Tuesday, June 1, 2021

Uuesti teel, seekord Euroopa lõunaküljel

 Viimane kord siia blogisse postitada oli Austraalias. Nüüd on aega merre veerenud üle kahe aasta, olen vahepeal hakanud programmeerijaks ja istunud koroonakarantiinis. 

 Lõpuks on koroona meid Eestimaalt välja lasknud ja oleme Nickiga Kreekas. Tema kaitseb täna hotellitoast üle veebi oma magistritööd ja mina istun rannas. Oleme reisil juba teist nädalat. Alustasime Ateenas, siis olime nädala Porosel saarel Andral ja Alexil külas ning nüüd oleme maailmakuulsal sinivalgete kirikukuplitega Santorinil. 

Programmeerijaks hakkamine on samuti seiklus olnud, kuid olen väga igatsenud ka reisiseiklusi.

Täna oleme Perissa külas, kus otsustasin hommikul ronida väikese kaljukabeli juurde.

Vaade alt:

Vaade ülevalt:

Jalad olid mõnusalt väsinud peale retke, seda mõnusam on nüüd musta laavaliivaga rannas levitada.


Santorini on eelkõige kuulus oma vaadete poolest. Täna õhtul lähme Oia külla, kus on kõige ilusamad vaated, et ilusas kaldapealses restoranis Nicki magistritöö lõppu tähistada! ❤️

Veidi vaateid eelnevast - 

















Wednesday, February 27, 2019

Õhtusöök ühele, 27.02.2018

Olen tulnud Greens järve kaldale telkimisalale oma autoga hüvastijätutripile. Uued (potentsiaalsed) omanikud on Pajerol juba olemas ja Kagome tomatifarmis pole sel nädalal üldse saanud tööd teha, seega tahtsin Echucast ja hostelist minema saada ning viimast võimalust kasutades veidikene aega oma autoga matkates veeta. Mul on aega kolm ööd, mida soovi korral saaksin ehk pikendada neljale.


Seadsin laagri üles järve kaldal, käisin päikeseloojangu ajal veel ujumas. Vesi oli soe, aga olin ainuke, kes ujus. Teised sõitsid paadiga või istusid niisama kaldal. Järv oli madal, saviligase põhjaga ja sügavamal tulid veetaimed vastu kõhtu. Traalisin siis kalda ääres edasi-tagasi. Nautisin päikeseloojangu peegeldust siledal veel ja rahustavaid ujumisliigutusi.


Pärast parkisin auto ja sättisin üles laua ja tooli. Alguses tegin veidi telefonis uurimistööd Grampiansi rahvuspargi kohta, nii et nüüd on homseks siht silme ees, mida alustuseks teha.


Kui hakkasin pliidiga sooja jooki keetma, leidsin supermeeldiva üllatusena, et keegi on ühele puule jätnud naela, kuhu on täpselt sobiv matkalamp riputada. Nii et istun siin nüüd ülimugavalt matkatoolis, rüüpan sooja jooki ja klõbistan läpakas blogi kirjutada. Seda kõike värskes õhus ja tähistaeva all. Põõsastes krabistavad linnud ja putukaid on ka veidi, aga õnneks viimaseid meelitab peamiselt lambivalgus, mis on parajalt paar meetrit eemal puu otsas. Seega mind nad ei sega.

 
Selline on minu tänaõhtune idüll looduslikus elutoas laternavalgel. Punane Pajero.magamistuba kohe kõrvale pargitud. Idüll kipub kestma öösse välja, sest olen harjunud öövahetuses töötama – kesköö paiku umbes on paras lõunasöögi aeg!


Esimesel õhtul sõitsin ainult 50 km Echucast välja, homme suundun edasi Grampiansi mäestiku rahvusparki. See on siit umbes 250 km kaugusel. Neljapäeva ja reede saan pargis ringi vaadata ja siis laupäeval ilmselt tuleb asutada sammud Echuca poole tagasi, sest auto osta lubanud saksa bäkkeritega on kokku lepitud, et nad tulevad laupäeval autole järgi. Kui kangesti tahan kauemaks trippima jääda, saan ehk nendega kokku leppida, et annan auto üle pühapäeval.


