Mõtisklus. Laupäev 4. august

Katrin küsis ükspäev Skype’s, et mida ma siin olen mõistma hakanud või aru saanud, kui on rohkem aega mõelda. Mõtlesin sellele veel ka tagantjärgi.

Sain aru, et üks oluline mõte siin olles on olnud, et inimesel on tõesti võimalik oma elu juhtida ja teha seda, mida ta tegelikult tahab. Eestis töö ja raha rattas tiireldes on selline tunne, et nüüd on nii ja midagi muud ei saa teha, sest see tähendaks liiga suurt loobumist - peamiselt parasjagu käimasolevast tööst ja seega ka rahast.

Nüüd ma võtsin kätte ja loobusin – ja maailm ei kukkunudki kokku. Ja on aega mõelda, mida tegelikult tahan edasi teha. Ma veel ei tea  ja poolikuid mõttedi ei avalda ka, aga midagi parema ja suuremat ikka tahaks 😉 Sest ma saan. Just nii ongi.

Muidugi, oht on selles, et mõtlemine on üks asi ja tegemine teine. Aga enesekindel ja asjalik olles ja samme järjest ette võttes on unistusteni jõudmine täiesti reaalne osa elust.

...

Oi, see eelnev lõik kõlab suurelt. Pean siis nüüd elama sellele vastavalt piisavalt suurelt!

...

Teine mõte on olnud, et Eesti on mulle ka ikka oluline. Kui mõtlen, et tahaks teha midagi suurt ja olulist, siis ma isegi automaatselt ei mõtle maailmale, vaid Eestile. Sest see koht on minu oma ja loeb mulle rohkem.

...

Ja kolmas mõte tuleb vaadates enda tehtud pilte ja mõeldes, mida ma siin olen kogenud. Ma vist ju elangi oma unistuse sees praegu. Jah, muidugi kõik ei ole ideaalne ja on nii mõnigi asi, mida tahaksin muuta, aga kõik see ei nulli ära head. Seda, et ma tahtsin rännakut ja seiklust ja uusi asju ja sooja ilma ja toredaid inimesi ja saingi selle!