Pemberton on nüüd seljataha jäänud. Avokaadosid sai korjatud kokku peaaegu kuus nädalat. Aeg läks seal kiiresti.
Peale eelmist blogipostitust istutasin väikesi puid ainult paar päeva, edasise aja korjasin avokaadosid. Alguses sama farmeri juures ja kõige lõpus paar päeva teises farmis.
Avokaadosid korjatakse suure kõhu peale käiva kotiga. Korjasime maast, mõnikord kõige alumistelt okstelt põlvili või käpuli. Kui maast avo'd otsas, siis ronisime redelitega kõrgemale ja mõnikord tuli ka lihtsalt puu otsas ronida. See turnimine oligi kõige põnevam kogu värgi juures.
Puu otsas võis kohata muuhulgas ka konni ja linnupesi! Töökaaslane nägi ka madu, meie õnneks mitte (nagu Austraaliale kohane, oli tegu mürgise maoga).
Lisaks tundsin, et sain füüsiliselt heasse vormi. kui alguses oli täis avokaadokotti raske õlgadel tassida ja õhtuks oli selg läbi, siis lõpuks tundsin, kuidas väsimus polnud üldse nii suur ja lausa mõnus oli raskeid kotte puu otsas ringi rassida - saavutuse ja füüsilise arenemise tunne.
Samuti nautisin, eriti alguses, ka sellist lihtsat asja, et sain lõunapausil murule pikali visata ja puid ja pilvi vaadata. Värsket õhku nuusutada ja päikest näol tunda.
Meenutasin, kui väga ma kontoris töötades sellest puudust tundsin, sest AGA kontoris polnud isegi suvel kohta, kus õuest mõnusalt lõunat süüa. Nautisin loodust, värsket õhku ja olin tänulik.
Kui siis farmeri niisutusveetiigile, mis niigi avokaadopuude vahel maalilist maastikku moodustas, veel parv musti luiki lendas, saigi mõnu tunda sellisest lihtsa töö juurde käivast ilust.
Kõige mõnusam asi Pembertonis oli kohaliku paisjärve ääres ujumas ja niisama tsillimas käimine. Mõnikord läksime peale tööd poest läbi, võtsime vorstikesi või muud grillitavat, tegime järves väikese ujumistiiru ja pärast küpsetasime ühiskasutuses oleval grillil õhtusööki.
Paisjärve nimi on Big Brooke dam.
Ujusin ka esimest korda elus üle järve ja tagasi. Olen Austraalias paremini ujuma hakanud, sest siin on lihtsalt võimalust vees käia nii palju rohkem. Aitas ka Balil võetud lühike sukeldumiskursus, kus õppisin, kuidas nina vee all olla nii, et vesi kohe ninna sisse ei tule.
Big Brooke Dam oma tumeda vee ja ümbritsevate puudega meenutas mulle kangesti kodust Järveotsa järve - või mistahes teist Eesti rabajärve. Nii ilus!
Muidugi polnud Pembertonis kõik lilleline. Täistöönädalaid, kus saime teha 5 üheksatunnist tööpäeva, oli kuue nädala peale kokku ainult kaks. Vahepeal olid lühikesed nädalad pühade tõttu - jõulud ja uusaasta. Siis saime ühe nädala rahulikult tööd teha ja järgmisel kolmapäeval peale tööd kell neli pärastlõunal teatas töödejuhataja Neil, et homsest meil enam tööd ei ole, kuna neil hakkavad avokaadod otsa saama ja me oleme natuke aeglased ka. Väga ootamatu!
Olen siiski harjunud olema hinnatud töötaja, keda pigem palutakse kindlasti tööle edasi jääda, mitte ei lasta tunnipealt lahti. Oijah, eks need juhutööd tegevad backpackerid ole ikkagi niiöelda toiduahela kõige alumine tähtsusetum lüli...
Pemberton on ka selline huvitav küla Austraalia ääremail, kus on ilmselt suhtarvuliselt elanike koguarvust kõige suurem eestlaste osakaal siinsel mandril. Minu sealolemise ajal kuulsin, et seal elas kokku umbes nelikümmend eestlast, enamus avokaadokorjamise hooajaks tulnud, aga mõned ka kauem juba kohapeal. Majutuses, kus elasin, oli meie majas neli eestlast veel ja ka naabermajades oli mitu eestlast. Lisaks pesitses neid veel ümbritsevates farmides ja Pembertoni külas endas üürimajades.
Huvitav oli taas eesti keeles suhelda ja samas kogeda, kui kokkuhoidev meie kogukond võib olla. Mind võeti kohe seltskonda omaks ja kutsuti vahvate ettevõtmistega ühinema. Lisaks muidugi mitmed mõnusad peod, uuel aastal ja muidu ka. Kasvõi iga õhtu oleks leidnud kedagi, kellega istuda ja sumiseda, olin ise laisk ja ägedamaid pidusid sai peetud ainult paar-kolm.
Kokkuvõtes jäi Pembertonist ja avokaadofarmidest positiivne mälestus ja sealt idakalda poole uusi territooriume vallutama ja uutele seiklustele vastu astuma minna oli veidi kahju .... :)
