Ma jalutasin täna hobustega karjamaa vahet, nagu me siin iga päev teeme, ja mõtlesin: jap, just seda ma tahangi teha. Tahangi kogu aeg kobuseid kantseldada. Muidugi oleks eriti tore, kui sellega annaks ka elatist teenida (erinevalt sellest praegusest olukorrast, eksole), aga äkki ühel päeval annabki.
Andke andeks ajakirjanikud, aga mis siis, et ma Tartu Postimehes muudkui mõtlesin, et ajakirjanikutöö on prestiižne, huvitav, põnev, arendav jne jne, aga no ei olnud ma ikka lõpuni armastuse ja õhinaga asja juures. Ning head ajakirjandust ei saa ju teha, kui sa ei ole hinge ja õhinaga iga jumala artikli kallal, ega ju? Ma ei välista, et mõnikord on vahva või vajalik ka mul seda tööd veel teha, aga eluaegset karjääri keskpärase ajakirjanikuna ma igal juhul ei taha ega hakkagi seda tegema. Hea indikaator on isegi see, et bakatööd tehes oli küll huvitav ajakirjanduskirjandust lugeda, aga hobualase värgi kallale oli mul ennast palju lihtsam tundideks unustada kui McQuaili juurde.
Nii et parem hakkan suurepäraseks hobuseinimeseks! Minu kõige ambitsioonikam plaan on muuta Eesti reputatsioon hobuste peksmise ja ahistamise riigist eeskujulikuks alternatiivhobundusmaaks.
Ah jaa, anna andeks, vanaema ka, sest ma tean et sinu arvates on see hobustega jandamine minu puhul niikuinii igasuguse piiri ületanud totrus. Aga noh, eks ma pean sellega kuidagi toime tulema siis:)
Nii, aga tänastest plaanidest ka. Peaksin tsiklil teemaksu ketta ära vahetama. Mul pole veel õrna aimugi, kuidas ma vana selle mingi plastjunni sees, mis seda ratta küljes hoiab, kätte saan, aga noh, ongi põnev. Siis peaks veel rehvirõhke kontrollima, ketti õlitama ja üleüldse vaatama kas igasugu vedelikud on normis. Õnneks Derekil on kompressor ja manomeeter ja ta lahkesti lubas neid kasutada.
Ja siis tahtsime veel varustust puhastada ja sõnnikuhunnikut natuke koomale kühveldada, laiutab teine juba pole hoovi peal. Ilm on täna lihtsalt nii kena (päike särab ja nii umbes +15 kraadi), et võiks rohkem asju teha.
Ah jaa, ratsatrenn oli mul ka jälle laupäeval. Charliega. Charlie on lihtsalt maailma parim õppehobune, tema kohta keel kohe ei paindugi hästi muud sõna ütlema kui õpetaja või siis schoolmaster. Paamine on see, et ta kuulab kõiki su kobasid märguandeid nii hästi, et mul oli vahepeal lausa piinlik tema ees.
Aga igal juhul mulle tundub, et siinne ratsutamissüsteem on tegelikult ka mõistlikum ja loogilisem kui see, mida ma seni õppinud olen. Eriti hakkasin ma selle peale mõtlema siis, kui Derek tõi näite, kuidas pööratakse hobusega nende süsteemis (mida tema nimetab prantsuse koolkonnaks) ja kuidas tavaratsutamises (mida tema nimetab saksa süsteemiks või sõjaväe juurtega ratsutamiseks). Huhh, seda on keeruline seletada, aga ma proovin.
Prantsuse koolkonna järgi, näiteks, kui sa tahad maneeži servas paremale pöörata, siis on targem kasutada vasakut kaudset ratset (indirect rein), mis liigutab hobuse esitosa eemale, ehk siis paremale ehk siis sissepoole. St siis pööratakse välimise ratsmega (mida pmst olen ma enne oma treenerite käest mingis vormis ka kuulnud). Teine variant oleks kasutada paremat otsest ratset (direct rein), mis liigutab hobuse tagaotsa vasakule. Kui nüüd seda teha maneeži seina ääres, siis kuna hobune ei saa tagaotsa vasakule liigutada, sest sein on ees, siis tekitab see painde. Dereki sõnade järgi toimitakse nii saksa süsteemis ning eesmärgiks on saavutada painet. Kui aga tahetakse saavutada painet, kuid seina parasjagu käepärast ei ole, siis peab selle töö ära tegema ratsaniku välimine jalg, millega too blokeerib hobuse tagaotsa liikumise väljapoole. Ja siis peab veel hoidma välimist ratset vastu, et hobune ei vajuks väljapoole ning suruma sisemise jalaga, et hobune sisse ei vajuks. Ehk siis peab tegema nelja asja korraga, mis on natuke keeruline inimese jaoks ja natuke segadusttekitav hobuse jaoks.
Prantsuse koolkond aga saavutab kõik selle ainult välise ratsmega, rääkis Derek.
