Kuuvarjutusest, rännuelu elavast perekonnast ja jälle lehmadest

Kolmapäev, esimene august. Port Hedlandile külje all.

Siin tee ääres on teistsugused lehmad, braahmani tõugu – sellised nagu indias, väikese küüruga ja armsate lontu-kõrvadega. Samuti on nad ilusat värvi, on valgeid, hallikaid ja liivakarva.

Millegipärast on siin mõnikord aiad tehtud nii, et tee ääres on ainult üks aed, näiteks vasakul pool, paarisaja meetri kaugusel. Osad lehmad on ühel pool aeda (ehk siis turvaliselt karjamaal) ja osad on teisel pool (ehk siis mõnikord rohumaal ja mõnikord tee peal). 

Saan aru, et asi on selles, et karjarantsod olid siin aastakümneid enne, kui valitsus tee otsustas ehitada. Kui tee tehti, siis lehmade omanikul, kellele tee ümber olev maa oli valitsuse poolt saja-aastase terminiga rendile antud, ei ole mingit kohustust muretseda, et tema lehmad autode ette ei jääks. Oma tee turvamise eest vastutab teedevalitsus, kes siis mingi loogika alusel on teinud ainult ühe aia. Äkki selleks, et lehmad, kui nad teisel pool teed niikuinii kuigi kaugele edasi ei saa, ei kipugi teed ületama?
Lehmaomanik teeb aia ainult ümber oma maade, et tema lehmad naabri poole ei putkaks (sest siis võtab naaber äkki omale).

Mõned päevad tagasi nägime kuuvarjutust, tõusime selle jaoks spetsiaalselt öösel üles. Meie aja järgi algas kuuvarjutus kell 2.24 ja täisvari oli kuul 3.30. Hommikul kuue ajal oli ikka väike amps veel varjutuse tõttu kuust puudu.
Tervet aega ma üleval ei passinud, kuid piilusin välja algavat kuuvarjutust ning siis tõusin teist korda umbes tund aega hiljem, et näha juba täies ilus täisvarjutuses olevat kuud ehk punast „verekuud“.

See pilt ei ole verekuust, vaid hoopis teisel õhtul alles horisondi kohalt tõusvast kuust. Selline madal kuu on samuti punane. Mulle ikka kangesti meeldib see öine pika säriajaga fotograafia – oleks ainult vaja vägevamat objektiivi, et taevakehadest teravamaid pilte saada!

Kuuvarjutuse ööl kohtasime ka ühte perekonda, kes on juba kolm aastat mööda Austraaliat ringi rännates elanud. Neil on väike treileril toiduputka – umbes nagu Anu ja Virko burksibuss, ainult veidi väiksem ja lisaks suur elamiseks ümber ehitatud reisibuss. Sedasi nad käivad laatadel, festivalidel ja ka niisama väiksemates linnades müümas ja elatavad ennast sellega. Lapsi koolitavad ise koduõppe korras.
Nendega oli väga huvitav rääkida ja lisaks saime neilt osta maitsvaid vahvleid vahukoore ja jäätisega!