Reisipaevik Egiptuses
24.01.2026 - 31.01.2026
Marju, Anu, Malle, Nick
Siin on vahel lakoonilisemalt, vahel pikemalt kirjutatud märkmeid meie vahva, põneva, armsa ja ägeda Egiptusereisi kohta. Reisil olid Marju, Nick, Anu ja ema Malle.
Asusime teele 24. jaanuaril. Anu tuli lennujaama üllatusena. Ema arvas, et lähme kolmekesi ning sai alles lennujaamas teada, et Anu tuleb ka!
Lend võttis päris kaua, vahepeatusega Antalyas, jõudsime kohale öösel peale ühte.
Esimene takso toppis kohvrid otsapidi pagassi ja tõmbas nööriga kinni. Tere tulemast Egiptusesse. Õnneks jäid kohvrid terveks ikka sõidu ajal.
Esimene hotell oli okei, Nick oli eraldi ja teised kolmeses toas. Cordoba Suites. Hoovis bassein, kus lapsed suplesid. Ümbruses miskit põnevat polnud, käisime apteegis. ja võtsime Uberi õigesse hotelli.
Läksime Titanic Palace hotelli ja esimese asjana sööma. Buffees palju häid asju. Nickile meeldis buffee, oli hea valik.
Esialgu oli isu hea. Pärast sõime üle ja ei olnud enam nii nauditav.
Toad olid uhked, isegi ilusamad kui piltide peal. Meie toad olid 6376 ja 6386. See on vaade toa 6386 trepi rõdult.
Esimene päev käisime veel juba meres ujumas, pika kai lõpus. Olid vahutavad lained. Anu ja ema tulid mööda merd kai lõppu, Marju mööda kaid.
Esimene päev olidki kõige suuremad lained. Õnneks pärast oli siledam, siis oli parem ujuda. Veest välja tulla oli hirmus külm tuule käes. Jooksime kohe ja tõmbasime rätikud ümber, brrrr.
Oli üks nurk, kus oli tuulevaiksem, võtsime selle endale. Esimese ujumise tegime ilma snorkliprillideta, siis ei olnud aimugi, mis vee all on huvitavat. Marju lõi veel põlve vastu koralli ära ujudes.
Õhtust sõime buffees ja valge kleidiga naine laulis.
Peale õhtusööki kõndisime mööda hotelli territooriumi ringi ja katsusime kõigis basseinides vett, et kus on soe.
Leidsime veepargist ka sooja veega basseini. Leidsime ka amfiteatri, kus ema ja Marju hakkasid ise laval peal laulma, sest esinemist ei olnud. Seal teatris üldse midagi ei toimunud sel ajal, kui me seal olime. Võib-olla seda kasutatakse ainult siis, kui on hotellis rohkem rahvast. Veidi jama, sest meelelahutusprogramm õhtuti oli diskoteegis siseruumides, mis oli väike ja umbne. Terve nädala jooksul oli ainuke lahe esinemine kõhutants ja keerutustants reede õhtul.
Teisel päeval tegime hommikuse ujumise kell 8.00 Beach hotelli poole peal. Olime esimesed ja välja tulla oli ikka külm! Aga vesi oli super soe!
Pärast hommikusöögile ja see oli ka väga hea. Isegi parem, kui lõuna. Oli häid juuste, feta, kodujuust, tavalised juustud, viigimarjad, Belgia vahvleid, erinevat mett. Muidugi omlett, aga peekon veiselihast. Jogurt ja puuviljad. Soojad saiakesed. Ilusad koogid ja salatid, ja kreemikoogid. Värske apelsinimahl. Nämm nämm.
Päeval täpselt ei mäletagi, mis just tegime, vist kolmnurkse basseini ääres vedelesime ja muudkui sõime.
Ja korra snorgeldamas ka. Emal tuli maski muudkui vett sisse ja ei meeldinud.
Ema käis ka massaažis. Ja Anu pani kinni ratsutamise kolmapäevaks. Basseini ääres käisid müüjapoisid, kes selliseid erinevaid teenuseid pakkusid.
Teisipäeval snorgeldasime põhjalikumalt. Marju tegi kursuse emale madalas vees, kuidas snorklit pähe panna ja sellega olla, nii, et ei tuleks vett sisse ja ei tuleks paanikat ka.
Ema sai palju selgemaks ja läksime sügavamasse vette ka. Seekord oli vähem laineid. Ja vee all oli nii palju kalu! Ujud nagu akvaariumis. Kai ääres sinise sisuga merekarbid, kaugemal ka ilusamad korallid. Ema lemmik kala oli kandilise kehaga, kellel olid nagu tumedad prillid ja punnsilmad.
Küll see snorkli pilt on ikka hirrmus, ärge ära ehmatage! Panin selle meelega väiksema suurusega siia.
Õhtuti mängisime restoranis või baaris kaarte peale söömist. Kas potikat või Unot.
Käisime söömas ka hiina ja Liibanoni ja India restoranides, kus sai menüüst tellida, aga need olid natuke umbsed ruumid ja mitte nii väga mega erilised söögid. Buffee oli vist isegi parem lõppkokkuvõttes.
Kolmapäeval lebotasime hommikul basseini ääres kollastel toolidel ja käisime ka korra mööda merd kai lõpus. Isegi Nick tuli ka!
