Hobustest üle pika aja jälle, mõtlesin,e t panen midagi kirja, muidu unustan kõik ära.
Olen vahepeal paar korda Raili juures saanud ühe vahva hobusega mööda platsi ringi kakerdada. Suurt midagi ei ole teinud, aga mingil määral olen saanud kinnitust ja mingil määral mõtteainet.
Positiivselt jäi meelde – mul olid põhiasjad, mis derekilt ja Co-lt õppinud olen, ilusti meeles. Ja hobune reageeris neile täiesti probleemideta: pööramine otsese ja kaudse ratsme abil. „õppetund säärele“ a la PK. Painutused maast tulid ilusti välja, ratsmetegevuse peale esimese asjana lõdvestus suu. Action-reaction toimis paari korduse peale. Ja kõik see ilma, et hobusel varem mingitki kogemust oleks olnud. Väga põnev ja rahuldustpakkuv, eriti sellepärast, et seni olen tegelenud ainult Holistic Equitation Centre'i hobustega, kes kõik varem juba kokkupuudet sedalaadi tööga omavad. Eriti rahul olin a-r väljatulemisega, sest see on seni kõige keerulisem tundunud kõigist kolmest.
Mis üldse seljas välja ei tulnud, olid painutused seisus. Hobune arvas, et ühepoolne ratsmesurve paigal seismise ajal tähendab sinnapoole minema hakkamist ja kaela painutamisest midagi välja ei tulnud. Ega ma eriti peale ei käinud ka, mitmel põhjusel. Esiteks ma kuigiväga ei viitsinud ja teiseks mõtlesin oma ratsakoolitundideaegseid harjumusi meenutades, et võibolla ma talle parem liiga segadusttekitavaid asju ei õpeta.
Eriti palju ma seda ei proovinud, osaliselt sellepärast, et ei olnud head seina, mille najal kenasti otse minna, aga arvan, et ekstreemne kaelapaine > pikendatud samm oleks ka toiminud ja tema käimisele head uut kvaliteeti andnud.
Sisse-välja painetes ja kerged külgliikumised ratsme ja keharaskuse kombinatsioonis tulid kohati väga hästi välja. Hästi pisike wtf moment oli alguses, et mismõttes paindes olles otse minemine kõne alla tuleb. Aga lõpuks nihutasime keharaskust ühelt õlalt teisele nii mis ludises pisikeste kaudsete ratsmemärguannetega. Minu lemmiktegevus hobuse seljas vist, vähemat tuleb välja. Sain seda Patchie hiiglaslike õlgadega ju harjutada nii et vähe polnud, hihii.
Tegelikult sisuliselt teinud olen üsna vähe, aga olen see-eest igasugu mõtteid mõlgutanud.
Näiteks, mäletan siiamaani ühte meie jutuajamist Lydiaga kus üritasime selgusele jõuda, mida õieti tähendavad „loomulikud märguanded“. Derek nimelt oli siis just rõhutanud, et need, mida tema õpetab, ongi justnimelt loomulikud märguanded. Siis, ma arvan, oli veel sügis.
Noh, ja nüüd,mõeldes ka oma kogemustele Raili hobustega, mis ütlesid, et Dereki ja PK käest õpitud märguandeid ei ole vaja hobusele eriti õpetada, ta saab neist suhteliselt loomulikult aru, tundub, et olen mingi järelduseni jõudnud. Praegu tundub keeruline seda kuidagi hästi lahti seletatuna kirja panna... aga põhimõtteliselt, kui sa kasutad alguses midagi, mis on loomulik märguanne, siis kui sa midagi vussi ei keera, on suhteliselt tõenäoline, et hobune reageerib kohe soovitud viisil. Nii näiteks on ratsmemärguannetega a la PK, mis kohe töötasid. Muidugi, alati võib esineda segavaid asjaolusid, mis võivad tulla varasemast treeningust või hobuse mingitest kehalistest iseärasustest või ka näiteks lihtsalt juhuslikest segajatest/asjaolude kokkulangemisest. Noh ja hiljem võid kasutada märguandeid, mis ei ole enam nii drastilised või otsesed, et loeksid loomuliku märguandena, aga kuna nad oma põhijoonelt meenutavad vastavat loomulikku märguannet, sest nad on ju sellest „välja arenenud“, mõjuvad hobusele samamoodi. Tal on neid lihtsam lugeda ju ka, sest kuidagi loomulik on ju..? veel mõtlesin, et see on ju täpselt see, kuidas hobused omavahel suhtlevad, näiteks teisi eest ära liikuma sunnivad. Loomulik märguanne selleks on teisele kabjaga virutada. Aga seda nad ju kunagi meelega ei tee, pigem nad teevad erinevaid asju, mis mingil määral meenutavad kabjaga virutamist või eelnevad kabjaga virutamisele, ning seega on ikka mõistetavad märguanded.
Ja veel mõtlesin, et tegelikult on nii nii tähtis siduda heal viisil ratsutamist ja muud tööd hobusega (maatöö, igasugumängud vms), sest nad nii täiendavad teineteist. Mulle tundub olulisena üks asi, mida Derek kunagi mainis – kui sa oled tõeliselt hea õppetunni veetnud hobusega, siis on tal pärast tunne, nagu oleks joogas või mingis muus sarnase tehnika tunnis käinud. Et see on kehaliselt nii korrektne ja hea ja paneb asjad paika. Ja selline kehaline heaolutunne omakorda paneb hobuse ennast vaimselt sinuga koos paremini tundma. Aga samas, kui hobune on sinuga varem ka meeldivalt aega koos veetnud, mis ei pea alati tingimata ratsasessioonid olema, on ta tõenäoliselt vaimselt paremas seisus. See aga omakorda aitab ju füüsiliselt ka paremini lõdvestuda – on ju endalgi nii, et tige olles tõmbub keha ka vastikult krampi. Samamoodi sirutades ja naeratades hakkab parem. Seotud.
Teoreetik. :D aga juba ainuüksi hobustele mõtlemine annab mulle palju. Mõlgutasin mõtteid ükskord, et Inglismaal olles, eriti lõpupoole, oli selline tunne, et kõik uksed on ees lahti ja kõik on selge ja hea on olla. Mõtlesin siis, et olengi erilisele vaimsele lainele sattunud ja olengi nüüd selline. Nüüd tunnen, et oman palju vähem seda powerit ja enesekindlust, mis siis oli. Ei ole mul ju hobuseid enam elus nii palju kui siis oli... kas on asi selles? Eks neid teisi mõtteidki on piisavalt praegu, aga tegelikult – kui ma tahan elada elu nii, et see üks jupp, mis kasutad antakse, oleks piisavalt hästi ära kasutatud, tuleb kohe täiega sarvist haarata. Härjal või millel iganes siis. Minu oma vastutus ainult. Natukene hirmus on. Et mis siis mina või nii... vist... einoh, mis seal ikka rääkida :D Head ööd, parem lähen loen veel voodis natuke kellegi teise tarku mõtteid!
No comments:
Post a Comment