Vähemalt ma tean nüüd, kuhupoole ma püüdlen. Hobuste poole pealt siis. Ja proovima teha peab palju rohkem.
Ja igast korrast on kasu. Näiteks Pätu näitas mulle, et surve eemaldamine, eemaldamine, eemaldamine ja veelkord eemaldamine on kõikse tähtsam. Ja lugesin kellegi allkirjast foorumis vist, et tarkuse omamisest üksi ei piisa, tuleb osata seda ka rakendada. So true.
Ah jaa, hobuseasju arutada on mõnikord kellegagi nii tore. Ja huvitav on jälgida, kuidas mõned asjad mõnikord on nii tuttavad õiged ja toredad, samas teised asjad on jälle nii mitteõiged (kuigi võivad olla tuttavad).
Kompott. Hobustega töötada tahan. Ehh.
Monday, August 15, 2011
Friday, July 15, 2011
Friday, April 29, 2011
Tahtsin lihtsalt öelda, et mul tuli täna koduigatsus peale. Mitte, et miskit halvasti oleks, tahaksin lihtsalt oma kohti Tallinnas ja Tartus ja oma inimesi.
Muidu olen tubli ja pakin lõpuks oma asju uues kohas lahti. Seni on olnud põhimõtteliselt kuhi nurgas, nüüd otsustasin laduda riided sahtlisse ja kappi ja nii edasi. Millegipärast tuli täna palju tugevat energiat. Tugev olla on hea.
Kõigile igaks juhuks rahustuseks annan kiire ülevaate ka, et uues töökohas läheb hästi. Meid uusi on seal korraga 17 tükki ja kui aus olla, siis nendel, kes meid välja õpetama peaksid, on suhteliselt raske, sest neil pole kunagi varem nii suurt gruppi olnud. Sellepärast on sedasi välja kukkunud, et need päevad, mis oleme tööl käinud, oleme suhteliselt palju niisama vahtinud.
Kuid huvitav on ja peaks mainima, et kuna ma olen oma Inglismaal oleku ajast enamuse Preston Capesis kinni olnud, siis pole ma veel nii paljude erinevat brittidega suhelnudki, kui nüüd Nationwide's (see on siis selle panga nimi, kus ma töötan). Kui siia lisada veel eelmisel nädalavahetusel kohatud Grahami tuttavad tsiklikokkutulekult, siis - vau. Inglased. Hahaa. Kahjuks tuleb tunnistada, et päris kui võrdne võrdsega ma nendega siiski keele ja üleüldse kultuurilise tauste pärast suhtlema ei ole võimeline. Mis ei tähenda, et me ei saaks suheldud, aga lihtsalt, tunnetan vahet. Mis on samuti huvitav ja eks ta ole, et päriselt omaks saab alles pika pika aja pärast. Olen seda Eesti kohta kuulnud ja eks ta ole miskisel määral õige ka muude mailma kohtade kohta.
Muidu olen tubli ja pakin lõpuks oma asju uues kohas lahti. Seni on olnud põhimõtteliselt kuhi nurgas, nüüd otsustasin laduda riided sahtlisse ja kappi ja nii edasi. Millegipärast tuli täna palju tugevat energiat. Tugev olla on hea.
Kõigile igaks juhuks rahustuseks annan kiire ülevaate ka, et uues töökohas läheb hästi. Meid uusi on seal korraga 17 tükki ja kui aus olla, siis nendel, kes meid välja õpetama peaksid, on suhteliselt raske, sest neil pole kunagi varem nii suurt gruppi olnud. Sellepärast on sedasi välja kukkunud, et need päevad, mis oleme tööl käinud, oleme suhteliselt palju niisama vahtinud.
Kuid huvitav on ja peaks mainima, et kuna ma olen oma Inglismaal oleku ajast enamuse Preston Capesis kinni olnud, siis pole ma veel nii paljude erinevat brittidega suhelnudki, kui nüüd Nationwide's (see on siis selle panga nimi, kus ma töötan). Kui siia lisada veel eelmisel nädalavahetusel kohatud Grahami tuttavad tsiklikokkutulekult, siis - vau. Inglased. Hahaa. Kahjuks tuleb tunnistada, et päris kui võrdne võrdsega ma nendega siiski keele ja üleüldse kultuurilise tauste pärast suhtlema ei ole võimeline. Mis ei tähenda, et me ei saaks suheldud, aga lihtsalt, tunnetan vahet. Mis on samuti huvitav ja eks ta ole, et päriselt omaks saab alles pika pika aja pärast. Olen seda Eesti kohta kuulnud ja eks ta ole miskisel määral õige ka muude mailma kohtade kohta.
