Huhh, üks hull päev jälle läbi. Adrenaliin on nii laes, et und veel ei ole, kuigi igati mõistlik oleks hoopis magama minna. Hommik algas suhteliselt rahulikult, ainult ilm oli jube. Tegin kõik kenasti ja Aliale natuke ette ära, sest kella 2-ks pidin tööle minema.
Sain kenasti tehtud, vahetasin tsikliriided selga ja läksin välja. Panin Kawale hääled sisse ja hakkasin pakkima, tegin värava lahti ja puha, ise mõtlesin, et täna on hääl kuidagi parem kui muidu, tundus nagu ladusamalt soojenevat. Ja siis kui selga istusin, et väravast välja sõita, vaatan - õlituli põleb. Ja enam ära ei kustu... Baaahahhh... Lülitasin korraks välja. Panin natukese aja pärast tagasi. Ikka sama. Paar korda proovisin, ei mingit vahet.
Tõmbasin keskhargi peale, vaatasin õlitaset. Tase kõrge, aga aknast paistab natuke mingit valget kräppi. Olen lugenud, et see pidi tähendama, et õli sisse on vett sattunud. Ja see on paha! Kurat, kas tõesti see, et ta esmaspäeval korraks seisu pealt külili panin, mõjus nii halvasti.... ? teisipäeval ta ju ometi käivitus ilusti. Kuna mul polnud eriti aega oodata, palusin kohe Maryt, et ta mind Towcesteri tööle viiks, õnneks see ei ole väga kaugel. Jäin ainult 5 minutit hiljaks, õnneks. Tagasi sain Aliaga. Ma ei tea, kui palju kooki või bena või misasja ma neile selle eest ostma pean!
Tööl olles panin kõik oma vähesed tutvused tööle, loodame, et saan kuidagi lahenduse. Ja väga loodan, et mitte väga kallilt, sest mul lihtsalt ei ole raha, et praegu tsiklit remontida...!
Mäkis oli iseenesest normaalne. Miskit väga sassi ei ajanudki täna kuigi üldiselt oli ikka vahepeal paras hullumaja. Õhtul oli mõnusalt rahulikum, ma arvan, et mulle meeldivad õhtused vahetused. Pealegi neid ma saan teha ka oma poolikute päevade arvelt. Nii äkki saan endale isegi ühe päriselt vaba peäva nädalas lubada. Või siis mitte aga see eest teha 3 vahetust nädalas ja saada rohkem raha:)
Ja mõtlesin täna ka seda, et peaks proovima ikka midagi natuke lähemalt leida, näiteks Woodford Halse oleks kena. Kahel põhjusel - siis on lootust ka libedaga või siis kui tsikkel katki kohale jõuda ja benssu kulub vähem ja ma juba tunnen, kuidas Mäkil on potentsiaali varsti tüütuks muutuda. Ta on juba ses suhtes oma eesmärki täitnud ka, et ma enam eriti ei karda seda ingliskeelset klienditeenindust nagu enne. Ja eks ta ole kogemus ka ja pluss tööle saamisel ja vähemalt ma teen rahadel nüüd vahet:) Täna oli mul muide kassast 12 penni puudu, mis on ju päris hea tulemus, kui kassa oli üle 400 naela.
Homme peaks ratsatrenn ka olema, äkki siis saab sest ka muljetada. Aga nüüd tsiklimure adrekas on kehast lahkunud ja aeg magama minna. Öööd!
Ja palun hoidke kõik pöialt, et minu armas Kawa ei oleks katki ja kui kellelgi on geniaalseid ideid, mis ta mure võiks olla, andke teada :P
Friday, November 12, 2010
Wednesday, November 10, 2010
Ma üldse ei salli blogisid, mis iga kord algavad vabandusega, et ei ole nii kaua kirjutanud. Seega ma seekord ei vabanda, et ma ei ole nii kaua kirjutanud.
Tegemist on palju lihtsalt nüüd, kui ma tööl ka käin. Ja kuidagi hobustega midagi ekstrapõnevat ei ole juhtunud. Lugesin eile Mark Rashidi raamatut, pealkiri ei tule meelde praegu ja ei viitsi teise tuppa vaatama ka minna... Aga hea raamat on, tüüp oskab hästi kirjutada. Meenutas mulle natuke Herrioti või Durrelli raamatuid.
Surfasin netis ja uurisin telefonide kohta. Selgub, et olen suutnud endale põhimõtteliselt kõige mõtetuma ja kallima SIM-i muretseda... Siin saab ikka igasugu asju koju tellida, nii et nüüd saabub mulle 2 nädala jooksul uus SIM kaart. Numbri saan samaks jätta, isegi kui praegu on mul kõnekaart ja uus on ka kõnekaart, aga ikka saab oma numbri alles jätta. Palju toredam süsteem kui Eestis, eksju.
Ja Ebay-d kasutan ma ka hoolega. Veel üks asi, mis on siin toredam kui karupee- Eestis. Närisin ennast Paypalist ka läbi ja olen nüüd Ebayst tellinud ja õnnelikult kätte saanud kaks asja. Esiteks ülihea windstopperi, mis tsikliga sõites kaela soojas hoiab ja teiseks täitsa korraliku kaska. Mõlemad maksid alla 10 naela ehk alla kahesaja krooni. Postikulu sissearvestatud!
Nii, et kui mul emsaspäeval kummik vett sisse laskma hakkas, siis polnud nagu eriti muud mõtetki kui - Ebay! 9.99 naela eest on siis mulle loodetavasti homme saabumas kenad kreemikad kummarid.
Kui oleksin pidanud kuskile poodi otsima minema, siis ega ilmselt enne järgmist nädalat poleks saanud... Aga ilma kummikuteta siin lihtsalt ei ole võimalik tööd teha, kopliväravates on sopp juba kohati pahkluuni. Ja maapinna külmumist pole niipea oodata, kui üldse. Normaalsetel aastatel siin seda vist ei juhtugi (mis mulle kui tsikliga sõitjale muidugi meeldib).
Oehh, natuke haiglane on olla kah. No üldse ei ole kirjutamise jaksu täna. Ehk teinekord. Lähen parem jooksen sooja dušši alt läbi ja lähen vara magama. Ehk siis tuleb ka häid hobusemõtteid, mida teiega jagada:) Mark Rashid pani mõtlema, et eelkõige tuleb mul vist igal juhul teha tööd iseendaga ja suhtumisega. Et äkki just see ongi mul puudu heast hobuseinimesest. ...? Ja siis veel tehnika ja töövõtted ja ratustamisoskus :D aga suhtumisega on vst kõige raskem tööd teha, muud saab lihtsalt, kasvõi hambad ristis, harjutada.
