll. Ja eks natuke ka ikkagi lagunenud juba. 

Nicki pani imestama, et linn on püramiididele nii lähedal ning et samas nad on üksteisest suhteliselt kaugel - kõmpima pidi ikka omajagu. 

Lõpus saime aru, et nüüd on püramiidide territooriumil käima pandud ka hop-on-hop-off tüüpi buss, mis viid erinevate püramiidide juurde ning ka kaugemale vaateplatvormile - oleksime seda võimalust ehk isegi kasutanud, kui oleks varem teadnud. Sest kõmpimist oli tõesti palju. 

Marju käis sees ka, kolmest suurest püramiidist kõige väiksemas, Menkaure püramiidis. Khufu püramiidi (kõige suurema) sissepääsutasu oli päris kallis ning olime juba niikuinii käinud kuningate orus mitmes hauakambris. Menkaure püramiidis käia oli siiski huvitav, see maksis 280 naela e 5 eur.

Umbes pooleteise meetri kõrgune käik läks 30kraadise nurga all allapoole püramiidi sisemusse, mööda seda minna oli päris ebamugav. 

All oli väike valgete seintega ruum ja veidi edasi kaks ruumi veel ja oligi kõik. Sellesse püramiidi muide oli lisaks vaarao Menkaurele maetud ka tema ema. 

Vaheruum

Hauakambri eesruum ja sisse tulev käik

Hauakamber ise

Mööda käiku allpoole kõndides tuli selline tunne, et keegi elab siin, aga ei taha külalisi. Ei tea, kas tuli see ebamugavast küürutamisest kitsas käigus või tõesti on seal Menkaure vaim ja preestrite loitsud, kes sellist sõnumit kannavad?

Peale mitut tundi püramiidide imetlemist sõime lõunat ning läksime The Grand Egyptian Museum'isse. See oli mega suur hoone, umbes nagu meie ERM mitmete erinevate näitustega. Ainult, et suurem. 

Kõige rohkem muljet avaldasid Tutankhamoni haua leiud. See on üks hauakamber Kuningate orust, mida hauaröövlid ei olnud leidnud ning mille leidis Briti arheoloog Carter aastal 1922. Kõik vaaraole kaasa pandud kraam oli endiselt seal. Esemeid oli kokku üle viie tuhande ning kulda vist paarsada kilo. Praeguses muuseumis täidavad Tutankhamoni aarded mitu ruumi ja kõige läbi käimine võttis tunni kindlasti. Ja see kõik oli ainult ühele inimesele, Kuningate orus oli sarnaseid haudu mitukümmend! 

Kaks sellist kuju seisid kummalgi pool hauakambri sissepääsu valves

Ilus kutsu hauakambrist. Tegelikult vist ikka saakal. Anubis..?

Kuulus surimask. Kullast ja vääriskividega kaunistatud. kaalub üle 10 kg.

Sisemine kirst, ka puhtast kullast ja kalliskividega, kalaub üle 100 kg.

Muuseumis oli teisigi huvitavaid väljapanekuid, me jaksasime vaadata võibolla kolmandiku. Sinna peaks minema vara hommikul ja võtma lõunasöögi kaasa, siiski ei jõua kõike läbi käia. Ühed teised turistid olid juba täitsa läbi.

Marju jaoks olid kõige huvitavamad rituaalide kirjeldused, mis siis Egiptuse surnutekultusele omaselt olid seotud surnutega. Tehti kirste, mille küljele maaliti silmad, et nad välja näeks. Hauakambri seintele joonistati uksed, millest hinged said liikuda erinevate maailmade vahel. Ning tehti ohverduslauad, kuhu sai panna süüa ja lõhnaõlisid, salve, mida nad saavad peale surma kasutada. Ka seintele joonistati söögiasju, et surnutel oleks, mida peale surma süüa. 

Need lõõtsa moodi asjad selle abielupaari ees laudadel on egiptuse leivad. Et surnuna neil alati süüa oleks. 

Vaarao Menkaure alabasterkuju. Tegin sellest pilti, sest selle noormehe "kodus" ma ju enne käisin ka. Kuju juures oli kirjas, et see leiti vist kuskilt skulptoritöökojast, võibolla jäi pooleli. Ning et käed ja jalad on ebatavaliselt suured. Mitme hauakambri ja ka püramiidi puhul räägiti, et need jäid pooleli - ehitustööd algasid omaniku eluajal ning kui ta liiga varakult suri, ei jüutud kõike lõpuni teha. 