Saturday, April 9, 2011
Minek.
Ma pakin täna õhtul. Täitsa lõpp, ma arvan, et mulle ei ole veel kohale jõudnud, et homsest alates ma ei ole enam hobusemaailma täieõiguslik liige. Homsest alates ei ole mu igahommikune suurim mure karjamaale hobuste juurde kõndida. Homsest alates ei ole hobuste pilk enam iseenesestmõistetav osa päevast, mina ei kuulu enam nende maailma ja nemad ei kuulu enam minu maailma.
Ei, tegelikult on niiviisi kirjutada vale, minu maailma nad kuuluvad küll ja igaveseks on nurk minu maailmas kindlustatud nii hobustele üldse kui siinsetele kallitele.
Igapäevaelu on see, kuhu nad enam ei kuulu ja kuhu mina enam nende jaoks ei kuulu. Kurb.
Vägisi tikub hingenurka tunne, et ma ei ole osanud oma aega siin täieliselt ära kasutada, pole osanud võtta nii palju kui võtta annab ja maksimaalset kasu saada. Ma lohutan ennast, et see on alles mu tee algus hobustega koos. Mulle meeldib, et ma olen lõpuks hakanud tajuma seda, et hobustega olemine ongi üks pidev tee ja hakanud nautima protsessi. Nauding on tulnud eriti viimaste nädalate jooksul, kui on saanud reaasuseks see, et ma lähen siit varsti minema.
Nauding näiteks lihtsalt Patchie tagumiku kratsimisest ja püüdlustest ära arvata, kas see talle meeldib või mitte. Hobuse meelega suhtlemisest tulev nauding. Tegelikult on suur asi, kui on võimalik täiega ainult hobustele pühenduda, nagu meil siin on olnud. Siiski ei ole ma veetnud tunde hobustega koos lõbusaid asju tehes - miks? Ükspool minust tahab süüdistada seda, et meil ei ole siin olnud õigeid hobuseid, kes oleksid nö saadaval trennimiseks, mängimiseks, ratsutamiseks. Ja teisi tahaks ka süüdistada, et kuidagi üldine meeleolu pole siin just see olnud, mis ta võiks olla.
Teine pool tahaks tunnistada, et ma olen ise olnud laisk ja loll. Ma ei tea, mis see tegelikult on, aga küllap on ta millekski õige ja küllap on ta praegu just täpselt parasjagu paras. Sest tegelikult astun ma siit oma edasisele teele hobustega ühes maailmas paljude uute teadmistega ja arusaamadega ja tunnetega. Mis on siis kõige tähtsam?
a) Ma tean nüüd saksa sõjaväestiilist erineva ratsutamisstiili olemasolust
b) ma olen kogenud tõelist hobusega olemise naudingut ja seda saanud hästi meelde jätta
c) ma olen õppinud paremini õppima ja saanud tunda, kuidas on treenida tõeliselt hea ja süstemaatilise seletamisoskusega treeneri käe all.
d) ma olen tundnud, kuidas ratsutamine on tundmise küsimus
e) ma olen saanud kogemusi hobuste naturaalse pidamise suhtes ja tallimajandamise suhtes ja vastutuse võtmise suhtes
f) ma olen õppinud uues riigis ja õõras kultuuris suhtlema, kuigi mind ikka vahel painavad kahtlused, et ma ei tee seda õigesti.
g) ma olen ise vist arenenud
h) ma olen hobustest hakanud paremini aru saama, mõistan väga väga palju rohkem seda, mis nende sees toimub ja kuidas seda tähele panna
i) ma tean, et hobustel ei ole raudu vaja
j) ma olen õppinud ilma abivahenditeta nii kordetama, et sellest hobusele kasu ka võib olla
k) ma tean niipalju istakutrennist, et suudan sellega äkki aidata soovijatel oma istakutunnet paremaks teha
l) ma tean mis on õlad sees liikumine
m)
ahh aitab ka. Tegelikult on list suur ja seda võib ajada ilmatuma pikaks, kui rohkem detailidesse minna. Kui mul see tahtmine tuleb, eks ma siis lähen.