Tsau!
Tegemist on palju lihtsalt nüüd, kui ma tööl ka käin. Ja kuidagi hobustega midagi ekstrapõnevat ei ole juhtunud. Lugesin eile Mark Rashidi raamatut, pealkiri ei tule meelde praegu ja ei viitsi teise tuppa vaatama ka minna... Aga hea raamat on, tüüp oskab hästi kirjutada. Meenutas mulle natuke Herrioti või Durrelli raamatuid.
Surfasin netis ja uurisin telefonide kohta. Selgub, et olen suutnud endale põhimõtteliselt kõige mõtetuma ja kallima SIM-i muretseda... Siin saab ikka igasugu asju koju tellida, nii et nüüd saabub mulle 2 nädala jooksul uus SIM kaart. Numbri saan samaks jätta, isegi kui praegu on mul kõnekaart ja uus on ka kõnekaart, aga ikka saab oma numbri alles jätta. Palju toredam süsteem kui Eestis, eksju.
Ja Ebay-d kasutan ma ka hoolega. Veel üks asi, mis on siin toredam kui karupee- Eestis. Närisin ennast Paypalist ka läbi ja olen nüüd Ebayst tellinud ja õnnelikult kätte saanud kaks asja. Esiteks ülihea windstopperi, mis tsikliga sõites kaela soojas hoiab ja teiseks täitsa korraliku kaska. Mõlemad maksid alla 10 naela ehk alla kahesaja krooni. Postikulu sissearvestatud!
Nii, et kui mul emsaspäeval kummik vett sisse laskma hakkas, siis polnud nagu eriti muud mõtetki kui - Ebay! 9.99 naela eest on siis mulle loodetavasti homme saabumas kenad kreemikad kummarid.
Kui oleksin pidanud kuskile poodi otsima minema, siis ega ilmselt enne järgmist nädalat poleks saanud... Aga ilma kummikuteta siin lihtsalt ei ole võimalik tööd teha, kopliväravates on sopp juba kohati pahkluuni. Ja maapinna külmumist pole niipea oodata, kui üldse. Normaalsetel aastatel siin seda vist ei juhtugi (mis mulle kui tsikliga sõitjale muidugi meeldib).
Oehh, natuke haiglane on olla kah. No üldse ei ole kirjutamise jaksu täna. Ehk teinekord. Lähen parem jooksen sooja dušši alt läbi ja lähen vara magama. Ehk siis tuleb ka häid hobusemõtteid, mida teiega jagada:) Mark Rashid pani mõtlema, et eelkõige tuleb mul vist igal juhul teha tööd iseendaga ja suhtumisega. Et äkki just see ongi mul puudu heast hobuseinimesest. ...? Ja siis veel tehnika ja töövõtted ja ratustamisoskus :D aga suhtumisega on vst kõige raskem tööd teha, muud saab lihtsalt, kasvõi hambad ristis, harjutada.
Tsau!
Friday, November 5, 2010
Tehtud!
Niiih, esimesed 6 tundi tööd Mäkis tehtud siis! Polnudki nii hull, kui ma arvasin. Inimesed olid üllatavalt toredad ja toetavad ja ütlesid, et ma sain esimese päeva kohta väga hästi hakkama :D Nii et kartsin hullemat.
Ja üks tüdruk oli veel tsiklifänn, tal oli kunagi Ninja, mis on põhimõtteliselt minu nunnu uuem ja ägedam variant vist. Nii et temaga sain kohe jutu peale. Ta rääkis mingist vahvast tsiklipubist ka, peab teinekord täpsemalt küsima ja kunagi ära tsekkima siis:P.
Homme jälle hobused siis. Huhh, kogu selle värgi mõistmisel on ikka tööpõld lai, aga eks ma katsun sellest ennast jõudumööda läbi närida!
Ööd!
Ja üks tüdruk oli veel tsiklifänn, tal oli kunagi Ninja, mis on põhimõtteliselt minu nunnu uuem ja ägedam variant vist. Nii et temaga sain kohe jutu peale. Ta rääkis mingist vahvast tsiklipubist ka, peab teinekord täpsemalt küsima ja kunagi ära tsekkima siis:P.
Homme jälle hobused siis. Huhh, kogu selle värgi mõistmisel on ikka tööpõld lai, aga eks ma katsun sellest ennast jõudumööda läbi närida!
Ööd!
Wednesday, November 3, 2010
1. tööpäev
Niih, homme on siis esimene tööpäev. Kella 11-ks pean seal olema. Ilmselt on esimesel päeval tark natuke varem jõuda, nii et plaan on kümne paiku toast liigutama hakata, tsikkel sooja, riided selga ja minekut! Kella kuueni, nii et seitse tundi tööd. See omakorda tähendab, et järgmisel neljapäeval peaks minu pangakontole laekuma 7*5.93 naela miinus maksud. Eesti rahas teeb see, emmm, umbes 750 krooni.
ILma lubab õnneks suhteliselt sooja, nii 15 kraadi ringis, kuid vihmast. Aga pole lugu, küll mu Kawa mind kohale veab.
Täna oli mul ka vaba päev, proovisin seda asjalikult ära kasutada. Seega käisin ratsutamas (Sonnetiga, väga hariv ja tore oli), tegin pannkooke, keetsin suure portsu makarone valmis ja uurisin, mis teed pidi siit Coventry nimelisse linna saab.
Coventry'isse lähen esmaspäeval mingisuguse valitsusasutusega intervjuule. Intervjuu tulemusena saan endale National Insurance ehk rahvusliku kindlustuse numbri, sellega hakkan siis vist makse maksma ja miskit veel tegema. Ega ma tegelikult päris kindel ei ole, aga igastahes läheb mul seda vaja... ja siis selle saamiseks peab võtma passi kaasa ja minema intervjuule mingi ametnikuga. Huvitav, misasja nad seal teada tahavad? Igal juhul olen road tripi pärast jube põnevil, ikkagi veel üks linn, kus ma varem käinud ei ole. Jumal tänatud Google Mapsi eest, ma ei kujuta ette, kuidas inimesed ilma selleta üldse kohti üles leidsid. Ainuke häda on jälle parkimisega - krt kuskilt ei leia selliste väikeste linnade kohta infot, mismoodi ja kuhu tsiklit panna võib. Suuremate linnade kohta on nt internetis listid olemas tasuta tsikliparklatega. Soositud on rattad vast sellepärast, et need on väiksemad ja tekitavad vähem ummikuid kui autod?
