Täna ja homme on siin trenne andmas Craig Stevens USAst, istusime peaaegu terve tänase päeva maneeži ääres ja vahtisime. Ise muidugi trenne ei võta, sest 45 minutit selle onu tähelepanu maksab 85 naela... Paar sõna ajasime juttu ka.
Kui mainisin, et olen Eestist, siis tema reaktsioon oli kohe, et „oh, the land of combat“. Eemm....?? Tuli välja, et kuna ta on käinud palju Rootsis ja Soomes, siis on ta kohanud palju meilt pärit hobuseid, kõik on traumeeritud ja nagu sõjast läbi käinud. Ehk siis palju peksa ja muud karmi kohtlemist saanud...
Mis mul muud üle jäi kui nõustuda ja öelda, et meil oli ja kohati on praegugi peamine hobuste treenimise filosoofia selline, et pole miskit, mida peksuga ei saavutaks ja kui ei saavuta, siis järelikult ei peksa piisavalt tugevasti. Tuleb loota, et aja jooksul meil ka inimesed saavad targemaks ja avastavad teisi viise. Mille peale Craig arvas, et ega hullemaks eriti minna ei saa:D No muidugi kui välja arvata Venemaa, mis on veel hullem.
Igal juhul tasub mõelda selle peale, mismoodi mujal asju tehakse ja mismoodi meie peale vaadatakse. Veelkordne kinnitus sellele, et tasub ikka omast lombist välja ronida, saab maailmast objektiivsema pildi.
Tänase päeva hea uudis on see, et õhtul valasin Jo'le ja Derekile välja selle, et ma olen ikka palju vähem ratsa- ja muidu trenne saanud, kui ma siia tulles ootasin. Ja voila – tunni aja pärast tuli Derek rääkima, et järgmisel nädalal teema rohkem ratsutamist ja siis me saame edasi ise juba sõita ka rohkem.
A head ööd tänaseks:)
No comments:
Post a Comment