See saabki olema põhimõtteliselt minu vaat et kõige pikem üksinda lõbureis Pajeroga. Veetsin sellega paar ööd ka päris alguses üksi Coral bays ja Carnarvonis, aga siis hakkasin kohe bensukulude kokkuhoiuks reisikaaslasi hankima. Mitmekesi on ka vahva, aga tahan endas veel rohkem leida seda iseenesega olemise, mitte muretsemise, arukalt otsustamise ja lihtsalt endaga rahu tegemise tunnet. Seda annab üksinda rändamine väga hästi. Tunnen, et mul on seda vaja, et ka minu suhted teistega oleksid tervemad, paremad ja nauditavamad. Kusjuures kõigile nauditavamad, nii mulle, kui teistele.


Üksinda matkates saan proovida, kui kiiresti üksi kokku ja lahtipakkimine käib – kas saan kiiremini või aeglasemalt. Mis tunne on üksinda matkaradadel matkata – olen tihtipeale mõelnud, et tahaksin üksinda seda teha, aga samal ajal tunnen ka vajadust alati seltsi järgi. Nüüd siis proovin üksinda. Teen täpselt seda, mida tahan ja ei pea kellegi ees end imelikult tundma või kompromisse tegema.


Jah, huvitav on mõelda, et olen ju tegelikult ilma kindla reisikaaslaseta olnud septembrist saadik, aga seda päris ainult mina, mina ise ja mina üksi tunnet nagu hirmus palju pole olnud. Alati on inimesed ümberringi ja kuna üks teemasid, millele olen rõhku pannud, on olnud suhtlemisoskuse parandamine, siis olen olnud tihtipeale teistele inimestele orienteeritud.






Sunday, February 10, 2019

Uus töö - tõstukijuhiks ja traktoristiks

Jaanuaris käisin Perthis tõstukijuhi koolitusel. Neid juhilube oli vaja minu uue töö jaoks Victorias Echucas.


Tõstukiga oli lõbus sõita ja sain teooria ja sõidueksami tehtud ning load kätte.

Uuel tööl sõidan peamiselt traktoriga,  aga vahepeal tuleb tõstukiga traktori pealt tomatikast maha tõsta ja uus peale panna.

Traktoriga tuleb sõita tomatikombaini kõrval nii, et kombaini põllult koristatud tomatid konveierilindilt lendaksid traktori taga olevasse kasti. Inglise keeles on selle ameti nimi chaser bin driving. Eesti keeles siis jälitajakasti sõitmine...? Kindlasti on olemas mingi mõistlikum nimi.

Tomatikombain näeb välja selline:

Ja see on kombain ja meie tiimi teine traktor päikeseloojangu taustal.


Traktoreid on kaks, et sel ajal, kui üks täis saanud kasti tühjendama sõidab, saaks kombain teist traktorit kasutades edasi töötada.

Ja päikeseloojang on pildil seetõttu, et põllul käib töö 24/7 ja mina olen öövahetuses, poole kuuest õhtul sama ajani hommikul. Ja nii iga päev, kui just vihma ei saja.

Esimese raksuga saigi küll tööd teha ainult kaks ööd, siis tuligi korralikult vihma ning nüüd on võtnud viis päeva, et põld saaks piisavalt kuivaks, et edasi töötada.





Uhke on olla eestlane. Adelaide's

Retkel läbi terve Austraalia läänerannikult itta tegime peatuse ka Adelaide's. Terve reis väärib omaette blogipostitust (mis ehk ka kunagi tekib), kuid praegu tahan kirjutada Adelaide'i Eesti majast.

On imeline olla eestlane, kui teises maailma otsas võtab sind vastu Teise Maailmasõja põgenike pärandist nõretav oaasike, kus oled oma päritolule tuginedes küsimusteta teretulnud. Aidatakse madrats tuppa tassida ning saalipõrandal sellele mõnus koht leida. Eesti õlu voolab ojadena ning lõbusat jutustamist jätkub keskööni koos esimese-, teise- ja kolmanda põlve migrantidega.

Olin Pireti ja Tenno käest kuulnud, et Adelaide's on Eesti maja, kus seljakotirändurid saavad tasuta ööbida ning mille baaris müüakse Eesti õlut. Asi tundus intrigeeriv ja nii planeerisin oma läänest itta matkale sisse ööbimise Adelaide's.