Ah jaa ja seda ka, et blogipidamine mitte ei kaota oma võlu ajaga, vaid siis, kui midagi sellist ei ole, mida oleks vaja kellelelgi öelda. Mul praegu nagu oli ja, näedsa, kohe tuli tahtmine kirja panna ja üldse ei olnud raske.
Kuigi vahest on ikkagi ka puhtalt praktilistel põhjustel hea blogi pidada nö trennipäeviku vormis.
Tegelikult ega ma homme päris lõpparvet ka selle kohaga ei tee, ilmselt teisipäeva hommikul ja kolmapäeval ja neljapäeval ja v-b ka reede hommikul tulen veel hobuseid kantseldama. Siis edasi vist juba rohkem lõpparve. Järk-järgult võõrutamine on vast hea! Kuid, kuigi ma oma plaanides veel sada prossa kindel ei ole, sest ma ei ole Grahamiga veel väga täpselt rääkinud, siis praegu pakin ma arvestusega, et homme öösel ma enam siin ei maga. Vot nii. vau.
Ah jaa, üks suur uudis on ju veel mis mul seni ära ununes kirja panna. Ma asin pangas tööd, kõnekeskuses, alustan järgmisest esmaspäevast, 18. aprillist. Väga hea, ma arvan, et vähemalt mingiks ajaks on see põnev töö ja pappi teenib ka ikka natsa.
Aga olgu, tegelikult peaksin nüüd pessu minema ja siis vahin äkki veel miskit ja siis magama. Aitäh blogi ja potentsiaalne lugeja, täna oli küll hea asjad südame pealt ära rääkida!
Ei, tegelikult on niiviisi kirjutada vale, minu maailma nad kuuluvad küll ja igaveseks on nurk minu maailmas kindlustatud nii hobustele üldse kui siinsetele kallitele.
Igapäevaelu on see, kuhu nad enam ei kuulu ja kuhu mina enam nende jaoks ei kuulu. Kurb.
Vägisi tikub hingenurka tunne, et ma ei ole osanud oma aega siin täieliselt ära kasutada, pole osanud võtta nii palju kui võtta annab ja maksimaalset kasu saada. Ma lohutan ennast, et see on alles mu tee algus hobustega koos. Mulle meeldib, et ma olen lõpuks hakanud tajuma seda, et hobustega olemine ongi üks pidev tee ja hakanud nautima protsessi. Nauding on tulnud eriti viimaste nädalate jooksul, kui on saanud reaasuseks see, et ma lähen siit varsti minema.
Nauding näiteks lihtsalt Patchie tagumiku kratsimisest ja püüdlustest ära arvata, kas see talle meeldib või mitte. Hobuse meelega suhtlemisest tulev nauding. Tegelikult on suur asi, kui on võimalik täiega ainult hobustele pühenduda, nagu meil siin on olnud. Siiski ei ole ma veetnud tunde hobustega koos lõbusaid asju tehes - miks? Ükspool minust tahab süüdistada seda, et meil ei ole siin olnud õigeid hobuseid, kes oleksid nö saadaval trennimiseks, mängimiseks, ratsutamiseks. Ja teisi tahaks ka süüdistada, et kuidagi üldine meeleolu pole siin just see olnud, mis ta võiks olla.
Teine pool tahaks tunnistada, et ma olen ise olnud laisk ja loll. Ma ei tea, mis see tegelikult on, aga küllap on ta millekski õige ja küllap on ta praegu just täpselt parasjagu paras. Sest tegelikult astun ma siit oma edasisele teele hobustega ühes maailmas paljude uute teadmistega ja arusaamadega ja tunnetega. Mis on siis kõige tähtsam?
a) Ma tean nüüd saksa sõjaväestiilist erineva ratsutamisstiili olemasolust
b) ma olen kogenud tõelist hobusega olemise naudingut ja seda saanud hästi meelde jätta
c) ma olen õppinud paremini õppima ja saanud tunda, kuidas on treenida tõeliselt hea ja süstemaatilise seletamisoskusega treeneri käe all.
d) ma olen tundnud, kuidas ratsutamine on tundmise küsimus
e) ma olen saanud kogemusi hobuste naturaalse pidamise suhtes ja tallimajandamise suhtes ja vastutuse võtmise suhtes
f) ma olen õppinud uues riigis ja õõras kultuuris suhtlema, kuigi mind ikka vahel painavad kahtlused, et ma ei tee seda õigesti.