Hobused on vahvad. Ja mulle meeldib, et ma isegi vabal päeval vabatahtlikult tundsin tahtmist maneežis istuda ja vahtida peale ratsutamist ja teiste tegemisi vahtida. Nii peaksidki asjad käima. Oehh, oleks Eestis ainult lihtsam see hobusetöö tegemine. Kuigi tegelikult, kui ma ise tublimaks hakkan, siis ta äkki väga raske ei olegi.
Lugesin Õhtulehest Sami Lotila (või kuidas iganes see nimi oli) kirjutisi eestlaste ja Eesti kohta. Sattusin nende peale, kui Peeter Oja oli Postimehes neid ja üldse kogu Õhtulehte maapõhja neednud. On küll lugupidamatult vinguvalt ja s*tasti öeldud, aga täitsa huvitav lugemine tegelikult, soovitan silmaringi mõttes vaadata täitsa;) Sest tegelikult, kui vaadata asju kriitiliselt ja realistlikult, no võibolla natuke mustade prillidega, siis võib nende peale öelda nii, nagu ma Craig Stevensile ütlesin, kui ta Eestit hobuste sõjamaaks kutsus - you are right. Sest kriitika ongi alus peamiselt siis, kui tal on tõepõhi all.
Vot nii, aga miskit muud ei oskagi öelda praegu. Teen nedale natuke õhtusöögiks makaronikalasalatit ja lähen vahin enne magamaminekut veel natuke telekat või mängin arvutimängu. Head ööd!
ILma lubab õnneks suhteliselt sooja, nii 15 kraadi ringis, kuid vihmast. Aga pole lugu, küll mu Kawa mind kohale veab.
Täna oli mul ka vaba päev, proovisin seda asjalikult ära kasutada. Seega käisin ratsutamas (Sonnetiga, väga hariv ja tore oli), tegin pannkooke, keetsin suure portsu makarone valmis ja uurisin, mis teed pidi siit Coventry nimelisse linna saab.
Coventry'isse lähen esmaspäeval mingisuguse valitsusasutusega intervjuule. Intervjuu tulemusena saan endale National Insurance ehk rahvusliku kindlustuse numbri, sellega hakkan siis vist makse maksma ja miskit veel tegema. Ega ma tegelikult päris kindel ei ole, aga igastahes läheb mul seda vaja... ja siis selle saamiseks peab võtma passi kaasa ja minema intervjuule mingi ametnikuga. Huvitav, misasja nad seal teada tahavad? Igal juhul olen road tripi pärast jube põnevil, ikkagi veel üks linn, kus ma varem käinud ei ole. Jumal tänatud Google Mapsi eest, ma ei kujuta ette, kuidas inimesed ilma selleta üldse kohti üles leidsid. Ainuke häda on jälle parkimisega - krt kuskilt ei leia selliste väikeste linnade kohta infot, mismoodi ja kuhu tsiklit panna võib. Suuremate linnade kohta on nt internetis listid olemas tasuta tsikliparklatega. Soositud on rattad vast sellepärast, et need on väiksemad ja tekitavad vähem ummikuid kui autod?
Hobused on vahvad. Ja mulle meeldib, et ma isegi vabal päeval vabatahtlikult tundsin tahtmist maneežis istuda ja vahtida peale ratsutamist ja teiste tegemisi vahtida. Nii peaksidki asjad käima. Oehh, oleks Eestis ainult lihtsam see hobusetöö tegemine. Kuigi tegelikult, kui ma ise tublimaks hakkan, siis ta äkki väga raske ei olegi.
Lugesin Õhtulehest Sami Lotila (või kuidas iganes see nimi oli) kirjutisi eestlaste ja Eesti kohta. Sattusin nende peale, kui Peeter Oja oli Postimehes neid ja üldse kogu Õhtulehte maapõhja neednud. On küll lugupidamatult vinguvalt ja s*tasti öeldud, aga täitsa huvitav lugemine tegelikult, soovitan silmaringi mõttes vaadata täitsa;) Sest tegelikult, kui vaadata asju kriitiliselt ja realistlikult, no võibolla natuke mustade prillidega, siis võib nende peale öelda nii, nagu ma Craig Stevensile ütlesin, kui ta Eestit hobuste sõjamaaks kutsus - you are right. Sest kriitika ongi alus peamiselt siis, kui tal on tõepõhi all.
Vot nii, aga miskit muud ei oskagi öelda praegu. Teen nedale natuke õhtusöögiks makaronikalasalatit ja lähen vahin enne magamaminekut veel natuke telekat või mängin arvutimängu. Head ööd!
Monday, November 1, 2010
Karjäär
Ma jalutasin täna hobustega karjamaa vahet, nagu me siin iga päev teeme, ja mõtlesin: jap, just seda ma tahangi teha. Tahangi kogu aeg kobuseid kantseldada. Muidugi oleks eriti tore, kui sellega annaks ka elatist teenida (erinevalt sellest praegusest olukorrast, eksole), aga äkki ühel päeval annabki.
Andke andeks ajakirjanikud, aga mis siis, et ma Tartu Postimehes muudkui mõtlesin, et ajakirjanikutöö on prestiižne, huvitav, põnev, arendav jne jne, aga no ei olnud ma ikka lõpuni armastuse ja õhinaga asja juures. Ning head ajakirjandust ei saa ju teha, kui sa ei ole hinge ja õhinaga iga jumala artikli kallal, ega ju? Ma ei välista, et mõnikord on vahva või vajalik ka mul seda tööd veel teha, aga eluaegset karjääri keskpärase ajakirjanikuna ma igal juhul ei taha ega hakkagi seda tegema. Hea indikaator on isegi see, et bakatööd tehes oli küll huvitav ajakirjanduskirjandust lugeda, aga hobualase värgi kallale oli mul ennast palju lihtsam tundideks unustada kui McQuaili juurde.
Nii et parem hakkan suurepäraseks hobuseinimeseks! Minu kõige ambitsioonikam plaan on muuta Eesti reputatsioon hobuste peksmise ja ahistamise riigist eeskujulikuks alternatiivhobundusmaaks.
Ah jaa, anna andeks, vanaema ka, sest ma tean et sinu arvates on see hobustega jandamine minu puhul niikuinii igasuguse piiri ületanud totrus. Aga noh, eks ma pean sellega kuidagi toime tulema siis:)
Nii, aga tänastest plaanidest ka. Peaksin tsiklil teemaksu ketta ära vahetama. Mul pole veel õrna aimugi, kuidas ma vana selle mingi plastjunni sees, mis seda ratta küljes hoiab, kätte saan, aga noh, ongi põnev. Siis peaks veel rehvirõhke kontrollima, ketti õlitama ja üleüldse vaatama kas igasugu vedelikud on normis. Õnneks Derekil on kompressor ja manomeeter ja ta lahkesti lubas neid kasutada.
Ja siis tahtsime veel varustust puhastada ja sõnnikuhunnikut natuke koomale kühveldada, laiutab teine juba pole hoovi peal. Ilm on täna lihtsalt nii kena (päike särab ja nii umbes +15 kraadi), et võiks rohkem asju teha.
Ah jaa, ratsatrenn oli mul ka jälle laupäeval. Charliega. Charlie on lihtsalt maailma parim õppehobune, tema kohta keel kohe ei paindugi hästi muud sõna ütlema kui õpetaja või siis schoolmaster. Paamine on see, et ta kuulab kõiki su kobasid märguandeid nii hästi, et mul oli vahepeal lausa piinlik tema ees.
Aga igal juhul mulle tundub, et siinne ratsutamissüsteem on tegelikult ka mõistlikum ja loogilisem kui see, mida ma seni õppinud olen. Eriti hakkasin ma selle peale mõtlema siis, kui Derek tõi näite, kuidas pööratakse hobusega nende süsteemis (mida tema nimetab prantsuse koolkonnaks) ja kuidas tavaratsutamises (mida tema nimetab saksa süsteemiks või sõjaväe juurtega ratsutamiseks). Huhh, seda on keeruline seletada, aga ma proovin.
Prantsuse koolkonna järgi, näiteks, kui sa tahad maneeži servas paremale pöörata, siis on targem kasutada vasakut kaudset ratset (indirect rein), mis liigutab hobuse esitosa eemale, ehk siis paremale ehk siis sissepoole. St siis pööratakse välimise ratsmega (mida pmst olen ma enne oma treenerite käest mingis vormis ka kuulnud). Teine variant oleks kasutada paremat otsest ratset (direct rein), mis liigutab hobuse tagaotsa vasakule. Kui nüüd seda teha maneeži seina ääres, siis kuna hobune ei saa tagaotsa vasakule liigutada, sest sein on ees, siis tekitab see painde. Dereki sõnade järgi toimitakse nii saksa süsteemis ning eesmärgiks on saavutada painet. Kui aga tahetakse saavutada painet, kuid seina parasjagu käepärast ei ole, siis peab selle töö ära tegema ratsaniku välimine jalg, millega too blokeerib hobuse tagaotsa liikumise väljapoole. Ja siis peab veel hoidma välimist ratset vastu, et hobune ei vajuks väljapoole ning suruma sisemise jalaga, et hobune sisse ei vajuks. Ehk siis peab tegema nelja asja korraga, mis on natuke keeruline inimese jaoks ja natuke segadusttekitav hobuse jaoks.
Prantsuse koolkond aga saavutab kõik selle ainult välise ratsmega, rääkis Derek.
Phuhh, siis tundus see kõik mulle selge, lihtne ja õige, aga praegu tekib mul küsimus: aga kuidas prantsuse süsteemi järgi painet saavutada? Sest ainult kaudse ratsme peale liiguvad lihtsalt esijalad eemale, mitte ei teki painet. Et siis ikkagi peab olema nende järgi ka mitu märguannet?
Ehh, peab küsima. Ja ma ei tea, kas mu sellest kirjutisest on võimalik midagi aru ka saada, aga igal juhul täitis ta minu jaoks eesmärgi ehk siis ma sain ise asja läbi mõeldud ja tekkis üks küsimus ka.
Nii vabandust segase peksmise eest:D Aga ikkagi tundub mulle, et see nn prantsuse süsteem on parem kui see, millega me harjunud oleme. Praegu on mul tunne, et siinset süsteemi olen ma võimeline õppima ja võib-olla isegi täitsa heaks saama, kui ma hästi õpin ja harjutan. Tavaratsutamise suhtes on mul alati olnud suhteliselt lootusetu tunne, et kuna ma lapsena ei saanud korralikult trennis käia, siis on rong minu jaoks lootusetult läinud ja heaks ratsutajaks ei saa ma kunagi. Selleks võib muidugi olla mitu põhjust: esiteks üks süsteem on lihtsam loogilisem ja paremini õpitav kui teine ja teiseks on Derek kõige parem treener, kellega ma olen õppida saanud. Võibolla on mõlemad õiged?
Craig Stevens ütles üsna mitme asja kohta, mida ta trennivõtjatele rääkis, et ilmselt teevad tegelikult nii, ilma et nad seda ise endale teadvustaksid, ka paremad nn tavaratsutajad, kuigi nad räägivad hoopis teist asja. Võibolla ongi sellepärast nii raske ratsutama õppida, et mõndasid asju ei osata sulle õpetada, vaid see tuleb võibolla siis, kui sa oled mitu aastat iga päev ja mitme hobusega ratsutanud? Noh, et see on vist niikuinii nii, et nt tunnetust ei saagi õpetada, vaid seda peab kogema. Aga äkki on nii palju rohkemate asjadega kui me arvame ja sellepärast ongi väga raske hästi ratsutama õppida?
Ehh, jälle sai minu ühe mõtte kirjapankust pikka loba. Pealegi veel pikk ja segane loba, aga vähemalt sain oma teooria kirja pandud. Ei tea, kas on ka nii?
Aga nüüd välja tsikliga tegelema!
Andke andeks ajakirjanikud, aga mis siis, et ma Tartu Postimehes muudkui mõtlesin, et ajakirjanikutöö on prestiižne, huvitav, põnev, arendav jne jne, aga no ei olnud ma ikka lõpuni armastuse ja õhinaga asja juures. Ning head ajakirjandust ei saa ju teha, kui sa ei ole hinge ja õhinaga iga jumala artikli kallal, ega ju? Ma ei välista, et mõnikord on vahva või vajalik ka mul seda tööd veel teha, aga eluaegset karjääri keskpärase ajakirjanikuna ma igal juhul ei taha ega hakkagi seda tegema. Hea indikaator on isegi see, et bakatööd tehes oli küll huvitav ajakirjanduskirjandust lugeda, aga hobualase värgi kallale oli mul ennast palju lihtsam tundideks unustada kui McQuaili juurde.
Nii et parem hakkan suurepäraseks hobuseinimeseks! Minu kõige ambitsioonikam plaan on muuta Eesti reputatsioon hobuste peksmise ja ahistamise riigist eeskujulikuks alternatiivhobundusmaaks.