Facebooki grupist Eestlased Austraalias leidsin Thomas Sarapuu nimelise inimese, kes tundus postitavat just sellesama Eesti maja nimel. Kirjutasin talle, kes olen ja millal Adelaide'i jõuan - vastus oli lakooniline: "see you here. You are always welcome to stay the night!"

Ainus konks oli, et ööbima oodati ainult eestlasi - seega minu ameeriklasest reisikaaslane Carl (jagasime sõitu kütusekulude vähendamiseks, väga huvitav tüüp, lõpetamas just kahe aasta pikkust ümbermaailmareisi), pidi teise ööbimiskoha leidma. Panin ta maha kesklinna hostelisse ja ise läksin Eesti maja otsima.

Eesti maja on on 1958 aastal Eestist pärit Teise Maailmasõja järgsete põgenike ostetud maja Adelaide's aadressil Jeffcott Street 200. 

Sisemus on vürtsitatud ohtrate viidetega Eestile, millegipärast eriti rahvariietele. Tundub, et ühes Eesti juurtega austraallases on selle kauge Eestimaa sümboliks üks hoogne triibuseelikus rahvatants!

Eesti maja teisel korrusel on suur saal, umbes nagu koolivõimla, kus minu sealoleku ajal ööbis peaaegu 20 eesti backpackerit. Kes madratsil, kes diivanil. Olemas oli ka duss ja korralik köök, mida sealviibijad kasutada said. Saali ühte nurka tarisin mina ka ühe juba seal oleva poisi abiga autost oma madratsi ja tegin pesa. Uskumatu, nii lihtsalt käibki, sissepääsuks vajalik ainult Eesti päritolu!

Hiljem kusjuures mõtlesin, kas selline asi oleks paljukultuurses avatud Euroopas üldse positiivne - miks ollakse teistele rahvustele nii suletud (ameeriklane peab jääma ukse taha). Rahvuslus - on see üldse popp enam tänapäeval? Mõndade vestluste põhjal, mida siin just Laane-Euroopast pärit kaasrändajatega olen pidanud, tundub, et see pole absoluutselt iseenesest mõistetav.

Maja esimesel korrusel on baar, mis on regulaarselt lahti nädalavahetustel, aga tundus, et minu sealoleku auks tegi Thomas, kes baarmeni ametit peab, selle ka teisipäeva õhtul lahti. Valikus oli Aleksander, Kiss siider ja rodu käsitööõllesid ühelt Haapsalu väikepruulikojalt.


Proovisin õllesid järgemööda ja ajasin juttu Thomase ja veel paari seal majas regulaarselt käiva eesti juurtega kohalikuga. Vahepeal liitus meiega ka ülakorruselt mõni backpacker.

Thomase mõlemad vanemad on eestlased ning tema on peamine eestvedaja, et Adelaide'i eesti maja veel elus on. Vanu, nn esmaseid Eestist tulnuid on alles väga vähe, ehk ainult kümmekond. Thomas räägib eesti keelt küll, kuid veidi aeglaselt ja aksendiga. Enamuse vestlust pidasime inglise keeles, kuid aegaajalt sai ka mõni eestikeelne lause sisse visatud.


Thomasega koos tegutseb Eesti majas Martin, kelle mõlemad vanemad on samuti täitsa eestlased, kes austraaliasse tulles olid teismelised. Martin ise eriti eesti keelt ei räägi, kuid meie jutust sai kenasti aru.

Rääkisime ka kolmanda mehega, kes oli umbes kolmekümne aastane, kelle vanemad on vist samuti mõlemad eestlased. Tema aga eesti keelt enam üldse ei oska. Kuid ta elas aasta aega Tallinnas, töötas Transferwise'i klienditoes. Kohalikud meenutasid heldimusega aegu veel umbes kümme aastat tagasi, kus Eesti majas elu kees, vanad kohalikud eestlased käisid baaris ja ka noored olid kogukonnameelsemad ja panustasid rohkem. Nüüd olevat asi nende sõnul välja suremas. Kahju. Aga suur asi, et siiski selline koht olemas on! NIng mul on hea meel, et võtsin aega seal peatuda. Kui aega ja võimalust on, tahaksin kindlasti Adelaide'i tagasi minna ja seal veel kauem olla, pealekauba jättis linn ka supermõnusa mulje.






Wednesday, February 6, 2019

Pembertonis avokaadode korjamine - sai läbi

Pemberton on nüüd seljataha jäänud. Avokaadosid sai korjatud kokku peaaegu kuus nädalat. Aeg läks seal kiiresti.