Pärast oli muuseumist raske ära saada, sest 7 ja 8 vahel õhtul on Kairos tipptund ning Uber ei tahtnud tulla. Muuseumi ees oli ummik ning ka mitmel pool mujal olid ummikud. Lõpuks kauplesime ühe muuseumi ees ootava autojuhiga ja saime koju Nasr City'sse 700 egiptuse naela eest. See on umbes 13 eurot ja sõit võttis tund aega. 

Ja oligi käes viimane õhtu! Anu käis veel shoppamas kvartali ümbruse poodides. Ema oli väsinud. Marju ja Nick ostsid natuke süüa kõrvalolevast toidupoest (neil olid mega head kodutehtud juustud) ja juurikapoest (ostsime koju toomiseks hunniku värskeid datleid, mis küll kahjuks enamuses käärima jõudsid minna). Istusime ka korraks vesipiibubaari/kohvikusse, mis oli samuti sealsamas majade vahel. Alkoholi seal ei müüdud, tellisime piparmündi teed. 

Mõnus sumin ja elav meeleolu oli. Umbes kümneaastane poiss käis ringi ja müüs meeste sokke. Nickil hakkas temast kahju ja ostis paki sokke 200 naela eest. Korralikud sokid tunduvad olevat. 

Viimasel hommikul kella 10 ajal lahkusime korterist, jõudsime lennujaama. Lennukis sai vaadatud filmi ja kirjutatud reisipäevikut. Vahemaandumine oli Varssavis, 5 tundi. Anu shoppas veel natuke koos emaga, Marju kirjutas reisipäevikut ja võimles. Lennujaamas oli ka üks mees, kes nuttis valjusti ja rääkis kellegagi telefonis väga kurvalt tükk aega. Ei teagi, mis tal juhtus. Veel mängisime Uno kaarte enne lendu. 

Ja siis juba kodus, lumi, külm, pime, aga siiski kodu!

Muljeid otsast otsani täis, samal ajal elevil ja väsinud. 

Oli nii lahe reis. 

Aitäh kõigile ja teinekord jälle! 

Seiklus Punase mere ja püramiididega II osa - iidne Teeba e. Luxor

31.01.2026 - 03.02.2026

Malle, Anu, Marju, Nick

Hurghadast Luxorisse sõiduks tuli meile järgi väike mugav buss kahe juhiga. Tee läheb läbi kõrbe ja mägede, mis on ka kõrb. Kuskil ühtegi rohelist tutti üldse ei paista. Sõit oli sujuv ja kiire, teed on head. Liiklust vähe, sellist maad võiks vabalt ise rendiautoga sõita. Ka Luxoris ei olnud väga hull ega tihe liiklus.

Jõudsime oma majutuse Mikhaila Guest House umbes viie ajal. Maja on ilus, kuid ümbruskonnas teed välja ehitamata. Katuseterassil sai hommikust süüa ja seal oli kiisu. 

Üsna kohaliku vaibiga linnake, aga ikkagi suht rahulik. Esimesel õhtul kohe läksime üle jõe hotelli manageri kaudu sebitud mootorpaadiga poisiga. See maksis 4 EUR edasi-tagasi. Paat oli vägev, värviline ja nimi Queen Sophie. Niilus on vägev, lai, rahuliku vooluga jõgi. 

Kesklinnas oli suht kaos, palju tuututamist ja hobukaarikuid, kes hüüavad, et sind kliendiks saada. Hobustest oli kahju, sellepärast me ei tahtnud kaarikuga sõita. Mõni oli okei toitumuses, mõni mitte, paar tükki lonkas ning head seppa on vist selles piirkonnas vääga raske leida, kui kapjade järgi otsustada. Sõime õhtus McDonaldsis, kuna mina ja Anu kartsime kõhuhäda.

Jargmine päev oli Kuningate oru ja muude läänekalda vaatamisväärsuste päev. Sõitsime jällegi mugava bussiga ja oli ka giid Mr Montana.

Kuningate org oli fantastiline, kuigi väga palav. Päike küttis ja orus polnud tuuleraasugi. Õnneks hauakambrites sees oli veidi normaalsem temperatuur.

