Esmaspäev 21. mai, endiselt Nanutarra kõige lähem asustatud punkt

Maadlen täna blogi kujundusega - kaanepilt ei taha kuidagi normaalne välja näha. Ehk saate hakkama :)

Lisaks sellele pidin täna saama teedevalitsuselt sissejuhatava loengu, et homme lõpuks ometi tööle hakata. Aga paistab, et nad unustasid mu ära. Igastahes see loengutüüp oli läinud ja uueks ajaks pakuti kolmapäeva või neljapäeva.

Oleme endiselt Nanutarra lähedal ja liigume Paraburdoo poole kiirusega umbes 25-30 km ööpäevas. Maad on 275 km seega umbes 10 päeva pärast oleme ilmselt seal. Selle maa peale pidi olema maksimaalselt 1-2 mobiilimasti, mis tähendab, et levi ilmselt ei ole.

Ma vist ei olegi sellest ajast saati, kui mobiilid igapäevaseks said, nii kaua järjest levist väljas olnud. Veidikene hirmutav, aga samas ka omamoodi põnev. Meelelahutuseks raamatud ja loodus (arvestades, et tööd teha ma vähemalt alguses ikka ei saa).

Kui jõuan panen selles levis veel mõned moblaga tehtud pildid üles. Siin nüüd mõned kaameraga tehtud -

Pühapäev, 20. mai Endiselt Nanutarra lähedal

Käisin täna kogu seltskonna pesu pesemas siinse teedevalitsuse töötajate puhkeja ööbimispunktis. See asub Nanutarra roadhouse’i (bensukas ja kämparite ööbimise koht) ja cattle station’i lähedal. Lähematesse asulatesse (piisavalt suurtesse, et seal ka suurem toidupood oleks) on u 250-300 km. Pesin 5 masinatäit ja tundsin ennast kasulikuna.

Puhkepunktis sai ka vetsus ja dushi all käia. Kui vetsus vett lasin, tuli loputuskastist koos veega kaks konna. 

Mul oli neist kahju, aga midagi ette võtta ka ei osanud. Mõtlesin neid potist välja tõsta ja kuskile välja lasta, aga nii kui ma liigutasin, kadusid nad potis äravoolu poole peitu. Pärast tulid nad jälle tagasi. Aga mul polnud ausalt väga isu ka seal vetsupotis kättpidi solberdada, et konni päästa. 

Seega pean tunnistama, et hiljem käisin veel korra vetsus ning lasin uuesti vett. Loodan, et vee äravoolusüsteemis on mingi variant, kuidas konnad tagasi oma normaalsesse elupaika jõuaksid.

19.05.2018 Nanutarra lähedal Loode -Austraalias

Mind hämmastab siinne ilm. Esiteks on kogu aeg soe ja selge ilm. Ootan alateadlikult pidevalt, et uuel hommikul karavanist välja vaadates oleks ilm muutunud ja pilves, aga ei ole. Ikka on muutumatult pilvitu.

Ka väiksemates detailides käib ilm suhteliselt püsivate mustrite järgi. Näiteks on alati kuskil lõunani suhteliselt tugev tuul, mis pärastlõunaks järgi annab.

Tähistaevas on siin väga selge ja nagu esimesel korral juba märkasin, kuidagi vale. Mitte, et ma Eesti taevast ja tähtkujusid väga hästi tunneksin, aga märkasin kohe, et siin on tähed teistes kohtades. Oskan juba tunda ära lõunaristi, teisi tähtkujusid veel ei tunne. Tenno iPhone’s on äpp, mis taeva peale suunates näitab ära, mis tähtkujudega on tegemist. Peaksin seda mõnikord laenama või uurima, kas Androidile ka midagi sarmast olemas on. Täna seda teha ei saa, sest tänases laagripaigas ei ole levi... Ehk homme on. Mobiilimastid on iga 50 km tagant ja ehk jõuame täna ööseks mõnele neist lähemale.

;inu jaoks on veider ka see, et kuigi ilm on soe, on päevad suhteliselt lühikesed ja pimedaks läheb kiiresti (ikka kottpimedaks). Olen nii harjunud, et sooja ilmaga käib kaasas pikk päev ja lühike öö. Siin on aga kuuest juba pime. Alguses ei osanud ma sellega üldse arvestada, nüüd juba harjun. Valgeks läheb umbes poole seitsme ajal hommikul.

Samuti mõtlen, et pean endale sisse harjutama hommikul varase tõusmise. Umbes 11 ajal on juba nii palav, et on raske väljas ringi liikuda ja päike kõrvetab päikesepõletuse hirmutavalt kiiresti nahale. Kõige parem aeg väljas toimetamiseks on valgeks minekust kuni üheteistkümneni ning pärastlõunal uuesti kuskil neljast pimedani. Seega oleks mõistlik ärgata vara, teha midagi, siis pidada siestat mõned tunnid ning õhtul jälle edasi toimetada. Saab olema huvitav, kas ma sellega hakkama ka saan 😊

Saime teele tööle

Oleme nüüd Loode-Austraalias punase liiva ja kuivanud põõsastega ümbritsetud teel, kus teeäärte niitmise töö käib. 

