Reede, 13. juuli. Oleme teel Port Hedlandi poole

Oleme Karijini rahvuspargist nüüd liikumas põhja poole, Port Hedlandi linna. Sinna on veel umbes 220 kilomeetrit – arvatavasti 10 päeva.

Sellepärast praegu pikka kirjutamist, mis ka illustratsioone nõuaks, ette ei võta. Muidu jääb jälle avaldamata. Seega seekord ilma piltideta!

Tee ääres on jälle lehmi – siinsed tunduvad olevat ümaramad ja läikivama karvaga, kui nende liigikaaslased Tom Price’i ja Paraburdoo kandis. Siin on taimestikus ka rohkem näha erinevaid heina moodi liike ja vähem spinifexi, nii et neil on ilmselt parem ninaesine.

Alustame nüüd tihtipeale tööd hommikul vara koos traktoritega. Kui ärgata veidi peale kuut, näeb päikesetõusu. See on iga päev veidi erinev, aga kipub olema nii, et pilvedega on huvitavam ja ilusam. Minu jaoks on aga iga päikesetõus eriline, sest tavaelus ma nii vara üles tõusma ei kipu ning ega linnas sellist head avarat vaadet ei olegi.

Viimastel päevadel on ilmad läinud soojemaks – päeval on korralikult palav ja ka öösel ei lange temperatuur enam nii madalale. Meil termomeetrit ei ole, aga tunde järgi päeval ulatub ehk 30 kraadi ligi ja öösel jääb 10-13 kanti. Ma magan ikka oma neljakordse tekikuhja all, aga nüüd enam kampsunit ja retuuse teki alla selga panema ei pea 😊

Minu siinsel lemmikkruusil tuli sang küljest ära, sellepärast ostsin endale uue tassi – Garfieldiga! Tassi ühel poolel on kurja Garfieldi pilt - "before caffeine" - ja teisel pool rõõmus Garfield "after caffeine". Supernunnu, onju 😉

Vahepeal oleme teinud nii mõndagi põnevat, millest võiks kirjutada ja pilte panna. Olen tegelikult võlgu ka ühe Karijini rahvuspargist rääkiva postituse – tekst on ammu valmis, aga just piltide valimine ja üles laadimine võtab aega. Kui internet on kehva (nagu siin tihti juhtub), siis just piltide panek võtab hirmkaua...

Mainin kiirelt, et käisime vahepeal Newmani linna „eluallika“ ehk Whaleback’i mäe rauakaevanduses ekskursioonil. Nägime, kuidas seal, kus vanasti oli mägi, on nüüd alles ainult natuke mäeservi ja keskel on suur auk. Augu põhi on umbes 150 meetrit madalamal mäe algsest tipust. Töö käib kaevanduses ööpäev läbi ja maak veetakse 280-vaguniliste rongidega Port Hedlandi (sinnasamma, kuhu me ka teel oleme). Materjali tassivad ringi hiigelsuured kallurid, mille üksainus rehv maksab 40 000 dollarit ja mis tunnis võtavad mitusada liitrit diislit. Siinsetes kaevanduslinnades on neid vanu kallureid päris palju vaatamiseks välja ka pandud, alguses võttis suu ammuli küll, kui ainuüksi ratta läbimõõt on suurem kui inimene. Aga nüüd oleme juba suht harjunud nendega.

Aega-ajalt transporditakse kallureid mööda maanteed rekkatega ühest kaevandusest teise või viiakse remonti. Kuna kallur on 8 meetrit lai ja võtab enda alla sõidutee mõlemad suunad, siis on neil rekkatel kaasas saateautod, mis sõidavad vilkuritega vastassuunas ja sunnivad vastu tulevad autod tee äärde tõmbama. Sellist konvoid nähes võttis esialgu küll kõhedaks. Mõnikord on rekka peal ainult kalluri kast, mis siis tuules kõigub seal – ise kaheksa meetrit lai...