Niih, täna on mul siis poolenisti vaba päev, hommikul kantseldasin hobuseid, aga nüüd olen niisama. Täna on täitsa ilus ilm ja päike särab, internetikraadiklaas näitab 17, aga tundub soojem isegi:) Aga kahe siinse hobuse, Luke'i ja Dobe jaoks on see selgelt liiga palav ja putukarikas, sest nad olid karjas hirmus rahutud. Ma polegi veel näinud siin, et hobune karjamaal nii palju järjest galoppi jookseks. Võtsime siis lõuna ajal kätte ja tõime nad sisse. Kui mõlemal juba päitsed peas olid ja me Lydiaga kohmitsesime veel värava kallal, märkasime järsku hämmastusega, et hobused olid laksust maha rahunenud. Ei mingit joostatahtmist või rabelemist enam. Tundus, et neil oli asi selge, et nüüd, kui me nad kinni võtnud olime, saavad nad selle "hirmsa palavuse" ja kärbeste seest ära talli juurde koplisse, millest pool on kiviseintega katusealune ja kus pole ei palav ega kärbseid nii palju. Jällegi üks vahva kogemus.
See tuletas mulle meelde, kuidas Mary lennujaamast tagasi sõites rääkis, et kui hobused aru saavad, et sa viitsid kuulata, hakkavad nad sulle asju "ütlema". Et näiteks, kui ta tahtis Perry kabjaalust puhastada, aga too tõstis koguaeg teist jalga. Noh ja siis tuli välja, et selle teise kabja alla oli suur kivi kinni jäänud ja suurema keharaskusega selle peal seista oleks olnud ebamugav. Siin jällegi arutluskoht, kuidas, millal ja mismoodi hobused mõtlevad...
Aga kogu selle kõrval on mul täna erakordselt uimane päev olnud. Päev otsa tuhnisin rollerikuulutustes ja pole oma otsustamisega kuskile jõudnud. Endiselt on nii, et "you get what you pay for" ehk siis mida kallimad, seda paremad on. Ja kui natuke veel juurde panna, saab juba mingisuguse tsikli moodi asja. Ja kui natukene veel juurde panna, saab juba täitsa tsikli... ehh, jama. Ja on ka täitsa odavaid kuulutusi, aga natuke kaugemal. Mis omakorda tähendab, et juba ainuüksi vaatama minek oleks suur aja- ja rahakulu. Eks peab mingi otsuse vastu võtma. Ilmselt oleks siiski mõistlik panna varustus Eesti poolt teele (aitäh:) ), sest selle kohalejõudmine võtab ka aega.
Õhtupoolik oli tegelikult täitsa põnev, ajasime peamiselt Lydiaga päris pikalt juttu, peamiselt hobustest ja sellest, mismoodi on kõige õigem tegutseda nendega ja miks. Figil, kes on põhimõtteliselt Lydia oma, on üksindushirm vms, st kui ühtegi teist hobust läheduses ei ole, läheb ta närviliseks ja murelikuks. Näiteks üksinda maneežis olek. Siis me arutasime, et mis oleks sellega mõistlik teha. Jo oli enne soovitanud teha miskit floodingu moodi, et panna hobune lihtsalt üksinda maneeži, jätta kümneks minutiks ja siis tulla tagasi ja nii mitu korda päevas ningjärjest pikemaks ajaks, aga Lydia arvas pigem, et see on ikkagi natuke liiga karm ja seda pole vaja.
Et kui tal on aega ja kuskile kiiret ei ole, siis miks mitte teha asju eriti vähehaaval. Aga samas ei tasu olla ka liiga ninnu-nännu-võtame-asju-hästi-aeglaselt. Päris hea näide tuli jutu sees välja. Et väikese lapsega võiks ju ka nii teha, et nonii, nüüd võta pastakas ja hoia seda kaks minutit käes. Tubli, nii homme hoiad kolm minutit. Ja siis lähme istume laua taga, esialgu, noh nii 30 sekundit. Siis istume laua taga ja hoiame pastakat. Siis tutvustame paberit. Esialgu hästi kaugelt, no nii teise toa ukse pealt ja iga päev toome paberi meetrikese lähemale. Ehk siis, saate poindile pihta, ei ole vaja lolliks ka minna selle tasapisi asjade tutvustamisega. Muidu lapsed õpiksid kirjutama umbes kolme aasta jooksul heal juhul. Ja ka natuke kiiremal viisil (siin on paber, siin on pastakas, proovime nüüd a tähte kirjutada) saab ka ja ei ole super-hüper hirmus.
Ühesõnaga kõik tuleb läbi analüüsida, mõttega asja juures olla. Kusjuures ma arvan, et väga suur osa vigadest ja hobuste halvast kohtlemisest tulebki sellest, et ei analüüsita asju objektiivselt ja mõttega läbi. Ja tehakse miskit mitte sugugi puhtast kurjusest, vaid sellepärast, et arvatakse, et nii on kõige parem ja mõistlikum. Hobuse seisukohalt paraku ei ole tihtipeale.
Sellistel teemadel siis rääkisime Lydiaga. Hästi huvitav on arutada kellegagi siukest hobuseteooriat, eriti kui tal on suhteliselt sarnased mõtted, aga samas ikkagi saab natuke argumenteerida jne. Tõesti huvitav. Kuigi eks ta natuke teoretiseerimiseks kätte lähe, aga siin on vähemalt võimalus mingeid asju ka päris hobuste peal järgi proovida.
Veel üks hea asi on siin see, et Derekil ja teistel ka on hästi palju igasugust hobukirjandust ja DVD-sid ja asju. Ma lugesin juba Gerd Heuschmanni (vist on valesti kirjutatud, ei viitsi praegu kontrollida) rollkuri vastast raamatut (päris hea oli, muide, täitsa loogiliselt ja põhjendatult olid asjad vähemalt anatoomiavõhikule ära seletatud. Ja paneb mõtlema, et inimene ja hobune on ikka TÄIESTI erinevad liigid) ja vaatasin Craig Stevensi klassikalise ratsutamise tutvustavat loengut DVD pealt ja terve hulk on veel ees. Nt on siin Parelli DVD-de ja raamatute komplekt, mis muidu maksab, ma arvan, julgelt mitu tuhat krooni. Ehk siis saab ennast sedapidi ka harida kirjandusega, millele ma never muidu ei ligi ei saaks.
Vot siis nii tänaseks:)
No comments:
Post a Comment