Käisin täna jälle Hobustes. Peamiselt niisama sügamas. Ja kallistasin ka. Tore oli, kuigi suurt midagi ei teinud. Poisse sügasin ja siis läksin karjamaale vaatama teisi. Pime oli, aru ei saanud, kes on kes, kui keegi juttu rääkima tuli, ei saanudki aru, kes see on. Tuli üks loom, selline tume, aga mitte päris must, ninaotsast heledam ja pisipisike täpp oli ka otsaees (vist). Tuli ja seisis, siis, tegelikult ka, kallistasime. Ja kuulasime koos, mis ümberringi toimub. Vahepeal tahtis ta mu jalgu niblida või kummikuid - mina jälle ei tahtnud, sest kartsin, et teeb hammustades haiget. Siis ta muutus korraks kannatamatuks, hakkas kraapima. Siis rääkisime veel natuke ja siis oligi kõik, läksime lahku. Rääkisin mitme teise hobusega ka juttu, varss ja varsamammi tulid kusjuures esimestena. Kõiki uudistajaid tuli muudkui veenda, et omavahel igasugu ekstsesse tekitada ei tohi. Ja ega nad eriti tekitanudki.

Railiga oli ka tore natuke arutada. Hämamstav, kuidas mõnikord ütleb ta täpselt sama, mida mina ütleksin, teinekord seda, mida mina ise ei oskaks öelda, aga kõlab nii õigena kui veel saab. Ja teinekord ma jälle ei tahaks temaga üldse nõustuda. Aga tundub, et mingisugused kriitilised asjad on tal hobustega korras. Mis tähendab, et tasub otsida iva tema jutust, võrrelda seda sellega, mida olen seni õigeks pidama hakanud ja siis see kuldne kesktee kokku panna. Aitäh!