26.09.2018, kolmapäev, Cape Peron

Postitus, mis kirjutatud osaliselt Francois Peron'i rahvuspargis ja osaliselt juba hiljem. Lõpupoole vürtsitatud ohtrate piltidega :)

***

Istun oma auto kõrval ja rüüpan võileiva kõrvale hommikuteed. Niitmistöö lõpust on möödas kaks nädalat ja olen jõudnud Francois Peron'i nimelisse rahvusparki Lääne-Austraalias.

Peale ärkamist jalutasin laagriplatsilt 50 meetrit India ookeani äärde. Rannal pesin lainetes silmi ja tegin liival äratuseks paar tiiru jooga päikesetervitust (kuigi, liiv ei ole jooga jaoks sugugi kõige parem pinnas ja kipub alt ära libisema :)

Peroni rahvuspargis olen näinud lõputult piltilusaid avaraid valgeliivaseid ja helesiniseveelisi randu. Randade kõrval olid möllamiseks mõnusad paksud liivased neliveoteed, kus sõites oli mul tõsiselt hea meel, et ikkagi Pajero ostsin, millega siin käia saab. Maastik on künkaline ja kaetud roheliste põõsastega, mille vahel liivas säravad siin-seal erklillad õied. Vahepeal sõidame üle laudsiledate savilagendike, kus kasvab kanarbikusarnane madal taimestik.

Allpool teilegi vaatamiseks valik ilusamaid pilte.

Muide, need siin viimasel pildil ei ole niisama kivimügarikud, vaid stromatoliidid - moodustunud aastatuhandete jooksul bakteritest ja pisikestest liivateradest. Põhilised bakterid on tsüanobakterid, kes elutegevuse käigus toodavad hapnikku. Tsüanobakterid elasid Maal ja moodustasid stromatoliite juba kolm ja pool miljardit aastat tagasi, kui meie planeedi atmosfäär koosnes peamiselt igasugu erinevatest mürgistest gaasidest. Tsüanobakterid tootsid kaua-kaua hapnikku ja lõpuks hakkasidki arenema uued eluvormid, kes said hapnikku hingata. Nii, et need mügarikud on põhimõtteliselt elu, nagu meie seda tunneme, alus.

 

Bensiinikulude säästmiseks lõin kampa veel kahe reisiselliga, kes samuti soovisid Perthi poole liikuda ja tee peal ilusaid looduskohti vaadata. Seega nüüd avastame läänerannikut kolmekesi – minuga on kaasas Henry Rootsist, kellega koos hulkusime juba Peroni rahvuspargis, ja Sun Hiinast, kes liitus veidi hiljem. Ehk hiljem panen reisikaaslastest pildi ka :)

Siin on backpackerite seas selline “sõidujagamine” väga levinud. Lisaks kulude kokkuhoiule on olnud seltsilisega päris mõnus, on saanud pikalt jutustada nii igasugustel filosoofilistel kui ka niisama reisialastel teemadel. Ühel õhtul unustasime end jutustama näiteks üheni öösel. See kindlasti rikastab reisikogemust – ilusate paikade vaatamise kõrval saab ka huvitavate inimestega rääkides silmaringi avaldada.