Käisin täna ratsutamas, õhtul, siis kui kõik tööd olid tehtud, kõik tuppa ära läinud ja igal pool tuled kustus. Läksin, võtsin koplist hobuse, panin maneežis tuled särama ja läksin tuterdasin Sonnetiga pool tunnikest ringi. Mõnna! Kõik muudkui räägivad, et temaga ei ole tore ratsutada, sest ta ei viitsi üldse edasi minna. Minaitia, mul pole kunagi väga seda probleemi olnud temaga. Ta meeldib mulle, nii et äkki mõistame kuidagi teineteist.
Igastahes, hakkasin natukene paremini mõistma mitmeid asju, millest Derekiga rääkinud oleme. Näiteks seda, et märguanne peaks olema lühike ja kiire ning sellele peaks järgnema vastus hobuselt. Ja kui ei järgne, siis koputan stekiga. Rõhutan - koputan, mitte ei löö. Ja tundsin elus esimest korda seda tunnet, et annad pööramismärguande ja siis hobune pöörab, kuni annad järgmise märguande. Ehk siis ringi tegemiseks ei pea kogu aega ütlema hobusele - pööra-pööra-pööra-pööra, vaid ütled pööra! ja vahepeal tultad meelde - oot-oot, mee pidime pöörama ju. Ja tulebki ring välja. nii vahva. Sellistest asjadest on mulle elu aeg räägitud, aga vot, näädsa, tundsin alles nüüd. Kaudse ratsme (indirect rein) õiget kasutamist harjutasin ka, nii et kätt üle turja valele poole ei suruks. Ja seda tundsin, õppisin, ja jätsin meelde ka kuidas ratsmest sikutamine ei tööta, vaid tuleb kas märguannet õigemini anda või siis koputada. Nii et igal juhul oli väga kordaläinud ratsutamine ja mul hea meel, et ikka läksin.
Ja tahtsin kirja panna veel selle mõtte ka, et ma pole vist kunagi varem näinud nii palju õnnelikke inimesi, kes teevad just seda tööd, mida nad tahavad. Näiteks Maryle tundub, et meeldib vahest käis seda nõustamistööd tegemas, mis ta teeb, Jo ja Derek peavad pmst oma unistuste talli, siis see massažiõpetaja tegeleb päevast päeva probleemhobuste ja nende probleemide lahendamisega jne jne. küllap paljud hobuseprofessionalaid ongi sellised, sest neile tõesti meeldib seda teha, mis nad teevad. Ja see annab lootust, et mul on ka lootust. sest kõik need inimesed ei ole sugugi lapsest peale selle asja sees olnud ega nn sündinud sellesse ametisse, vaid mitmed neist on hoopis elus korraliku karjääripöörde teinud. See ju tähendab, et minu jaoks, kes ma olen alles 23, ei ole ju liiga hilja hobuseprofessionaaliks hakata, ega ju? Eriti sellepärast, et siin ma näen seda ka, et sportlane-ratsastaja ei ole ainuke karjäärivõimalus hobuste juures. Mis siis, et igasugu uid asjau Eestis eriti ei ole, aga siis ma kunagi saangi esimene olla :D
Vot tak.
No comments:
Post a Comment