Phuhh, siis tundus see kõik mulle selge, lihtne ja õige, aga praegu tekib mul küsimus: aga kuidas prantsuse süsteemi järgi painet saavutada? Sest ainult kaudse ratsme peale liiguvad lihtsalt esijalad eemale, mitte ei teki painet. Et siis ikkagi peab olema nende järgi ka mitu märguannet?
Ehh, peab küsima. Ja ma ei tea, kas mu sellest kirjutisest on võimalik midagi aru ka saada, aga igal juhul täitis ta minu jaoks eesmärgi ehk siis ma sain ise asja läbi mõeldud ja tekkis üks küsimus ka.
Nii vabandust segase peksmise eest:D Aga ikkagi tundub mulle, et see nn prantsuse süsteem on parem kui see, millega me harjunud oleme. Praegu on mul tunne, et siinset süsteemi olen ma võimeline õppima ja võib-olla isegi täitsa heaks saama, kui ma hästi õpin ja harjutan. Tavaratsutamise suhtes on mul alati olnud suhteliselt lootusetu tunne, et kuna ma lapsena ei saanud korralikult trennis käia, siis on rong minu jaoks lootusetult läinud ja heaks ratsutajaks ei saa ma kunagi. Selleks võib muidugi olla mitu põhjust: esiteks üks süsteem on lihtsam loogilisem ja paremini õpitav kui teine ja teiseks on Derek kõige parem treener, kellega ma olen õppida saanud. Võibolla on mõlemad õiged?
Craig Stevens ütles üsna mitme asja kohta, mida ta trennivõtjatele rääkis, et ilmselt teevad tegelikult nii, ilma et nad seda ise endale teadvustaksid, ka paremad nn tavaratsutajad, kuigi nad räägivad hoopis teist asja. Võibolla ongi sellepärast nii raske ratsutama õppida, et mõndasid asju ei osata sulle õpetada, vaid see tuleb võibolla siis, kui sa oled mitu aastat iga päev ja mitme hobusega ratsutanud? Noh, et see on vist niikuinii nii, et nt tunnetust ei saagi õpetada, vaid seda peab kogema. Aga äkki on nii palju rohkemate asjadega kui me arvame ja sellepärast ongi väga raske hästi ratsutama õppida?
Ehh, jälle sai minu ühe mõtte kirjapankust pikka loba. Pealegi veel pikk ja segane loba, aga vähemalt sain oma teooria kirja pandud. Ei tea, kas on ka nii?
Aga nüüd välja tsikliga tegelema!
Mul tekkis seda saksa-prantsuse juttu lugedes täpselt sama painde küsimus - nii et et uuri seda kindlasti. ;) Ja anna teada.
ReplyDeleteKuigi, kuigi... minu arusaamist mööda ei kasutata sisemist ratset otseselt keeramiseks ka saksa koolkonna järgi mitte - vaid just painde saavutamiseks. See on küll õigus, et tihtipeale nad hakkavad õlaga või tagumikuga välja vajuma ja siis tuleb seda omakorda korrigeerida jne.. et kui on olemas lihtsam viis, siis oleks küll tore seda teada/osata.
Aga konkreetselt hobuse pööramisel peaks ikka olenemata koolkonnast rohkem rolli mängima välimine ratse. Öeldakse ju, et sisemine näitab suuna (ehk määrab tavaliselt painde) ja välimine kontrollib painde suurust, ehk seda, kui palju hobune saab pöörata. Okei, mu jutt on nüüd vist ka väga keeruline... aga eeldusel, et sul on paine juba olemas, peaks ikka igasugune hobuse pööramine samamoodi välimise ratsme abiga toimuma. See, et "vasakule keeramiseks tõmba vasakut ratset" on üldiselt ainult algajatele räägitav jutt. :P
Tegelikult mind kohati väga huvitab see prantsuse koolkond, kuigi ma pole päris kindel, kas ma seda tervikuna nö. saksa omale eelistaksin. Aga noh - alati saab valida, mida sa õpetatust kasutad ja mida mitte, ning endale sobiv kompott luua :D, muidugi mitte üksteisele vastukäivaid või väga erineva lähenemisviisiga asju hobusele õpetades.
Huhhuhuuu
ReplyDeleteKüsisin siis eile trenni alguses, et mismoodi prantslased painet saavutavad. Ja peale seda istusin pool tundi hobuse seljas ja kuulasin loengut kahe koolkonna põhimõttelistest erinevustest. Lõpuks jõudsin järeldusele, et ma ei ole ikka üldse pädev :D ja kogu seda teooriat seletada on jube keeruline, sest ma ei tunne lõpuni kummagi koolkonna terviklikku olemust ja kõiki põhimõtteid. Ehk siis ära pimesi usu, mis ma kirja panen, sest ma ei julge pead panti panna, et kogu see jutt õige on:D
Aga lühidalt: painet saabki saavutada ainult ühte märguannet kasutades, sest korrektselt treenitud kehaga hobune astub juba lihtsalt pööramismärguande peale sisemise tagajalaga rohkem keha alla. Ja see ongi oma olemuselt paine, sest hobuse selgroog ja kere tegelikult lateraalselt kuigi palju lihtsalt ei ole võimelised painduma.