Rohi ei sugugi nii tihe ja roheline, kui me Eestis harjunud oleme, aga ikkagi niitma peab, et kõik püsti olevad tüükad ja põõsad, mis vaatevälja varjavad, maha võtta. Et autojuhid näeksid varakult, kui känguru hakkab tee peale hüppama. 

Vaade teele on selline

Suurel skaalal vaadates asume sellises kohas

Mina veel tööd teha ei saa, sest mul on mingi teedevalitsuse sissejuhatav kursus läbimata. Seda saan teha esmaspäeval, senikaua tsillin siin niisama teistega kaasas.

Tööteeäärele sõitsin neljapäeval. Teisipäev ja kolmapäev olid vabad turistimõnulemise päevad.


Kolmapäeval käisin Blowholes nimelises kohas rannas. See on carnarvonist umbes 70 km kaugusel.

Rannas käies olin väga uhke, et suutsin vältida päikesepõletust :) Kuigi ega ma palju üle tunni aja seal veeta ei julgenud - kell oli parasjagu kaksteist saamas, mis tähendab, et päike oli väga tervav

Teisipäeval käisin Carnarvoni kosmoselendudele pühendatud muuseumis. Kuuekümnendatel ja seitsemekümnendatel töötas seal kosmoselaevadega sidepidamise süsteem, mida kasutati peamiselt Apollo kuulendude ja neile eelnevate kosmoselendudega sidepidamiseks. Kuna kosmoselaev liigub lennu kestel ümber kogu maakera, siis oli NASA-l vaja sellised sidepidamispunkte mitmesse kohta üle maailma. Inglise keeles on termin tracking station.

Selliste satelliittaldrikutega peeti sidet kosmoselaevaga ja tehti näiteks ka kuuekümnendatel esimene tele-otseülekanne Austraaliast Inglismaale. 

Mulle kosmosemuseum väga meeldis. Igasugune astronautikateema tuletab meelde leotud kosmoseulmekaid ja eksponaate vaadates tuli selline tunne, et peaaegu-peaaegu on selline äga tähtedevaheline lend ka inimesele võimalik. Kuigi tegelikkus on muidugi sellest väga kaugel - me pole Marsilegi mehitatud lennuga veel jõudnud, tähtedevahelisusest on asi ikka väga kaugel

    

Veider detail - üks eksponaat, kus sai mekraanidel ette mängida erinevaid kosmosesüstiku lennu etappe, oli varustatud eesti- ja norrakeelsete juhistega! Eksponaat ise oli päris suur kobakas, ei kujuta ette, miks sellist asja Eestis Austraaliase tariti või miks sellised sildid olid. Kohapeal olevad töötajad ka ei osanud öelda, miks või kust selline anomaalia pärit oli. 

Suveniiriks ostsin kuivkülmutatud jäätist. mida ka astronaudid lendude peal söövat. 

Oli väga edev ja eksootiline, aga mitte eriti maitsev. Selline suhkrune ja jahune lääge tellis.

Ja lõpetuseks üks pilt Carnarvoni istanduse taga voolava jõe serval kasvavast eukalüptist õhtuhämaruses. 

Või noh, nagu eelnevalt kirjutatud, ega see jõgi maapeal tavaliselt suurt ei voola. Maa all pidi aga küllaga vett olema ning terve jõeäär on täis istandusi, kus kogu aiasaaduste kasvatamine sõltub maaalusest jõest saadud niisutusveest. Kasvatatakse tomateid, meloneid, arbuuse,banaane, mangosid ja palju muud. 

Alustan oma Austraaliablogi.

Olen Loode-Austraalias Carnarvoni linnakeses, kus ööbin oma tulevase tööandja treileris ja ootan, et treileri vedamise auto mootor saaks parandatud, et saaksin koos teistega tööle minna. Piret, Tenno ja tööandja Kevin juba läksid täna tööpostile (või pigem tööteeäärele).

Panen siia veidi pilte alates hilisematest.

Täna õhtul hämaras käisin farmi ümber jalutamas. Kutsusin kaks siinset hästi nunnut Austraalia karjakoera Skye ja Smokie kaasa. Veidi leidsime isegi vett!

Aga enamuses on siinne jõesäng hoopis selline - 

Ehk siis jõesängis puudub igasugune vesi. See tekib sinna suurte vihmade ajal ainult.

Sellel pildid sõidvad teised tööle.  Selline punakas liiv on igal pool.

Praegu ööbin selles treileris :)

Siin on näha, kuidas korjasin suure riidekotitäie apelsine farmi aias olevate puude otsast. Super magusad ja mahlased! 

Koti sain töökaaslastelt lahkumiskingiks, aitäh!!

See on Perthis. Leidsin pargist palmide vahelt tammepuu. Kodune tunne tekkis ja oli kindlasti kohe rohkem eesti metsa moodi lõhn!

 Perthi vaade. Modernne linn.