g) ma olen ise vist arenenud
h) ma olen hobustest hakanud paremini aru saama, mõistan väga väga palju rohkem seda, mis nende sees toimub ja kuidas seda tähele panna
i) ma tean, et hobustel ei ole raudu vaja
j) ma olen õppinud ilma abivahenditeta nii kordetama, et sellest hobusele kasu ka võib olla
k) ma tean niipalju istakutrennist, et suudan sellega äkki aidata soovijatel oma istakutunnet paremaks teha
l) ma tean mis on õlad sees liikumine
m)
ahh aitab ka. Tegelikult on list suur ja seda võib ajada ilmatuma pikaks, kui rohkem detailidesse minna. Kui mul see tahtmine tuleb, eks ma siis lähen.
Ah jaa ja seda ka, et blogipidamine mitte ei kaota oma võlu ajaga, vaid siis, kui midagi sellist ei ole, mida oleks vaja kellelelgi öelda. Mul praegu nagu oli ja, näedsa, kohe tuli tahtmine kirja panna ja üldse ei olnud raske.
Kuigi vahest on ikkagi ka puhtalt praktilistel põhjustel hea blogi pidada nö trennipäeviku vormis.
Tegelikult ega ma homme päris lõpparvet ka selle kohaga ei tee, ilmselt teisipäeva hommikul ja kolmapäeval ja neljapäeval ja v-b ka reede hommikul tulen veel hobuseid kantseldama. Siis edasi vist juba rohkem lõpparve. Järk-järgult võõrutamine on vast hea! Kuid, kuigi ma oma plaanides veel sada prossa kindel ei ole, sest ma ei ole Grahamiga veel väga täpselt rääkinud, siis praegu pakin ma arvestusega, et homme öösel ma enam siin ei maga. Vot nii. vau.
Ah jaa, üks suur uudis on ju veel mis mul seni ära ununes kirja panna. Ma asin pangas tööd, kõnekeskuses, alustan järgmisest esmaspäevast, 18. aprillist. Väga hea, ma arvan, et vähemalt mingiks ajaks on see põnev töö ja pappi teenib ka ikka natsa.
Aga olgu, tegelikult peaksin nüüd pessu minema ja siis vahin äkki veel miskit ja siis magama. Aitäh blogi ja potentsiaalne lugeja, täna oli küll hea asjad südame pealt ära rääkida!
Tuesday, April 5, 2011
"just ride your horse, every second, ride your horse" ...ütles Derek eilses trennis Aliale. Kontekst oli, et mõnikord ei tasu liiga palju treenerit kuulata ja tema sõnade järgi teha, vaid hoopis tähtsam on pöörata tähelepanu sellele, mis su hobune parasjagu teeb ja käituda sellele vastavalt.
Panin selle siia kirja, sest mulle tundub aina rohkem, et see ratsutamise üks tähtsamaid komponente, mille vastu ma samuti mineviks eksinud olen. Noh, eks eksin edaspidigi. Sest üks asi on teada õigeid lahendusi probleemidele, teine asi on õigeid lahendusi ka õiges kohas ja ajal kasutada, kusjuures hobuste puhul on küsimus sekundi murdosades. On ju korrektsiooni või kiitmise ajastus üks tähtis kommunikatsioonikanal minu ja hobuse vahel.
Hakkasin ka eile õhtul hilja peale mäkist töölt tagasi jõudmist lugema üht käitumisteaduslikust küljest hobuste treeniminsele lähenevat raamatut. Autor räägib muudkui Skinnerist ja käitumist tõenäosuse suurenemisest kinnitamise järel jne. Huvitav raamat on ja tegelikult peaks aegaajalt seda aspekti ka meelde tuletama. Aga. Minule jäi sellest raamatust kõlama peamiselt see, et seal ei tähtsustata eriti neid hobuse sees toimuvaid protsesse, mis mingi käitumiseni viivad, aga minu arust palju efektiivsem on seda ka arvesse võtta. Ehk siis käitumise tõenäosus ei suurene füüsikaseaduste tõttu, vaid tänu iga individuaalse hobuse ajuprotsessidele.
Ja muidugi, hobune ei mõtle samamoodi nagu inimene, ta ei ole võimeline kõrgemateks mõttekäikudeks, ütleb see raamat. Jutt jumala õige, ei ole jah, aga mulle käib selles mõttekäigus vastukarva see, et inimesele loomulikke mõtteprotsesse by default kõrgemateks nimetatakse. No vot ei ole kõrgemad, lihtsalt inimestele omased on.
