pikk loba

Niih, igav on. Täna on mul vaba päev ja miskit asjalikku väga teha ei ole. Koristasin natuke ja tegin süüa, vahtisin telekat ja mängisin Heroest. Internet kadus ka vahepeal ära. Korraks mõtlesin, et ilm on ilus, et läheks teeks rattaga ühe tiiru, aga siis mõtlesin et vast ei tasu bensiini niisama raisata. Ikkagi nael ja 18 senti või mis iganes selle väikese raha nimi on maksab liiter.

Homme hommikul lähen siis Northamptonisse, et kirjutada alla oma orjastuslepingu McDonaldsiga. Ohhisver. Ma e ole üldse kindel, kas ma seda teha tahan, aga kasvõi paar tööpäeva on ju juba raha. Eksole.

Täna käisime ja rääkisime ka Dereki ja Joga sellest, et meil on nagu natukene palju teha. Et päevad on nagu natuke 10 tunnised vahepeal ja seda on nagu natuke palju. No ja siis Derek arvas, et me lihtsalt ei ole efektiivsed ja et me peaksime targemalt tööd tegema ja et me põhimõtteliselt raiskame aega ja kui me enam aega ei raiska, siis ei peaks meil ka nii palju tööd olema. Ehh. Nagu me praegu pidevalt käiks ringi ja vaataks, kuidas me võimalikult kaua saame millegi tegemise peale aega kulutada. Ja noh, eks kogu see jutt oli nagu siuke inglaslikult ümber nurga „ma ütlen miskit ja kui sa sellele pool juurde mõtled, siis saad umbes teada, mis ma mõtlen“, aga mina lugesin sealt välja, et selline see töö on ja kui ei meeldi, siis minge ära. Ja seda osa meie jutust, et me leiame, et seda tööd on ilma palgata tegemiseks liiga palju, nad täiesti ignoreerisid. Ehh. Ja enda kahjuks ma pean ütlema, et selle jutuajamise käigus ma just liiga palju initsiatiivi üles ei näidanud ja asju otse välja ei öelnud.

Ütleme, et hobuste valmis panemise peale ja muude selliste asjade peale nad ei ootagi, et me nii kaua aega kulutaks ja nii põhjalikud oleks, nagu me seda praegu teinud oleme. Ja siis Derek ütles, et me võiks järgmisel nädalal vaadata, kui palju meil mingite asjade peale aega kulub ja kust me saaksime seda ajakulu väiksemaks näpistada.

Alia läks selle jutuajamise peale endast täiesti välja. Nende ees ta küll miskit välja ei näidanud, aga pärast oli ta küll väga tige ja nuttis lausa. Blöhhhh. Ma küll ei leia, et asi nii hull oleks, aga mulle poleks ealeski pähe tulnud, et keegi arvaks, et majutuse ja pmst ühe tunni eest nädalas on normaalne teha peaaegu täiskoormusega tööd. Eks vaatab veel natuke aega, aga kui nüüd meie töökoormus kohe suuure hulga võrra ei vähene, siis mulle tundub, et Derek ja Jo arvavad, et see on normaalne. Esialgu ma olen veel positiivne, aga tegelikult oli see tänane jutuajamine ikka natuke solvav ja üllatav.

Huhh, nii, see aur on nüüd välja lastud.

Sellega seoses jäi mulle kõrva briti üliviisakas viis asju rääkida.

„no võta tükk kooki – ei, pole vaja – no võta ikka – oled kindel? – jajaaa, võta see tükk kooki – ei kõik on ok, pole vaja – ei, tegelikult ka, võta – no olgu“

Lõpptulemus on niikuinii selge ja inimeste motivatsioonid ka suhteliselt selged. Aga see sotsiaalne pakkumise ja tagasi lükkamise mäng tuleb ikka läbi mängida. Mõnes mõttes vahva, aga võibolla oleks kõigil kergem, kui öeldaks lihtsalt otse välja, mida tegelikult tahetakse/mõeldakse. Siis saaks vähemalt kindel olla, et see, mida sa kuuled, vastab tõele, mitte ei pea poolt vastavalt sotsiaalsetele konventsioonidele juurde mõtlema. Nii ma nüüd mõtlengi, et kui peaks veel päevakorda kerkima mingi asja arutamine näiteks Dereki ja Joga, siis ma peaks ennast kokku võtma ja ütlema, et meil Eestis on kombeks asju otse välja öelda. Et andke andeks, kui see teile ebaviisakas tundub, aga mina arvan asjast just nii ja sellele arvamusele ei pea poolt ise juurde mõtlema, vaid just nii ongi.

