Jeppii!

Ma sain vist tööle (ptui-ptui-ptui üle vasaku õla)!! Karjäärihüpe on küll tohutu, ei julgegi eriti öelda, kuhu ma tööle sain, aga kuna siin riigis on miinimumpalk peaegu kuus naela, siis ma ei nurise esialgu üldse. Eriti peale seda, kui kokku arvutasin, et ühe tööpäevaga teenib jämedalt võttes 800 krooni! Huhh, kohe selline tunne, et hakkan kohe rikkaks, kuigi tegelikult on asi sellest kaugel.

Töökoht on Mäkis siis... Alia arvas, et viie vahetuse pärast olen ma restorani juhataja :D mis ei ole paha perspektiiv ju.

Ah jaa, mu ülemus on öö. Ehk siis mustanahaline. Ma polegi vist elus varem nii pikka jutuajamist neegriga pidanud kui töövestlusel, aga tema pole jälle kunagi kedagi Eestist näinud, nii et oleme tasa. Hahaaa. Ja muide, ma ei pidanud isegi proovitööd tegema, sest ta arvas, et küll ma hakkama saan ja kuna ta pole varem eestlasest töötajat olnud, et siis võiks nüüd proovida.

See oligi siis minu tänase päeva uudis. Homme jälle hobustetööd tegema ja võibolla ka lepingut alla kirjutama Northamptonisse. Kui kõik väga hästi läheb, siis ma äkki juba reedel on tööpäev. HUvitav millal nad siin palka maksavad, tore oleks juba novembri alguses raha saada:P Aga peamine kui üldse saab.

Selle koha peal läks eile õhtul internett ära ja pool posti kadus olematusesse. Uuesti seda kõike kirjutada ma kahjukus ei viitsi aga miskit muud paneb kirja siis.

Aga parem seegi kui mitte midagi:) Täna peaks eriti vara magama minema, sest homme tuleb 6-ajal ärgata, sest kell 9 algab koolitus ja selleks ajaks peavad 6 hobust viksid ja viisakad välja nägema:)

Rääkisime Maryga ka sellest, et meil on natuke liiga suur koormus ja kuidagi vähe saame vastu. Ta oli meiega täitsa nõus ja soovitas kindlasti rääkida Dereki ja Joga. Et nad ilmselt ei tea lihtsalt, mis me kõik peame tegema ja mis see aega võtab. Ja eks nad ole ka algajad tööandjad. Mary soovitas veel enne kõik punktis kirja panna, et jutt asjalikum tuleks. Väga hea nõuanne.

Esmaspäeval lähen töölepingut alla kirjutama. Eks siis näeb, millal esimene tööpäev on, loodan, et varsti peale seda.

Täna hommikul oli täitsa jahe siin, rohi oli härmas ja osadel lompidel pisipisike jääkirme peal. Hästi selge oli ka, eks sellepärast oligi siuke karge.

Hobustest miskit asjalikku kirjutada jälle ei viitsi või ei ole energiat. Polegi sellist fantastilist hobuelamust praegu tegelikult, mida kindlasti peaks jagama.

Aga praegu head ööd, homne päev ootab!

Hei! tean, et ma ei ole siia suhteliselt kaua midagi kirjutanud. See-eest põnevaid asju juhtunud on mitu. ILmselt on need kaks asja kuidagi omavahel seotud - kui palju juhtub ja tegemist on, siis ei jää kuigivõrd aega ega energiat blogi täitmiseks. Millest on kahju, sest tegelikult, uskuge või mitte, meeldib mulle blogida. See aitab mõtteid koguda.