Ehk siis paine tekib iseenesest ja kui ei teki, siis tuleb mängu kahe koolkonna peamine fundamentaalne erinevus. Saksa pool usub, et kui hobune miskit ei tee, siis tuleb leiutada viis, kuidas ta seda tegema panna - suruda näiteks siit ja sealt jalgadega. Prantsuse pool usub, et kui hobune midagi ei tee, siis on tal selleks hea põhjus. Näiteks kui hobune paindes ei pööra, siis võib see olla sellepärast, et ta lihtsalt füüsiliselt ei ole valmis seda tegema, sest mingi lihas on pinges või valus või ei ole piisavalt elastne või mingi osa hobuse kehast ei suuda sel viisil raskust kanda. Ehk siis kui sa tahad painet ühe märguandega, siis pead tegema hobusega erinevaid painduvust ja lihaseid arendavaid harjutusi kuni paine on tema jaoks mugav.
Ja kusjuures hoolikalt proovides ja tunnetades tundsin küll Sonneti seljas, et on jah nagu paine ja ausõna ei kasutanud midagi muud peale ratsme.
Samas aktsepteerib ka prantsuse koolkond siiski hobuse keha mõjutamiseks muid märguandeid peale ratsme, kuid mulle jäi Dereki selgitusest mulje, et jalgade ja istaku märguanded ei ole nende arusaama järgi mõeldud hobuse keha kuskile poole lükkamiseks, vaid pigem enda ja hobuse kehas soovitud liikumise tunde tekitamiseks. Ehk siis märguanded on kordi nõrgemad kui mina harjunud olen. Aga see võib vähemalt osaliselt tulla ka sellest, et mu senine ratsutamiskogemus on ka heast tavaratsutamisest robustsem.
Niih, üritasin siin muudkui asju kokkuvõtlikult, korrektselt ja oma sõnadega kirja panna. jube raske oli, mis tähendab, et ma pole ka kõigest täielikult aru saanud, aga vist ei pannud lõpuks väga palju puusse :D
Kui palju selles jutus sulle asjalikku infot oli? :D
Oli ikka asjalikku infot natuke...
ReplyDeleteSellest painde nö ise tekkimisest ma saan aru küll, see on õpetatud hobuse puhul täitsa võimalik - mu hobune ei ole küll teadlikult prantsuse koolkonna baasil õpetatud, aga kui ma teda ainult hästi õrnalt välimise ratsmega keerama lükkan ja ühtegi teist märguannet ei annaks, siis ta võtaks ka tõenäoliselt sisemise painde - sest see on füüsiliselt kõige kergem hobuse jaoks. Mitte et mu hobune nüüd väga kogenud või tark oleks, aga seda ta juba teab, kuidas kõige kergem on ja mida ma temalt ootan, ma lihtsalt ise ei tohi takistada teda õiget asja tegemast.
Aga jah, hoopis keerulisem on see, kuidas sa hobuse selliseks õpetad. Noored hobused tihtipeale 1) ei reageeri väga õrnale ratsmesurvele, 2) tugevama surve puhul, mis rohkem suule juba mõjub, keeravad pea ratsme poole (ehk välja), 3) ei saa aru, miks nad peaks nt paremale pöörama, kui pea on vasakule tõmmatud (ei mõtle siin mingit jõuga tõmbamist, aga nad võivad ka normaalse kontakti puhul hakata pead keerama), 4) ei võta kindlasti mitte painet sisse, kui pea on väljas (eriti, kui pööramine ei toimu platsi nurgas).
Aga muidugi, selliste asjade õppimine/õpetamine võtab aastaid ja kindlasti ei saagi seda kõike paaris blogi kommentaaris selgeks teha. Kuid kohati mulle tundub, et vb need kaks erinevat õpetust ei olegi oma põhimõtetes NIIII erinevad, vaid asi on lihtsalt pisiasjades, millele rohkem või vähem tähelepanu pööratakse. Ja kui siis sellised inimesed, kelle juures sa töötad, kasutavad sellest prantsuse koolkonnast leebemat osa (sest mingi osa, nt need ekstreemsemad Baucheri painutamised jms, ei tundu ka väga hobusõbralikud), ning nö saksa koolkonna järgijad ei arvesta ka kogu oma koolkonna õpetusega, vaid nende sõidust kujuneb tihtipeale selline "tagant peale ja eest ei lase ära" meetod, siis kokkuvõtes on juba jah, kaks päris erinevat ratsutamisstiili.
Aga väga huvitav on küll... ;)
Kusjuures mulle tundub ka vahest, et kuigi ühest küljest rõhutatakse kogu aeg erinevusi, siis kohati jooksevad jah need kaks stiili ka omavahel kokku. Aga siis jooksevad lahku jälle ka:D Et ühest küljest on hobune on hobune on hobune, aga teisest küljest saab ikka väga erinevalt läheneda... ja eks vist jah suuresti oleneb asi sellest, millise suhtumisega on konkreetne inimene.
ReplyDelete