esimene ratsatund

Esimene asi, mis ma kunagi Inglismaale pikemaks ajaks kolides teeks – vahetaks kõik eraldi kuuma- ja külmaveekraanid normaalsete kraanide vastu!!! Deam, isegi nõusid ei saa korralikult pesta. Mitte ei taipa, miks need inimesed arvavad, et nii on parem... Hea seegi, et duššist tuleb paraja temperatuuriga vett, mitte ei pea külma ja tulise veejoa vahet jooksma :P

Niih, aga igal juhul oli mul täna esimene korralik ratsutamistund – istakutrenn. Siin alustatakse kõigiga päris algusest, mis tähendab, et – jalused ära, valjaste asemel kavesson (kuidas see eesti keeles on, kordepäitsed?) ja kordele igasugu harjutusi tegema. Kõlab lihtsalt, aga minu jaoks oli see jube keeruline, alles lõpus läks natuke paremaks ja lihtsamaks. Aga tunne on selline, et kui seda tihti ja mitu-mitu-mitu korda järjest teha, siis äkki see aitabki ratsutamisoskust paremaks muuta. Ja üleüldist kehakontrolli ka. Mitte, et mul eluks hädasti paremat üleüldist kehakontrolli vaja oleks, küll aga läheb seda tarvis ratsutamiseks.

Harjutused, mis tegema pidi, olid igasugused jalgade ja käte liigutamised. Näiteks kick down, ehk siis tõstab ühe põlvest ülespoole ja lööd kand ees alla-taha. Nii mõlema jalaga ükshaaval või korraga. Kick back, ehk tõstad jala põlvest taha üles ja puudutad seda selja taga käega. Kick up, ehk paned parema jala vastu hobuse külge, tõstab vasaku käe diagonaalis ette ja proovid vasaku jalaga vastu kätt lüüa. Kõik käivad nii ühe kui teise jalaga või isegi korraga, kusjures samal ajal peab tagumik ikka õigesti sadulasse jääma ja käed soovitatavalt paigale. Käsi võib hoida ka kõrval või teha käteringe või miskit muud, et ikka raskem oleks.

Käte ja jalgadega erinevat asja teha on minu jaoks hirrmus raske, näiteks siis kui ma üritasin samal ajal teha käteringe ja kick down'e, tuli välja üks segapudru ja tuuleveski ning tunne oli nagu nendel puudega inimestel, kellel jalad ja käed üldse sõna kuulata ei taha.

Mis ma õppisin – mul on kehv koordinatsioon, aga selleks, et hästi ratsutada, on vaja seda paremaks teha. Kui keegi oskab soovitada häid koordinatsiooniharjutusi peale samaaegse pea peale patsutamise ja kõhu peale teise käega ringide tegemise, siis laske käia:D

Ratsutasin Dennyga ja tema juures on kift see, et ta on suhteliselt tundlik ja annab tagasisidet, kas sa istud hästi või halvasti ja kuidas just. Näiteks kui ma korraks sain õige tunde ja suutsin ilusti sammus kaasa minna, siis kohe lasi ta selja lõdvemaks ja kõndis kenamini. Või kui ma pingsalt üritasin mõelda selle peale, mis harjutust ja kuidas teha ning lihased läksid pingesse, siis tahtis ta seisma jääda, sest on harjunud sadula liikumise peatamist võtma kui peatuse märguannet. Ja kui ma ühe korra kuidagi kahe ristluuga korraga tegin miskit ettepoole liigutust, siis ta hakkas traavima:) Ehk siis temaga saab kohe aru, mis ja kuidas on. Derek rääkis, et aasta-paar tagasi ei saanud Dennyga üldse istakutrenne anda, sest ta läks ratsaniku harjutuste ja liigutamiste peale närvi, nüüd aga kõmpis rahulikult mööda korderingi edasi, andes ainult tempo ja kõnnimaneeriga aimu, kas ratsanik istub parasjagu paremini või halvemini.