Ah jaa, anna andeks, vanaema ka, sest ma tean et sinu arvates on see hobustega jandamine minu puhul niikuinii igasuguse piiri ületanud totrus. Aga noh, eks ma pean sellega kuidagi toime tulema siis:)
Nii, aga tänastest plaanidest ka. Peaksin tsiklil teemaksu ketta ära vahetama. Mul pole veel õrna aimugi, kuidas ma vana selle mingi plastjunni sees, mis seda ratta küljes hoiab, kätte saan, aga noh, ongi põnev. Siis peaks veel rehvirõhke kontrollima, ketti õlitama ja üleüldse vaatama kas igasugu vedelikud on normis. Õnneks Derekil on kompressor ja manomeeter ja ta lahkesti lubas neid kasutada.
Ja siis tahtsime veel varustust puhastada ja sõnnikuhunnikut natuke koomale kühveldada, laiutab teine juba pole hoovi peal. Ilm on täna lihtsalt nii kena (päike särab ja nii umbes +15 kraadi), et võiks rohkem asju teha.
Ah jaa, ratsatrenn oli mul ka jälle laupäeval. Charliega. Charlie on lihtsalt maailma parim õppehobune, tema kohta keel kohe ei paindugi hästi muud sõna ütlema kui õpetaja või siis schoolmaster. Paamine on see, et ta kuulab kõiki su kobasid märguandeid nii hästi, et mul oli vahepeal lausa piinlik tema ees.
Aga igal juhul mulle tundub, et siinne ratsutamissüsteem on tegelikult ka mõistlikum ja loogilisem kui see, mida ma seni õppinud olen. Eriti hakkasin ma selle peale mõtlema siis, kui Derek tõi näite, kuidas pööratakse hobusega nende süsteemis (mida tema nimetab prantsuse koolkonnaks) ja kuidas tavaratsutamises (mida tema nimetab saksa süsteemiks või sõjaväe juurtega ratsutamiseks). Huhh, seda on keeruline seletada, aga ma proovin.
Prantsuse koolkonna järgi, näiteks, kui sa tahad maneeži servas paremale pöörata, siis on targem kasutada vasakut kaudset ratset (indirect rein), mis liigutab hobuse esitosa eemale, ehk siis paremale ehk siis sissepoole. St siis pööratakse välimise ratsmega (mida pmst olen ma enne oma treenerite käest mingis vormis ka kuulnud). Teine variant oleks kasutada paremat otsest ratset (direct rein), mis liigutab hobuse tagaotsa vasakule. Kui nüüd seda teha maneeži seina ääres, siis kuna hobune ei saa tagaotsa vasakule liigutada, sest sein on ees, siis tekitab see painde. Dereki sõnade järgi toimitakse nii saksa süsteemis ning eesmärgiks on saavutada painet. Kui aga tahetakse saavutada painet, kuid seina parasjagu käepärast ei ole, siis peab selle töö ära tegema ratsaniku välimine jalg, millega too blokeerib hobuse tagaotsa liikumise väljapoole. Ja siis peab veel hoidma välimist ratset vastu, et hobune ei vajuks väljapoole ning suruma sisemise jalaga, et hobune sisse ei vajuks. Ehk siis peab tegema nelja asja korraga, mis on natuke keeruline inimese jaoks ja natuke segadusttekitav hobuse jaoks.
Prantsuse koolkond aga saavutab kõik selle ainult välise ratsmega, rääkis Derek.
Phuhh, siis tundus see kõik mulle selge, lihtne ja õige, aga praegu tekib mul küsimus: aga kuidas prantsuse süsteemi järgi painet saavutada? Sest ainult kaudse ratsme peale liiguvad lihtsalt esijalad eemale, mitte ei teki painet. Et siis ikkagi peab olema nende järgi ka mitu märguannet?
Ehh, peab küsima. Ja ma ei tea, kas mu sellest kirjutisest on võimalik midagi aru ka saada, aga igal juhul täitis ta minu jaoks eesmärgi ehk siis ma sain ise asja läbi mõeldud ja tekkis üks küsimus ka.
Nii vabandust segase peksmise eest:D Aga ikkagi tundub mulle, et see nn prantsuse süsteem on parem kui see, millega me harjunud oleme. Praegu on mul tunne, et siinset süsteemi olen ma võimeline õppima ja võib-olla isegi täitsa heaks saama, kui ma hästi õpin ja harjutan. Tavaratsutamise suhtes on mul alati olnud suhteliselt lootusetu tunne, et kuna ma lapsena ei saanud korralikult trennis käia, siis on rong minu jaoks lootusetult läinud ja heaks ratsutajaks ei saa ma kunagi. Selleks võib muidugi olla mitu põhjust: esiteks üks süsteem on lihtsam loogilisem ja paremini õpitav kui teine ja teiseks on Derek kõige parem treener, kellega ma olen õppida saanud. Võibolla on mõlemad õiged?
Craig Stevens ütles üsna mitme asja kohta, mida ta trennivõtjatele rääkis, et ilmselt teevad tegelikult nii, ilma et nad seda ise endale teadvustaksid, ka paremad nn tavaratsutajad, kuigi nad räägivad hoopis teist asja. Võibolla ongi sellepärast nii raske ratsutama õppida, et mõndasid asju ei osata sulle õpetada, vaid see tuleb võibolla siis, kui sa oled mitu aastat iga päev ja mitme hobusega ratsutanud? Noh, et see on vist niikuinii nii, et nt tunnetust ei saagi õpetada, vaid seda peab kogema. Aga äkki on nii palju rohkemate asjadega kui me arvame ja sellepärast ongi väga raske hästi ratsutama õppida?
Ehh, jälle sai minu ühe mõtte kirjapankust pikka loba. Pealegi veel pikk ja segane loba, aga vähemalt sain oma teooria kirja pandud. Ei tea, kas on ka nii?
Aga nüüd välja tsikliga tegelema!
Thursday, October 28, 2010
Craig Stevens
Täna ja homme on siin trenne andmas Craig Stevens USAst, istusime peaaegu terve tänase päeva maneeži ääres ja vahtisime. Ise muidugi trenne ei võta, sest 45 minutit selle onu tähelepanu maksab 85 naela... Paar sõna ajasime juttu ka.
Kui mainisin, et olen Eestist, siis tema reaktsioon oli kohe, et „oh, the land of combat“. Eemm....?? Tuli välja, et kuna ta on käinud palju Rootsis ja Soomes, siis on ta kohanud palju meilt pärit hobuseid, kõik on traumeeritud ja nagu sõjast läbi käinud. Ehk siis palju peksa ja muud karmi kohtlemist saanud...
