Jaanipäev on möödas ja jälle tööl, 25. juuni

Vahepeal on otsa saanud päevad, millal oli vähe tegevust ja palju vaba aega. Seega niisama olemise harjutamine sai läbi või vähemalt pandi pausile.

Osaliselt tuleb see sellest, et oleme teinud korralikult palju tööd. Läbisime Karijini rahvuspargi ja seda ümbritsevad alad, kus loodus on mägine ja taimestik veidi rikkalikum. Mäed tähendavad, et tee alt läheb tulvave läbilaskmiseks palju truupe läbi ja meie peame igaühe juures neist päris palju trimmerdama, sest traktoritel jääb seal rohkem rohtu püsti kui tavalisel teeserval. Rikkalikum taimestik tähendab, et iga truubi ja posti juures kasvab midagi, seega ei ole lootust, et saab mõnest neist peatumata mööda sõita.

Teisalt aga olen leidnud endal palju rohkem tegevusi, mida vabadel tundidel teha. Hakkasin läbima edx.org lehel progemise kursust CS50, mida mõni aasta tagasi esimest korda proovisin. Tookord jäi pooleli, sest oli liiga palju väikeseid takistusi, kuhu igal sammul kinni jäin ja ei osanud neid hästi lahendada. Nüüd olen nendeks palju rohkem valmis tänu vahepeal läbitud Tartu Ülikooli programmerimise veebikursustele.

Seega iga vaba tunni, eriti kui on interneti võimalus, saan veeta kursusega tegeledes.

Samuti olen ostnud kasutatud asjade poodidest ja kohalikest raamatukogudest palju hästi odavaid kasutatud raamatuid ja ajakirju, mis ka lugemist ootavad.

Lisaks võiks teha joogat, koristada treilerit ja teha veel sadat muud toimetust.

Samuti oleme vahepeal teinud vabadel päevadel igasugu huvitavaid asju. Kuigi vahepeal blogida ei ole jõudnud, katsun nüüd neist järgemööda kirjutada ja pilte üles panna.

Loodan, et nüüd saan selleks mahti, sest teelõik, kus täna tööd alustasime, on hõreda taimestikuga ja  tööd peaks lema vähem ning vaba aega rohkem.

Reede, 8. juuni. Tom Prices sadas mitu päeva vihma

Viimased kaks päeva oleme saanud puhata! On pidevalt vähem või rohkem vihma sadanud ja sellepärast ei ole me tööd teha jälle saanud. Päris mõnus puhkus oli! Täna aga jälle tööle.

Eile ronisime siinkandis kõrgeima mäe otsa. Ülesminekuks on märgitud rada,mille läbimine võttis umbes tunnikese. Rada oli kohati üsna järsk ja väsitav, aga kokkuvõttes vaeva väärt!

Rauamaagiotsijad panid kuuekümnendatel sellele 1128 meetri kõrgusele mäele nimeks Mt Nameless. Minu meelest eriti lugupidamatu panna mingile kohale nimeks Nimetu, kui samal kohal on juba olemas täiesti suurepärane ja sisutihe aborigeenikeelne nimi - Jarndunmunhna. See tähendab aborigeeni keeles "kaljuwallabite koht". Ja tõsi, mäe otsas turnides nägin oma esimesi wallabisid põõsaste vahel hüplemas!! 2007. aastal ennistati mäele ametliku topeltnimena Namelessi kõrval ka Jarndunmunha. 

Mäe otsast oli vaade ühelt poolt Tom Price linnale ja teiselt poole Rio Tinto hiigelsuurele rauamaagikaevandusele. Terve siinne linn elab kaevanduse pealt ning kaevanduse töötajate jaoks ta mõnikümmend aastat tagasi asutatigi. 

Paremal pool pruunikam ala on rauamaagikaevandus. Pruun tee moodi jutt, mis tuleb paremal pool ülevalt alla ja siis pöörab vasakule, on raudtee, millel seisab rauamaaki täis laaditud rong (kogu selle tumedama juti pikkuses ja läheb tagapool veel edasi ka).

Mäest üles ronides avanes selline vaade kahe tipu vahelt tasandikule. Ilm oli pilves ja vahepeal tibutas vihma, sellepärast on kauguses kõik veidi udu sees.

Kaevandusest tuleb päevas välja mitu maagikoormaga rongi, igaühes umbes 200 vagunit. Rongid sõidavad Port Headlandi sadamasse, kus maak laaditakse laevadele ja viiakse Hiina töötlemisele. Rio Tinto (suur kaevanduskorporatsioon) teeb siinkandis ka pidevalt uusi proovikaevamisi, et leida milliseid teisi mägesid võiks veel "Hiina saata". Millegipärast austraallased kohapeal maagist rauda ei töötle, kõik saadatakse Hiina. 

esmaspäev, 4. juuni. Tom Price & lilled kaunistavad treilerit

Viimastel päevadel on olnud üsna palju trimmerdamist, alsutame umbes seitsmest ja koju tagasi jõuame kolme ajal. Teeservades kasvab palju tüütut heina ja põõsaid, mis tähendab, et peame peaaegu iga teeäärse posti juures peatuma ja selle ümbert trimmerdama.

Vaeva leevenduseks olen näinud teede ääres mitmeid õitsvaid taimi (alguses üldse ei olnud peaaegu). Tegin endale treilerisse lauale kimbud :)

Okkaline taim ülemisel pildid on wattle. sellenimelisi taimi on mitmeid, mis on veidi erinevad, kuid kõigil on õitsemise ajal kollased karvased tupsud,

Leidsime ka eriti ägedaid punaseid lilli, nende nimi pidi olema ruby docks.