Hobuste vallas on selgunud, et päris elu ei ole nii roosiline kui tundub, ehk siiski tööd on reklaamitust rohkem ja trenne oleme saanud vähem. Otseselt ei saa Jo'd ja Derekit valeinfo jagamises süüdistada, sest Lydia ütles, et kui tema suvel alustas, siis oligi tallis tegemist paar tundi hommikul ja paar tundi õhtul. Nüüd aga kipuvad päevad venima pea 8-tunnisteks. Esiteks on hobuseid 3-4 tükki rohkem ja teiseks ikka leidub mingit lisatoimetamist, kas vaja maneeži kasta või varustust puhastada või aeda parandada või hoovi pühkida või tuleb keegi trenni või sada muud võimalikku toimetust. Ja nii need töötunnid tulevad.

Samal ajal avastati, Dennyl ehk peamisel õppehobusel on südames märkimisväärne kahin. See tähendab, et Denny võib suvalisel hetkel lihtsalt infarkti saada ja temaga tunde anda ei tohiks, sest parasjagu infarkti saav hobu võib inimesele tõsiselt ohtlik olla. Teine õppehobu, Charlie, on aga juba vana ja pidevalt natuke lombakas, sest tal on artriit. Seega, nagu Derek ütles: "Its hard to be a riding school if you dont have any riding horses." Ja nii ongi lubatud miinimumist umbes poole vähem trenne olnud. Igal juhul on meil nüüd tüdrukutega plaanis natke protesti tõsta ja ehk väikest palka vms nõuda.

Teine suur asi on aga see, et minu Kawasaki on tänase seisuga juba nädal aega kodus. Temaga seljataha jätud juba mitukümmnd miili, ülevaatus tehtud ja briti valepoole liiklus kodusemaks muutunud. Ratas ise on ka natuke kodusem, ta on ikka Divekast kõige poolest nii erinev. Juhtimisvõtted tunnetus ja kõik hoopis teine, alguses tundus Diekas parem, aga nüüd hakkan vaikselt harjuma ja võibolla polegi asi nii hull:)

Aga nüüd lasen jälle jalga, sest homme on avatud uste päev ja teised pühivad usinasti hoovi puhtaks. Lähen neile appi!

Tsau!

eestlased ei tea, mis on bürokraatia. Küll aga teavad seda inglased.

Mõte

Mulle tuli jälle ühe hobusega koos koplist talli juurde jalutades mõte, mille tahtsin kirja panna, et meelest ei läheks.

Mulle tundub, et sellise nö "nunnutava" hobunduse eesmärk või vaevatasu iniemse jaoks ongi lihtsalt teistsugse olekuga hobune. Kui see sulle korda läheb, siis tasub hobuste mitte sundimine ja nende arvamuse kuulamine ära. Kui ei lähe, siis sobib ilmselt paremini jõulisem lähenemine, kus sisendile peab järgnema kohe kindel hobusepoolne vastus igal juhul, sest nii tegelikult tulevad tulemused kiiremini.

Oehh, kus nüüd alles targutab:D Lihtsalt siuke mõttekäik oli.

Pühapäev

Niih, täna oli siis hommikul kõigepealt trenn, mis muutus istakutunnist sujuvalt kordetamise õpetamiseks. Nagu kõigi muude asjadegagi, käib siinsete kommete järgi kordetamine natuke teisiti kui ma kodus harjunud olen, aga sellegipoolest oli Popiga omandatud kogemustest kasu. Kui mina olen harjunud kordel märguandeid andma hääle ja kehaasendiga, siis siin käib see kõik ikka läbi kordenööri. Piitsaga võib ka vajadusel kaasa aidata. Selleks aga, et kordega selgeid ja edukaid signaale edastada, peab läbi selle pidevalt kavessoniga kontakti hoidma, mis ongi kordetamise juures kõige keerulisem (Derek ütles lausa, et väga hästi kordetamine on sellest kõigest, mis nad teevad, kõige keerulisem). Derek kasutab kontakti kohta sõna touch, mis annab tegelikult päris hästi edasi asja olemuse - kerge puudutus läbi korde/ratsme vms.