Hobune ei ole võimeline mõtlema nagu inimene ja inimene ei ole võimeline mõtlema nagu hobune. Ja kõik, miski ei ole siin kõrgem kui teine.
Ja ma arvan, et selline lähenemine aitaks paljusid iniemesi, kes hobuseid väga armastavad ja neid inimesteks erinevateks, seega alamateks tunnistada ei taha. Aga kui erinevaks tunnistamine ei tähenda alamaks tunnistamist, siis ei pea ju enam inimesele omast hobusele külge pookima, või mis?
Ah jaa, raamatu nimi on The Truth About Horses ja autor on Andrew McLean.
Eralelus on mul aga muutused käsil. Esmaspäevast alates ei tööta ma enam Holistic Equitation Center'is ja lähen esialgu täiskohaga mäkki. Elukoht kah otsustatud, hakkan ühte tuba üürima ühe tsiklitüübi, Grahami majas, kes mind rattaga paaril korral aidanud on ja sellise variandi välja pakkus, sest otsis niikuinii kedagi oma tühja tuppa. Olen püüdnud leida ka Mäki asemel mingit muud tööd ja paar rauda on tules, loodame, et saab asja :)
Ah jaa, ja tuleb möönda, et blogimine on tõesti siuke asi, mis aja jooksul oma võlu natuke kaotab. Sellest ka harvad postid :) aga kui midagi öelda on, siis ikka katsun öelda :)
Panin selle siia kirja, sest mulle tundub aina rohkem, et see ratsutamise üks tähtsamaid komponente, mille vastu ma samuti mineviks eksinud olen. Noh, eks eksin edaspidigi. Sest üks asi on teada õigeid lahendusi probleemidele, teine asi on õigeid lahendusi ka õiges kohas ja ajal kasutada, kusjuures hobuste puhul on küsimus sekundi murdosades. On ju korrektsiooni või kiitmise ajastus üks tähtis kommunikatsioonikanal minu ja hobuse vahel.
Hakkasin ka eile õhtul hilja peale mäkist töölt tagasi jõudmist lugema üht käitumisteaduslikust küljest hobuste treeniminsele lähenevat raamatut. Autor räägib muudkui Skinnerist ja käitumist tõenäosuse suurenemisest kinnitamise järel jne. Huvitav raamat on ja tegelikult peaks aegaajalt seda aspekti ka meelde tuletama. Aga. Minule jäi sellest raamatust kõlama peamiselt see, et seal ei tähtsustata eriti neid hobuse sees toimuvaid protsesse, mis mingi käitumiseni viivad, aga minu arust palju efektiivsem on seda ka arvesse võtta. Ehk siis käitumise tõenäosus ei suurene füüsikaseaduste tõttu, vaid tänu iga individuaalse hobuse ajuprotsessidele.
Ja muidugi, hobune ei mõtle samamoodi nagu inimene, ta ei ole võimeline kõrgemateks mõttekäikudeks, ütleb see raamat. Jutt jumala õige, ei ole jah, aga mulle käib selles mõttekäigus vastukarva see, et inimesele loomulikke mõtteprotsesse by default kõrgemateks nimetatakse. No vot ei ole kõrgemad, lihtsalt inimestele omased on.
Hobune ei ole võimeline mõtlema nagu inimene ja inimene ei ole võimeline mõtlema nagu hobune. Ja kõik, miski ei ole siin kõrgem kui teine.
Ja ma arvan, et selline lähenemine aitaks paljusid iniemesi, kes hobuseid väga armastavad ja neid inimesteks erinevateks, seega alamateks tunnistada ei taha. Aga kui erinevaks tunnistamine ei tähenda alamaks tunnistamist, siis ei pea ju enam inimesele omast hobusele külge pookima, või mis?
Ah jaa, raamatu nimi on The Truth About Horses ja autor on Andrew McLean.
