Minek.

Ma pakin täna õhtul. Täitsa lõpp, ma arvan, et mulle ei ole veel kohale jõudnud, et homsest alates ma ei ole enam hobusemaailma täieõiguslik liige. Homsest alates ei ole mu igahommikune suurim mure karjamaale hobuste juurde kõndida. Homsest alates ei ole hobuste pilk enam iseenesestmõistetav osa päevast, mina ei kuulu enam nende maailma ja nemad ei kuulu enam minu maailma.

Ei, tegelikult on niiviisi kirjutada vale, minu maailma nad kuuluvad küll ja igaveseks on nurk minu maailmas kindlustatud nii hobustele üldse kui siinsetele kallitele.

Igapäevaelu on see, kuhu nad enam ei kuulu ja kuhu mina enam nende jaoks ei kuulu. Kurb.

Vägisi tikub hingenurka tunne, et ma ei ole osanud oma aega siin täieliselt ära kasutada, pole osanud võtta nii palju kui võtta annab ja maksimaalset kasu saada. Ma lohutan ennast, et see on alles mu tee algus hobustega koos. Mulle meeldib, et ma olen lõpuks hakanud tajuma seda, et hobustega olemine ongi üks pidev tee ja hakanud nautima protsessi. Nauding on tulnud eriti viimaste nädalate jooksul, kui on saanud reaasuseks see, et ma lähen siit varsti minema.

Nauding näiteks lihtsalt Patchie tagumiku kratsimisest ja püüdlustest ära arvata, kas see talle meeldib või mitte. Hobuse meelega suhtlemisest tulev nauding. Tegelikult on suur asi, kui on võimalik täiega ainult hobustele pühenduda, nagu meil siin on olnud. Siiski ei ole ma veetnud tunde hobustega koos lõbusaid asju tehes - miks? Ükspool minust tahab süüdistada seda, et meil ei ole siin olnud õigeid hobuseid, kes oleksid nö saadaval trennimiseks, mängimiseks, ratsutamiseks. Ja teisi tahaks ka süüdistada, et kuidagi üldine meeleolu pole siin just see olnud, mis ta võiks olla.

Teine pool tahaks tunnistada, et ma olen ise olnud laisk ja loll. Ma ei tea, mis see tegelikult on, aga küllap on ta millekski õige ja küllap on ta praegu just täpselt parasjagu paras. Sest tegelikult astun ma siit oma edasisele teele hobustega ühes maailmas paljude uute teadmistega ja arusaamadega ja tunnetega. Mis on siis kõige tähtsam?

a) Ma tean nüüd saksa sõjaväestiilist erineva ratsutamisstiili olemasolust

b) ma olen kogenud tõelist hobusega olemise naudingut ja seda saanud hästi meelde jätta

c) ma olen õppinud paremini õppima ja saanud tunda, kuidas on treenida tõeliselt hea ja süstemaatilise seletamisoskusega treeneri käe all.

d) ma olen tundnud, kuidas ratsutamine on tundmise küsimus

e) ma olen saanud kogemusi hobuste naturaalse pidamise suhtes ja tallimajandamise suhtes ja vastutuse võtmise suhtes

f) ma olen õppinud uues riigis ja õõras kultuuris suhtlema, kuigi mind ikka vahel painavad kahtlused, et ma ei tee seda õigesti.

g) ma olen ise vist arenenud

h) ma olen hobustest hakanud paremini aru saama, mõistan väga väga palju rohkem seda, mis nende sees toimub ja kuidas seda tähele panna

i) ma tean, et hobustel ei ole raudu vaja

j) ma olen õppinud ilma abivahenditeta nii kordetama, et sellest hobusele kasu ka võib olla

k) ma tean niipalju istakutrennist, et suudan sellega äkki aidata soovijatel oma istakutunnet paremaks teha

l) ma tean mis on õlad sees liikumine

m)

ahh aitab ka. Tegelikult on list suur ja seda võib ajada ilmatuma pikaks, kui rohkem detailidesse minna. Kui mul see tahtmine tuleb, eks ma siis lähen.

Ah jaa ja seda ka, et blogipidamine mitte ei kaota oma võlu ajaga, vaid siis, kui midagi sellist ei ole, mida oleks vaja kellelelgi öelda. Mul praegu nagu oli ja, näedsa, kohe tuli tahtmine kirja panna ja üldse ei olnud raske.

Kuigi vahest on ikkagi ka puhtalt praktilistel põhjustel hea blogi pidada nö trennipäeviku vormis.

Tegelikult ega ma homme päris lõpparvet ka selle kohaga ei tee, ilmselt teisipäeva hommikul ja kolmapäeval ja neljapäeval ja v-b ka reede hommikul tulen veel hobuseid kantseldama. Siis edasi vist juba rohkem lõpparve. Järk-järgult võõrutamine on vast hea! Kuid, kuigi ma oma plaanides veel sada prossa kindel ei ole, sest ma ei ole Grahamiga veel väga täpselt rääkinud, siis praegu pakin ma arvestusega, et homme öösel ma enam siin ei maga. Vot nii. vau.

Ah jaa, üks suur uudis on ju veel mis mul seni ära ununes kirja panna. Ma asin pangas tööd, kõnekeskuses, alustan järgmisest esmaspäevast, 18. aprillist. Väga hea, ma arvan, et vähemalt mingiks ajaks on see põnev töö ja pappi teenib ka ikka natsa.

Aga olgu, tegelikult peaksin nüüd pessu minema ja siis vahin äkki veel miskit ja siis magama. Aitäh blogi ja potentsiaalne lugeja, täna oli küll hea asjad südame pealt ära rääkida!