Mulle tundub, et mulle meeldib kordetamine (ja ehk kunagi, kui seda õpin, ka maatöö) isegi rohkem kui ratsutamine. See on kuidagi lihtsam minu arvates esiteks. Teiseks tundub mulle, et kordelt on lihtsam märgata, millist tagasisidet hobune annab. Muidugi, võib olla, et ma ise ei suuda lihtsalt hobuse seljas piisavalt tundlik ja tasakaalus olla, et tema tagasisidet märgata.

Ah jaa, täna mõtlesin veelkord, et siinsed hobused on teistmoodi kui ükskõik millised teised hobused, keda ma kunagi näinud olen. Kogu nende olek on hoopis... rahulikum. Ja rahulolevam. Tõsiselt.

Kui aus olla, siis vaevab mind ka mõnikord identiteedikriis, et mille jaoks kõike seda "nunnutamist" vaja on ja tegelikult saab ju kiiremaid ja nn paremaid tulemusi ka karmimaid meetodeid kasutades. Hobust rohkem ja jõulisemalt sundides. Aga uskuge, väga mõnus kogemus on, kui hobune tõesti üritab sinuga suhelda, sest ta teab, et sinu poolt pole tõenäoliselt midagi koledat oodata. Vahepeal ma ei arvanud, et see oleks võimalik, aga siinoleku ajal on minus hakanud pesitsema lootus, et äkki ikka on.

Nt täna seisime ja ootasime Luke'iga maneežis millal Sue (mingi hobuseterapeut, akupunktuuri sarnast miskit) tuleb ja teda ravib. Oodates ja igavledes ma tõesti nägin, kuidas hobune üritas mulle meeleheitlikult selgeks teha, kust tal sügeleb ja talle üldse ei meeldi kui ma ta lakka päitsete alt välja sikutan. No kohe oli näha, et ta tõesti tahtis mulle miskit selgeks teha. Aga mitte närvi minnes, vaid nii, sõbralikult.

Ja mulle meeldis ka, et kui ma tema nina ees poolkaart mööda edasi-tagasi käisin, siis ta tuli mulle kogu aeg oma peaga järgi. Ning mõtlesin ka selle peale, et tavaliselt ei näe me kuigi tihti hobuse kukalt ülevaltpool (va sadulas olles). Ma pole seda kunagi varem tähele pannud. Siin aga seisavad hobused pidevalt inimeste läheduses nii, et pea on piisavalt madalal, et võid vabalt tema kõrvade vahele ülalt alla vaadata. Siis taipasin, et varem pole ma eriti sellist asja kohanud. Popstari puhul näiteks mitte kunagi. Hobuse pea on ikka kuskil kõrgel ja kui sul on vaja nt kõrvu puudutada, siis tuleb ülespoole upitada. Siin on mõnikord vastupidi ja uskuge või mitte, mina igal juhul usun, et see näitab et siinsed loomad tunnevad ennast inimeste juuresolekul kordi mugavamalt ja turvalisemalt. Mis omakorda paneb mõtlema - kui ebaturvaliselt hobused reeglina ennast tegelikult tunnevad?

Maybe the trouble is that usually people just don't know any better...?

Igasugu mõtteid tekib ja eks nad ole siin vist parasjagu segaselt väljendatud, sest olen unine ja väsinud praegu ning ei jõua kõike korralikult enne kirja panekut läbi mõelda ja selgeks sõnumiks kokku panna. Aga huvitav oleks teada, mis teised mu uitmõtetest arvavad?

Ah jaa, üks äge asi on siin veel - hobuste jaoks on siin ikka igat masti spetsialiste - osteopaat, kiropraktik, füsioterapeut, nõelravi, homöopaatia jne. Eestis pole ma millestki sellisest isegi kuulnud!