Mis mul muud üle jäi kui nõustuda ja öelda, et meil oli ja kohati on praegugi peamine hobuste treenimise filosoofia selline, et pole miskit, mida peksuga ei saavutaks ja kui ei saavuta, siis järelikult ei peksa piisavalt tugevasti. Tuleb loota, et aja jooksul meil ka inimesed saavad targemaks ja avastavad teisi viise. Mille peale Craig arvas, et ega hullemaks eriti minna ei saa:D No muidugi kui välja arvata Venemaa, mis on veel hullem.
Igal juhul tasub mõelda selle peale, mismoodi mujal asju tehakse ja mismoodi meie peale vaadatakse. Veelkordne kinnitus sellele, et tasub ikka omast lombist välja ronida, saab maailmast objektiivsema pildi.
Tänase päeva hea uudis on see, et õhtul valasin Jo'le ja Derekile välja selle, et ma olen ikka palju vähem ratsa- ja muidu trenne saanud, kui ma siia tulles ootasin. Ja voila – tunni aja pärast tuli Derek rääkima, et järgmisel nädalal teema rohkem ratsutamist ja siis me saame edasi ise juba sõita ka rohkem.
A head ööd tänaseks:)
Kui mainisin, et olen Eestist, siis tema reaktsioon oli kohe, et „oh, the land of combat“. Eemm....?? Tuli välja, et kuna ta on käinud palju Rootsis ja Soomes, siis on ta kohanud palju meilt pärit hobuseid, kõik on traumeeritud ja nagu sõjast läbi käinud. Ehk siis palju peksa ja muud karmi kohtlemist saanud...
Mis mul muud üle jäi kui nõustuda ja öelda, et meil oli ja kohati on praegugi peamine hobuste treenimise filosoofia selline, et pole miskit, mida peksuga ei saavutaks ja kui ei saavuta, siis järelikult ei peksa piisavalt tugevasti. Tuleb loota, et aja jooksul meil ka inimesed saavad targemaks ja avastavad teisi viise. Mille peale Craig arvas, et ega hullemaks eriti minna ei saa:D No muidugi kui välja arvata Venemaa, mis on veel hullem.
Igal juhul tasub mõelda selle peale, mismoodi mujal asju tehakse ja mismoodi meie peale vaadatakse. Veelkordne kinnitus sellele, et tasub ikka omast lombist välja ronida, saab maailmast objektiivsema pildi.
Tänase päeva hea uudis on see, et õhtul valasin Jo'le ja Derekile välja selle, et ma olen ikka palju vähem ratsa- ja muidu trenne saanud, kui ma siia tulles ootasin. Ja voila – tunni aja pärast tuli Derek rääkima, et järgmisel nädalal teema rohkem ratsutamist ja siis me saame edasi ise juba sõita ka rohkem.
A head ööd tänaseks:)
Monday, October 25, 2010
pikk loba
Niih, igav on. Täna on mul vaba päev ja miskit asjalikku väga teha ei ole. Koristasin natuke ja tegin süüa, vahtisin telekat ja mängisin Heroest. Internet kadus ka vahepeal ära. Korraks mõtlesin, et ilm on ilus, et läheks teeks rattaga ühe tiiru, aga siis mõtlesin et vast ei tasu bensiini niisama raisata. Ikkagi nael ja 18 senti või mis iganes selle väikese raha nimi on maksab liiter.
Homme hommikul lähen siis Northamptonisse, et kirjutada alla oma orjastuslepingu McDonaldsiga. Ohhisver. Ma e ole üldse kindel, kas ma seda teha tahan, aga kasvõi paar tööpäeva on ju juba raha. Eksole.
Täna käisime ja rääkisime ka Dereki ja Joga sellest, et meil on nagu natukene palju teha. Et päevad on nagu natuke 10 tunnised vahepeal ja seda on nagu natuke palju. No ja siis Derek arvas, et me lihtsalt ei ole efektiivsed ja et me peaksime targemalt tööd tegema ja et me põhimõtteliselt raiskame aega ja kui me enam aega ei raiska, siis ei peaks meil ka nii palju tööd olema. Ehh. Nagu me praegu pidevalt käiks ringi ja vaataks, kuidas me võimalikult kaua saame millegi tegemise peale aega kulutada. Ja noh, eks kogu see jutt oli nagu siuke inglaslikult ümber nurga „ma ütlen miskit ja kui sa sellele pool juurde mõtled, siis saad umbes teada, mis ma mõtlen“, aga mina lugesin sealt välja, et selline see töö on ja kui ei meeldi, siis minge ära. Ja seda osa meie jutust, et me leiame, et seda tööd on ilma palgata tegemiseks liiga palju, nad täiesti ignoreerisid. Ehh. Ja enda kahjuks ma pean ütlema, et selle jutuajamise käigus ma just liiga palju initsiatiivi üles ei näidanud ja asju otse välja ei öelnud.
Ütleme, et hobuste valmis panemise peale ja muude selliste asjade peale nad ei ootagi, et me nii kaua aega kulutaks ja nii põhjalikud oleks, nagu me seda praegu teinud oleme. Ja siis Derek ütles, et me võiks järgmisel nädalal vaadata, kui palju meil mingite asjade peale aega kulub ja kust me saaksime seda ajakulu väiksemaks näpistada.
Alia läks selle jutuajamise peale endast täiesti välja. Nende ees ta küll miskit välja ei näidanud, aga pärast oli ta küll väga tige ja nuttis lausa. Blöhhhh. Ma küll ei leia, et asi nii hull oleks, aga mulle poleks ealeski pähe tulnud, et keegi arvaks, et majutuse ja pmst ühe tunni eest nädalas on normaalne teha peaaegu täiskoormusega tööd. Eks vaatab veel natuke aega, aga kui nüüd meie töökoormus kohe suuure hulga võrra ei vähene, siis mulle tundub, et Derek ja Jo arvavad, et see on normaalne. Esialgu ma olen veel positiivne, aga tegelikult oli see tänane jutuajamine ikka natuke solvav ja üllatav.
Huhh, nii, see aur on nüüd välja lastud.
Sellega seoses jäi mulle kõrva briti üliviisakas viis asju rääkida.