Peale eelmist blogipostitust istutasin väikesi puid ainult paar päeva, edasise aja korjasin avokaadosid. Alguses sama farmeri juures ja kõige lõpus paar päeva teises farmis.


Avokaadosid korjatakse suure kõhu peale käiva kotiga. Korjasime maast, mõnikord kõige alumistelt okstelt põlvili või käpuli. Kui maast avo'd otsas, siis ronisime redelitega kõrgemale ja mõnikord tuli ka lihtsalt puu otsas ronida. See turnimine oligi kõige põnevam kogu värgi juures.

Puu otsas võis kohata muuhulgas ka konni ja linnupesi! Töökaaslane nägi ka madu, meie õnneks mitte (nagu Austraaliale kohane, oli tegu mürgise maoga).



Lisaks tundsin, et sain füüsiliselt heasse vormi. kui alguses oli täis avokaadokotti raske õlgadel tassida ja õhtuks oli selg läbi, siis lõpuks tundsin, kuidas väsimus polnud üldse nii suur ja lausa mõnus oli raskeid kotte puu otsas ringi rassida - saavutuse ja füüsilise arenemise tunne.


Samuti nautisin, eriti alguses, ka sellist lihtsat asja, et sain lõunapausil murule pikali visata ja puid ja pilvi vaadata. Värsket õhku nuusutada ja päikest näol tunda.

Meenutasin, kui väga ma kontoris töötades sellest puudust tundsin, sest AGA kontoris polnud isegi suvel kohta, kus õuest mõnusalt lõunat süüa. Nautisin loodust, värsket õhku ja olin tänulik.

Kui siis farmeri niisutusveetiigile, mis niigi avokaadopuude vahel maalilist maastikku moodustas, veel parv musti luiki lendas, saigi mõnu tunda sellisest lihtsa töö juurde käivast ilust.

Kõige mõnusam asi Pembertonis oli kohaliku paisjärve ääres ujumas ja niisama tsillimas käimine. Mõnikord läksime peale tööd poest läbi, võtsime vorstikesi või muud grillitavat, tegime järves väikese ujumistiiru ja pärast küpsetasime ühiskasutuses oleval grillil õhtusööki.

Paisjärve nimi on Big Brooke dam.

Ujusin ka esimest korda elus üle järve ja tagasi. Olen Austraalias paremini ujuma hakanud, sest siin on lihtsalt võimalust vees käia nii palju rohkem. Aitas ka Balil võetud lühike sukeldumiskursus, kus õppisin, kuidas nina vee all olla nii, et vesi kohe ninna sisse ei tule.


Big Brooke Dam oma tumeda vee ja ümbritsevate puudega meenutas mulle kangesti kodust Järveotsa järve - või mistahes teist Eesti rabajärve. Nii ilus!

Muidugi polnud Pembertonis kõik lilleline. Täistöönädalaid, kus saime teha 5 üheksatunnist tööpäeva, oli kuue nädala peale kokku ainult kaks. Vahepeal olid lühikesed nädalad pühade tõttu - jõulud ja uusaasta. Siis saime ühe nädala rahulikult tööd teha ja järgmisel kolmapäeval peale tööd kell neli pärastlõunal teatas töödejuhataja Neil, et homsest meil enam tööd ei ole, kuna neil hakkavad avokaadod otsa saama ja me oleme natuke aeglased ka. Väga ootamatu!

Olen siiski harjunud olema hinnatud töötaja, keda pigem palutakse kindlasti tööle edasi jääda, mitte ei lasta tunnipealt lahti. Oijah, eks need juhutööd tegevad backpackerid ole ikkagi niiöelda toiduahela kõige alumine tähtsusetum lüli...

Pemberton on ka selline huvitav küla Austraalia ääremail, kus on ilmselt suhtarvuliselt elanike koguarvust kõige suurem eestlaste osakaal siinsel mandril. Minu sealolemise ajal kuulsin, et seal elas kokku umbes nelikümmend eestlast, enamus avokaadokorjamise hooajaks tulnud, aga mõned ka kauem juba kohapeal. Majutuses, kus elasin, oli meie majas neli eestlast veel ja ka naabermajades oli mitu eestlast. Lisaks pesitses neid veel ümbritsevates farmides ja Pembertoni külas endas üürimajades.