Laupäeva õhtust veel

Käisime täna päeval veel hobuvarustuse poes paarikümne km kaugusel, Rugby nimelises linnas. Seal pidi olema suur allahindlus ja mõtlesime, et võiks vaatama minna. Ma pole elus sees nii suurt ratsaasjade poodi näinud. Sadulaid oli seal vähemalt paarsada ja kõike muud ka nii, et võttis silme eest kirjuks. Kulutasin u 400 krooni sooja tuule- ja veekindla pusa peale, ei tea kas oli seda väärt, aga loodan, et oli. Täitsa kenastid ratsapükse oleks ka sealt saanud nii alates paaristsajast kroonist, aga ei hakanud seal tuhnima, sest otsustasin, et saan selle paariga hakkama, mis mul on. Hoian raha mudueks asjadeks. Riiete hinna üle siin muidu kül nuriseda ei saa, neljapäeval Northamptonis käies naersin, et inglased ei saa küll kehva riietumist rahapuuduse kaela ajada. Täiseti korralikke saapaid nt oli terve poetäis valida hinnaklassis 200-600 eek. Teises poes jagati jumalast uusi ja kenasid pluuse alates 1-st naelast, 5 naela eest sai juba korralikke asju. Ostsin endale korralikud teksad 6 naelaga. Jne, jne. Kiusatusi kulutada on nii et vähe pole, aga üritan seda mitte väga palju teha, sest tsikli peale kulub niikuinii raha ja ega mul töökohta ju veel ei ole.

Nüüd otsin pastakat, et täita ära mingi ankeet, et perearsti juurde registreeruda. Jube paks paberipatakas on, ei tea, mis nad kõike teada tahavad...

Järgmiseks plaanin CV-sse paar Mary soovitatud parandust sisse viia ja kui tsikli kätte saan, siis älhen ka seda laiali jagama. Küll siis ka mingi töö tuleb!

Pärast igastahes magama, vahin võib-olla natuke telekat ja siis head ööd!


Ah jaa, eelmise posti juurde unustasin lisada, et aitähaitäh emale Kawasaki juures aitamise eest:)!!

Kawasaki GPZ 500S

Minu viimaste päevade tähtsündmus:

Kawasaki GPZ 500S
punane
500cc
2 silindrit
750 naela
3 kuud garantiid
värske õlivahetus, muud kuluosad ka vist suhteliselt ok korras.
tuleb koos aastase ülevaatusega
u 50 naela teemaksu tuleb minul maksta
Kindlustus esialgsete andmete järgi ca 280-300 naela...

Käsiraha sisse makstud praeguseks, kui Eestist varustus kohale jõuab siis lähen järgi ja SÕIDAN KOJU TÄITSA PÄRIS OMA MOOTORRATTAGA!

Olen väga põnevil ja ei suuda ära oodata!

Kirsiks tordil on see, et eile käisime Alia ja Lydiaga baaris ja saime seal tuttavaks mingi tüübiga, et on pärit Tšehhist ja armastab rokkmuusikat ja mootorrattaid. Täpsemalt, ta on suisa mehhaanik! Ma tavaliselt seda küll ei tee, aga tema numbri küsisin küll kohe, sest tsiklisõpra on mul VÄGA vaja, sest midagi on mu uuel Kawal ikka viga...

Ja see väärkis vist ka mainimist, et toakaaslastega on mul täitsa vedanud, mõlemad on toredad ja koos asju teha on põnev.

Hobupoole pealt suuremaid emotsioone praegu kirja panna ei olegi. Homme on mul istakutrenn plaanis, küllap siis jälle miskit tuleb. Aga üha rohkem tõden, et kõik on peas kinni ja inimesed oma suure egoga lukusavad enda jaoks tihti paljud hobustele nii loomulikud võimalused. Kahjuks pean tõdema, et minu ego on suurem kui ma ise varem taibanud olengi ning selle suhtumise muutmine on aega ja pingutust nõudev. Kuigi praegu ma tunnen muutust algamas... Keeruline jutt ühesõnaga:D

Ohh, tuleks see postipakk kiivri ja tagiga ometi juba...