 Kuningate orus on palju teise iidse Egiptuse kuningriigi aegseid hauakambreid mäe sees umbes aasta 1500 umbes enne Kristust. Need peideti siia, sest püramiide ehitanud kuningate haudades käisid röövlid - siin peideti käikude sissekäigud liivaga ja loodeti, et röövlid haudu ei leia. Haudu ehitanud töölised ja kunstnikud kolisid perega läänekaldale ning ei tohtinud kunagi lahkuda, et oru asukohta saladuses hoida. Üldse oli vanas Teebas e Luxoris kord, et elavad olid idakaldal päikesetõusu ja surnud läänekaldal loojangu pool.

Hauakambrid olid fantastilised. Värvilised pildid, hierogluufid, reljeefsed joonistused sajameetristes või pikemates käikudes ja kambrites. Siledad seinad, krohv kuskil ei kooru, nagu oleks maksimaalselt 30-40 aastat tagasi tehtud.

Käisime ka Egiptuse edukaima naisvaarao Hatsepsuti matusetemplis, mille ta ehitas, et mõjukat preesterkonda enda poole võita. Nood rääkisid siis rahvale, et Hatsepsuti isa on Amon Ra, rahvas uskus ning ta saigi 18 aastat võimul olla. Tema jarglane oli tema õepoeg, kes oleks pidanud tema asemel juba troonil olema ning oli pärast nii pahane, et võimule saades toksis igalt poolt Hatsepsuti kujutavad reljeefid maha. Naiste elu on ikka juba tuhandeid aastaid ebaõiglaselt raske olnud. 

Viimaseks käisime Habu templis, selle ehitas vist üks Ramsestest. Nick ja ema olid väsinud, nii et seal käisid ainult Marju ja Anu. Seal oli mitu saali ja suured sambad. Üks põhilisi reljeefimotiive on vaarao, kes seisab mõne jumala ees ning ulatab talle ohvriks viirukit, salvi või süüa. Ka lahingusteenid ja igapäevaelu. Palju on suuri vaaraopilte ja -kujusid, et tema vägevust ja seotust jumalatega rõhutada ja meelde tuletada.

Õhtul istusime hotellis ning Nick tõi kohalikust putkast paprikatega pitsasid. See oli ohutu toit. Me väga seda õiget Egiptuse toitu ei saanudki nautida, sest Indiast on eriti Marjul halvad kogemused kõhuhaigustega ja Anul Egiptusest ka juba esimesest hotellist. Meil rohkem küll hullu polnud see reis, paar korda Anu ja Marju võtsid Antanil rohtu, kui kõht natuke lahti läks ning see tegi paremaks. Aga hirm takistas huvitavamates kohalikes kohtades gurmaanlusega tegelemist.

Järgmine päev käisime Karnaki ja Luxori templites ja tegime 22 000 sammu. 

Templid on vägevad ja suured. Nick Luxori templisse ei viitsinud enam tulla. Seal olime õhtul, kui tuled valgustasid sambaid, see oli ka äge. 

Teeba oli muide aastal 1300 eKr, kui eelmainitud templid ehitati, maailma suurim linn 80 000 elanikuga. 

Templeid ehitati edasi ja suuremaks ja vägevamaks mitmesaja aasta jooksul, nii et iga kuningas lisas midagi või tegi ümber. Tavainimesed templis ei käinud, nemad tõid annetusi väravate ette ja palvetasid seal, preestrid võtsid annetused vastu ja toimetasid edasi. Templi väravamüürid olid selle küll kõrged paksud ja vägevad, et juba nende nägemine pidi inimestele muljet avaldama. Jumalakujusid riietati ja söödeti rituaalide käigus.

Hommikul enne templeid shoppasime hotelli lähedal, ostsime siniseid alabasterkausse ja kassi ja püramiidi. Jätsime need poodi hoiule, et mitte päev otsa kaasas tassida. Läksime õhtul asjadele järgi, poepidaja oli jummmala purjus. Asjad saime ikkagi kätte. Ta oli ikka sõbralik ja ok, lihtsalt tahtis hirmsasti plämiseda miskit õnnest ja rahvaste sõprusest jne. Võib-olla ta lõi meilt saadud 14 EUR kohe laiaks joogi peale :D

Siis oligi juba käes teisipäev, kus oli aeg jätta hüvasti iidse Teebaga ja liikuda Kairosse. Marjule Luxor/Teeba oma ajaloo, üle jõe sõitmiste ja natuke maalähedase atmosfääriga meeldis väga.