Huvitav oli taas eesti keeles suhelda ja samas kogeda, kui kokkuhoidev meie kogukond võib olla. Mind võeti kohe seltskonda omaks ja kutsuti vahvate ettevõtmistega ühinema. Lisaks muidugi mitmed mõnusad peod, uuel aastal ja muidu ka. Kasvõi iga õhtu oleks leidnud kedagi, kellega istuda ja sumiseda, olin ise laisk ja ägedamaid pidusid sai peetud ainult paar-kolm.

Kokkuvõtes jäi Pembertonist ja avokaadofarmidest positiivne mälestus ja sealt idakalda poole uusi territooriume vallutama ja uutele seiklustele vastu astuma minna oli veidi kahju .... :)

Saturday, December 22, 2018

Kes teisele auku (ette) kaevab, see ise... Ehk kuidas avokaadobeebid kasvavad

Eile veetsin pool päeva teisele auku kaevates ja pool päeva teise kaevatud auke kasutades. Tuleb välja, et see, kes teisele auku kaevab, ei kuku mitte igakord ise sinna sisse, mõnikord läheb auku hoopis kasvama pisike avokaadopuubeebi.

Novembri lõpust poole detsembrini töötasin kaks ja pool nädalat Co-operative Bulk Handling'u (CBH) viljavastuvõtupunktis Holletonis. See töö sai aga oodatust varem otsa, viimane tööpäev oli 15. detsembril. Kui 14. detsembril teada sain, et uuel nädalal enam tööd teha ei saa, hakkasin suure intensiivsusega uut kohta otsima. Kammisin kuulutusteportaale ja Facebooki erinevate gruppide kuulutusi.

Nii õnnestuski töö leida Pembertoni nimelises linnakeses, mis asub Perthist umbes 300 km kaugusel lõunas. Piirkond on ilus, suurte majesteetlike karripuumetsade, jõgede ja paljude farmidega.

Uut tööd sain alustada juba teisipäeval.

Oleme tööl koos ühe teise backpackeriga, Hollandist pärit poisiga. Meiega koos tegutseb ka niiöelda töödejuhataja, kohalik aussi Paul.

Istutasime tavaliste avokaadode vahele teise avokaadisorti puid, mis pidid olema head tolmeldamiseks. Farmer Dean seletas midagi isastest ja emastest õitest ja õite avanemise aegadest, aga detailid läksid mul ausalt öeldes veits üle pea tol hetkel...


Esimesena pidi üks meist segama puuvaole ette pandud kompostihunniku mullaga ära ja kaevama labidaga augu. Taganttulijale tuli augu kõrvale valmis panna ka tugipost ja sprinkleriotsik.

Auk :)

Järgmine põristas kohale väikese traktoriga, võttis kastist avokaadoistiku ja istutas valmiskaevatud auku. Lõpuks tuli istiku kõrvale maasse suruda tugipost ja sprinkleriotsik. Beebi paigas!



Selline on vaade minu traktori roolist:


Järgmisel päeval laotasime uute istikute ümber korraliku koguse multši – ja ongi üks avokaadoistik valmis täisvarustuses maailmale vastu astuma!



Kui multš kõigile laotatud saab, siis järgmine töö pidi olema istikute tugiposti külge sidumine. Siis pidi teises farmis olema veel 500 istutamist vajavat puud, lisaks mõned, kus kängurude ärasöödud puude asemel tuleb istutada uued ja ehk saame veel miskit huvitavat teha.

Päris täpselt ei ole ma veel otsustanud, kauaks siiakanti pidama jään, kuid tahaks kindlasti enne järgmist reisimist veel veidi raha koguda. Ja siis edasi idakalda poole!

Sunday, November 18, 2018

Mis loom on Austraalia seljakotireisijate hostel

Olen hostelites ööbinud ka enne, kuid tunne Aussi backpacker'ite hostelites on kuidagi teine.

Eile käisime rannas korvpalli mängimas, täna lähme hilisele lõunale ja turule sulgemiseelseid soodukaid napsama. Igal õhtul istume hoovis kiikede peal, limpsime igaüks oma lemmikjooki (tavaliselt õlu, vein või tee) ja arutame maailmaasju. Mõnikord käime pühapäevasel tasuta vabaõhukontserdil või linnakese festivalil ning minu siinoleku jooksul on kapsaks mängitud vähemalt kaks kaardipakki.

