Allolev on tekst, mida alustasin hobufoorumisse selle teema vastuseks. Alustasin kirjutamist, sest tundsin ennast puudutatuna klassikalise koolisõidu mainimisest kui kohast, kust ülepainde kasutamine on alguse saanud. Algusest peale polnud kindel, aga siis jätsin esialgu seal avaldamata. Esiteks praegu on öö ja ei jõua lõpetada. teiseks ma ei ole kindel, kas minu võibolla kohati poolikud teadmised, mis ei ole ka terviklikult kirja pandud, tooksid kokkuvõttes sealses publikus mingisuguse positiivse tulemuse. Ja eks ma natuke kardan ka selle pärast, et keegi hakkab vaidlema võ mõtleb, et mis mõtetut juttu see tibi veel ajab.
Nii siis kopisin selle teksti hoopis siia äkki homme nt lõpetan ja läheb ikka hobufoorumisse...?
:porgand: neile, kes ütlevad, et ülepainet võiks arutada. Oluline on ju, et sellega on võimalik mingisuguseid tulemusi saavutada erinevatel tasemetel. Anky (jt) on saanud medaleid, noored saavad sportlase tunde, mõni saab oma hobust lihtsamini allutada, neid näited võib igaüks juurde mõelda. Mulle ei meeldi see ratsutamisviis, aga kui ma ütlen "see on halb" ja keegi teine proovib nii teha ja saavutabki mingid oma eesmärgid, siis minu väide ei loe midagi. Kõigepealt tuleks mõista, mis on ülepainde tulemused, miks seda kasutatakse ja miks niiviisi oma hobuseid sõitvad inimesed seda korduvalt kasutavad.
Edasi tuleb mängu kahe asja kombinatsioon - esiteks, kas on objektiivseid selgitatud aspekte, mis on ülepainde negatiivsed mõjud ja mis need argumendid on. Teiseks, milliseid meetodeid saavad need inimesed, kes ülepainet kasutavad selle asemel rakendada ja ikka oma eesmärke saavutada.
Aga kiu pikale ja huvitavale postile tahtsin lisada, et minu meelest ei ole päris sada protsenti õige öelda, et palju külje peale painutamine ja palju vertikaalis painutamine on umbes seesama või et nad üldse lähedalt sugulased on. Sellepärast, et külg- või pikisuunas kaela painutades toimuvad erinevad protsessid, anatoomia kaela, selja ja turja peal ning külgedel on erinev, venitatakse erinevaid lihaseid, millel on erinevad ülesanded. Olen just seda teemat käsitlevatest materjalidest (no nt seesama dr Heuschmanni DVD) aru saanud, et kaela ekstreemne pikisuunaline painutamine on halb konkreetsetel põhjustel, mis on seotud sellega, kuidas toimib hobuse seljas ja kaelas olev lihastest, kõõlustest, ligamentidest ja luudest koosnev süsteem, mis on ette nähtud kandma hobuse kere raskust (ja mis peab lisaks hakkama saama ratsaniku raskusega). Kui hobuse nina paikneb kuskil rinna lähedal, siis on kogu see süsteem välja venitatud niiviisi, et ei saa korralikult oma tööd teha.
Kui asi väljast mingi asi teatud sarnaseid jooni omab (hobuse pea liigub nö nullasendist märkimisväärselt ära), ei tähenda veel, et see sisuliselt sarnane on. Mitte nii silmatorkavad aspektid on tegelikult eriti hobuse kehaga töötamise (milleks ratsutamist võib nimetada, kuigi lisada tuleb ka hobuse vaim) juures olulisemad. Paralleeli võiks tõmmata sümptomite ja põhjustega (vet)meditsiinis - kui midagi samamoodi välja näeb ei ole ta tingimata sarnane asi.
Ja nagu Kiu kirjutab, et probleem hakkab kätest. Selle kohta meeldib mulle üks mõte, mis küll minule ei kuulu. Aga asja iva on selles, et kuna meile kogu aeg räägitakse, et ratsutada tuleb säärtega, jättes käed sealjuures täitsa agendast välja, siis tekibki olukord, kus ratsutajad, kelle käed on nö omapead jäetud, ehk siis pole juhtnööra antud, kuidas neid kasutada, siiski tahavad oma käsi kasutada, kuna inimese muudes tegevustes on just käed need, mida kasutada tuleb ja nii on meie aju ja keha lihtsalt harjunud. Kui neile siis tundub, et nad jälle mingeid eesmärke saavutavad oma kätetööga ja käte nö tegevussepanemiseks juhiseid ei kuule, siis nad jätkavadki oma tegevusega, mis ehk lõppkokkuvõttes kõige kasulikum ei ole.
No comments:
Post a Comment