Sunday, October 3, 2010

Pühapäev

Niih, täna oli siis hommikul kõigepealt trenn, mis muutus istakutunnist sujuvalt kordetamise õpetamiseks. Nagu kõigi muude asjadegagi, käib siinsete kommete järgi kordetamine natuke teisiti kui ma kodus harjunud olen, aga sellegipoolest oli Popiga omandatud kogemustest kasu. Kui mina olen harjunud kordel märguandeid andma hääle ja kehaasendiga, siis siin käib see kõik ikka läbi kordenööri. Piitsaga võib ka vajadusel kaasa aidata. Selleks aga, et kordega selgeid ja edukaid signaale edastada, peab läbi selle pidevalt kavessoniga kontakti hoidma, mis ongi kordetamise juures kõige keerulisem (Derek ütles lausa, et väga hästi kordetamine on sellest kõigest, mis nad teevad, kõige keerulisem). Derek kasutab kontakti kohta sõna touch, mis annab tegelikult päris hästi edasi asja olemuse - kerge puudutus läbi korde/ratsme vms.

Mulle tundub, et mulle meeldib kordetamine (ja ehk kunagi, kui seda õpin, ka maatöö) isegi rohkem kui ratsutamine. See on kuidagi lihtsam minu arvates esiteks. Teiseks tundub mulle, et kordelt on lihtsam märgata, millist tagasisidet hobune annab. Muidugi, võib olla, et ma ise ei suuda lihtsalt hobuse seljas piisavalt tundlik ja tasakaalus olla, et tema tagasisidet märgata.

Ah jaa, täna mõtlesin veelkord, et siinsed hobused on teistmoodi kui ükskõik millised teised hobused, keda ma kunagi näinud olen. Kogu nende olek on hoopis... rahulikum. Ja rahulolevam. Tõsiselt.

Kui aus olla, siis vaevab mind ka mõnikord identiteedikriis, et mille jaoks kõike seda "nunnutamist" vaja on ja tegelikult saab ju kiiremaid ja nn paremaid tulemusi ka karmimaid meetodeid kasutades. Hobust rohkem ja jõulisemalt sundides. Aga uskuge, väga mõnus kogemus on, kui hobune tõesti üritab sinuga suhelda, sest ta teab, et sinu poolt pole tõenäoliselt midagi koledat oodata. Vahepeal ma ei arvanud, et see oleks võimalik, aga siinoleku ajal on minus hakanud pesitsema lootus, et äkki ikka on.

Nt täna seisime ja ootasime Luke'iga maneežis millal Sue (mingi hobuseterapeut, akupunktuuri sarnast miskit) tuleb ja teda ravib. Oodates ja igavledes ma tõesti nägin, kuidas hobune üritas mulle meeleheitlikult selgeks teha, kust tal sügeleb ja talle üldse ei meeldi kui ma ta lakka päitsete alt välja sikutan. No kohe oli näha, et ta tõesti tahtis mulle miskit selgeks teha. Aga mitte närvi minnes, vaid nii, sõbralikult.

Ja mulle meeldis ka, et kui ma tema nina ees poolkaart mööda edasi-tagasi käisin, siis ta tuli mulle kogu aeg oma peaga järgi. Ning mõtlesin ka selle peale, et tavaliselt ei näe me kuigi tihti hobuse kukalt ülevaltpool (va sadulas olles). Ma pole seda kunagi varem tähele pannud. Siin aga seisavad hobused pidevalt inimeste läheduses nii, et pea on piisavalt madalal, et võid vabalt tema kõrvade vahele ülalt alla vaadata. Siis taipasin, et varem pole ma eriti sellist asja kohanud. Popstari puhul näiteks mitte kunagi. Hobuse pea on ikka kuskil kõrgel ja kui sul on vaja nt kõrvu puudutada, siis tuleb ülespoole upitada. Siin on mõnikord vastupidi ja uskuge või mitte, mina igal juhul usun, et see näitab et siinsed loomad tunnevad ennast inimeste juuresolekul kordi mugavamalt ja turvalisemalt. Mis omakorda paneb mõtlema - kui ebaturvaliselt hobused reeglina ennast tegelikult tunnevad?

Maybe the trouble is that usually people just don't know any better...?

Igasugu mõtteid tekib ja eks nad ole siin vist parasjagu segaselt väljendatud, sest olen unine ja väsinud praegu ning ei jõua kõike korralikult enne kirja panekut läbi mõelda ja selgeks sõnumiks kokku panna. Aga huvitav oleks teada, mis teised mu uitmõtetest arvavad?

Ah jaa, üks äge asi on siin veel - hobuste jaoks on siin ikka igat masti spetsialiste - osteopaat, kiropraktik, füsioterapeut, nõelravi, homöopaatia jne. Eestis pole ma millestki sellisest isegi kuulnud!

1 comment: