http://www.youtube.com/watch?v=sK3TzBuGN0w&feature=related põnev video, kaks meest arutavad Totilase erinevaid ratsanikke. Pole varem kuulnud sellise tasemekoolisõidu analüüsi, huvitav, kuigi lõpuni pole veel vaadanud.

avasin aare.edu.ee inglise-eesti sõnastiku ja vastu vaatas selline lause -

We control matter because we control the mind. Reality is inside the skull.

Täpselt nagu Craig Stevensi suust võetud. Mind lihtsalt rabas, kuidas erievate eluvaldkondade ja eesmärkidega aforismid võivad kattuda.

Õppimisest. Ja mis on eesmärk?

Mul hakkas täna joogas halb. Ikka väga halb, sest harjutused olid rasked ja tuletasid kehalise tunde meelde. Paar korda nägin juba vaimusilmas, kuidas ulgudes uksest välja jooksen, aga ikkagi ei jooksnud.

Pärast hakkasin mõtlema, kuidas mõnikord hobustel võib samamoodi olla. Kuidas mõni liigutus on raske ja vastik ja kui hoopis hullusti, siis tuletab veel midagi koledat meelde. "Ma ei taha selles olukorras olla," oli minu tugev emotsioon. Kuna inimesel on kummalised motiveerimisprotsessid, jäin paigale. Eeldan, et hobusel selliseid hoobasid ei ole (või on? Mismoodi? Kuid see on juba hoopis teine teema), sellisel juhul teekski ta ükskõik mida, et vastikust olukorrast pääseda.

Samas see halb olukord pani mind mõtlema ja analüüsima ning päästis nagu paisu tagant valla terve rea protsesse, emotsioone ja mõtteid, mis tegid sellest edasiviiva õppimiskogemuse. Mind viidi oma mugavustsoonist välja ning, nagu mäletan näiteks Dereki jutust, just siis toimub tegelik õppimine ja areng.

Hobuste puhul aga, kui tahame neid sunnita õpetada, me sellist rasket elamust kasutada ei saa. Sest kui neil on paha ja nad tahavad ära, siis nad ju meiega koostööd teha ei taha ning meie meetod ongi katki. Kuid siis ei teki ju ka intensiivset õppimist tänu mugavustsoonist väljumisele? Nii ongi treeningu protsess aeglasem?

Kuidagi saab sellest küsimusest kindlasti ümber, aga kuidas?

Ühest küljest kindlasti õpetame peamiselt hobuse füüsist, mitte tema mõttemaailma. Usun, et minu keha sai ebameeldivatest harjutustest vast ka painduvust või tugevust juurde, aga peamiselt intensiivistus mõttetegevus ja lahendasin oma peas olevaid probleeme. Samas peab tihtipeale, eriti hobuseid ümber õpetades, tegelema ka nende hirmude ja vaimsete probleemidega.

ILmselt siiski tundub mulle, et jah, tõepoolest, pehmeid meetodeid kasutades tulebki hobuseid õpetada neid mugavustsoonist välja viimata. Seega on protsess pisut aeglasem. Aga sellest tulenevad teised asjad, millest me loobuda ei raatsi - nt inimesegi jaoks meeldivam protsess, hobuse jaoks meeldivam protsess, mis tõstab eetilisust, parem suhe hobusega, mis elimineerib teatud tõrksusest või hirmust tekitatud probleemid, füüsiline lõdvestatus, mis võimaldab püüda ideaalset liikumist jne.

Vot, just need eesmärgid on olulised. Avastasin just, et polegi neid kunagi sõnastanud, kuigi tegelikult on nad vaat et kõige tähtsamad kogu asja juures.

Miks? Miks me otsime viise, kuidas hobuseid mõjutada nii, et see nende jaoks ebameeldiv ei oleks? On see hoopis efektiivsem? Või annab see meile midagi?

Vast ei olegi ühte vastust? Huvitav oleks kuulda teiste arvamusi.

Aitäh.

Külgratsmed panevad selja tööle?

artikkel sellest, kas külgratsmed või Pessoa süsteemi kasutamine kordetamisel panevad hobused läbi selja jooksma ehk seljalihased rohkem tööle.

http://journals.cambridge.org/action/displayAbstract?fromPage=online&aid=5540676

lühidalt - ei.

Your time is limited, so don't waste it living someone else's life. Don't be trapped by dogma - which is living with the results of other people's thinking. Don't let the noise of other's opinions drown out your own inner voice. And most important, have the courage to follow your heart and intuition. They somehow already know what you truly want to become. Everything else is secondary.
~ Steve Jobs



Lähitulevikus luban korraliku postituse ka kirja panna.

vaatasin täna vanu pilte.
oh kui palju positiivseid emotsioone.
ja natuke kurb, et nii toredad ajad on möödas.
ehk peaks hoopis rõõmus olema, et need ajad olid olemas?

Koer käis täna igastahes autoga sõitmas, edukalt. Homme arsti juurde - oleme valmis. Paras suur ettevõtmine kogu perele :P

koerad ja hobused, koerad ja hobused

tegin täna Koeraga asju, selleks, et saaks lähimas tulevikus tsiviliseeritult arsti juurde minna. Käisime autos ja siis pärast jalutamas. Autosse tulek läks hästi, kasutasin Raili nippi söögiga - meelita piisavalt hea ja piisava kogusega toiduga ja las loom ise teeb otsuse treilerisse (hobuste puhul Railiga) või autosse (minu puhul Džäkiga) tulla. Kui esimene jää murtud, siis järgmisel sessionil võib juba natukene nõuda ka ja takistada lahkumist, kuid mulle tundub, et selle meetod puhul on otsustava tähtsusega see, et looma esialgne negatiivne hoiak ja hirm murda, lubades tal volilt tulla ja ka MINNA, küll toiduga motivatsiooni pakkudes. Oluline on vahe - mitte premeerides toiduga, kui ta kuuletub ja seni negativsena tundunud kohta tuleb, vaid motiveerides toiduga, et ta ise arvaks, et sinna on hea minna. Nii asendub hirm/trots/mittetahtmine kindlamalt positiivse emotsiooniga. Kui see juba tehtud, siis edasi võib nõuda loomalt käsu peale tulemist või kindlamat esitust või veenda teda, et ei olegi hullu ja ei pea esimese emotsiooni järel välja hüppama. Sest siis on kahtlused looma peas rohkem hajutatud ning teil on vähemlt mingitki autoriteeti kui väidate, et kõik on korras.

muidugi, nõrk koht on siin ilmselt selles, kuidas niimoodi treenitud hirmust ülesaamine peab vastu kriisisituatsioonis. Kui tekib mingisugune raskem kohta, kas siis ka loom käitub ikka sellisel viisil nagu ma tahan?

Märkasin ka seda, et tõesti tasub teha lühikesi seansse ja mitu. Näiteks olen püüdnud õpetada Džäkit käsu peale külili keerama. Kaks korda olen siin toas proovinud ja tundus, et no täitsa lõpp, üldse ei hakka pähe. Täna peale autoga tegelemist ja jalutamas käimist tegin korra läbi istu, lama - komm, keera - komm. ja keeraski. Töötas! Ja mis mulle eriti meeldis, oli see, et tundus olevat mõtestatud tegevus, et ahaa, oli see asi, mis ma nüüd tegema pean ja mida ma nüüd teha tahan! ja vot just seda tahtiski teha, mida mina ka tahtsin, et ta teeks. great success!

jalutamas käies tegime läbi ka tõsise provi - mis saab siis kui ühes aias Lille tänaval on seal elavad Rottveilerid. Oi-oi paanika lahti missugune, aga mina proovisin teha kontaktsusharjutust. istu - silmside - tubli-kalli lähme edasi. Tundus, et mingil määral toimis küll. ehk on siin ka see koht, kus koerale paanitsemise asemel tuleks anda midagi mõistlikku teha. Ehk on juba mingisugune kontakt, suhe ja usaldus rajatud ning nüüd võib sellele ehitama hakata seda, et ei, see ei ole heaks kiidetud tegevus, sina ära muretse selle situatsiooni pärast, mina muretsen ja sina tee, näe, hoopis nii.

nii põnev on kahte liiki kokku panna ja leida siit sarnasusi. Erisusi ma veel eriti ei ole leidunud, ehk selle kallal saab kunagi eraldi mõtiskleda, koeral ja hobusel peaks ikka erinevusi küllalt olema. Siiani tundub, et koeraga tuleb vist lihtsamini välja?

Mulle tundub vist see käitumuslik pool huvitavam kui puhtalt ratsutamine. Kuid ka füüsisest on põnev teada, kui see kõik on loogiline ja mõistlik.
:)