Tähistaeva all ning eelnev päev Carawine kanjoni järvel

Üks hobi, millega mõnikord õhtuti tegelen, on öötaeva pildistamine. Nüüd olen lõpuks enamvähem käppa saanud, kuidas oma fotokaga tähtedest kõige paremaid pilte saan. Alguses oli pidevalt fookus väga mööda ja tähed täiesti udused – nüüd jääb minu pilt muidugi ikka veel teravuses alla profifotodele, aga on juba palju parem kui alguses 😊

Fotosilm toob pika säriga pildistades välja asju, mida palja silmaga ei näe. Näiteks valguskuma eemal asuvatest asulatest või juba loojunud päikese või kuu valguskuma.

Või siis Linnutee.

Siin pildil on ainult jupike tervest Linnutee kettast, mis muidu ulatub taeva ühest servast teise. Fotosilm toob ta rohkem välja ja teeb tooni soojemaks kollasemaks. All servas on kõige eredama täpina peale jäänud Mars.

Meie traktor ja meie galaktika.

Kui hästi vaadata, leiab Lõunaristi. Kuid kõige enam võlub mind selle pildi juures Linnutee ise ja selle lõpmatu sügavus – mida teravama silmaga (pikema säriga) vaadata, seda enam tähekihte koorub välja. Miljoneid ja miljoneid tähti. Ning lisaks tundub justkui joonistuks Linnutee heledamatest osadest sisalik välja...

....

Enne tähepildistamist käisime täna ujumas Carawine kanjonis. Kevinil oli kolm suurt treilerirehvide õhukummi, mille lasime õhku täis ja kasutasime ujuvvahenditena.

Selles kanjonis on lausa suur järv, mitte kitsas oja või väike tiik, nagu Karijini kanjonites.

Oli väga üllatav leida selline suur veekogu, sest ümbruskonnas on väga kuiv ja peaaegu kõrbeline maastik.

Ümbruskonna maastik:

Sellega kontrastne järv:

Järve ääres oli umbes 6-7 seltskonda dziipide ja karavanidega puhkust nautimas. Oli parasjagu laupäev, ilmselt olid nad tulnud nädalavahetuseks. Kuigi ühe paariga rääkisime ka juttu ja selgus, et nad on poolenisti pensionil ja rändavad vist umbes poolteist kuud ringi erinevates kohtades. Sarnaseid ning vist isegi veel pikemaid reise teevad nad tihti. Carawine’sse plaanisid nad jääda umbes nädalaks. Neil oli ka kanuu, millega järve avastamas käia.

Ühel seltskonnal olid ka koerad kaasas, kes vahepeal kummiga kaldasse sõudnud Tennole tere ütlema tulid!

Alguses ma natuke pelgasin selle kummiga ringi aerutada, kartsin, et olen liiga raske või kumm hakkab lekkima ja vajun sisse või käin ümber.

Sain isegi korraks peale kaldast liiga kaugele minekut korraliku paanikatunde kätte, panin siis suure hirmuga kaldale tagasi. Peale natukest harjutamist aga õppisin sõiduvahendit paremini tundma ja hirmust üle. Ja hakkas väga meeldima, tahaksin kodus ka mõne sellise kummi hankida! Saaks Järvatsil või mõnes muus järves mõnusalt ringi lasta.

Peale sellist väga mõnusat vaba päeva hakkame homme „uue hooga“ jälle niitma. Eile sõitsime umbes 300 km Port Hedlandist lõuna poole, nüüd hakkame jupp jupi haaval tagasi töötama, läheb umbes kaks nädalat. Levi pidi Kevini sõnutsi saabuma kolme päeva pärast, nii et ehk siis saan ka selle jutu üles panna. Muidu siinne tee tundub üsna levivaene olevat.

...

Üks kuulamissoovitus – avastasin enda jaoks podcasti ehk netiraadiosaate nimega „Globaalsed eestlased“. Seal tehakse Eesti sajandi sünnipäeva-aasta puhul intervjuusid tähelepanuväärsete välismaal elavate või elanud eetlastega. Jõudsin kuulata ainult umbes poole ühest osast (siis jõudsime sõiduga mobiililevist välja ja ei saanudki edasi kuulata), aga tundus täitsa väärt ja inspireeriv sari olevat!