Eralelus on mul aga muutused käsil. Esmaspäevast alates ei tööta ma enam Holistic Equitation Center'is ja lähen esialgu täiskohaga mäkki. Elukoht kah otsustatud, hakkan ühte tuba üürima ühe tsiklitüübi, Grahami majas, kes mind rattaga paaril korral aidanud on ja sellise variandi välja pakkus, sest otsis niikuinii kedagi oma tühja tuppa. Olen püüdnud leida ka Mäki asemel mingit muud tööd ja paar rauda on tules, loodame, et saab asja :)
Ah jaa, ja tuleb möönda, et blogimine on tõesti siuke asi, mis aja jooksul oma võlu natuke kaotab. Sellest ka harvad postid :) aga kui midagi öelda on, siis ikka katsun öelda :)
Monday, March 21, 2011
galopp
Jeiiii. Tulin väljast ratsutamast just.
galopppiiiii
jeeeeee
tegime kordel galopi istakutrenni
nii ägeee oliii
ma täitsa suutsin istuda ja üldse ei olnud enam hirmus
muidu oli ikka galopp ikka alati hirmus
juba kui galopi peale mõtlesin, läks keha pingesse
täna tundsin seda ja sain aru et seda pole vaja
ja ma arvan, et suutsin galopiga kaasa minna ristluuga ilusti
ja nädalavahetusel tegin Dereki trennis ka galoppi
aga siis nii hästi istuda ei osanud
aga täna oli tore!
Aitäh Patchie!
galopppiiiii
jeeeeee
tegime kordel galopi istakutrenni
nii ägeee oliii
ma täitsa suutsin istuda ja üldse ei olnud enam hirmus
muidu oli ikka galopp ikka alati hirmus
juba kui galopi peale mõtlesin, läks keha pingesse
täna tundsin seda ja sain aru et seda pole vaja
ja ma arvan, et suutsin galopiga kaasa minna ristluuga ilusti
ja nädalavahetusel tegin Dereki trennis ka galoppi
aga siis nii hästi istuda ei osanud
aga täna oli tore!
Aitäh Patchie!
Friday, March 18, 2011
Tunnetamine
Kuulasin täna natuke üht Dereki antud tundi pealt ja sealt jäi meelde üks mõte: ratsutamise puhul on oluline jälgida ja aru saada, mida hobune tegelikult teeb, mis on see viga, mida sul just parasjagu vaja parandada on. Ja sealjuures tuleb silmas pidada, et see muutub väga kiiresti, paari sekundi jooksul on olukord tõenäoliselt juba täielikult teistsugune. Ehk siis näiteks kui sa tahad ilusat nurka sõita, ja alustad selle tegemist, siis iga hetk võib hobune hakata ühe õlaga kuskile vajuma võ teise õlaga kuskile vajuma või peatuda või mina vales suunas või liiga kiiresti või hoopis midagi veel mille peal ma praegu ei tule. Uba on siis selles, et inimene peaks jäärapäiselt edasi ilusa nurga sõitmisele keskendumise asemel seda uut asja parandama hakkama. Näiteks kui nüüd on vaja hoopis tagumikku välja liigutada, siis seda ka tegema.
Ja sellega koos käib teine väga tähtis asi - inimene peab suutma tunnetada, mida ta hobune parasjagu teeb, peab sellest aru saama, tundmused mõistuse keelde tõlkima, teadma õiget tegevusplaani ja selle jälle füüsilisse kehakeelde tõlkima. Tunnetada, tunnetada, tunnetada oleks siis õige öelda :)
Sellele tundele sain esimest korda elus tõesti hästi ja põhjalikult pihta juba mõnda aega tagasi Luke'iga Dereki tunnis maatööd tehes, kui tajusin tõesti ära, et millisel hetkel Luke paremini astus ja oli ja millisel mitte. Ilmselt selline tunne ning samal ajal pidev ergas jälgimine ja igale uuele situatsioonile kohene reageerimine ongi üks kogu hobuvärgi nn võtmetest.
Teine väga tähtis komponent on see, et sa igal hetkel teaksid, mida teha, millise tööriistaga mingit teatud viga parandada. Milliseel hobusele milline lähenemine ja harjutused kasulikud oleksid jne. Ja ega see muidu ei tule, kui kogemustega, mis aga omakorda saavad tulla ainult siis, kui esimene komponent, õige ja kiire tunnetamine paigas on.
Huvitav sõna see tunnetamine eesti keeles. Inglise keeles on feel, mis kõlab kuidagi loomulikumalt ja parmeini, aga ega ma ei oska sellele paremat vastet välja mõelda ka.
Oi mis üllatus, polnudki nii raske blogiposti kirja panna. Pole seda juba ammu teinud, alati kui laustan, mõte kohe üldse ei jookse. Ei ole nagu jälle energiat, üritan seda ikka siit ja sealt leida, aga miski nagu täielikult ei funka.