Jalad on peale trenni natuke harjumatult väsinud ja venitatud, aga muidu tore, et vabal päeval ka midagi asjalikku teha oli.

Vaatasin hommikupoole ka hunniku endale meeldivaid tsikleid välja (kõige kallim oli 16 000 Eesti rahas, kõige odavam 9500) ja saatsin lingid Alia õe peikale ülevaatamiseks (kes töötab Harley Davidsonide teeninduses ja kelle jaoks tsiklid on elu:P). Loodame, et sealt tuleb midagi positiivset ja loodame ka, et mu pangakaart jõuab varsti kohale ja saan pangaarve omale ja koos sellega ka võimaluse raha liigutada:).

Normaalset internetti tahaks ka, kogu aeg Lydia toas istumine ei ole viisakas ega mugav just, kuigi ta kogu aeg ütleb, et ei, sellest pole midagi, istu julgelt jne. Aga ikkagi. Pealegi on mulle mulje jäänud, et siinsed inimesed on nii viisakad, et kui neile ka miski ei meeldi, siis ega nad seda väga sulle ei ütle ja teevad ikka head nägu. Esmapilgul meeldiks mulle rohkem see variant, kui ikka öeldaks asjad südame pealt ära, siis saaks kindel olla, et kui keegi ütleb, et kõik on kenasti, siis on ikka ka. Kuigi viisakusel ja mitte kunagi halvasti ütlemisel on ka omad võlud.

Eks Dereki õpetamisstiil ka on suhteliselt seda tüüpi (või üldse suhtlemisstiil): kui vähegi kiita kannatab, siis kiidab ja kui ta midagi ei ütle, siis järelikult on juba piisavalt sitasti, et kohe mitte midagi head ei ole öelda. Ja kui ta kiidab mingit pisiasja, siis suures plaanis ei olnud midagi kiita. Järelikult asjad, mis olid valest tuleb endal juurde mõelda. Eestis on täpselt vastupidi tavaliselt – treener ütleb, mis on valesti ja siis õiged asjad tuleb ise juurde mõelda (üldistades, muidugi). Siinne stiil nõuab natuke harjumist ja eestlase mõtlemise ümberpööramist, aga võib-olla suures plaanis ja treeningpsühholoogiat arvestades on see tegelikult tulemuslikum. Siis, kui halva väljatoomisega harjunud eestlane on oma mõtlemise suutnud ümber pöörata, sest muidu tundub, et kõik on kogu aeg superhästi ja laita polegi nagu miskit. Kui aga võtta laitmisena kõiki asju, mida ei kiideta, leiab neid küll:)

Õhtul käisime Alia autoga Wodford Halse'is, mis on meie lähim „päriselt“ asustatud punkt, kus on poed ja söögikohad ja asjad ja ostsime paneeritud friteeritud kala ja friikaid ehk siis inglaste tüüpilist Fish and chips sööki. Ma ene ei arvanud, et see eriti hea võik olla, aga tegelikult oli kala hästi hea ja kartulid ka suht. Maksis umbes 70 eeku ports, mis on Inglismaa kohta hästi odav, rääkis Alia. Ja kui arvestada, et ports on tõesti suur, nii et ma jätsin pool hommikuks, siis pole vist isegi Eesti kohta VÄGA kallis. Kuigi iga päev just ei raatsiks osta...

Niimoodi siis tänaseks, homme jälle tööle ja esmaspäeval jälle vaba päev. Mis ma sellega küll peale hakkan:D Ehk, kui julguse kokku võtan, sõidan CV-sid laiali viima. Kuigi see tundub natuke hirmutav, võtta auto ja minna ise kuskil kaugele külavahele seiklema, mida ma üldse ei tunne. Eks näis. Vähemalt ma nüüd enamvähem tean, kuskohas lähimad poed ja asjad on, kus võiks tööd leida.

Head ööd:)