Tahtsin lihtsalt öelda, et mul tuli täna koduigatsus peale. Mitte, et miskit halvasti oleks, tahaksin lihtsalt oma kohti Tallinnas ja Tartus ja oma inimesi.

Muidu olen tubli ja pakin lõpuks oma asju uues kohas lahti. Seni on olnud põhimõtteliselt kuhi nurgas, nüüd otsustasin laduda riided sahtlisse ja kappi ja nii edasi. Millegipärast tuli täna palju tugevat energiat. Tugev olla on hea.

Kõigile igaks juhuks rahustuseks annan kiire ülevaate ka, et uues töökohas läheb hästi. Meid uusi on seal korraga 17 tükki ja kui aus olla, siis nendel, kes meid välja õpetama peaksid, on suhteliselt raske, sest neil pole kunagi varem nii suurt gruppi olnud. Sellepärast on sedasi välja kukkunud, et need päevad, mis oleme tööl käinud, oleme suhteliselt palju niisama vahtinud.

Kuid huvitav on ja peaks mainima, et kuna ma olen oma Inglismaal oleku ajast enamuse Preston Capesis kinni olnud, siis pole ma veel nii paljude erinevat brittidega suhelnudki, kui nüüd Nationwide's (see on siis selle panga nimi, kus ma töötan). Kui siia lisada veel eelmisel nädalavahetusel kohatud Grahami tuttavad tsiklikokkutulekult, siis - vau. Inglased. Hahaa. Kahjuks tuleb tunnistada, et päris kui võrdne võrdsega ma nendega siiski keele ja üleüldse kultuurilise tauste pärast suhtlema ei ole võimeline. Mis ei tähenda, et me ei saaks suheldud, aga lihtsalt, tunnetan vahet. Mis on samuti huvitav ja eks ta ole, et päriselt omaks saab alles pika pika aja pärast. Olen seda Eesti kohta kuulnud ja eks ta ole miskisel määral õige ka muude mailma kohtade kohta.