Mulle väga meeldivad kõik siinsed käsu- ja hoiatussildid. Nad on väga lihtsas ja sõbralikus keeles. Üks näide Perthi bussist.

Lõuna hostelis. Jällegi figureerib AGA rännukott

Kolm suurt kotitäit asju sain kokku kui käisin tööriiete poes. Kuna töötame teede ääres on vaja spetsiaalseid helkuritega särke jms. Lisaks päikesemüts, saapad ja palju muud. Siin on muuseas riietel peal kirjas päikesekaitse faktor. Nagu päikesekreemil, kuigi veidi teine skaala.

Naksutajate koolitus

Käisin pühaopäeval Kosel Anna Pindami juures klikkeripäeval ja tõesti oli vahva. Best value for money ever, eriti võrreldes igasuguste muude koolituste ja hindadega.

Väga vahva oli näha Anna klikkeri põhimõtet tundvate hobuste suhtlustahet inimesega ja töötahet ja motiveeritust ja tegutsemist. Muudkui mõtlesid ja tegid ja neil oli vahva ja inimestel oli tore.

Oli näha mõtestatust hobuste silmades, millest tihtipeale ratsaspordis puudu jääb - mõtleme me ju ainult sellele jäsemele siin ja tollele lihasele seal... Aga hobusel on ju mõtted ka peas! Ja täiesti hämmastav, kuidas ta oma mõistust kasutada oskab!

Ja ma arvan, et see ongi ju nii tähtis! Mina tahan igal juhul pigem hobuse mõistusega suhelda, kui ainult tema füüsisega mängida. Fantastiline!

Järele mõeldes, siis see on võibolla üks , millest näiteks Dereki kui oma treeneri puhul puudust tundsin. Psühholoogilisest suhtlemisest hobustega, psüühikast.

Positiivse kinnistamise treening aga paneb looma mõtlema, annab sulle võimaluse teda suunata igast asju tegema ja annab teile suhtluskanali.

Mõnes mõttes klikkertreening on halb nimi, sest see seostab kogu ala ainult selle ühe mehaanilise plõksutiga ning agility ja delfiinidega. Asja iva on ju tegelikult selles, et õpetatakse positiivse kinnistamisega. Teine iva on, et teil on kindel omavaheline signaal, mis on kinnistaja (selleks arendatud siis inimese poolt). PS. Loodan, et kasutan termineid õigesti...

Sain Annalt vastuse kõigile oma küsimustele, mis seni on klikkeri suhtest tekkinud.

1. Kuidas vältida seda, et hobune hakkab maiuseid välja norima, hammustama jne? - Anda hobusele maiust ainult klikkeri heli peale ja siduda hobusele kindel asi, mis ta peab tegema, kliki ja maiusega. Sealjuures ma arvan, et oluline on just mingi lihtsa ülesande (ninaga palli puudutamine) võimalikult kiire sidumine kliki ja maiusega. See võib isegi aidata, et kui hobune muidu muudkui nurub, siis peale seda, kui ta on ülesanded ära õppinud, ta enam ei nuru, vaid ootab, kuni tal lastakse ülesannet sooritada. Ma arvan, et Kabrielile see sobiks nii hästi, sest tegelikult ta ei ole agressiivselt maiust nõudev hobune ha talle teevad maiused nii hirmsasti rõõmu :)

2. Kas ja kuidas siduda negatiivsel ja positiivsel kinnistamisel põhinevaid treeningmeetodeid? - Ehk siis kas võib korraga treenida nt surve ja surve eemaldamise meetodil või positiivset karistamist kasutades ja positiivset kinnitamist kasutades. Jah, tundub, et Anna teeb seda ja edukalt. Samuti ei tasu hobusega, kes on ikkagi suur ja ohtlik loom, teha nii, et ta väga impulsiiveslt ja pealetükkivalt sulle asju pakub, sest see võib ohtlik olla. Tundub, et hobustele sobib selline kombineeritud treeningviis.

Väga meeldis mulle Anna näide selle kohta, kuidas ta ükskord ratsutades kasutas täitsa juhuslikult aga samas väga edukals naksutamist. Trennis ei tahtnud hobune kuidagi nõutud välispainet võtta, sest tegu oli niikuinii tema kumera poolega ja harjutus mõlemale uus. Juhuslikult hobune vaatas väljapoole, Anna andis naksutades märguande - õige. Hobune võttis kohe nõutud painde - ah et seda sa siis tahtsidki! Minu meelest väga hea näide sellest, kuidas kombineerituna kasutada neid kahte treeningviisi.

Väga meeldisd ka Anna praktilised kirjeldused selle kohta, kuidas siis ikkagi alustada ja milliseid vigu tasub vältida.

KOkkuvõttes super ja aitäh Annale ja ka Kadile, tänu kellele ma üldse klikkeripäevale sattusin!

www.doctorramey.com

http://www.equipodiatry.com/article_equinefoot_trimming_guidelines.htm

Paar huvitavat linki, siis ei kao ära ja pärast hea huvitav vaadata.