Igal juhul on nüüd Derekile kindlalt kätte antud minu neli nädalat etteteatamisaega. Juba esmaspäeal tegelikult, nii et päev enne sünnipäeva, 11. aprillil olen vist ametlikult lõpetanud Holistic Equitation Centre õpilase staatuse. Pisut hirmus on, aga küll ma hakkama saan.
Tsiklil pingeregu vahetatud. 20 naela läks kogu lõbu maksma, polndki miskit hullu. Vahetmine ise oli ka lihtne, oleks võinud vaat et ise teha :P Endiselt teeb ta iga kord, kui kuskile sõidan, mul meele rõõmsaks. Küll oleks vahva siis mingit seltskonda leida, kellega sõitmas käia, juba suur kevad väljas, mõnusam ja soojem kui talvel, kui ikka enne sõitu tuli peeglitelt härmatis maha kraapida :P
Ah jaa, lumikellukesed on siin juba ära õitsenud, nüüd on nartsisside ja krookuste kord. juba mõnda aega tegelikult. Täitsa meeletu ikka, mis vahe. Palume teleportida eesti tuhatkond kilomeetrit lõuna poole!
amm mis mõnna, kuulan System of a Downi. Nui neljaks, aga suvel tuleb konsal ära käia!
Tsau!
Ja sellega koos käib teine väga tähtis asi - inimene peab suutma tunnetada, mida ta hobune parasjagu teeb, peab sellest aru saama, tundmused mõistuse keelde tõlkima, teadma õiget tegevusplaani ja selle jälle füüsilisse kehakeelde tõlkima. Tunnetada, tunnetada, tunnetada oleks siis õige öelda :)
Sellele tundele sain esimest korda elus tõesti hästi ja põhjalikult pihta juba mõnda aega tagasi Luke'iga Dereki tunnis maatööd tehes, kui tajusin tõesti ära, et millisel hetkel Luke paremini astus ja oli ja millisel mitte. Ilmselt selline tunne ning samal ajal pidev ergas jälgimine ja igale uuele situatsioonile kohene reageerimine ongi üks kogu hobuvärgi nn võtmetest.
Teine väga tähtis komponent on see, et sa igal hetkel teaksid, mida teha, millise tööriistaga mingit teatud viga parandada. Milliseel hobusele milline lähenemine ja harjutused kasulikud oleksid jne. Ja ega see muidu ei tule, kui kogemustega, mis aga omakorda saavad tulla ainult siis, kui esimene komponent, õige ja kiire tunnetamine paigas on.
Huvitav sõna see tunnetamine eesti keeles. Inglise keeles on feel, mis kõlab kuidagi loomulikumalt ja parmeini, aga ega ma ei oska sellele paremat vastet välja mõelda ka.
Oi mis üllatus, polnudki nii raske blogiposti kirja panna. Pole seda juba ammu teinud, alati kui laustan, mõte kohe üldse ei jookse. Ei ole nagu jälle energiat, üritan seda ikka siit ja sealt leida, aga miski nagu täielikult ei funka.
Igal juhul on nüüd Derekile kindlalt kätte antud minu neli nädalat etteteatamisaega. Juba esmaspäeal tegelikult, nii et päev enne sünnipäeva, 11. aprillil olen vist ametlikult lõpetanud Holistic Equitation Centre õpilase staatuse. Pisut hirmus on, aga küll ma hakkama saan.
Tsiklil pingeregu vahetatud. 20 naela läks kogu lõbu maksma, polndki miskit hullu. Vahetmine ise oli ka lihtne, oleks võinud vaat et ise teha :P Endiselt teeb ta iga kord, kui kuskile sõidan, mul meele rõõmsaks. Küll oleks vahva siis mingit seltskonda leida, kellega sõitmas käia, juba suur kevad väljas, mõnusam ja soojem kui talvel, kui ikka enne sõitu tuli peeglitelt härmatis maha kraapida :P
Ah jaa, lumikellukesed on siin juba ära õitsenud, nüüd on nartsisside ja krookuste kord. juba mõnda aega tegelikult. Täitsa meeletu ikka, mis vahe. Palume teleportida eesti tuhatkond kilomeetrit lõuna poole!
amm mis mõnna, kuulan System of a Downi. Nui neljaks, aga suvel tuleb konsal ära käia!
Tsau!
Subscribe to:
Posts (Atom)