Jeiiii. Tulin väljast ratsutamast just.
galopppiiiii
jeeeeee
tegime kordel galopi istakutrenni
nii ägeee oliii
ma täitsa suutsin istuda ja üldse ei olnud enam hirmus
muidu oli ikka galopp ikka alati hirmus
juba kui galopi peale mõtlesin, läks keha pingesse
täna tundsin seda ja sain aru et seda pole vaja
ja ma arvan, et suutsin galopiga kaasa minna ristluuga ilusti
ja nädalavahetusel tegin Dereki trennis ka galoppi
aga siis nii hästi istuda ei osanud
aga täna oli tore!
Aitäh Patchie!
Monday, March 21, 2011
Friday, March 18, 2011
Tunnetamine
Kuulasin täna natuke üht Dereki antud tundi pealt ja sealt jäi meelde üks mõte: ratsutamise puhul on oluline jälgida ja aru saada, mida hobune tegelikult teeb, mis on see viga, mida sul just parasjagu vaja parandada on. Ja sealjuures tuleb silmas pidada, et see muutub väga kiiresti, paari sekundi jooksul on olukord tõenäoliselt juba täielikult teistsugune. Ehk siis näiteks kui sa tahad ilusat nurka sõita, ja alustad selle tegemist, siis iga hetk võib hobune hakata ühe õlaga kuskile vajuma võ teise õlaga kuskile vajuma või peatuda või mina vales suunas või liiga kiiresti või hoopis midagi veel mille peal ma praegu ei tule. Uba on siis selles, et inimene peaks jäärapäiselt edasi ilusa nurga sõitmisele keskendumise asemel seda uut asja parandama hakkama. Näiteks kui nüüd on vaja hoopis tagumikku välja liigutada, siis seda ka tegema.
Ja sellega koos käib teine väga tähtis asi - inimene peab suutma tunnetada, mida ta hobune parasjagu teeb, peab sellest aru saama, tundmused mõistuse keelde tõlkima, teadma õiget tegevusplaani ja selle jälle füüsilisse kehakeelde tõlkima. Tunnetada, tunnetada, tunnetada oleks siis õige öelda :)
Sellele tundele sain esimest korda elus tõesti hästi ja põhjalikult pihta juba mõnda aega tagasi Luke'iga Dereki tunnis maatööd tehes, kui tajusin tõesti ära, et millisel hetkel Luke paremini astus ja oli ja millisel mitte. Ilmselt selline tunne ning samal ajal pidev ergas jälgimine ja igale uuele situatsioonile kohene reageerimine ongi üks kogu hobuvärgi nn võtmetest.
Teine väga tähtis komponent on see, et sa igal hetkel teaksid, mida teha, millise tööriistaga mingit teatud viga parandada. Milliseel hobusele milline lähenemine ja harjutused kasulikud oleksid jne. Ja ega see muidu ei tule, kui kogemustega, mis aga omakorda saavad tulla ainult siis, kui esimene komponent, õige ja kiire tunnetamine paigas on.
Huvitav sõna see tunnetamine eesti keeles. Inglise keeles on feel, mis kõlab kuidagi loomulikumalt ja parmeini, aga ega ma ei oska sellele paremat vastet välja mõelda ka.
Oi mis üllatus, polnudki nii raske blogiposti kirja panna. Pole seda juba ammu teinud, alati kui laustan, mõte kohe üldse ei jookse. Ei ole nagu jälle energiat, üritan seda ikka siit ja sealt leida, aga miski nagu täielikult ei funka.
Igal juhul on nüüd Derekile kindlalt kätte antud minu neli nädalat etteteatamisaega. Juba esmaspäeal tegelikult, nii et päev enne sünnipäeva, 11. aprillil olen vist ametlikult lõpetanud Holistic Equitation Centre õpilase staatuse. Pisut hirmus on, aga küll ma hakkama saan.
