Seiklus Punase mere ja püramiididega II osa - iidne Teeba e. Luxor

31.01.2026 - 03.02.2026

Malle, Anu, Marju, Nick

Hurghadast Luxorisse sõiduks tuli meile järgi väike mugav buss kahe juhiga. Tee läheb läbi kõrbe ja mägede, mis on ka kõrb. Kuskil ühtegi rohelist tutti üldse ei paista. Sõit oli sujuv ja kiire, teed on head. Liiklust vähe, sellist maad võiks vabalt ise rendiautoga sõita. Ka Luxoris ei olnud väga hull ega tihe liiklus.

Jõudsime oma majutuse Mikhaila Guest House umbes viie ajal. Maja on ilus, kuid ümbruskonnas teed välja ehitamata. Katuseterassil sai hommikust süüa ja seal oli kiisu. 

Üsna kohaliku vaibiga linnake, aga ikkagi suht rahulik. Esimesel õhtul kohe läksime üle jõe hotelli manageri kaudu sebitud mootorpaadiga poisiga. See maksis 4 EUR edasi-tagasi. Paat oli vägev, värviline ja nimi Queen Sophie. Niilus on vägev, lai, rahuliku vooluga jõgi. 

Kesklinnas oli suht kaos, palju tuututamist ja hobukaarikuid, kes hüüavad, et sind kliendiks saada. Hobustest oli kahju, sellepärast me ei tahtnud kaarikuga sõita. Mõni oli okei toitumuses, mõni mitte, paar tükki lonkas ning head seppa on vist selles piirkonnas vääga raske leida, kui kapjade järgi otsustada. Sõime õhtus McDonaldsis, kuna mina ja Anu kartsime kõhuhäda.

Jargmine päev oli Kuningate oru ja muude läänekalda vaatamisväärsuste päev. Sõitsime jällegi mugava bussiga ja oli ka giid Mr Montana.

Kuningate org oli fantastiline, kuigi väga palav. Päike küttis ja orus polnud tuuleraasugi. Õnneks hauakambrites sees oli veidi normaalsem temperatuur.

 Kuningate orus on palju teise iidse Egiptuse kuningriigi aegseid hauakambreid mäe sees umbes aasta 1500 umbes enne Kristust. Need peideti siia, sest püramiide ehitanud kuningate haudades käisid röövlid - siin peideti käikude sissekäigud liivaga ja loodeti, et röövlid haudu ei leia. Haudu ehitanud töölised ja kunstnikud kolisid perega läänekaldale ning ei tohtinud kunagi lahkuda, et oru asukohta saladuses hoida. Üldse oli vanas Teebas e Luxoris kord, et elavad olid idakaldal päikesetõusu ja surnud läänekaldal loojangu pool.

Hauakambrid olid fantastilised. Värvilised pildid, hierogluufid, reljeefsed joonistused sajameetristes või pikemates käikudes ja kambrites. Siledad seinad, krohv kuskil ei kooru, nagu oleks maksimaalselt 30-40 aastat tagasi tehtud.

Käisime ka Egiptuse edukaima naisvaarao Hatsepsuti matusetemplis, mille ta ehitas, et mõjukat preesterkonda enda poole võita. Nood rääkisid siis rahvale, et Hatsepsuti isa on Amon Ra, rahvas uskus ning ta saigi 18 aastat võimul olla. Tema jarglane oli tema õepoeg, kes oleks pidanud tema asemel juba troonil olema ning oli pärast nii pahane, et võimule saades toksis igalt poolt Hatsepsuti kujutavad reljeefid maha. Naiste elu on ikka juba tuhandeid aastaid ebaõiglaselt raske olnud. 

Viimaseks käisime Habu templis, selle ehitas vist üks Ramsestest. Nick ja ema olid väsinud, nii et seal käisid ainult Marju ja Anu. Seal oli mitu saali ja suured sambad. Üks põhilisi reljeefimotiive on vaarao, kes seisab mõne jumala ees ning ulatab talle ohvriks viirukit, salvi või süüa. Ka lahingusteenid ja igapäevaelu. Palju on suuri vaaraopilte ja -kujusid, et tema vägevust ja seotust jumalatega rõhutada ja meelde tuletada.

Õhtul istusime hotellis ning Nick tõi kohalikust putkast paprikatega pitsasid. See oli ohutu toit. Me väga seda õiget Egiptuse toitu ei saanudki nautida, sest Indiast on eriti Marjul halvad kogemused kõhuhaigustega ja Anul Egiptusest ka juba esimesest hotellist. Meil rohkem küll hullu polnud see reis, paar korda Anu ja Marju võtsid Antanil rohtu, kui kõht natuke lahti läks ning see tegi paremaks. Aga hirm takistas huvitavamates kohalikes kohtades gurmaanlusega tegelemist.

Järgmine päev käisime Karnaki ja Luxori templites ja tegime 22 000 sammu. 

Templid on vägevad ja suured. Nick Luxori templisse ei viitsinud enam tulla. Seal olime õhtul, kui tuled valgustasid sambaid, see oli ka äge. 

Teeba oli muide aastal 1300 eKr, kui eelmainitud templid ehitati, maailma suurim linn 80 000 elanikuga. 

Templeid ehitati edasi ja suuremaks ja vägevamaks mitmesaja aasta jooksul, nii et iga kuningas lisas midagi või tegi ümber. Tavainimesed templis ei käinud, nemad tõid annetusi väravate ette ja palvetasid seal, preestrid võtsid annetused vastu ja toimetasid edasi. Templi väravamüürid olid selle küll kõrged paksud ja vägevad, et juba nende nägemine pidi inimestele muljet avaldama. Jumalakujusid riietati ja söödeti rituaalide käigus.

Hommikul enne templeid shoppasime hotelli lähedal, ostsime siniseid alabasterkausse ja kassi ja püramiidi. Jätsime need poodi hoiule, et mitte päev otsa kaasas tassida. Läksime õhtul asjadele järgi, poepidaja oli jummmala purjus. Asjad saime ikkagi kätte. Ta oli ikka sõbralik ja ok, lihtsalt tahtis hirmsasti plämiseda miskit õnnest ja rahvaste sõprusest jne. Võib-olla ta lõi meilt saadud 14 EUR kohe laiaks joogi peale :D

Siis oligi juba käes teisipäev, kus oli aeg jätta hüvasti iidse Teebaga ja liikuda Kairosse. Marjule Luxor/Teeba oma ajaloo, üle jõe sõitmiste ja natuke maalähedase atmosfääriga meeldis väga.