„no võta tükk kooki – ei, pole vaja – no võta ikka – oled kindel? – jajaaa, võta see tükk kooki – ei kõik on ok, pole vaja – ei, tegelikult ka, võta – no olgu“
Lõpptulemus on niikuinii selge ja inimeste motivatsioonid ka suhteliselt selged. Aga see sotsiaalne pakkumise ja tagasi lükkamise mäng tuleb ikka läbi mängida. Mõnes mõttes vahva, aga võibolla oleks kõigil kergem, kui öeldaks lihtsalt otse välja, mida tegelikult tahetakse/mõeldakse. Siis saaks vähemalt kindel olla, et see, mida sa kuuled, vastab tõele, mitte ei pea poolt vastavalt sotsiaalsetele konventsioonidele juurde mõtlema. Nii ma nüüd mõtlengi, et kui peaks veel päevakorda kerkima mingi asja arutamine näiteks Dereki ja Joga, siis ma peaks ennast kokku võtma ja ütlema, et meil Eestis on kombeks asju otse välja öelda. Et andke andeks, kui see teile ebaviisakas tundub, aga mina arvan asjast just nii ja sellele arvamusele ei pea poolt ise juurde mõtlema, vaid just nii ongi.
Nii, aga hobustest ka, kelle pärast ma ju siin olengi. Seda tuleb küll öelda, et kogu mu arusaamine hobustest on hästi palju muutunud siin olles. Mitte niivõrd tänu mingitele uutele oskustele (sest, olgem ausad, neid väga palju õpetatud ei ole) vaid pigem arusaam selles, mis elukad nad õieti on ja kuidas võiks nende poole pealt kogu see inimeste asi välja näha.
Täitsa kasulik oli vaadata eelmisel nädalal käinud liidrikoolitusi hobustega. Seal oli üks harjutus siis selline, kus 5-6 inimest pidid meeskonnas ühte hobust mööda maneeži ringi liigutama, edasi saama teda seisma jätma, pöörama jne, kusjuures reeglite järgi poleks tegelikult üldse tohtinud hobust puudutada.
Ja kogu seda janti jälgides oli mul jube hea meel tõdeda, et ma sain enamvähem aru, mida hobune tunneb, millal talle kogu see asi meeldib ja millal ta hakkab närvi minema ja mis ta järgmiseks teha võib. See viis mõttele, et kui ütlus, et loomad on alati ettearvamatud ja kunagi ei või kindel olla, mis neile järgmisena pähe kargab, juba eos vale. Asi on lihtsalt selles, et inimestel ei ole õrna aimugi, mismoodi loomad suhtlevad ja mismoodi nad ennast väljendavad. No mis teha, kui meie lihtsalt ei suuda selle peale tulla, et vokaalne häälitsemine ei ole ainus viis eneseväljenduseks... Praegu seda kirja pannes tundub, et daaa, see on ju nii loogiline, aga mina kogesin sest aru saades igal juhul täitsa korralikku ahhaa-momenti.
Heietaksin hea meelega edasi, sest rääkida on küll ja veel. Näiteks see juhtimiskoolitus oli tore ja huvitav ja jälle üks asi, mille kasulikkust ma enne üldse ette ei kujutanud. Ja eile oli tegin Charliega ratsatrenni, klassikalise koolisõidu stiilis siis, ehk siis pmst juhtimine otsese ja kaudse ratsmega peamiselt (toortõlge inglisekeelsetest direct rein ja indirect reinist). Koos kogu selle infoga, mida olen Craig Stevensi DVD-sid vaadates saanud ja muidu ka tundub see ikka palju loogilisem ja lihtsam kui see meie harjunud ratsutamine. Aga oi, küll alguses oli raske taluda mõtet, et võib küll nö kätega ratsutada ja ei olegi jalad ja tagumik kõige tähtsamad ratsutamise juures.
Millalgi tahaks selle protsessi ja põhjused ka siin teile ära seletada ja enda jaoks läbi mõelda. Kokkuvõtvalt öeldes leiutati selle koolkonna järgi tänapäevane ratsutamisvõtete kogumik umbes 19 sajandil, kui oli vaja kiiresti treenida ratsaväelasi lahinguvalmidusse. Esiteks nõuab kätega ratsutamine ilma hobusele kahju tekitamata peent harjutamist. Teiseks oli tegu noorte tugevate meestega, kes oleks kätega kohe hobuse suu ära lõhkunud. Et siis taoti noortele kursantidele pähe, et käed on halvad ja ratsutada tuleb tagumikuga ja mõeldi selleks välja uus süsteem.
Ma ei tea, kui loogiliselt see teile kõlab, sest olen unine ja mitte parimas seletamisvormis, aga minu peas on asi juba peaaegu, et loogiline.
Ja kui mõelda, siis on küll kerge ebakõla selles, et miks siis on üldse suulised kasutuses, kui neid üldse kasutama ei peakski? Lihtsalt hädapidur? See kõlab kuidagi brutaalselt... Selle süsteemi järgi võiks siis vastus olla, et suuline oli lihtsalt juba enne seal ja kui süsteemi muudeti, siis ta jäi nii poolkogemata varustusse... kõlab loogiliselt...? ehh...
Aga nüüd ma igaljhul katsun magama minna, sest homme lähen oma suurt karjäärihüpet vormistama! :)
tsau. küll tuli alles pikk loba :D
Homme hommikul lähen siis Northamptonisse, et kirjutada alla oma orjastuslepingu McDonaldsiga. Ohhisver. Ma e ole üldse kindel, kas ma seda teha tahan, aga kasvõi paar tööpäeva on ju juba raha. Eksole.
Täna käisime ja rääkisime ka Dereki ja Joga sellest, et meil on nagu natukene palju teha. Et päevad on nagu natuke 10 tunnised vahepeal ja seda on nagu natuke palju. No ja siis Derek arvas, et me lihtsalt ei ole efektiivsed ja et me peaksime targemalt tööd tegema ja et me põhimõtteliselt raiskame aega ja kui me enam aega ei raiska, siis ei peaks meil ka nii palju tööd olema. Ehh. Nagu me praegu pidevalt käiks ringi ja vaataks, kuidas me võimalikult kaua saame millegi tegemise peale aega kulutada. Ja noh, eks kogu see jutt oli nagu siuke inglaslikult ümber nurga „ma ütlen miskit ja kui sa sellele pool juurde mõtled, siis saad umbes teada, mis ma mõtlen“, aga mina lugesin sealt välja, et selline see töö on ja kui ei meeldi, siis minge ära. Ja seda osa meie jutust, et me leiame, et seda tööd on ilma palgata tegemiseks liiga palju, nad täiesti ignoreerisid. Ehh. Ja enda kahjuks ma pean ütlema, et selle jutuajamise käigus ma just liiga palju initsiatiivi üles ei näidanud ja asju otse välja ei öelnud.