Tsiklil pingeregu vahetatud. 20 naela läks kogu lõbu maksma, polndki miskit hullu. Vahetmine ise oli ka lihtne, oleks võinud vaat et ise teha :P Endiselt teeb ta iga kord, kui kuskile sõidan, mul meele rõõmsaks. Küll oleks vahva siis mingit seltskonda leida, kellega sõitmas käia, juba suur kevad väljas, mõnusam ja soojem kui talvel, kui ikka enne sõitu tuli peeglitelt härmatis maha kraapida :P
Ah jaa, lumikellukesed on siin juba ära õitsenud, nüüd on nartsisside ja krookuste kord. juba mõnda aega tegelikult. Täitsa meeletu ikka, mis vahe. Palume teleportida eesti tuhatkond kilomeetrit lõuna poole!
amm mis mõnna, kuulan System of a Downi. Nui neljaks, aga suvel tuleb konsal ära käia!
Tsau!
Ja sellega koos käib teine väga tähtis asi - inimene peab suutma tunnetada, mida ta hobune parasjagu teeb, peab sellest aru saama, tundmused mõistuse keelde tõlkima, teadma õiget tegevusplaani ja selle jälle füüsilisse kehakeelde tõlkima. Tunnetada, tunnetada, tunnetada oleks siis õige öelda :)
Sellele tundele sain esimest korda elus tõesti hästi ja põhjalikult pihta juba mõnda aega tagasi Luke'iga Dereki tunnis maatööd tehes, kui tajusin tõesti ära, et millisel hetkel Luke paremini astus ja oli ja millisel mitte. Ilmselt selline tunne ning samal ajal pidev ergas jälgimine ja igale uuele situatsioonile kohene reageerimine ongi üks kogu hobuvärgi nn võtmetest.
Teine väga tähtis komponent on see, et sa igal hetkel teaksid, mida teha, millise tööriistaga mingit teatud viga parandada. Milliseel hobusele milline lähenemine ja harjutused kasulikud oleksid jne. Ja ega see muidu ei tule, kui kogemustega, mis aga omakorda saavad tulla ainult siis, kui esimene komponent, õige ja kiire tunnetamine paigas on.
Huvitav sõna see tunnetamine eesti keeles. Inglise keeles on feel, mis kõlab kuidagi loomulikumalt ja parmeini, aga ega ma ei oska sellele paremat vastet välja mõelda ka.
Oi mis üllatus, polnudki nii raske blogiposti kirja panna. Pole seda juba ammu teinud, alati kui laustan, mõte kohe üldse ei jookse. Ei ole nagu jälle energiat, üritan seda ikka siit ja sealt leida, aga miski nagu täielikult ei funka.
Igal juhul on nüüd Derekile kindlalt kätte antud minu neli nädalat etteteatamisaega. Juba esmaspäeal tegelikult, nii et päev enne sünnipäeva, 11. aprillil olen vist ametlikult lõpetanud Holistic Equitation Centre õpilase staatuse. Pisut hirmus on, aga küll ma hakkama saan.
Tsiklil pingeregu vahetatud. 20 naela läks kogu lõbu maksma, polndki miskit hullu. Vahetmine ise oli ka lihtne, oleks võinud vaat et ise teha :P Endiselt teeb ta iga kord, kui kuskile sõidan, mul meele rõõmsaks. Küll oleks vahva siis mingit seltskonda leida, kellega sõitmas käia, juba suur kevad väljas, mõnusam ja soojem kui talvel, kui ikka enne sõitu tuli peeglitelt härmatis maha kraapida :P
Ah jaa, lumikellukesed on siin juba ära õitsenud, nüüd on nartsisside ja krookuste kord. juba mõnda aega tegelikult. Täitsa meeletu ikka, mis vahe. Palume teleportida eesti tuhatkond kilomeetrit lõuna poole!
amm mis mõnna, kuulan System of a Downi. Nui neljaks, aga suvel tuleb konsal ära käia!
Tsau!
Saturday, February 26, 2011
Praegu olen ma eluga enamvähem rahul.
panin lihtsalt sellise mõtte kirja, pärast hea positiivne vaadata. Oli täna plaanis teha pikk ja põhjalik postitus, aga nüüd pean minema varsti, et tsiklit veel onu Grahamile näidata ja siis õhtul tööle... Ni et ei tule jälle välja.
Hoidke pöialt, et rattal on kõik korras, tal elektrisüsteem mängis mäkra. Siis tuli välja, et mul ei ole hooldusvaba aku vaid sinna peab iga natukese aja tagant vett juurde valama. Mida ma muidugi ei olnud teinud ja aku oli veest tühi. Ehk sellest ka jamad. Kuid täna tuleb minna järelkontrolli, sest laadimispinge oli ka liiga suur, aga mehaanik sellest poest, kust ma ta ostsin, ehk onu Graham, arvas, et äkki tegi laadimine trikke sellepärast, et aku oli kuiv. varsti saan teada...
Hobustest.
olen juba pikemat aega tundnud, et paremini lahti mõtestamaks Dereki ja co lähenemist füüsiliselt korrektsele hobusele ning tema kehahoiu ning liikumisviisidele, on mul vaja paremini tunda hobuse anatoomiat ja füsioloogiat. Muidu jäävad asjad tasemele "see on nii, sest ma ütlen et see on nii", kuid mulle meeldib rohkem "see on nii, sest see on loogiline ja süsteem toimib niiviisi". Täna leidsin sellise artikli: http://www.equinestudies.org/ring_revisited_2008/ring_of_muscles_2008_pdf.pdf
Abi on küll ja väga põnev on ka. Soovitan kõigile lugeda!
oehh, Philippe Karli artikliga ei ole ikka korralikult tegelenud. tuleb teha, muidu jääbki tegemata! keeruline on. Sellepärast, et teema on raske ja tahaks seda juba korrektselt esitada, et esiteks endast mitte hala muljet jätta ja teiseks tahaks seda ratsutamisviisi eestlastele reklaamida. Ehh kurat, just praegu sain aru, et see on ju ajakirjanikule täiesti sobimatu positsioon. niih, tagasi neutraalsusesse, see võtab kohe ühe takistuse ära. Seega järgmisel vabal hetkal hakkan neutraalse ajakirjanikuna ennast keerulisest teemast läbi närima. Hea plaan! :D
aga oki, nüüd tsikliga minema, tsau!
panin lihtsalt sellise mõtte kirja, pärast hea positiivne vaadata. Oli täna plaanis teha pikk ja põhjalik postitus, aga nüüd pean minema varsti, et tsiklit veel onu Grahamile näidata ja siis õhtul tööle... Ni et ei tule jälle välja.
Hoidke pöialt, et rattal on kõik korras, tal elektrisüsteem mängis mäkra. Siis tuli välja, et mul ei ole hooldusvaba aku vaid sinna peab iga natukese aja tagant vett juurde valama. Mida ma muidugi ei olnud teinud ja aku oli veest tühi. Ehk sellest ka jamad. Kuid täna tuleb minna järelkontrolli, sest laadimispinge oli ka liiga suur, aga mehaanik sellest poest, kust ma ta ostsin, ehk onu Graham, arvas, et äkki tegi laadimine trikke sellepärast, et aku oli kuiv. varsti saan teada...
Hobustest.
olen juba pikemat aega tundnud, et paremini lahti mõtestamaks Dereki ja co lähenemist füüsiliselt korrektsele hobusele ning tema kehahoiu ning liikumisviisidele, on mul vaja paremini tunda hobuse anatoomiat ja füsioloogiat. Muidu jäävad asjad tasemele "see on nii, sest ma ütlen et see on nii", kuid mulle meeldib rohkem "see on nii, sest see on loogiline ja süsteem toimib niiviisi". Täna leidsin sellise artikli: http://www.equinestudies.org/ring_revisited_2008/ring_of_muscles_2008_pdf.pdf
Abi on küll ja väga põnev on ka. Soovitan kõigile lugeda!
oehh, Philippe Karli artikliga ei ole ikka korralikult tegelenud. tuleb teha, muidu jääbki tegemata! keeruline on. Sellepärast, et teema on raske ja tahaks seda juba korrektselt esitada, et esiteks endast mitte hala muljet jätta ja teiseks tahaks seda ratsutamisviisi eestlastele reklaamida. Ehh kurat, just praegu sain aru, et see on ju ajakirjanikule täiesti sobimatu positsioon. niih, tagasi neutraalsusesse, see võtab kohe ühe takistuse ära. Seega järgmisel vabal hetkal hakkan neutraalse ajakirjanikuna ennast keerulisest teemast läbi närima. Hea plaan! :D
aga oki, nüüd tsikliga minema, tsau!
Friday, February 18, 2011
Ma sain aru!