Minu jaoks oli väga ootamatu, kui sõpruskonda meenutav ja koos tegutsev see hosteli elanikekamp! Hosteli nimi on Pirates Backpackers ja see asub Perthi küljealuses väiksemas linnas nimega Fremantle. Ma olen siin peatunud kokku juba varsti kolm nädalat - enne CBH viljatöö koolitust, siis enne Balile minekut ja nüüd ka päris viljatöö algust oodates. Selle aja jooksul olen saanud juurde kolm-neli sõpra ja veel terve hunniku kaaslasi, kellega on olnud lõbus aega veeta. Hostelis elades on justkui igal õhtul võimalik sõpradega pidutseda - super!

Samas on asjal ka veidi valus külg - igalühel, kes siin peatub on oma reisiplaan ja teekond ja varem või hiljem liiguvad kõik edasi. Mõni elanik, näiteks Lisa Šotimaalt, on siin olnud juulikuust saadik. Paljud tulid septembris-oktoobris ja plaanivad jääda jaanuari-veebruarini. Teised tulevad paariks päevaks või nädalaks. Iga päev tuleb keegi uus ning keegi varem olnutest lahkub.

Enamus reisivad pikalt, tavaliselt ollakse Austraalias kaks aastat, mis working holiday viisa võimaldab. Väga paljud on teel üksinda, seega on nad väga avatud suhtlemiseks teistega. Enamusel on üsna palju ühist - ikka reisitakse, elatakse odavalt, otsitakse tööd, ostetakse autosid ja rännatakse mööda Austraaliat ringi. Lisaks siinse hosteli omanik ja töötajad soodustavad väga elanike omavahelist suhtlemist - nad on aru saanud, et kui rändajad saavad üksteisega sõbraks, siis nad jäävad siia kauemaks ja tulevad tagasi - seega toovad uuesti hostelisse raha.

Minu jaoks on tegemist väga väga huvitava olukorraga. Olen kohas, kus on palju inimesi koos ja kus soodustatakse omavahel suhtlemist ja suhete loomist. See toob minus välja selle külje, mis on kogu aeg justkui just selliseid asju väga oluliseks pidanud, aga samas ei ole ilmatuma osav suhete looja. Kardan veidi inimesi ja lähen pingesse. Kardan kambast välja jätmist ja seda, et ma ei meeldi inimestele. Panen ilmatuma palju energiat suhtlemisse, aga olen lõpuks megaväsinud ja sellepärast ei jaksa enam normaalselt suhelda.

Üks eripära on hostelil veel - rahvas voolab ja vahetub kogu aeg - inimesed, kellega oled lähedasemaks saanud, liiguvad edasi ja uued tulevad peale. See loob üsna ebastabiilse keskkonna, mis teeb kogemuse veelgi intensiivsemaks.

See kogemus on mulle õpetanud, et ma peaksin selliseid asju vabamalt võtma. Punnitades ei tule midagi. Ja ka seda, et mida vähem on suhtes kellegagi hirmu, seda paremini see välja tuleb. Ma kohe kindlasti ei tunne, et olen nüüd nn "kohal"ja oma teekonna sellest osast piisavalt õppust võtnud, et võib peatüki suletuks lugeda. Aga mõned sammud olen edasi läinud kindlasti. Tean veidi paremini, kuidas jututeemasid leida ja vestlust üleval hoida. Õpin, kuidas võõraid inimesi lähedale lasta ja avatud olla. Lasen hirmul minna ja olen lõbus. Samas ei kurvasta ka sellest, kui kõik minuga kohe ei haaku - on teisi, kes see-eest haakuvad.

...

Oi, küll nüüd tuli tõsine analüüs. Samas on see minu jaoks oluline teema ning on hea see lahti kirjutada viisil, mis ka teistele kannatab ehk lugeda anda.

Tõmban siia joone alla ning lähen sõidan tagasi hosteli juurde, et loodetavasti ühe hästi toreda Hollandi tüdrukuga hilist lõunat sööma minna.

Järgmiste lugudeni - mul on varrukas veel reis Austraali lõunanurka, Bali reisi enamus, ks kiire tsiklisõit fremantle'is ja palju muud, mida tahaksin läbi kirjutada ja teiega jagada.