Ja siis muidugi sõime, nagu ikka. Juba oli kõhus raske tunne suurest söömisest. Aga bufeest vähem süüa võtta on ka ikka jube keeruline oskus, mida me väga hästi ei saanudki selgeks, kuni lõpuni.
Lemmikutest toitudest - bolognese pasta oli hea. Nicki lemmik oli värskelt tehtud kana shawrma vrapp ja kolmnurkne fetajuustu pirukas fritüüritud. Ja magusad asjad peale kookide. Värsked datlid olid head ja emale meeldisid ploomid, mida ta tuppa tassis iga kord. Ema võttis mõnikord ka väga suure hunniku kreemikooki. Veiselihad olid tavaliselt head, veidi vintsked ainult vahest. Neljapäeval oli nämma praelõhe. Kikerherne salat oli meeldis Marjule. Üldisel lõunavalik oli suht sama iga kord, õhtusöögiks oli õues grillil erinevaid häid asju lisaks. Üks naine küpsetas õues värskeid Egiptuse leibu, need olid super head.
Kolmapäeval kell 14:30 läksid Anu ja Marju ratsutama. Paari minuti autosõidu kaugusel oli hotellide vahel väike jupp tühja kõrbe ning seal algaski ratsutamine. Alguses niisama mere äärde, solberdasime hobused kõhuni vees.
Mere äärest tagasi tee aarde tegime esimese kiire galopi ja see oli küll äge! Jiiihaaa!
Siis läksime üle suure tee teisele poole kõrbesse ja seal kihutasime edasi tagasi mitu korda. Kiirem grupp oli Marju, Anu, giid ja veel üks egiptlase moodi klient poiss. Tegime võidu, Marju pole kunagi nii kiiresti jooksnudki hobusega. Oli üllatavalt lihtne seljas püsida. Kui tempo kiireks läks, siis jalad käisid hobusel kiiresti, aga selg oli paigal.
Anu hobuse nimi oli Karma, Marju oma nimi oli Zara. Nad olid mõlemad väga tublid ja tundsid oma tööd hästi.
Zara jooksis hea meelega, eriti teiste hobuste poole. Aga selle Egiptuse poisi hobune oli ikka kiirem ja pani mitu korda mööda, nii et liiv ja kruus lendasid.
Hobustest oli natuke kahju ka ja väike süütunne kripeldas kuklas, kuna Egiptuses ei saa olla kindel, kui hästi loomade eest hoolitsetakse. Paaril hobusel oli sadulavöö alt katki. Üks lonkas natuke, sest üks raud oli alt ära. Seegi oli hea, et tema sõitis ainult väikese lapsega sammu, aga teistega kaasas pidi käima ikka. Sadula all olid paksud pehmendused vähemalt. Osad olid natuke kõhnad aga mitte väga. Marju palus oma hobusel sadula ära võtta, et veenduda, et turi ei ole ära hõõrutud - õnneks ei olnud. Ja tegelikult see poiss, kes hobustega oli, tundus vähemalt, et ta natuke hoolib nendest. Ta vastas hea meelega kõigile Marju küsimustele ja kinnitas, et hoolitseb oma hobuste eest hästi.
Aga loomade heaolu alastest kahtlustest hoolimata tuleb tunnistada, et hea tuju ja adrenaliini andis ratsutamine ja, olgem ausad, eriti see äge kimamine, ikka väga. Aitäh Zara ja Karma!
Anu oli kolmapäeval haige ka, pikutas ja võttis kohalikku kõhurohtu Antanil. Ratsutamas sai ta ilusti käia ikka, selle ajal oli kohe parem, aga pärast pidi minema pikutama. Kõhujama vastu Smecta aitas natuke, aga kohalik Antanil aitas väga hästi.
Neljapäev oli puhke- ja lebopäev. Käisime veepargis ja sõitsime kunstlikul jõel kummipaadiga. Jõgi käivitati iga päev kell 11 ja 15. See oli lõbus! Lebotamine oli ka mõnus.
Reedel olime Sinaistariga merel. Seal oli korall ilusam kui rannas ja suuremad kalaparved kaugustes ja rohkem kalaliike. marju sai riielda, sest pani üksinda kaugele mööda koralli serva ajama, ilma snorkligiidi ära ootamata. Egiptuses peab olema turisti liikumine ikka kontrolli all! Ujusime kalipsodega, nii oli soojem. Samas õnneks oli jaanuari kohta Hurghadas mega mõnus ilm, sile meri ja mõnusal soe. Tavaliselt pidi sel ajal olema ikka nii, et peale vees käimist kiirelt kuivaks ja jope selga, sest tuul teeb olemise külmaks.
Vahepeal lebotasime ka mere ääres - seal oli madal vesi ainult, ujuda ja kalu vaadata sai kaugemal kai otsast.
Laupäeva hommikul käisime ka snorgeldamas veel, siis oli mõõn ja madal vesi ning kalu oli isegi rohkem ja rikkalikumalt. Väga lahe! See snorgeldamine teebki Hurghadas hotellis käigu põnevaks! Oli hea meel, et valisime hotelli, kus on rannas ikka midagi vaadata ka vee all.
Laupäeval kell üks lõppes lebotamine Titanic nimelises palees ning algas reisi seikluslik pool Egiptuse iidsete monumentidega tutvumiseks. Sellest pikemalt järgmises osas.
No comments:
Post a Comment