Ma sain täna aru. Sain aru, et ma ei käi ratsutamas sellepärast, et harjutada mingeid abstraktseid sõiduvõtteid, vaid sellepärast, et saada hobune alati igal hetkel pareini "tööle", paremini kõndima või pöörama või mingit liikumist, näiteks õlad sees, sooritama. Ja selle käigus ma ka saan kogemusi, kuidas saavutada kõiki neid häid asju hobuselt ja niiviisi õpingi.
oh my god, ma tunnen ennast nagu idioot, et ma varem ei ole selle peale tulnud. Sain alles nüüd aru, mis suur tükk mul enne puudu oli ja see tundub nii loogiline ja elementaarne ja kindlasti kõik teised teavad seda juba ammu. Natuke häbi on seda isegi siia kirjutada, sest appi, äkki inimesed saavad teada, et ma ei teadnudki seda enne.
Püüan ennast lohutada viisil "parem hilja kui mitte kunagi" ja tunda rõõmu, et olen sellise alustpaneva asja enda jaoks avastanud.
Täna ma käisin omaette ratsutamas Sonnetiga, eile oli Derekiga trenn. Eilse käigus õppisin rohkem pöörama tähelepanu sellele, kuidas hobune minu all tundub, nö mis tunne on. Ja sain veel ühest tähtsaast asjast aru.
Olen korduvalt kuulnud ütlemist, et ratsutamine on tunnete ja tunnetamiste kunst. Et tuleb õppida, mida miskine tunne kehas tähendab ja kuidas seda saavutada. Loomulikult olen ma kogu aeg nende sõnade tähendust teadnud, aga eile sain aru, mis tähendus nende sõnade taga on. Täiesti fundamentaalne asi tegelikult.
See kõik paneb mind mõtlema, kuidas enne üldse midagi võimalik oli, kui mul olid puudu sellised fundamentaalsed arusaamised. Ja tekitab hirmu - millistest väga olulistest mõistmistest olen ma siiamaani ilma ja ei saa ise arugi?
lootust annab see, et mul on tihtipeale mingite asjade puhul tunne, et nende juures on miskit valesti. tavaliselt kui ma sellele tundele tähelepanu pööran ja edasi püüan sealt mõelda ja urgitseda, siis selgub, et oligi mingi arusaamine puudu või midagi valesti. Et siis tuleb rohkem urgitseda ja mõelda.
Vot nii, aga nüüd lähen vaikselt sättima, lähen täna ühte lisatööd proovima. Hiinakasse, ettekandjaks, siia kõige lähemasse külasse. Seal oleks nii umbes 6 tundi tööd nädalas, mida loodetavasti saaks teha peale tallitööd. Ehk siis vabadel päevadel võiksin edasi Mäkis käia ja seda saaks lisaks teha. Hoian pöialt, et see süsteem hakkab toimia, kuigi natuke kardan, sest ajaliselt võib ikkagi jube kiireks minna.
tsau!
oh my god, ma tunnen ennast nagu idioot, et ma varem ei ole selle peale tulnud. Sain alles nüüd aru, mis suur tükk mul enne puudu oli ja see tundub nii loogiline ja elementaarne ja kindlasti kõik teised teavad seda juba ammu. Natuke häbi on seda isegi siia kirjutada, sest appi, äkki inimesed saavad teada, et ma ei teadnudki seda enne.
Püüan ennast lohutada viisil "parem hilja kui mitte kunagi" ja tunda rõõmu, et olen sellise alustpaneva asja enda jaoks avastanud.
Täna ma käisin omaette ratsutamas Sonnetiga, eile oli Derekiga trenn. Eilse käigus õppisin rohkem pöörama tähelepanu sellele, kuidas hobune minu all tundub, nö mis tunne on. Ja sain veel ühest tähtsaast asjast aru.
Olen korduvalt kuulnud ütlemist, et ratsutamine on tunnete ja tunnetamiste kunst. Et tuleb õppida, mida miskine tunne kehas tähendab ja kuidas seda saavutada. Loomulikult olen ma kogu aeg nende sõnade tähendust teadnud, aga eile sain aru, mis tähendus nende sõnade taga on. Täiesti fundamentaalne asi tegelikult.