Ütleme, et hobuste valmis panemise peale ja muude selliste asjade peale nad ei ootagi, et me nii kaua aega kulutaks ja nii põhjalikud oleks, nagu me seda praegu teinud oleme. Ja siis Derek ütles, et me võiks järgmisel nädalal vaadata, kui palju meil mingite asjade peale aega kulub ja kust me saaksime seda ajakulu väiksemaks näpistada.
Alia läks selle jutuajamise peale endast täiesti välja. Nende ees ta küll miskit välja ei näidanud, aga pärast oli ta küll väga tige ja nuttis lausa. Blöhhhh. Ma küll ei leia, et asi nii hull oleks, aga mulle poleks ealeski pähe tulnud, et keegi arvaks, et majutuse ja pmst ühe tunni eest nädalas on normaalne teha peaaegu täiskoormusega tööd. Eks vaatab veel natuke aega, aga kui nüüd meie töökoormus kohe suuure hulga võrra ei vähene, siis mulle tundub, et Derek ja Jo arvavad, et see on normaalne. Esialgu ma olen veel positiivne, aga tegelikult oli see tänane jutuajamine ikka natuke solvav ja üllatav.
Huhh, nii, see aur on nüüd välja lastud.
Sellega seoses jäi mulle kõrva briti üliviisakas viis asju rääkida.
„no võta tükk kooki – ei, pole vaja – no võta ikka – oled kindel? – jajaaa, võta see tükk kooki – ei kõik on ok, pole vaja – ei, tegelikult ka, võta – no olgu“
Lõpptulemus on niikuinii selge ja inimeste motivatsioonid ka suhteliselt selged. Aga see sotsiaalne pakkumise ja tagasi lükkamise mäng tuleb ikka läbi mängida. Mõnes mõttes vahva, aga võibolla oleks kõigil kergem, kui öeldaks lihtsalt otse välja, mida tegelikult tahetakse/mõeldakse. Siis saaks vähemalt kindel olla, et see, mida sa kuuled, vastab tõele, mitte ei pea poolt vastavalt sotsiaalsetele konventsioonidele juurde mõtlema. Nii ma nüüd mõtlengi, et kui peaks veel päevakorda kerkima mingi asja arutamine näiteks Dereki ja Joga, siis ma peaks ennast kokku võtma ja ütlema, et meil Eestis on kombeks asju otse välja öelda. Et andke andeks, kui see teile ebaviisakas tundub, aga mina arvan asjast just nii ja sellele arvamusele ei pea poolt ise juurde mõtlema, vaid just nii ongi.
Nii, aga hobustest ka, kelle pärast ma ju siin olengi. Seda tuleb küll öelda, et kogu mu arusaamine hobustest on hästi palju muutunud siin olles. Mitte niivõrd tänu mingitele uutele oskustele (sest, olgem ausad, neid väga palju õpetatud ei ole) vaid pigem arusaam selles, mis elukad nad õieti on ja kuidas võiks nende poole pealt kogu see inimeste asi välja näha.
Täitsa kasulik oli vaadata eelmisel nädalal käinud liidrikoolitusi hobustega. Seal oli üks harjutus siis selline, kus 5-6 inimest pidid meeskonnas ühte hobust mööda maneeži ringi liigutama, edasi saama teda seisma jätma, pöörama jne, kusjuures reeglite järgi poleks tegelikult üldse tohtinud hobust puudutada.
Ja kogu seda janti jälgides oli mul jube hea meel tõdeda, et ma sain enamvähem aru, mida hobune tunneb, millal talle kogu see asi meeldib ja millal ta hakkab närvi minema ja mis ta järgmiseks teha võib. See viis mõttele, et kui ütlus, et loomad on alati ettearvamatud ja kunagi ei või kindel olla, mis neile järgmisena pähe kargab, juba eos vale. Asi on lihtsalt selles, et inimestel ei ole õrna aimugi, mismoodi loomad suhtlevad ja mismoodi nad ennast väljendavad. No mis teha, kui meie lihtsalt ei suuda selle peale tulla, et vokaalne häälitsemine ei ole ainus viis eneseväljenduseks... Praegu seda kirja pannes tundub, et daaa, see on ju nii loogiline, aga mina kogesin sest aru saades igal juhul täitsa korralikku ahhaa-momenti.
Heietaksin hea meelega edasi, sest rääkida on küll ja veel. Näiteks see juhtimiskoolitus oli tore ja huvitav ja jälle üks asi, mille kasulikkust ma enne üldse ette ei kujutanud. Ja eile oli tegin Charliega ratsatrenni, klassikalise koolisõidu stiilis siis, ehk siis pmst juhtimine otsese ja kaudse ratsmega peamiselt (toortõlge inglisekeelsetest direct rein ja indirect reinist). Koos kogu selle infoga, mida olen Craig Stevensi DVD-sid vaadates saanud ja muidu ka tundub see ikka palju loogilisem ja lihtsam kui see meie harjunud ratsutamine. Aga oi, küll alguses oli raske taluda mõtet, et võib küll nö kätega ratsutada ja ei olegi jalad ja tagumik kõige tähtsamad ratsutamise juures.
Millalgi tahaks selle protsessi ja põhjused ka siin teile ära seletada ja enda jaoks läbi mõelda. Kokkuvõtvalt öeldes leiutati selle koolkonna järgi tänapäevane ratsutamisvõtete kogumik umbes 19 sajandil, kui oli vaja kiiresti treenida ratsaväelasi lahinguvalmidusse. Esiteks nõuab kätega ratsutamine ilma hobusele kahju tekitamata peent harjutamist. Teiseks oli tegu noorte tugevate meestega, kes oleks kätega kohe hobuse suu ära lõhkunud. Et siis taoti noortele kursantidele pähe, et käed on halvad ja ratsutada tuleb tagumikuga ja mõeldi selleks välja uus süsteem.
Ma ei tea, kui loogiliselt see teile kõlab, sest olen unine ja mitte parimas seletamisvormis, aga minu peas on asi juba peaaegu, et loogiline.
Ja kui mõelda, siis on küll kerge ebakõla selles, et miks siis on üldse suulised kasutuses, kui neid üldse kasutama ei peakski? Lihtsalt hädapidur? See kõlab kuidagi brutaalselt... Selle süsteemi järgi võiks siis vastus olla, et suuline oli lihtsalt juba enne seal ja kui süsteemi muudeti, siis ta jäi nii poolkogemata varustusse... kõlab loogiliselt...? ehh...
Aga nüüd ma igaljhul katsun magama minna, sest homme lähen oma suurt karjäärihüpet vormistama! :)
tsau. küll tuli alles pikk loba :D
Subscribe to:
Posts (Atom)