Õpin siin niisama olema, ilma igat sekundit millekski
asjalikuks kasutamata. Istuma päikesepaistes karavani ukseavas või laua ääres
niisama mõtteid mõlgutates võileiba nautima.
Rahu taluma.
Ja kannatlikkust. Et ei ole vaja igal vabal momendil telefonis
skrollida või midagi midaiganest teha, et mõtteid rallimas hoida. Olen võõrdumas
tundest, et iga niisama oldud sekund on raisku lastud.
See on tugev vastand minu viimase aja elule Eestis, tunnen,
et seda on väga vaja. Mul on hea meel, kuigi poleks osanud selle järgi oma kiir-elus küsida.
***
Eile õhtuks oli maapind piisavalt kuivanud, et saime kolida
15 km edasi järgmisesse laagripaika ja täna algas elu tavalise rütmiga.
Traktorid niitsid 15 km tagasi eelmise laagripaigani ja nüüd niidavad edasi
järgmise laagripaiga poole. Meie Tennoga trimmerdasime postiääri ja
kraaviservasid tagasi umbes 38 km jagu, osaliselt tegime järgi ka vihmasaju
päeva jupist, sest siis olid osad kraavi üleujutatud ja sinna ei olnud
turvaline minna kahlama. Enamus teed oli aga üsna taimestikuvaene ja nii
lõpetasime töö juba 12 ajal.
Eile õhtul käisime ühe künka otsas, mis pidi kuidagi
aborigeenide jaoks tähtis paik olema. See oli väga huvitav koht, kus kividest
moodustus koopaid ja auke.
Küngas oli piklik ja kahe tipuga. Nende tippude vahel seistes
oli tugevasti kuulda tuule vihinat ja vilistamist, mida mujal ei kuulnud. Ei
tea, kas selle pärast aborigeenid seda paika tähtsustasidki?
No comments:
Post a Comment