See kõik paneb mind mõtlema, kuidas enne üldse midagi võimalik oli, kui mul olid puudu sellised fundamentaalsed arusaamised. Ja tekitab hirmu - millistest väga olulistest mõistmistest olen ma siiamaani ilma ja ei saa ise arugi?
lootust annab see, et mul on tihtipeale mingite asjade puhul tunne, et nende juures on miskit valesti. tavaliselt kui ma sellele tundele tähelepanu pööran ja edasi püüan sealt mõelda ja urgitseda, siis selgub, et oligi mingi arusaamine puudu või midagi valesti. Et siis tuleb rohkem urgitseda ja mõelda.
Vot nii, aga nüüd lähen vaikselt sättima, lähen täna ühte lisatööd proovima. Hiinakasse, ettekandjaks, siia kõige lähemasse külasse. Seal oleks nii umbes 6 tundi tööd nädalas, mida loodetavasti saaks teha peale tallitööd. Ehk siis vabadel päevadel võiksin edasi Mäkis käia ja seda saaks lisaks teha. Hoian pöialt, et see süsteem hakkab toimia, kuigi natuke kardan, sest ajaliselt võib ikkagi jube kiireks minna.
tsau!
Monday, February 14, 2011
maatöö
nii, täna tegin Dennyga natukene käekorval ja kordel tööd. Tähendab, proovisin teha, ei olnud tunnet, et ilgelt hästi oleks välja tulnud. Nagu proovisin aga ei olnud arengut näha. Ja korde peal toetus ta hirmsat moodi kordele, nii et mina pidin teda kogu aeg nn püsti hoidma. oehhh, millegipärast on juba saabunud olukord, kus mul nagu ei ole jaksu mõelda ja loov ja leidlik olla, et selliseid treeningolukordi asjalikult lahendada. Võtan kätte ja lähen teen hobustega asju küll, aga viljakus on kuidagi väike Miks? või tähtsam, mida teha? Ehh....
aga nüüd tööle :)
aga nüüd tööle :)
Saturday, February 12, 2011
Ma lendasin kevadesse.
niih, puhhh, puhun nüüd blogil tolmu pealt.
Kui lennuki pealt maha astusin, lõi päike vastu ja vastsoetatud mantel tundus jubeda ülepingutamisena. Kevad! Kuigi tänaseks oli see muidugi nulliringi temperatuurika vihma ja tugeva tuulega muutunud. Aga noh, asi seegi :)
Enne puhkust olin nii energiast tühjaks jooksnud, et ei viitsinud üldse mõtteid koguda ja veel vähem neid kirja panna. Nüüd aga käisin kodus, panin e nergiapurgid varusid täis, nii et nüüd uue hooga edasi.
Ja panen siia lubadusena kirja, et kuna sain kodus käies aru, kui paljust ma siin olles ilma jään, siis kavatsen nüüd siinolekust niipalju viimast võtta kui vähegi annab. Ehk siis sajaga hobustega tegeleda, kuigi tänane juba algas laisalt - põhimõtteliselt oleks olnud võimalus minna õhtul, võtta Sonnet ja minna ratsutama, aga näedsa, ei läinud. Ehk homme, kuigi enne seda pean tegema, mis Derek soovitas ja panema kirja, mis ma siis Sonntiga täpselt teen ja kuidas.
Seda õppisin tänasel maatöö koolitusel ka, et plaan on tähtis, sest kui sa ei tea, mida sa tegema hakkad, siis kuidas saabki midagi õnnestuda. Vot nii.
Kuid üks takistus on sellele ka, et ma hakkaks nüüd kõvasti ratsutama ja igast asju tegema - nimelt on mul arvuti kõvaketas filme täis, mis tähendab, et meelelahutust küllaga :D vähemalt mõneks ajaks.
Aga nüüd lähengi dušši alla ja siis poen teki alla ja vaatan ühe osa Big Bängi. Mõnna.
Ööd
Ah jaa. Jätsin vist oma kammi Eestisse. Kes tunnistab üles, et pani pihta?!
Kui lennuki pealt maha astusin, lõi päike vastu ja vastsoetatud mantel tundus jubeda ülepingutamisena. Kevad! Kuigi tänaseks oli see muidugi nulliringi temperatuurika vihma ja tugeva tuulega muutunud. Aga noh, asi seegi :)
Enne puhkust olin nii energiast tühjaks jooksnud, et ei viitsinud üldse mõtteid koguda ja veel vähem neid kirja panna. Nüüd aga käisin kodus, panin e nergiapurgid varusid täis, nii et nüüd uue hooga edasi.
