"just ride your horse, every second, ride your horse" ...ütles Derek eilses trennis Aliale. Kontekst oli, et mõnikord ei tasu liiga palju treenerit kuulata ja tema sõnade järgi teha, vaid hoopis tähtsam on pöörata tähelepanu sellele, mis su hobune parasjagu teeb ja käituda sellele vastavalt.

Panin selle siia kirja, sest mulle tundub aina rohkem, et see ratsutamise üks tähtsamaid komponente, mille vastu ma samuti mineviks eksinud olen. Noh, eks eksin edaspidigi. Sest üks asi on teada õigeid lahendusi probleemidele, teine asi on õigeid lahendusi ka õiges kohas ja ajal kasutada, kusjuures hobuste puhul on küsimus sekundi murdosades. On ju korrektsiooni või kiitmise ajastus üks tähtis kommunikatsioonikanal minu ja hobuse vahel.

Hakkasin ka eile õhtul hilja peale mäkist töölt tagasi jõudmist lugema üht käitumisteaduslikust küljest hobuste treeniminsele lähenevat raamatut. Autor räägib muudkui Skinnerist ja käitumist tõenäosuse suurenemisest kinnitamise järel jne. Huvitav raamat on ja tegelikult peaks aegaajalt seda aspekti ka meelde tuletama. Aga. Minule jäi sellest raamatust kõlama peamiselt see, et seal ei tähtsustata eriti neid hobuse sees toimuvaid protsesse, mis mingi käitumiseni viivad, aga minu arust palju efektiivsem on seda ka arvesse võtta. Ehk siis käitumise tõenäosus ei suurene füüsikaseaduste tõttu, vaid tänu iga individuaalse hobuse ajuprotsessidele.

Ja muidugi, hobune ei mõtle samamoodi nagu inimene, ta ei ole võimeline kõrgemateks mõttekäikudeks, ütleb see raamat. Jutt jumala õige, ei ole jah, aga mulle käib selles mõttekäigus vastukarva see, et inimesele loomulikke mõtteprotsesse by default kõrgemateks nimetatakse. No vot ei ole kõrgemad, lihtsalt inimestele omased on.

Hobune ei ole võimeline mõtlema nagu inimene ja inimene ei ole võimeline mõtlema nagu hobune. Ja kõik, miski ei ole siin kõrgem kui teine.

Ja ma arvan, et selline lähenemine aitaks paljusid iniemesi, kes hobuseid väga armastavad ja neid inimesteks erinevateks, seega alamateks tunnistada ei taha. Aga kui erinevaks tunnistamine ei tähenda alamaks tunnistamist, siis ei pea ju enam inimesele omast hobusele külge pookima, või mis?

Ah jaa, raamatu nimi on The Truth About Horses ja autor on Andrew McLean.

Eralelus on mul aga muutused käsil. Esmaspäevast alates ei tööta ma enam Holistic Equitation Center'is ja lähen esialgu täiskohaga mäkki. Elukoht kah otsustatud, hakkan ühte tuba üürima ühe tsiklitüübi, Grahami majas, kes mind rattaga paaril korral aidanud on ja sellise variandi välja pakkus, sest otsis niikuinii kedagi oma tühja tuppa. Olen püüdnud leida ka Mäki asemel mingit muud tööd ja paar rauda on tules, loodame, et saab asja :)

Ah jaa, ja tuleb möönda, et blogimine on tõesti siuke asi, mis aja jooksul oma võlu natuke kaotab. Sellest ka harvad postid :) aga kui midagi öelda on, siis ikka katsun öelda :)