Nii, aga hobustest ka, kelle pärast ma ju siin olengi. Seda tuleb küll öelda, et kogu mu arusaamine hobustest on hästi palju muutunud siin olles. Mitte niivõrd tänu mingitele uutele oskustele (sest, olgem ausad, neid väga palju õpetatud ei ole) vaid pigem arusaam selles, mis elukad nad õieti on ja kuidas võiks nende poole pealt kogu see inimeste asi välja näha.

Täitsa kasulik oli vaadata eelmisel nädalal käinud liidrikoolitusi hobustega. Seal oli üks harjutus siis selline, kus 5-6 inimest pidid meeskonnas ühte hobust mööda maneeži ringi liigutama, edasi saama teda seisma jätma, pöörama jne, kusjuures reeglite järgi poleks tegelikult üldse tohtinud hobust puudutada.

Ja kogu seda janti jälgides oli mul jube hea meel tõdeda, et ma sain enamvähem aru, mida hobune tunneb, millal talle kogu see asi meeldib ja millal ta hakkab närvi minema ja mis ta järgmiseks teha võib. See viis mõttele, et kui ütlus, et loomad on alati ettearvamatud ja kunagi ei või kindel olla, mis neile järgmisena pähe kargab, juba eos vale. Asi on lihtsalt selles, et inimestel ei ole õrna aimugi, mismoodi loomad suhtlevad ja mismoodi nad ennast väljendavad. No mis teha, kui meie lihtsalt ei suuda selle peale tulla, et vokaalne häälitsemine ei ole ainus viis eneseväljenduseks... Praegu seda kirja pannes tundub, et daaa, see on ju nii loogiline, aga mina kogesin sest aru saades igal juhul täitsa korralikku ahhaa-momenti.

Heietaksin hea meelega edasi, sest rääkida on küll ja veel. Näiteks see juhtimiskoolitus oli tore ja huvitav ja jälle üks asi, mille kasulikkust ma enne üldse ette ei kujutanud. Ja eile oli tegin Charliega ratsatrenni, klassikalise koolisõidu stiilis siis, ehk siis pmst juhtimine otsese ja kaudse ratsmega peamiselt (toortõlge inglisekeelsetest direct rein ja indirect reinist). Koos kogu selle infoga, mida olen Craig Stevensi DVD-sid vaadates saanud ja muidu ka tundub see ikka palju loogilisem ja lihtsam kui see meie harjunud ratsutamine. Aga oi, küll alguses oli raske taluda mõtet, et võib küll nö kätega ratsutada ja ei olegi jalad ja tagumik kõige tähtsamad ratsutamise juures.

Millalgi tahaks selle protsessi ja põhjused ka siin teile ära seletada ja enda jaoks läbi mõelda. Kokkuvõtvalt öeldes leiutati selle koolkonna järgi tänapäevane ratsutamisvõtete kogumik umbes 19 sajandil, kui oli vaja kiiresti treenida ratsaväelasi lahinguvalmidusse. Esiteks nõuab kätega ratsutamine ilma hobusele kahju tekitamata peent harjutamist. Teiseks oli tegu noorte tugevate meestega, kes oleks kätega kohe hobuse suu ära lõhkunud. Et siis taoti noortele kursantidele pähe, et käed on halvad ja ratsutada tuleb tagumikuga ja mõeldi selleks välja uus süsteem.

Ma ei tea, kui loogiliselt see teile kõlab, sest olen unine ja mitte parimas seletamisvormis, aga minu peas on asi juba peaaegu, et loogiline.

Ja kui mõelda, siis on küll kerge ebakõla selles, et miks siis on üldse suulised kasutuses, kui neid üldse kasutama ei peakski? Lihtsalt hädapidur? See kõlab kuidagi brutaalselt... Selle süsteemi järgi võiks siis vastus olla, et suuline oli lihtsalt juba enne seal ja kui süsteemi muudeti, siis ta jäi nii poolkogemata varustusse... kõlab loogiliselt...? ehh...

Aga nüüd ma igaljhul katsun magama minna, sest homme lähen oma suurt karjäärihüpet vormistama! :)

tsau. küll tuli alles pikk loba :D