Ja panen siia lubadusena kirja, et kuna sain kodus käies aru, kui paljust ma siin olles ilma jään, siis kavatsen nüüd siinolekust niipalju viimast võtta kui vähegi annab. Ehk siis sajaga hobustega tegeleda, kuigi tänane juba algas laisalt - põhimõtteliselt oleks olnud võimalus minna õhtul, võtta Sonnet ja minna ratsutama, aga näedsa, ei läinud. Ehk homme, kuigi enne seda pean tegema, mis Derek soovitas ja panema kirja, mis ma siis Sonntiga täpselt teen ja kuidas.
Seda õppisin tänasel maatöö koolitusel ka, et plaan on tähtis, sest kui sa ei tea, mida sa tegema hakkad, siis kuidas saabki midagi õnnestuda. Vot nii.
Kuid üks takistus on sellele ka, et ma hakkaks nüüd kõvasti ratsutama ja igast asju tegema - nimelt on mul arvuti kõvaketas filme täis, mis tähendab, et meelelahutust küllaga :D vähemalt mõneks ajaks.
Aga nüüd lähengi dušši alla ja siis poen teki alla ja vaatan ühe osa Big Bängi. Mõnna.
Ööd
Ah jaa. Jätsin vist oma kammi Eestisse. Kes tunnistab üles, et pani pihta?!
Saturday, January 8, 2011
Jess!
Ma leidsin Tescost Poola nurga ja sealt doktori vorsti. Mis siis, et poolakeelsete kirjadega ja natuke teistsuguse maitsega, ikkagi enamvähem keeduvorst. Britid ju siukest asja ei söö ja ma olin just viimasel ajal unistanud, kuidas ma veebruaris vorstisaia õgima hakkan ja tagasi tulles lennuki Rakvere juustuvorsti latte täis topin.
Teine šopinguedu oli veel - kui eile peale tööd Tescost läbi käisin, siis oli seal hunnik sama kuupäevaga saiu 5 penni peale alla hinnatud. Ostsin kohe kuus pätsi ja toppisin sügavkülma saia täis. Nüüd ajan vorstisaia näost sisse. Nämm.
Nii et igati kordaläinud päev.
Esmaspäeval sai täpselt neli kuud täis UK-s olemist :) On see nüüd kaua või ei ole?
Hobuste rindel on mu arusaamised täiesti muutunud, mis on ju suur asi. Kuigi noh, on ja ei ole ka, sest kui hakkasin mõtlema, mida uut on ma saaksin oma hobuCV-sse lisada, siis ega seda just marupalju pole.
Kuid samas, kui ma meenutan oma mõne aja taguseid mõtteid, siis tuleb meelde, et puhtmehhaaniliste oskuste suhtes ma nagu ei osanudki midagi juurde soovida. Tundsin hoopis, et puudu jääb just hingelisest või vaimsest poolest. Seda olen siit küll juurde saanud.
Vaatasin täna just kuidas Jo miskit natuke Perryga tegi, mitte midagi erilist, lihtsalt silitas ja andis natuke süüa. Ja mõtlesin,et küll temas on alles palju headust hobuste jaoks. Ja hoolivust ja tähelepanelikkust nende heade külgede vastu. Kuigi Jo-s on asju, mis paljudele ei meeldi, siis seda pean ma temas küll hästi hindamisväärseks.
Ja olles selle just kirja pannud, tekkis jälle paar korralduslikku asja, mille pärast nende peale vihane olla. Aga see selleks, ma ei viitsi neid siin lahkama hakata, sest 1) midagi see ei muudaks niikuinii 2) ma olen juba Lydia ja Aliaga nendest rääkides oma aastase klatšidoosi kätte saanud, no ei viitsi enam:)
Aga vähemalt laenavad nad meile hea meelega oma raamatuid ja DVD-sid. Vaatasin viimase paari päeva jooksul läbi kaks Philippe Karli DVD-d – igavene vahva prantsuse mehike tundub olevat. Ja armastab hobuseid. Tundub videotest. Üks neist oli tuntud saksa koolisõidukohtuniku ja tubli tegija emmm... Hess miskit... ja Philippe Karli vaheline väitlus teemal, kumb ratsastussüsteem on õige. Teine lihtsalt Philippe Karli enda nn õppevideo teemal, kuidas kordetada ja ratsutamisega alustada noorel hobusel. Mõlemad olid põnevad.
Ja hakkasin mõtlema ka ühele kunagi hobufoorumist loetud teemale, kus räägiti, et ega igaüks ikka ei tahaks oma uusi teadmisi teistega ilma selle eest raha saamata teistega jagada. Sest teadmiste saamisesse on ju ise investeeritud.
Mul on küll peale nende DVD-de vaatamist ja raamatute lugemist küll tahtmine seda uut teadmist ja avastust ja nende sisu kõigile jagada. Sest see on hea just hobustele. Nii paljud hobused võiksid sellest nii palju võita, kui need ideed rohkem leviksid suurema hulga inimeste seas. Ka nende seas, kes ise ei hakka kulutama raha mingite nö alternatiivsete udutuste peale. Vot just neile olekski vaja seda kasvõi poolvägisi sisse sööta ja loota, et äkki hakkab idanema. Hobuste hüvanguks.
Ja seda tahtsin ka kirjutada, et sain vastuse, et Oma Hobu oleks küll huvitatud Philippe Karli loost. Jehhuu, jälle on õhin sees ja et mismoodi seda lugu teha jne jne. Tahaks teha hästi ja paljude allikatega, aga raske on mõelda, et milliste allikatega ja kuidas oleks asjalik teha. Eesti ajakirja vast peaks rääkima ka mõne eesti koolisõitjaga. VÕi mis ja kuiads...?
Aga siis on see Your Horse variant kah veel, et uurisin neilt kah, kas nad tahaksin intervjuud PK-ga (sestmuud vormi ma inglise keeles kohe kindlasti ei oska teha). Mis on eriti ambitsioonikas samm, aga kui nad on nõus, siis vaat teengi ära!! Muidugi, ega ma neilt vastust ei ole veel oma meilile saanud.
Rõõm on tõdeda, et kuigi mulle ikka vist see igapäevase uudisteajakirjaniku leib ei istu, siis nüüd on Tpm-ist saadud õhina kaotus üle minema hakanud ja näedsa, jälle ongi õhin käes. Jess.
Ah ja, muuseas, KÕIGEST vähem kui kolme nädala pärast ma tulen eestisse! Kuigi ainult korraks.
Ja seda ka, et meil oli täna siin tõsine kevad, päike säras ja sooja oli a pakun peaaegu 10 kraadi päikese käes. Oi kuidas mulle selline variant rohkem meeldib kui miinus miljon ja sada meetrit lund. Hakka või iga aasta talveks kuskile lõunasse minema :D
vot nii, head ööd aga nüüd :)
Ma leidsin Tescost Poola nurga ja sealt doktori vorsti. Mis siis, et poolakeelsete kirjadega ja natuke teistsuguse maitsega, ikkagi enamvähem keeduvorst. Britid ju siukest asja ei söö ja ma olin just viimasel ajal unistanud, kuidas ma veebruaris vorstisaia õgima hakkan ja tagasi tulles lennuki Rakvere juustuvorsti latte täis topin.
Teine šopinguedu oli veel - kui eile peale tööd Tescost läbi käisin, siis oli seal hunnik sama kuupäevaga saiu 5 penni peale alla hinnatud. Ostsin kohe kuus pätsi ja toppisin sügavkülma saia täis. Nüüd ajan vorstisaia näost sisse. Nämm.
Nii et igati kordaläinud päev.
Esmaspäeval sai täpselt neli kuud täis UK-s olemist :) On see nüüd kaua või ei ole?
Hobuste rindel on mu arusaamised täiesti muutunud, mis on ju suur asi. Kuigi noh, on ja ei ole ka, sest kui hakkasin mõtlema, mida uut on ma saaksin oma hobuCV-sse lisada, siis ega seda just marupalju pole.