Nüüd on mul treiler lilli täis, juba kolm vaasi!

Laupäev, 2. juuni, Paraburdoos joogivett võtmas & mõni pilt eelnevast!

Kuna kogu joogi-, pesu-, ja söögitegemise vett peame kaasas kandma, siis täidame igal võimalusel konteinereid. Seega olen praegu Paraburdoo karavanipargis ja ootan, et meie 20-liitrine kanister täis saaks.

Laadin selle ajaga mõned ennem tehtud looduspildid üles.

Selline punakas on muld siin enamsti igal pool. Kui varem oli mitu päeva igal pool askeetlik taimestik, mis lisaks ka üsna hõre punasel mullal, siis iga õis hakkas kohe silma ja tundus eriliselt kaunis. Hiljem olen tähele pannud, et õied kipuvad siin taimedel olema kas lillad või kollased. Huvitav, miks?

Põneva kujuga kuivanud puu, vist ronitaime poolt üle võetud?

Lehm, emu ja inimene.

Meie laager õhtul tähistaeva all....

Neljapäev, 31. mai. Paraburdoole juba üsna lähedal

Nüüd olen juba viis päeva järjest tublisti tööd teinud. Vahepeal on ka olnud üsna väsitav. Mõnikord on tee ääres igasugu heina ja see on väsitav, sest iga posti juures tuleb seisma jääda ja maha ronida.

Tee ääres on palju lehmi kaaa! Häid pilte ei ole eriti, sest näeme neid sõites tavaliselt, aga siin on paar pilti. Ilusad lehmad.

Pühapäev, 27. mai, Paraburdoost 145 km

Õpin siin niisama olema, ilma igat sekundit millekski asjalikuks kasutamata. Istuma päikesepaistes karavani ukseavas või laua ääres niisama mõtteid mõlgutates võileiba nautima.

Rahu taluma.

Ja kannatlikkust. Et ei ole vaja igal vabal momendil telefonis skrollida või midagi midaiganest teha, et mõtteid rallimas hoida. Olen võõrdumas tundest, et iga niisama oldud sekund on raisku lastud.

See on tugev vastand minu viimase aja elule Eestis, tunnen, et seda on väga vaja. Mul on hea meel, kuigi poleks osanud selle järgi oma kiir-elus küsida.

***

Eile õhtuks oli maapind piisavalt kuivanud, et saime kolida 15 km edasi järgmisesse laagripaika ja täna algas elu tavalise rütmiga. Traktorid niitsid 15 km tagasi eelmise laagripaigani ja nüüd niidavad edasi järgmise laagripaiga poole. Meie Tennoga trimmerdasime postiääri ja kraaviservasid tagasi umbes 38 km jagu, osaliselt tegime järgi ka vihmasaju päeva jupist, sest siis olid osad kraavi üleujutatud ja sinna ei olnud turvaline minna kahlama. Enamus teed oli aga üsna taimestikuvaene ja nii lõpetasime töö juba 12 ajal.

Eile õhtul käisime ühe künka otsas, mis pidi kuidagi aborigeenide jaoks tähtis paik olema. See oli väga huvitav koht, kus kividest moodustus koopaid ja auke.

Küngas oli piklik ja kahe tipuga. Nende tippude vahel seistes oli tugevasti kuulda tuule vihinat ja vilistamist, mida mujal ei kuulnud. Ei tea, kas selle pärast aborigeenid seda paika tähtsustasidki?

Laupäev, 26. mai, Paraburdoo ja Nanutarra vahel

Sain neljapäeval oma sissejuhatava loengu kätte (see oli peamiselt ohutusest, et kui näen mingisugust ohukohta tööd tehes, siis pean sellest teatama jne). Läksin ka juba neljapäeval Tennoga koos trimmerdama.

Töö ei olnud füüsiliselt nii raske, kui olin kartnud. Me teeme ainult neid kohti, kuhu traktor ei saa. Mõnikord on seal ainult paar väikest rohututti või põõsakest. Seega tuleb tavaliselt kokku kaks minutit trimmerdamist ja samapalju autosõitu järgmise kohani, siis jälle veidi trimmerdamist jne. Ei midagi kontimurdvat senimaani.

Eile, reedel, hakkas hommikul vihma sadama. Sõitsime hommikul ikka tööle, aga siinne maapind läheb vihmaga väga kiiresti vesiseks ja pehmeks. Seega varsti pidime töö pooleli jätma, et mitte auto- ja traktorijälgedega teepervesid täitsa songermaaks muuta või hoopis mutta kinni jääda.

Et ülejäänud päeva kuidagi ära kasutada, sõitsime 160 km Paraburdoosse toidupoodi. Noh, umbes nagu sõidaks Tallinnast Tartusse, et Selveris käia.

Täna on maapind juba veidi kuivem, sai isegi plätudega karavani ümber ringi käia ilma silmini sisse vajumata. Nii kuiv aga ikka ei ole, et saaks traktoritega ringi tuuseldada. Seetõttu on täna vaba päev, kus tsillime niisama laagris ja loodetavasti homme, kui maapind veel kuivem, saame hakata jälle tööle.

Seega, minu tööskoor siiani on pooleteise nädala peale umbes 5 tundi :D