Kuid samas, kui ma meenutan oma mõne aja taguseid mõtteid, siis tuleb meelde, et puhtmehhaaniliste oskuste suhtes ma nagu ei osanudki midagi juurde soovida. Tundsin hoopis, et puudu jääb just hingelisest või vaimsest poolest. Seda olen siit küll juurde saanud.
Vaatasin täna just kuidas Jo miskit natuke Perryga tegi, mitte midagi erilist, lihtsalt silitas ja andis natuke süüa. Ja mõtlesin,et küll temas on alles palju headust hobuste jaoks. Ja hoolivust ja tähelepanelikkust nende heade külgede vastu. Kuigi Jo-s on asju, mis paljudele ei meeldi, siis seda pean ma temas küll hästi hindamisväärseks.
Ja olles selle just kirja pannud, tekkis jälle paar korralduslikku asja, mille pärast nende peale vihane olla. Aga see selleks, ma ei viitsi neid siin lahkama hakata, sest 1) midagi see ei muudaks niikuinii 2) ma olen juba Lydia ja Aliaga nendest rääkides oma aastase klatšidoosi kätte saanud, no ei viitsi enam:)
Aga vähemalt laenavad nad meile hea meelega oma raamatuid ja DVD-sid. Vaatasin viimase paari päeva jooksul läbi kaks Philippe Karli DVD-d – igavene vahva prantsuse mehike tundub olevat. Ja armastab hobuseid. Tundub videotest. Üks neist oli tuntud saksa koolisõidukohtuniku ja tubli tegija emmm... Hess miskit... ja Philippe Karli vaheline väitlus teemal, kumb ratsastussüsteem on õige. Teine lihtsalt Philippe Karli enda nn õppevideo teemal, kuidas kordetada ja ratsutamisega alustada noorel hobusel. Mõlemad olid põnevad.
Ja hakkasin mõtlema ka ühele kunagi hobufoorumist loetud teemale, kus räägiti, et ega igaüks ikka ei tahaks oma uusi teadmisi teistega ilma selle eest raha saamata teistega jagada. Sest teadmiste saamisesse on ju ise investeeritud.
Mul on küll peale nende DVD-de vaatamist ja raamatute lugemist küll tahtmine seda uut teadmist ja avastust ja nende sisu kõigile jagada. Sest see on hea just hobustele. Nii paljud hobused võiksid sellest nii palju võita, kui need ideed rohkem leviksid suurema hulga inimeste seas. Ka nende seas, kes ise ei hakka kulutama raha mingite nö alternatiivsete udutuste peale. Vot just neile olekski vaja seda kasvõi poolvägisi sisse sööta ja loota, et äkki hakkab idanema. Hobuste hüvanguks.
Ja seda tahtsin ka kirjutada, et sain vastuse, et Oma Hobu oleks küll huvitatud Philippe Karli loost. Jehhuu, jälle on õhin sees ja et mismoodi seda lugu teha jne jne. Tahaks teha hästi ja paljude allikatega, aga raske on mõelda, et milliste allikatega ja kuidas oleks asjalik teha. Eesti ajakirja vast peaks rääkima ka mõne eesti koolisõitjaga. VÕi mis ja kuiads...?
Aga siis on see Your Horse variant kah veel, et uurisin neilt kah, kas nad tahaksin intervjuud PK-ga (sestmuud vormi ma inglise keeles kohe kindlasti ei oska teha). Mis on eriti ambitsioonikas samm, aga kui nad on nõus, siis vaat teengi ära!! Muidugi, ega ma neilt vastust ei ole veel oma meilile saanud.
Rõõm on tõdeda, et kuigi mulle ikka vist see igapäevase uudisteajakirjaniku leib ei istu, siis nüüd on Tpm-ist saadud õhina kaotus üle minema hakanud ja näedsa, jälle ongi õhin käes. Jess.
Ah ja, muuseas, KÕIGEST vähem kui kolme nädala pärast ma tulen eestisse! Kuigi ainult korraks.
Ja seda ka, et meil oli täna siin tõsine kevad, päike säras ja sooja oli a pakun peaaegu 10 kraadi päikese käes. Oi kuidas mulle selline variant rohkem meeldib kui miinus miljon ja sada meetrit lund. Hakka või iga aasta talveks kuskile lõunasse minema :D
vot nii, head ööd aga nüüd :)
Subscribe to:
Posts (Atom)